Beirutist Brightonisse :)

Hommikul saabusin Beirutist ja nüüd kohe istun bussi peale ja sõidan Brightonisse, siinset suvepealinna üle vaatama. Kuna temperatuur on vahepeal kahekohaliste arvudeni tõusnud, siis tuleb ju üle kontrollida kas suvepealinnas on kõik suvehooajaks valmis.

Beirutis oli väga tore – nagu alati. Seekord oli erinevate mässude ja streikide tõttu meil keelatud kesklinna poole minna ja seega võtsin ette reisi hoopis Byblosesse (Jubayl). Maailma vanim alaliselt asustatud linn oli armas ja pigem jättis väikese mereäärse küla mulje. Linnas oli palju katkisi kive ja palju maju mis olid ehitatud nendest katkistest kividest.

Byblos on ka tuntud selle poolest, et siit arvatakse pärit olevat ka foiniiklaste tähestik. See oli ka kaunilt klaasi taha paigutatud ühes katkistest kividest ehitatud muuseumimajas J

Mereäärne osa linnast oli eriti armas ja nagu mere ääres ikka, pakuti ka erinevaid mereande – ise mugisin ikka merekarpe, maitsesid hästi ;)

Siin ka pilt minu seekordsest matkakaaslasest Elenast, kes vahetab oma matkaplätusid linnakontsade vastu:

Ja paar pilti ka meie õhtustest üritustest:

Ja siin ka minu lemmiklaulu pildiversioon, ehk siis "Tantsupidu suusabaasis" - kas tunnete ikka villaste sokkide lõhna?

Eile hommikul käisime aga pea terve meeskonnaga (ehk siis nais-osaga meeskonnast) kohalikus külas ilusalongis ja tegime ennast homseks lennuks ilusaks. Kui mina istusin maniküüri laua taga siis kohalik neiu küsis, et kas ma olen Inglismaalt ja ma vaikselt vastasin, et olen Eestist. Selle peale ta vaatas mind suurte silmadega ja oli näost valge kui kasetoht – ma arvasin et pean nüüd tegema kiire geograafiatunni kuid … tütarlaps küsis, et kas ma ikka tean mis eestlastega nende riigis juhtus alles hiljuti. Ma ütlesin, et tean ikka ja et see oli juba eelmisel aastal ja poisid on kodus tagasi ja raamatugi juba välja andnud. Ja et eks igast hulle, kes inimesi kinni tahavad hoida leidub igas riigis. Tütarlaps oli ikka murelik, et kas ma ikka tunnen ennast turvaliselt Liibanonis käies – julgesin arvata, et ega ma ennast hullemini siin küll ei tunne kui mõnes Londoni äärelinnas.

Hiljem arutasime nii eestlaste kinnipidamist, kui üldises plaanis Iisraeli-Araabia konflikti ja selle ajaloolisi tagamaid ka meie meeskonna purseri ja esimese ohvitseriga – tore on kui meeskonnas on inimesi, keda huvitab maailm ja asjad selle sees, selliste inimestega suheldes saad ka ise targemaks, eriti hea tunne on aga kui saad ise kaasa rääkida J Tunned ennast ka suure ja tugevana ;)

Aga nüüd ootab mind Brighton J