Päev kodus

Vahest on nii lahe lihtsalt olla kodus ja suurt mitte midagi teha. Teate seda tunnet?

Olingi tänase päeva kodune, pesin pesu – seda teeb küll masin aga keegi peab ju tegema seda rasket tööd ning nuppu vajutama, jõin teed, vaatasin internetist erinevaid telesaateid, harjutasin veel oma venekeelseid tekste, lugesin lehti, lakkisin küüsi, ühesõnaga tegevust jätkus kauemaks.

Nüüdseks olen suhteliselt väsinud selles toas viibimisest, järgmisel vabal päeval katsun ikka õhku ka võtma minna.

Praegu helistas mulle kapten Meelis, kes sõidab mööda M4 kiirteed Gatwickist Cardiffi poole. Nii et kodumaiseid inimesi siin liigub. Palun aga järgmisel korral tulla ka mulle külla. Tore oleks kodumaiste inimestega vahest kasvõi kohvi juua ;) Nii, et kel saarele asja, andke teada – joome kohvi või siis G & T ;)

Muuseum

Kuna eile selgus, et mul tekkis tänaseks veidike lahtist aega siis ei teadnudki kohe mida selle ajaga peale hakata. Suheldes eile õhtul ühe uue ja väga huvitava tuttavaga ning kurtes talle oma vaba aja ülejääke, siis soovitas tema külastada Tate Modern muuseumit. Seda ei lasknud ma endale kaks korda öelda ja niimoodi ma sammud hommikul (tegelikult juba hilisel lõunatunnil) sinnapoole seadsingi. Ilm oli parasjagu muuseumikülastuseks küps – päikest ei olnud kuid vihma ka ei sadanud, õnneks oli keegi tark kraade juurde taibanud keerata nii et kindad ja sall muutusid lausa üleliigseteks ;)

Tate Modern on igavesti uhke koht, ma veidike küll pelgasin seda moodsat kunsti – meenutades Kumus nähtud näitusi tuli lausa hirm peale, kuid ei midagi sellist ei oodanud mind ees. Ainuke hirmutav asi oli peasissepääsu pimedus – kuna tegemist on endise elektrijaamaga siis on ruumid suured ja mõned ehk rõhutatult jäetud hoone endise sisule lähedasteks. Seega peauksest sisse tulles jalutavad külastajad pika maa suhtelises pimeduses enne kui jõutakse trepini mis juba ekspositsioonisaalidesse viib. Arvata on, et see on vaid minu tähelepanek, kes ma valmistusin millekski veidike hirmutavaks oma eelnevatest moodsa kunsti kogemustest.

Ekspositsioon on rikkalik ning suhteliselt rahvusvaheline, eriti tabas mu silm endise Jugoslaavia kunstnikke. Meeldejäävamaks teoseks oli peegel mis oli kleebitud lõuendile – see on ju suurepärane teos, väga mitmenäoline, igaüks näeb seda mida tahab ;)

Ma kunstiteostest pilte tegema ei hakanud kuid tegin pildi kohviku rõdult sest vaade sealt oli suurepärane:

Ja siin ka muuseum ise eemalt vaates:

Kuna ma olin juba linna peale laiama läinud siis tegin tiiru ka Covent Gardenis, mis oli kaunilt jõuluehteis, siin pilt ka sealt:

Ning ka üks tänavavaade:

Homme on mul ka veel lennuvaba päev, selle kavatsen veeta kodurajoonis. Ülehomme ootab mind jällegi Moskva ;)

Viin ja naiskond :)

Tänane Viini lend oli täis üllatusi: esiteks oli meil naiskond ehk siis kogu teenindav personal koosnes naistest kaasa arvatud kapten ja esimene ohvitser. Minu lendamise elus oli see esmakordne juhus. Ja nagu nendel esmakordsetel juhustel ikka, on neil omadus muutuda eriliseteks ja meeldejäävateks. Seda reeglit kinnitas ka tänane lend.

Olime juba maandumas Viini kui kuulsime telefonihelinat kapteni poolt, kes meile teatas, et neil on väike probleem mis seisnes selles, et lennuki tiiva klapid ehk siis flaps’id ei tule välja. Et nad veel uurivad asja ja tegelevad oma kontrollimistega ning annavad meile edasisist infot 7 minuti pärast. Uus kõne käskis meil valmis olla ettevaatus ehk siis precautionary maandumiseks. Ettevaatus maandumine on siis selline kus me päriselt ei valmistu hädamaandumiseks kuid käime omavahel need potseduurid läbi. Reisijatele antud hetkel midagi ei räägita kuna sellistes olukordades võib kõik minna ka hästi ja ettevaatus maandumine võib muutuda tavaliseks maandumiseks.

Kordasime omavahel saadud infot, et olla kindel et kogu salongipersonali liikmeskond sai aru mis toimub, istusime oma kohtadele ja jäime ootama oma saatust.

Peale meie telefonikõnesid, tõusis püsti neljandast reast meesterahvas (vene rahvusest muideks) ning hakkas liikuma tualeti poole. Turvavöö kinnitamist paluv märk põles ning mingit liikumist ei oleks tohtinud toimuda kuna olime kohe maandumas. Haarasin mikrofoni ja palusin tal istuda, ta sammus ikka edasi kuni jõudis viimasesse ritta kus tal tuli paraku tegemist teha minuga ja minu kolleegiga – suutsime ta siiski istuma saada ja seletasime et maandumine 3 minuti pärast ja paraku tualeti kasutamine momendil ei tule kõne allagi. Saime uuesti rahu lennukisse ja hakkasime uuesti mõtlema omi maandumismõtteid.

Flaps’id ehk siis tiiva otsas olevad klapid annavad tiivale lisa laiust mida on vaja lennuki õhkutõusul ja maandumisel. Maandumisel need klapid keeravad end justkui tiiva alla risti, et pidurdamist aidata.

Juhul kui neid ei ole, siis on maandumine kiire ning suurema nurga alla kui tavaliselt, lennuk justkui potsatab maapinnale õhkutõusvas asendis ning peab siis kiirelt pidurdama muude vahenditega.

Meie jaoks lõppes täna kõik õnnelikult, maandumine oli lihtsalt veidike järsem kui meie tavatingimustes oleks oodanud kuid reisijad ei saanud midagi aru.

Reisijad lahkusid ning lennukit tulid vaatama mehaanikud. Algul nad arvasid, et pole asi hull midagi. Peale veidikest kontrolli julgesid nad arvata, et vaja miski osa välja vahetada ning sellega läheb 12 tundi. Saime oma keskuselt käsu minna hotelli, et õhtul lennata reisijatena tagasi Londonisse. Lennuni oli aega 5 tundi kuid kuna ma olin ärganud 02.30 siis tundsin et tukastaksin veidike ja linna peale minek ei olnud minu tänases valikus. Uni tuli hea ja peale järjekordset lendu reisijana olen nüüd kodus tagasi. Kogu selle seikluse peale muudeti ka mu homne graafik kuna mu puhkeaeg ei andnud enam normaalset mõõtu välja. Homse pika Kairo lennu asemele sain nüüd pealelõunase Edinburgi.

(Jään lootma, et mõni veidike rohkem lendamisega kokkupuutuv inimene parandab minu seletusi tänases postituses ;))