Kodu :)

Kodus on väga tore olla – lennujaamas olid mul vastas kõigepealt Ita, kes oma kahe lennu vahelisel ajal ei pidanud paljuks tulla mulle head saabumist soovima. Siis tulid Reet ja Karmo koos Rhea ja Heraga ja me kimasime ema Estri juurde, kus meid ootasid juba Mia Carla ja Cara Mi. Suured inimesed hakkasid veini jooma ja juurikaid sööma ning lapsed omi lasteasju ajama ;) Peale 3 tühja veinipudelit saime aru, et Reet ja Co peab kodu poole minema ikkagi taksoga ja auto jääb Ruthi valve alla. Hommikuks oli tühje pudeleid kogunenud 6 ja Ruthil oli päris halb olla. Pea küll ei valutanud kuid olemine oli väga kehva. Lõunaks kokkulepitud kokkusaamise lükkasin edasi pühapäevale J

Lõuna ajal arvasin, et targem on minna sporti tegema ja nii me uisud kokku pakkisime ja Pirita uisuväljakule kimasime. Uisutamine tegi imet ja ka kõige hullemast joodikust sai uuesti tavainimene.

Õhtul oli kokkusaamine Siimuga, kes oli valmistanud suurepärase pizza ja loomulikult käib ühe pizza kõrvale ka vein ;) Nii, et päris tuumapohmelliga ei saa laupäeva hommikut samastada kuna vein sobis joogiks küll. Õnneks suutsime seekord piiri pidada ja pühapäeva hommikul oli tervis suurepärane.

Aga kodumaal on väga tore olla ja väga tore on saada telefonikõnesid sõpradelt-tuttavatelt, kes soovivad minuga kokku saada ja uurida kuidas mul läheb ja kas ma olen oma elumuutusega rahul. Siiani olen kokku saanud mr. X-ga (kes on endiselt väga tore ja huvitav vestlus- ja jalutuskaaslane); Janikaga – kes oli minu pinginaaber 8 ja 9 klassis ning keda ma ei olnud näinud vähemalt 15 aastat; ja ühe tänuliku vana lennufirma reisijaga, kes minu käekäigule lennunduses väga kaasa elab ja kes kuuldes, et ma kodumaal olen, võttis vaevaks minuga kohtuda. Lisaks muidugi kohtumised Ita ja Reedaga  - aga need on nagunii tavapärased ja vajalikud nagu õhk J Igal juhul suur tänu kõigile siiani, kes on võtnud vaevaks kokku saada, tore on teada, et olen kellelegi tähtis.

Aga mu märkmikus on veel vabu aegu, nii et andke aga teada oma kohtumissoovidest ;)