Jerevan -:)

Hommik,

Olen jällegi Jerevanis – siin on nii mõnus ja soe! Meeskond on ka väga tore – veedame koos aega ja viskame nalja – seda viimast kohe eriti suurtes kogustes.

Samas on kõik väga suurte kogemustega lendajad nii, et iga kell läheks nendega ka luurele – ja eks luurel on ikka parem olla nende inimestega kes nalja ka mõistavad ;) Mul on Jerevanis veel paar turisti kohta üle vaatamata kuid viimasle ajal olen sattunud siia selliste meeskondadega, et nendega on tore aega veeta ja seega mu isiklikud plaanid ümbrisega tutvumise osas on veidike tahaplaanile jäänud – kuid täna hommikul andsin endale lubaduse, et järgmisel korral kui siia satun siis pean need kohustuslikud käigud ära tegema. Momendil mul ei ole aga isegi uut graafikut, seega ma ei teagi kas ma enam siia satun – loodan siiski parimat ;)

Vahepeal on muutunud ka see, et tundub et koondamisohtu minu kohal ei ole praegu – momendil on tehtud meile erinevaid “vabatahtlikke” pakkumisi tulevikuks. Kuid samas päris ülevõtmise-integreerumise läbirääkimised alles käivad ja seega momendil me ikka veel ei tea mis täpsemalt meiega saama hakkab. Kuid tundub, et lihtsalt vahetame vormi ja lendame edasi Euroopa liinidel. Vahepeal muidugi läbides uue kursuse. Mulle see sobib – sest lendamine on minu elu alus J

Paar päeva tagasi lendasin Casablancat ja üks reisija pidas vajalikuks teha mulle abieluettepanek – tore muidugi sellist tähelepanu saada, siiski keeldusin sellest viisakalt – ta lubas mind üles otsida ja mõne aja pärast uuesti küsida – ootan lausa põnevusega mismoodi ta mu üles otsib ;)

Ühel päeval töölt tulles ja jalutades läbi terminali bussi peale, avastasin end möttelt, et minu elus polegi ju muud kui reisijad ja nende ohutus ning heaolu pardal. Muid muresid mul ei ole – korraks tabasin end mõttelt, et mul on nii igav ja tühi elu. Kui seda aga teise külje pealt vaadata siis mul on töö mida ma naudin ja millest ma ei taha loobuda mitte mingil juhul. Ma ei mäleta oma lendamise aja jooksul sellist päeva mil ma ei tahaks tööle minna vöi millal ma oleksin teinud seda vastikusega. Lendamine on veidi nagu sukeldumine – Sa oled omas kinnises keskkonnas, telefon on välja lülitatud, ning Sinu ainukeseks mureks-rõõmuks on vaid see mis toimub otseselt Sinu ümber, sest muud mured on Sinust maa peale maha jäänud. Lendamas ei ole valgusfoore, liiklusummikuid (välja arvatud maandumine Heathrows), halbade uudistega telesaateid, vihmasadu, lumetuisku – nimekiri ju sama mis sukeldumas J

Lendamas on vaid situatsioonid, milledele pead ise kohapeal lahenduse leidma olemasolevate vahenditega, seega on palju kiirreageerimist, kompromisse, naeratusi, inimesed tunnevad rõõmu lihtsatest ning siiratest asjadest…

Lõppkokkuvõttes otsustasin, et momendil mu elu ei ole veel igav ja tühi, kuna mul on sõbrad ja mul on siiski veel paar raamatut siin maailmas mis on läbi lugemata ja kuni neid jätkub ei saa ju elu on igav ja tühi.

Homme lähengi Porvoosse – Anneli ja Noraga kokku saama ja neljapäeval tulevad sinna ka Reet ja Rhea ning Hera – sõbrad ja kokkusaamised nendega on väga olulised ja kuni neid jätkub ja on tahtmist kokku saada, siis ei saa elu on tühi ja igav ;)