Nädal Krisiga ;)

Aeg lendab – vahepeal on Kris juba kodustele jahimaadele jöudnud kuid minul siinses kanalis ikka ülevaade meie tegemistest kirja panemata. Kuid nüüd siin see on.

Käisime Londoni kesklinnas ja tegime kohustusliku turistide tuuri – Big Ben, Westminster Abbey, Buckingham Palace, Trafalgar Square, pubis õlu ja G & T, kartulikrõpsud, tee piimaga J

Loomulikult viisin Krisi ka muusikali vaatama – seekord oli selleks Les Miserables. Muusikal oli ilus ja suurejooneline – soovitan soojalt!!!

Kuna mina pidin vahepeal ka tööd tegema siis võtsin Krisi tööle kaasa – ehk siis käisime koos Ammanis. Reis oli küll lühike kuid see-eest produktiivne. Jõudsime üle vaadata Surnumere – selles ujuda ja ennast mudaga ravida – peale seda protseduuri nägime 15 aastat nooremad ja siledamad välja. 

Siis tegime veel pika jalutuskäigu  Ammanis – vaatasime üle Citadeli, Rooma Teatri, turu ning mõned väikesed tänavad Ammani kesklinnas. Leidsime ka ühel väikesel nurgatagusel tänaval väga huvitava söögikoha – koht oli väga kohalik ning söömine seal oli kultuurishokk nii meile kui ka kohalikele onudele kes söögikohas töötasid kui ka mönele juhuslikule möödujale,  kuid kuna kummalgi kõht lahti ei läinud siis järelikult olid kõik sanitaarnõuded täidetud ;)

Tagasi Londonisse jõudes, tegime veel väikese väljasõidu Oxfordi – see oli kohe eriti ilus linnake! Ja viimasel päeval vaatasime üle Londonis ka Tower’i, ning Tower Bridge’i ning Covent Gardeni ja siis jalutasime külma trotsides niisama sihitult mööda suurlinna J

Tegime ka oma retkedest pilte – kuna minu fotokas endiselt keeldub minuga suhtlemast, siis on meie pildid tehtud vana hea ühekordse fotokaga mille soetasime – kaks ühe hinnaga kusjuures – ja need on momendil Krisi käes kodumaal. Kohe kui need pildid seal fotokast paberile ja siis omakorda läbi skänneri arvutisse ja siis läbi meili minuni jõuavad, siis postitan need ka siia vahele.

Krisi nädala lõpetuseks tahan veel öelda, et nii tore oli, et keegi külas oli J Eriti tore oli see kui mul oli lennupäev ja Kris üksi kodus oli – siis oli nii tore õhtul koju tulla kui keegi Sind seal ootas ja oli Sulle juba veini klaasi valmis valanud J

Praegu olen juba Beirutis – eile oli meil lend mis kindlasti läheb siinse lennufirma ajalukku. Nimelt kõik algas justkui hästi, tavaline hommik, tavaline koosolek enne lendu, suundusime lennukile, tavaline turva ja avariivarustuse kontroll, valmistumine reisijate vastuvõtuks. Siis tulid reisijad – isegi siis oli kõik justkui normaalne. Kui väidetavalt olid pardal juba kõik reisijad palus maapealne teenindaja ehk siis töötaja, kes värava juures pardakaarte kontrollib, meil üle lugeda reisijad pardal – selgus et meil on 1 reisija vähem kui seda ütleb nimekiri ja ka värav. Kontrollisime mitu korda üle oma lugemist – ikka sama seis. Üritasime siis kuidagi leida reisijat keda meil pardal ei ole – mis iganes vihjeid saime teistelt reisijatelt kellegi kohta kuid  müsteeriumit lahendada ei õnnestunud. Peale pooleteistunnist sahmimist arvas maapealne teenindus, et nad tulevad pardale ja kontrollivad kõikide reisijate pardakaardid veel kord üle ning kriipsutavad siis vastavalt nimekirjale maha need kes on pardal – mõeldud/tehtud. Siis sisestati need, kes pardal olid uuesti lennule arvutis ja endiselt väitis arvuti, et meil on 1 inimene rohkem kui meil tegelikult oli. Siis sahmiti veel veidike ja peale 3 tundi otsustati reisijad maha tõsta ning uuesti läbi värava pardale lubada. Ja peale seda olukord lahenes, veel paar turvakontrolli ning lõpuks saime uksed kinni panna ja nina lennuraja poole suunata. Õhkutõusu pidime veel ootama 40 minutit kuna õhuruumis meie ümber tehti harjutusi “Valmisolek Olümpiamängudeks” ja seega reisilennukid pidid oma pääsu õhuruumi ootama. Kuid peale 4.5 tunnist hilinemist saimegi oma nina maast lahti ja suuna Beiruti poole. Mul ei ole vaja vist siia lisada, et lend oli täis ning reisiajte hulgas olid näiteks 30 liikmeline briti poissmeeste grupp, kes läks Beirutisse lõbutsema, 9 imikut plus 10 suuremat last, 6 ratastoolis liikuvat reisijat, 1 proua kes oli oma isikliku hapnikuballooniga ning ka reisija kes lendas tagasi kodumaale koos oma arstiga olles just üle saamas hiljutisest insuldist, lisaks neile erilistele reisijatele olid veel ka nn. “tavareisijad” kelledel kõigil olid omad mured ning vajadused miks nad pidid just õigeks ajaks Beirutisse jõudma.

Meil oli aga väga hea meeskond ja me suutsime reisijad hoida kogu aeg informeerituna, et mis toimub ja miks toimub ja oma naeratuste ning kannatlikkusega suutsime nende meeleolu siiski üleval hoida – lõpuks lahkusime kõik söpradena ;)

Kogu see lend tuletas mulle jällegi meelde miks mulle meeldib minu töö ja miks ma hommikul hea tuju ning naeratusega tööle lähen.

Aga nüüd lähen hoopis naeratusega basseini äärde – sest Beirutis on +25 ° C.