Yucatan, Mehhiko

Peale tuulist neljapäeva õhtut, alustasin reede varahommikul teekonda puhkuse poole, ehk siis Mehhikosse. Reedaga kohtusime juba Tallinna Lennujaamas ja suundusime Helsingisse, sealt edasi Stockholmi ning siis juba minu lennufirma lennuga Londonisse – seda juba koos klaasikese šampanja ning täispika voodiga. Ega me Stockholmi lennul muidugi pikalt magada ei jõudnud, sest London saabus nii ruttu ;) Seal suundusime bussi peale, et siis sõita Gatwicki lennujaama juurde, kus me ööbisime, ning saime ka kokku Anneliga, kes tuli Helsingist otse sinna. Tegime veel viimaseid reisiplaane ning vaatasime kohalikke uudiseid, ning nii see õhtu meil hommikuks saigi. Suundusime lennujaama, saime omale istekohad lennuki eesotsas ning suundusime väikesele hommikusöögile. Peagi olimegi juba lennukis ja hakkasime jällegi šampanjat tarbima – lennutunde oli meil kokku veidi üle 10, nii et aega jagus nii magamiseks, kui ka filmi vaatamiseks, söömisest-joomisest rääkimata. 

Kohale jõudes pidime veidi Cancuni ümber tiirutama kuna sinna olid kohale kogunenud paksud vihmapilved. Ning lennujaama saabunute saali sisenedes ootas meid ees juba paar tuhat inimest, kellega me koos rõõmsalt veidi üle tunni aja järjekorratasime ning siis saimegi juba maale sisenetud. Edasi läks juba oluliselt kergemini – autorent, paberite täitmine ning siis asusime juba Tulumi ja oma hotelli poole teele. Suhteliselt ruttu tutvusime Tope’dega ehk siis « lamavate politseinikega » mida oli tee peal kohe uhkelt ja need olid suhteliselt kõrged ning tihedad. Õnneks saime need takistusribad läbitud ning pimeduse saabudes jõudsime oma hotelli, kus meile eraldati kaks tuba kuna kolmeses toas oli miski väike avarii. Meile sobisid selleks hetkeks juba ükskõik millised toad, peaasi, et oleks voodi  Ja nii me magama läksimegi.

Hommik algas varakult – läksime hotelli katusele uudistama kas näeme kuskilt veidi päikest ka. Aga paraku teda ei paistnud. Sõime hommikust ning tegime päevaplaane, ning peagi tuli ka päike. 

Rentisime omale jalgrattad ja suundusime randa- leidsime ühe toreda rannaklubi ja panime oma laagri püsti. 

Päevitasime, ujusime, sõime ja jõime ning puhkasime ikka mõnuga 

Peale lõunat istusime uuesti rataste sadulasse ning kimasime katkisi kive uurima. Teepeal läbisime ka ühe uhke liiklusummiku, nimelt oli ju pühapäev ja seega olid ka kõik kohalikud tulnud randa ning rannaribal toimus ka palju üritusi kuhu oli rahvast kokku kogunenud. Ummik oli nii tihe, et isegi rattaga oli veidi keeruline sealt läbi pugeda. 

Katkiste kivide juures õnneks väga suurt tungi ei olnud, saime omale piletid ja uudistasime ühte suuremat sisalikku, kes valvas, et ikka kõik külastajad piletid omale soetaks. Ning siis asusime uurima kive. Selgus, et kivide vahel oli sisalik-valvureid rohkem kui külastajaid. Kivid olid ilusad ja suhteliselt katkised kuid nende peamine võlu oli asukoht, ehk siis otse mereääres. Erinevate fotode pealt tuvastasime, et kunagi sai seal ka rannas viibida ning samal ajal kive vaadelda eemalt, kuid nüüd oli randa minek ära piiratud. Aga vaated olid ikka ilusad.

Kivid uudistatud, kimasime tagasi oma hotelli ja siis avastasime, et kell on ikka veel nii vähe, et suundume veel väikesele linnaringile ratastega. Võtsime omale sihtmärgiks ühe kiriku, kuid kui me kaardi järgi sellele kohale jõudsime kus kirik pidi olema, siis oli seal vaid suur väljak ja selle nurgas üks väike rist. Vaatasime selle siis üle, nii eest kui tagant ja suundusime hoopis õllekasse, et kohalikku mööduvat elu uudistada. Ning see ülesanne möödus meil oluliselt edukamalt kui kiriku leidmine.

Õhtu lõpetasime kohalikus ülipopulaarses söögikohas, kus siis oli järjekord ukse taga kogu aeg. Kõik söögid valmisid külastajate silme all avatud köögis, mis oli tänava ääres, serveerimine oli väga lihtne – plastmass taldrikutel, ning menüü oli meie jaoks nii keeruline, et pidime kahel korral endale süüa tellima, et veidigi paras ports omale kätte saada  Aga elamust oli rohkem kui rubla eest!

Siis kolasime veel läbi mõne kõrtsi kus oli elav muusika – lõpuks läks see väga kakofooniaks kätte kuna ühel tänaval asus mitu sellist kõrtsi, erinevad esitatud muusikapalad aga segunesid ning lisaks jalutasid veel mööda tänavat tänavamuusikud, kes oma oskusi tahtsid esitada ning liikusid nii mööda tänavat edasi ja peatusid erinevate restoranide ja kõrtside ees. Seega võis korraga kuulda umbes 4 erinevat muusikapala  Seega suundusime hotelli ja asusime hoopis magama.

Hommik oli meil jällegi suhteliselt varajane, sõime hommikust ning pakkisime kohvrid kokku ja suundusime Bacalari, kus meid pidi vastu võtma 7 värvilised laguunid. Kuna ilm oli veidi pilves ning seega suhteliselt hallikas-sinine, siis ei näinud me peale kahe värvi suurt midagi. Aga Bacalaris oli tore söögikoht La Piña, mida soovitan ka kõigile teistele selle linnakese külastajatele. 

Seal vedelesime ka avalikus rannas, kuhu saabudes olime ainsad võõramaalased, ning saime rahulikult vaadelda kohalikke peresid oma vaba aega veetes. Väga tore oli! Meie Reedaga tegime ka pikemaid ujumisringe ja võitlesime seal laguunis lainetega, et Anneli saaks fotojäädvustusi teha.

Edasi oli meil veel mõni tund autosõitu, et jõuda linnakesse Xpujil – ärge küsige kuidas seda hääldada, me ei suutnudki seda välja uurida  Meie järgmine peatuspaik oli igal juhul selle linnakese külje all, majutusasutus Casa Ka’an. See oli kogum väikeseid majakesi, mis asusid jungli serval. Väga tore koht oli! Ning mis peamine, sealses restoranis olid korralikud veini klaasid ja pakuti ka veini! Sinnani oli menüüs vaid õlu ja muud joogid olnud, nüüd asusime veini tarbima. See küll ei olnud veel kohalik toodang aga tore oli ikkagi. Poole joomingu peal saime aru, et kuna me olime sõitnud ühest osariigist teise, siis oli meil ka vahepeal kellaaeg vahetunud. Miks küll selle kohta ei võiks ka maanteel väike sildike olla – kui lennukiga lendad ühest ajavööndist teise, siis küll pardapersonal annab teada, et kell on vahepeal muutunud. Miks siis ei võiks ka maantee äärel olla väike hoiatus, et nüüd sisened uude ajavööndisse. Igal juhul saime meie sellel ajavahetusel sabast kinni ja nagu maast leidsime omale tund aega veinijoomise aega juurde 

Järgmine hommik algas meil suhteliselt varakult – kõigepealt hommikusöök ning siis suundusime Calakmuli uudistama suhtelsielt värskelt avastatud ning veelgi värskemalt välja kaevatud katkisi kive uudistama. Need püramiidid leiti siis juhuslikult ühe botaaniku poolt, kes tegelikult uuris seal vihmametsas hoopis taimi ja juhuslikult sattus erinevate hoonete peale. Läks veel pea 70 aastat enne kui neid hooneid korralikult hakati välja kaevama. Kogu alal on umbes 1000 ehitist aga kunagi arvatakse seal olevat olnud üle 6000 ehitise ja seal olevat elanud pea 50 000 inimest. Ala eripära on, et selle ümber on palju kanaleid ja reservuaare ning muidu ehitisi, et koguda ning hoida vett, et siis üle elada kuiv periood. Momendil on antud mälestise erinevus teistest arheoloogilistest paikadest see, et Calakmulis on veel võimalik enamustele püramiididele tippu ronida ja sealt vaateid uudistada. Rahvast ehk siis külastajaid on seal vähe, kuna viimased 20 kilomeetrit on tee sinna väga kitsas ja käänuline, seega ei saa sinna suurte bussidega ligi, ka eelnevad 20 kilomeetrit onsuhteliselt kehvem tee – mis on ju ainult tore, sest nii suunduvad sinna vaid need kes selle pika ja vaevalise teekonna päriselt soovivad ette võtta. 

Meie muidugi ronisime kõikide püramiidide otsa, kuhu saime – ühele ehitisele ei saanud juba paregu enam ligi – ei teagi miks. Kuid vaated olid ilma selletagi toredad, ning seda vaatamist jagus küllalt. Kohtasime ka möiraahve, kes meile nii oma möirgamist esitasid kui ka lihtsalt laisalt puu okstel pikutasid. Ilmselt nad siis ei möiranud  Ning sõidutee ääres kohtasime ka metsikuid kalkuneid – need olid küll pigem sellised kalkun-faasan-paabulinnu segud aga ilusad ja värvilised olid nad küll.

Päikeseloojangul tahtsime minna veel vaatama nahkhiiri, kes ühe suure koopa juurde kokku kogunevad, kuid miskid kohalikud “ärimehed” olid võtnud heaks korjata selle 10 minutilise jalutuskäigu eest raha, väites et seal on nii ohtlik, et tuleb kohalik giid kaasa võtta. Giid paraku ei rääkinud ühtegi meile mõsistetavat keelt, ning peagi saime aru, et see nahkhiirte vaatamise hetk oli juba möödas ja me lõime käega sellele üritusele.

Järgmist hommikut alustasime eriti varakult, kuna olime otsustanud minna jungliretkele koos linnuvaatlusega. Kohtasimegi üsna mitmeid erinevaid linde ning ka minu lemmikuid tuukaneid – aga ega pildi peale nendest ei suutnud me kedagi püüda, kuid meie enda mälupildid on ka ju midagi väärt. Jungliretkel ei kohanud me muidugi ühtegi looma: ei have ega tapiire, rääkimata jaguarist ega muudest kohalikest elanikest. Kuid jungel oli aus.

Retke lõpul viidi meid ka väikese soolapikese juurde kus kohtasime väikest krokodilli poega või siis tütart – nii et päris ilma loomata me sellelt retkelt ei lahkunud. 

Edasi viis meie päev meid mööda üliaugulist teed ilusa nimega külakesse Santa Elenasse. Kuid seda augulist teed oli meil oma 3 tunni jagu – ja augud olid seal ikka ausad. Kohe nagu Anneli hoo üles võttis, nii neid auke meile vastu tuli. Pole vist vaja lisada, et ega me väga palju autosid sellel teel ei kohanud. Vahetult enne õhtupimedust saime ikka kohale. Meie öömaja oli väga tore: väikesed rookatustega ümmargused majakesed. Kolisime sisse, käisime söömas ning siis suundusime basseini ujuma – see tähendab, et mina ujusin ja Reet ning Anneli vaatasid pealt. 

Hommikul üritasime veidike bassu ääres päevitada aga basseini äärde sel hetkel päike ei ulatunud ning kuna meil olid suured plaanid päevaks, siis pakkisime asjad kokku ja suundusime hoopis järgmisi katkisi kive uudistama. Seekord olid need Uxmal linnakeses ning nende eripäraks olid erinevad reljeefid ning pikad jutustused nendel reljeefidel. Sissepääsu piletihind oli küll muude hindadega võrreldes kolossaalne kuid need kujukesed ning muud nikerdused olid seda väärt. Ning siin olid kohal ka valvur-sisalikud, keda oli siin ikka igas mõõdus.

Järgmine sihtkoht oli meil kaardilt leitud Muna küla, mille sildi all me ju lausa pidime peatuma ja pilti tegema. 

Uudistasime ka selle küla peaväljakut ning leidsime sealt isegi rahavahetuspunkti! 

Külast välja sõites tegime peatuse ka kohaliku surnuaaia juures, kus lahke surnuaia vaht meil ekohe hakkas ekskursiooni tegema – see oli ehedamaid kohtumisi sellel reisil. See onu oli nii vahetu ja tore, et me oleksime ta hea meelega omale koju kaasa võtnud 

Edasi suundusime Celestuni linna poole. Vahepeal pidas meid kinni politsei, kes ilmselgelt tahtis lihtsalt raha saada, aga nad ei teadnud, et neil on vastas 3 eite, kes on üles kasvanud rasketes nõukogude liidu tingimustes ja kes niisama ei loovuta oma raha kellelegi. Seega lõi onu lõpuks lihtsalt kulpi ja soovis meile head teed, vist, kui me temast õigesti aru saime.

Meie kimasime edasi ning peagi olimegi Celestunis ning söögikohas mida oli meile soovitatud. See asus otse rannal ning loomulikult sõime seal siis mereande, ja pidasime Anneli sünnipäeva! Selle piduliku sündmuse puhul sõime isegi kooki – st. et mina ja Reet sõime kaks ampsu ja vaene juubilar oli sunnitud tohutu suure tüki šokolaadikooki üksinda ära sööma. Leidsime sealt restost ka kohaliku valge veini, mis oli lausa suurepärane ja mille me hiljem ka koju kaasa soetasime – ma ei ole seda veel kodus avanud, loodetavasti maitseb see meie kodustes tingimustes ikka sama hästi nagu ta meile maitses oma kodumaal 

Hommik oli meil jälle varajane kuna seekord läksime uudistama flamingosid, kes siinkandis olid oranži värvi.

Hommikul leidsime ühe toreda kohaliku koha kus me kiire hommikusöögi võtsime – kahe hambaga onu oli ülilahke, kes meid teenindas ja kellega meil oli täiesti selge arusaam, kes millist võikut soovib 

Ning siis suundusime oma kanuumatkale – me ikka lootsime, et saame ise ka kanuutada aga selleks oli turistidele ette nähtud ikka giid ja tema oli see kes mõlaga vehkis ja meie pidime lihtsalt paigal istuma ja ümbrust uudistama. Linde oli muidugi uhkelt, keda seal sookeskkonnas vaadelda. 

Ning kanalites kulgemine seal mangroovimetsas oli väga mõnus.

Flamingod olid aga nii kaugel meie vaateulatusest ning neid oli seal oma tavapärases kogunemiskohas suhteliselt vähe. 

Peale randumist, saime veel väikese laudtee matka teha – nii tore oli mõnes teises keskkonnas ka laudteed näha, mitte ainult laias laiuvas rabas 

See laudtee lõppes ilusa laguuni juures ning seal olid kohal nii flamingod kui ka pelikanid. Neid me nüüd seal ilusas vaikuses vaatlesime. Väga oranžid olid need flamingod küll!

Linna tagasi jõudes, leidsime ühe toreda hommikusöögikoha, kus nüüd sellise suure söögi tegime, ning siis üritasime veel veidi päevitada – paraku oli päike otsustanud pilve taha minna ning väga ennast sealt ei ilmutanud. Veidi pikutasime, ning siis otsustasime väikese jalutuskäigu piki randa teha ning uurida rannal vedelevaid teokrape, mida oli seal kilode viisi. Loomulikult sattusime selle jalutamisega hoogu ja peagi olime teises Celestuni otsas, ning selleks ajaks oli ka päike välja tulnud, ehk et me pidime nüüd ruttu tagasi randa kimama. Selleks valisime nüüd aga piki rannariba kulgeva majadevahelise teekonna. Väga tore oli uudistada kohalike sisehoove ning tervitada onusid, kes omi tähtsaid asju ajasid hoovides istudes 

Tagasi randa jõudes, istusime oma eelmise õhtu mereandide resto juurde rannaribale ja hakkasime päevitama koos värskelt leitud valge veiniga ning loomulikult guacamolega. Mina käisin ka ujumas, sest see oli meie viimane mereäärne puhkehetk.

Ning enne päikeseloojangut, asusime teele ning sõitsime Merida nimelisse linna, mis on antud regiooni kultuurikeskus. Linn oli väga ilus ja segu kohalikust ja uhkest koloniaalajastu arhitektuurist koos oma kaunite sammaste ning värviliste majadega.

Esimsel õhtul lonkisime niisama mööda suvalisi tänavaid ja vaatasime üle peamised väljakud. Õhtupimeduse saabudes pandi osad tänavad autoliikluseks kinni ning asetati sinna hoopis baaridest-restoranidest lauad ning inimesed hakkasid seal sööma-jooma.

Hommikut alustasime meie hotellis ilusate vaadetega hommikusöögiga, siis tegime väikese kultuurituuri ja külastasime kunstigaleriid ning Merida kaunimat hoonet. 

Siis väike šoping, ning kuna päike hakkas pilve tagant piiluma, siis suundusime oma hotelli katusele veidi oma päevitust lihvima.

Õhtuks olid meil suured plaanid, kuna toimus suur kontsert seoses Merida festivali lõppemisega – festival oli küll juba eelmisel nädala läbi saanud kuid eks need väikesed sabad olid veel jäänud ka sellele nädalalõpule. Ning nii me oma sammud sedasimegi peopaika – rahvast veidike juba oli ning peagi hakkasid lapsed oma tantsuoskusi näitama. 

Peale neid oli paar laulunumbrit ning siis tuli päris rahvatantsuansambel, kes olid väga toredad! Paraku hakkas samal ajal muusika mängima ka tantsuplatsi kõrval asuvas baaris, ehk et jällegi toimus selline huvitav kakofoonia, ehk ei saanud kuulata ei ühte ega teist 

Jalutasime siis tagasi oma hotelli juurde ja uudistasime sealt veel elu – kirikus toimus miski peen laulatus – tore oli vaadata, et pruut juba ammu ootas kiriku ukse taga, et siseneda, külalised aga muudkui tulid ja tulid ja hilinesid. Lõpuks lubati ka pruudil kirikusse siseneda, kuid külalisi tuli ikka veel juurde. Sisenesid ka turistid, oma kaunite ostukottidega, kuid tulid sealt ka peagi tagurpidi välja. Meie istusime toredas joogikohas rõdul kus meil oli otsevaade kirkikuuksest sisse. 

Ning siis kuulutasime oma piduõhtu lõppenuks ja suundusime magama.

Hommikul otsisime pikalt jalutades mõnda avatud söögikohta – soovitatud kohad olid paraku suletud kuid kuna need asusid suhteliselt kaugel, siis samme kogunes meil palju. Lõpuks leidsime ühe väga toreda söögikoha, ning see asus üsna hotelli läheduses 

Ning peale seda kolisime hotellist autosse ja asusime lennujaama poole kimama, kuhu meil oli umbes 4 tundi autosõitu. 

Lennuk oli rahvast pungil täis, ehk et me äriklassi istekohti ei saanud, kuid saime kohal premium klassis – stjuuard meie vahekäigus oli selline vana-kooli mees, teadis kohe kes me oleme ja see vein voolas meie suunas pideva ojana 

Londonis maandudes ootas meid ees ilus päikesepaisteline ilm, minu passil oli miski viga küljes ning seda mindi lausa kuskile taharuumi kontrollima – õnneks lubati mind ikka maale kuigi see ootamine tundus üsna pikk seal piiril.

Ja kuna meie järgmine lennuk väljus alles õhtul, siis suundusime Uxbridge, et Primani ostukeskuses väike tiir teha.

Helsingi lennule saime õhtul peale ilma probleemideta, kuid Tallinna lennu väravas oli väike närvikõdi – ja seda mitte kohtade puudumise tõttu vaid hoopis ülekaalu põhjusel. Me küll ütlesime, et me oleme paar kilo kergemaks jäänud, ning siis saimegi omale kohad 

Mehhiko oli tore, katkisi kive jagus, mida uurida, kohalikud olid lahked ja rõõmsameelsed, ilm mõnus, söögid head ning avokaadod eriti maitsvad – nii et soovitan reisishtkohaks valida Mehhiko  

Jaanuar

Uue aasta esimesel õhtul käisin Kätlini ja Jezi juures - saun ja väike õhtusöök ning juttu jätkus kauemaks. Väga tore oli! Kuna mul aga selg valutas, siis arvasin paremaks tarbida alkoholivaba punast veini - seda ma ei soovita, ostke parem viinamarjamahla, sest see oli kehvema maitsega kui mahl :)

Pühapäeva hommik algas varajaselt, suundusime Irje ja Annelyga Soomaale räätsamatkale. Algas kõik suurepäraselt, kuid kuskil poole pealt hakkas mul selg tunda andma - võtsin valuvaigistit - siis hakkas aga räätsade alla lumepalle kogunema mis aga viis tasakaalu ja seega hakkas selg veel rohkem valutama, jäin grupist maha - mis aga oli tore, kuna uhkes üksinduses rabas liikumine oli palju mõnusam kui suure grupiga. Teepeatuses jõudsin küll grupile järgi ja siis veidi aega sain nendega koos astuda kuid ühel hetkel pidin oma tempos uhkes üksinduses grupist eralduma. Finišisse jõudsin nii ehk 15 mintsa teistest hiljem, ning juba üsna suure valuga. Õnneks sain kohe autosse ja tagaistmele pikali- veidi jalad küll krambitasid aga peagi sain nii hea asendi, et suutsin isegi veidi magada. Aga Valgeraba oli väga ilus, tahaks sinna suvel tagasi minna, kuigi kui me satteliidipilti vaatasime, siis oli ümberringi ainult vesi, nii et pole kindel, et seal suvel üldse liikuda saab :)

Uus nädal algas jällegi tööpäevaga hooldekodus. Päev oli täitsa normaalne, vahetult enne õhtusööki kukkus üks proua nii pahasti, et kulmu kohal oli tal hirmus auk ning verd lahmas igas suunas. Kui verejooksu pidama saime, tõdesime, et plaastritega seda haava ei sulge ning prouale tuleb kutsuda kiirabi. Ta viidigi õmblema, ning toodi enne südaööd veel tagasi. Tagasi tulles oli ta küll väga rõõmus kuid mõlemad silmad ning nina olid väga sinised! Õnneks ei olnud miskeid sisemisi verevalumeid, ning ehk ka see värvikirevus näolt kaob mõne nädalaga. Proua ise on muidugi täis demente, ehk et ta eriti ei saanud midagi aru mis temaga juhtus või mis tehti. 

Käisin Reedaga Lennusadama muuseumis, Juminda näitusel, mis rääkis vene laevadest mis üritasid Peterburgi põgeneda – väga huvitav oli. Keset näitust sain aga teate Ameerika saatkonnast, et mu viisa on valmis ja, et tulgu ma tunni aja jooksul passile järgi või siis nädala pärast. Jätsin Reeda kus see ja teine koos kõigi oma asjadega – sest Ameerika saatkonda ei tohi siseneda ühegi asjaga peale asjasse puutuvate dokumentide, ning kimasin oma passile järgi. Saatkonnast väljudes sain sõnumi kolleegilt hooldekodust kellega ma oilin 24 tundi eelmise päeval koos töötanud, et ta on just andnud positiivse koroona testi. Seisin nagu juhm keset Kentmanni tänavat ja ei teadnud kas minna edasi või tagasi. Helistasin Reedale ja ütlesin et selline seis aga, et kuna me olime nagunii juba enne koos, siis võime ju ka edasi koos sööma ja jooma minna…ja nii me siis tegimegi. Külastasime Põhjala Tap Roomi – mis oli küll väga hea teenindusega aga paraku jättis söök suhteliselt kesise mulje. 

Siis jõudsin veel ühe päeva hooldekodus tööl olla, ning järgmisel päeval pidi seal toimuma ka laustestimine aga kuna mina sel päeval õhtul juba lennukile istusin, siis arvasin et ma igaks juhuks laustestimisest osa ei võta vaid usaldan kiirteste, mida ma nagunii tegema pean.

Tegin hoopis joogat, siis jõudsin veel pediküüris käija ja siis oligi aeg lennukile istuda. Helsingis uuris lennuvärava töötaja, et kas eesti passiga ei peaks mitte viisat omama selleks, et UKsse minna…ma arvasin, et vist ikka ei pea 

Ning minu esimesed tööülesanded Londonis olid minu iga-aastased õpped, milleks ma juba üsna mitu nädalat olin harjutanud. See on siis kahel päeval toimuvad erinevad harjutused ja katsed ja eksamid, mille läbimiseks ei tohi üle ühe vastuse valed olla …

Esimesel päeval kustutasime tuld, nii ahjus kui tualetis kui pagasiriiulil, lisaks saime harjutada elektroonikavahendi süttimise kustutamist. Siis tegelesime juhtumiga kui lennuk peaks vette maanduma, ehk siis mismoodi reisijad selleks ette valmistada ning kuidas nad ka lennukist välja päästeparve peale saada ning see lennukist eraldada. Loomulikult harjutasime ka käeraudade panemist, tuvastasime erinevaid haigusi ja üritasime neile esmaabi anda, ja muud nipet näpet mida meie töös igapäevaselt vaja on.

Teisel päeva hommikul vaatasime veel üle kogu oma avariivarustuse, kuidas miski asi töötab ning kus täpselt erinevates lennukites asub, siis tegelesime veel esmaabi vahenditega ning peagi oligi aeg hakata eksameid sooritama. Esmalt olid siis uksed: iga lennukitüübi ukse avamine tavaolukorras, selle sulgemine, ning siis avamine avariiolukorras, mida teha kui Sinu ukse taga on tulekahju või ootamatult oleme vette maandunud, mida teha kui liugtee ei avane, kui uks ei avane, jne. Minul on praeguseks kolm lennukitüüpi, ehk siis uste avamise eksamid võtavad juba omajagu aega. Siis oli eksam Annie elustamise, õigete vahendite toomise ning elektroodide paigaldamise kohta.

Ning siis kõik teooria eksamid: iga lennukitüüp eraldi, turvalisus, meditsiin ning üldeksam ettevõtte  protseduuridest ja reeglitest. Ning kella 16ks saigi selleks aastaks kõik õnneliku lõpu. Ühel eksamil vastasin ikka ühe küsimuse valesti, kusjuures see oli väikese airbusi kohta, mida ma peaksin ikka tänaseks juba une pealt teadma, aga targad oskavad ju rohkem küsida kui üks loll vastata.

Esimene lend peale eksameid oli mul Riyadh. Ohh kuidas ma olen oodanud, et ma saaksin külastada riiki nimega Saudi Araabia! Ja nüüd oli see hetk käes. Kõik selle riigi kohta räägitu on juba nii müstikat ja salapära täis ja muidugi ka erinavad vasturääkivused ja keelud-käsud millest saavad üle ja mööda osad inimesed aga milledele teistel mitte kunagi ligipääsu ei ole. Igal juhul olin ma väga põnevil selle sihtkoha osas. Lend möödus väga rahulikult kuigi ma arvan, et mina ei ole oma lennukarjääri jooksul nii palju alkoholi serveerinud kui ma sel lennul seda teha suutsin. Nimelt on Saudi nn.kuiv maa ja seega seal reeglite järgi alkoholi justkui ei tohiks olla. Paljud välismaalased kes sinna lähevad, on lepingutega seotud kolm-neli kuud ja terve selle aja neil ju kurk kuivab, ehk et enne tuleb ju isu täis juua. Lennu ajal ei tohi meie alkoholi serveerida kui me asume Saudi Araabia õhuruumis, ehk siis nii 1.40 enne maandumist sinna teel ja tagasilennul lennu alguses 1.40… Kui me alkoholi serveerime, siis peame väikestel veinipudelitel korgid mitte ainult lahti keerama vaid ka ära võtma ja serveerima vaid lahtise pudeli – et reisija ei saaks pudelit kaasa võtta kuna riigipiiri ületamine alkoholiga on seadusevastane. Samuti on seadusevastane sealiha riiki toomine  Ühesõnaga üks huvitav riik. Naised said seal riigis autojuhtimise õiguse aastal 2018….sel tripil nägin vaid ühte naisautojuhti 

Lend ise oli siis rahulik vaatamata sellele tohutule alkoholi kogusele mis me reisijatele jagasime. Tänu aga korkide eemaldamisele veinipudelitelt, sain ma turbulentsi käigus üsna toreda punase veini pleki oma valgele vormipluusile…õnneks see siiski tuli hiljem pesus maha. Reisijad olid kõik toredad, üks härra, kes oli briti saatkonna töötaja kutsus meid kõiki saatkonda, et saaksime seal basseini ääres aega veeta koos jookidega – sest saatkond ei ole ju Saudi territoorium ja seal on mõistuse piires kõik lubatud. Keegi meeskonnast seekord sellest plaanist huvitatud ei olnud ja seega ei hakanud ma ka üksi sinna minema. 

Väikese google otsingu kohaselt leidsin vaatamisväärsused Riadhis ja nende hulka kuulusid kindlus, muuseum, miski suur park ning üks kaubanduskeskus. Võtsin siis plaani, et kui mind ikka kindlalt hotellist üksinda lahkuda lubatakse külastada kindlust ja parki. Ilmateade lubas +28 kraadi kuid ma igaks juhuks panin selga teksakleidi ning tumedad sukad, et mitte liigselt tähelepanu äratada. Arvasin, et pean ka abaaya kleidi peale panema ja nii ma retseptsiooni suundusin, et seda hotellist siis laenutada. Noormees vastuvõtu letis aga ütles, et nende riik on nüüd nii avanenud, et ma võin välja minna oma riietega ja midagi katma ei pea. Ma ikka küsisin üle, et kas ma ei pea isegi rätikut pähe panema ja ka smu kleidi pikkus on ikka OK. Poiss isegi ei vaadanud mu kleidi pikkust vaid ütles, et kõik on korras, et võib vabalt välja minna. Ma olin isegi natuke õnnetu, et ma ei pidanud abaayat selga sikutama, nii huvitav oleks olnud ennast seal peita. Aga mis siis teha, kui ei pea siis ei pea ja suundusin jalutuskäigule. Noormees vastuvõtu letist oli muigi nii rõõmus, et keegi meie lennumeeskonnast, eriti veel naisterahvas, on nii seiklushimuline, et ise tahab välja minna. Ja no nii ma siis jalutama suundusin. Ega muidugi tänavale keegi peale minu ei jalutanud, veel vähem ei jalutanud seal ükski naisterahvas üksinda. Aga nii huvitav oli ! Kuigi tänavad nagu tänavad ikka, ristmikud, autod ja taksod, miskid bussid, mošeed ja nende hüüded palvusele. Õnneks keegi ei vahtinud, ega tülitanud, pigem piiluti veidi silmanurgast.

Miskile suuremale avenüüle jõudes, sain aru, et tee kindluseni on nii pikk, et ma pigem ikka lähen Uberiga ja jalutan pärast veidi seal ümbruses turul ning pargis. Tellisin Uberi, ka see möödus valutult, ning sain kindluseni. Sain seal väravast sisse ja leidsin kohviku kus soetasin omale võiku ja kohvi. Kohe kohtasin ka ameeriklaste nii 10 liikmelist gruppi, koos giidiga, kus ühel proual oli umbes sama pikk seelik kui minu kleit ja tal ei olnud sukki jalas vaid olid paljad jalad ja jalas lausa varbaid paljastavad sandaalid. Istusin siis pingile maha, et oma võikut süü ja kohvi juua ja ühtsali vaikselt salaja võtsin oma sukad jalast….jummel kui hea oli olla kohe. Ise veidi küll kartsin, et kohe tuleb usupolitsei ja viib mind vangi. Aga ei midagi. Siis suundusin kindlusesse, kus oli ka väike muuseum. Seal võttis mind vastu lahke onu, kes küsis näha kohalikku “Hoia” äpi taolist asja, mida mul loomulikult ei olnud kuna selles äpis ei olnud kohta kuhu ma oleksin saanud üles laadida oma vaktsineerimistunnistuse ja ka enne lendu tehtud PCR testi…seega ma seda äppi omale ei salvestanud. Näitasin onule Eesti vaktsineerimispassi ja ta uuris kas mul on 2/2 – ma ütlesin et lausa 3/3 ja ta lubas mind lahke naeratusega muuseumisse. Muuseum oli väga ilus ja huvitav, kuigi kõigi nende Al-Saudide nimed ja elulood ei öelnud mulle suurt midagi. Aga veidike sain ikka targemaks Saudi Araabia tekke ja valitsemise üle.

Peale kindlust, suundusin lähedal asuvale turule ehk souk’i, teel sinna kohtasingi seda ühte ja ainsamat nais-autojuhti ja nägin vist ka ühte naisterahvast ühe poe ukse taga istumas. Souk oli suhteliselt hüljatud – paar poodi olid avatud, miskil väljakul aga hunnik mehi pidas miskit vanakraami oksjonit. Ma kahjuks ei julgenud väga lähedale minna aga see tundus üsna põnev ettevõtmine. 

Edasi suundusin üle miski tohutu suure avenüü, ning sattusin kohtute rajooni. Arhitektuur oli väga moderne, meenutas pigem skandinaavia riike, kuid samas oli rohelusele palju rõhku pandud – korralik muru, ilusad puud ja põõsad. Mina liikusin sealt edasi parki. Park oli muidugi uhke taraga piiratud ning väravad olid veidi praokil, astusin sealt vahelt sisse ja kohe lähenes mulle turvamees, kes teatas, et see on väljapääs ja et sissepääs on veidi eemal kuid praegu sisse ei saa kuna park on suletud. Ma uurisin, et ehk ma saan veidi istuda pingikesel või kasvõi murul, kuid ei, park on praegu suletud. Suundusin siis sissepääsu suunas ja sain aru, et seal on miski pilet, et parki üldse siseneda ning tõesti see avatakse alles paari tunni pärast. Kiibitsesin siis niisama veidi seal aia taga ja tellisin omale Uberi, et tagasi hotelli minna, sest arvasin, et esimeseks külaskäiguks oli mul juba turistimise tiir tehtud. 

Hotelli tagasi jõudes, kohtasin ühte kolleegi, kes oli nii üllatunud, et ma tõesti väljas käisin ja, et tema oleks ka tahtnud tulla…paraku on tema vastassoost, ja vastassoost inimesega võib tänaval liikuda vaid siis kui need on Sinu otsesed sugulased. Ehk, et ma arvan, et kui me oleksime kahekesi mööda tänavaid jalutanud, siis oleksime me rohkem tähelepanu ja kahtlust äratanud kui see, et ma seal üksi asju ajasin. Aga võib olla on ka need asjad muutunud. 

Hotellis läksin restorani, kus oli väike sisehoov – päikest sinna küll ei paistnud aga see-eest sai süüa ja muidugi Pepsit juua ja seda ma siis nüüd tegingi. Siis jõudsin veel väikese uinaku teha, eriti kuna meie tagasilend hilines kuna lennuk ei saanud Londonist minema – esmalt ei olnud neil esimest ohvitseri, siis hilinesid testitulemused – me nimelt ei tohi sellel lennul enne lennukile minna kui on olemas negatiivne testitulemus, mida me teeme nii umbes 4 tundi enne väljalendu, ja kui meeskond lennukisse jõudis, siis selgus, et üks aknapühkijatest ei töötanud ja tehnikud pidid seda vahetama – see kõik aga võttis nii kaua aega, et 10 minutit veel ja meeskonnal oleks saanud juba tööaeg täis ja lend oleks veel kauem edasi lükatud või ära jäetud, sest siis oleks vaja olnud valvest välja kutsuda terve uus meeskond  Mina aga ei julgenud enne oma uinakut tegema hakata kui oli selge, et lennuk on ikka Londonist õhku tõusnud ja meie tagasilend, kuigi hilinemisega kuid siiski toimub. 

Ning hilinemisega jõudsime ka meie tagasi Londonisse, ja mina suundusin Caroline juurde – ta tuli mulle isegi poole tee peale vastu! 

Tegin kiire riidevahetuse ning suundusime Carolinega ühise tuttava Shauniga lõunale, aerutamisklubisse – väga tore oli! Shaun oli ka enne lennufirmas tööl kuid seoses pandeemiaga võttis vabatahtliku koondamise ja nüüd töötab ühes valitsusasutuses ning tegeleb seal personaliprobleemidega. Jutustasime seal kolmekesi kuni klubi kohvik kinni pandi ja meid viisakalt välja visati.

Minul oli suhteliselt varajane õhtu, ehk enne kella 2100 olin ma juba voodis ja magasin. 

Järgmisel päeval sebisime niisama veidi, Caroline ajas miskeid asju ja peale lõunat läksin mina massaaži, ning siis saime Carolinega kokku, et oma pizzakohas üks pizza süüa. See on meie vana tuttav pereresto, mis on ilusti üle elanud pandeemia ning endiselt tegutseb ning on üsna populaarne. Ka sel õhtul olid kõik lauad kinni ning ka kaasaostjaid olid palju. Meie olime muidugi laua kinni pannud ja seega saime ilusasti oma õhtusööki nautida. Jõime ja sõime ning pilkases pimeduses jalutasime siis koju. Hommikul avastasin mina, et eilse pizzaresto arve oli maksmata – ma nimelt küll viipasin kaardiga kuid see ei läinud läbi ja teenindaja-omanik ka seda ei märganud ning nii see meil maksmata oligi. Tore, et ma võtsin kviitungi mida ma tavaliselt ei tee…Igal juhul suundusime nüüd tagasi oma restosse, enne rongile minekut, et eilse õhtu arved maksta. Omanik oli muidugi üliõnnelik, et me tulime, ta oli märganud, et miski arve kuskil õhus rippus aga ta ei mäletanud, et see meie oma oli. Eelmise õhtu arved tasutud, istusime rongile ja suundusime suurde linna, Londonisse. Esmalt uudistasime seal Waterloo pargis olnud näitust Sündinud vabana, kus oli sätitud parki uudistamiseks pea 20 pronksist elusuuruses lõvikuju. Need näisid väga elavatena!

Lõvide juures suundusime raamatupoodi – soetasin nimelt Mehhike reisijuhi, sest meil oli tekkinud väike plaan reisile minna ja enne tuleb ikka ju reisijuht soetada ja alles siis uurima hakata kas võtame pika tee ette. Raamat soetatud, jalutasime Covent Gardenisse, leidsime ühe tored pubi ja istusime sinna jooma ja siis ka sööma. Jutustasime ja vaatasime inimesi – väga tore oli. Sattusime veel umbes 3 pubisse, siis mõned poed ja nii oligi pimedus ja õhtu käes, ning me suundusime tagasi Hamptoni poole. Enne kodu tegime ka kohalikus pubis väikese joogi 

Järgmine päev oli mul aga uus sihtkoht ning selleks oli San Fransisco. Seekord võtsin jällegi julguse kokku ja suundusin tööle äriklassi – mul oli kõrval muidugi suurepärane kolleeg Nick, kellelt ma õppisin palju ja kes leidis kõik asjad üles kõikidest kappidest ja muudest panipaikadest nagu niuhti. Nii et töö läks meil nagu lennates 

Reisijad meil väga palju ei olnud kuid siiski toimus üks väike intsident – juhtus see siis kui mina puhkehetkel olin – nimelt üks reisija oli oma veepudeli tühjaks joonud ning siis selle kokku kortsutanud ja sellest oli tekkinud vaidlus teise reisijaga, et miks peab niimoodi kolistama – vaidlus oli nii äge olnud, et Nick oli pidanud paluma neil veidi vaiksemalt oma erimeelsusi esitada, et tegelikult on salongis veel reisijaid peale nende. Siis olid nad vist ise ka aru saanud, et olid veidi liiale läinud ja peagi oli rahu ja vaikus jälle saabunud. 

Saabumine ning bussisõit hotelli möödusid rahulikult, hotellis üritasin kohe veidike magada, kuid poolest ööst olin ikkagi üleval – aelesin siis niisama ning kui päike juba piiluma hakkas, siis suundusin hommikusööki otsima. Leidsingi itaalia linnaosas ühe toreda kohviku kus sai ka õues istuda, ning pannkooke süüa. 

Edasi jalutasin Lombard tänavale ja uudistasin seda keerutamist, siis jalutasin ookeani äärde ning vaatasin ujujaid – vaatamata külmale veele, on neid seal alati ning seekord oli isegi rohkem kui soojemal ajal. Siis pikutasin veidi pargipingil kuna mu selg ei tahtnud minuga eriti kaasas käia, ning siis hakkasin vaikselt tagasi lonkima hotelli poole – uudistasin kolisevat puidust trammi – see on ikka nii tore!

Jalutasin läbi väga rahavarohke hiinalinna – hommikul olin ka sealt tulnud kuid siis ei olnud seal peale minu suurt kedagi. Leidsin ka ühe kohviku, kus oli ukse taga ka tool – istusin seal veidi ja mõnulesin päikese käes koos matcha lattega. Paljud kohvikud olid avatud vaid kaasaostuks – kui kuskile tahtsid maha istuda, siis selleks olid avatud pigem restoranid või söögikohad, lihtsalt väikesed kohvikud olid vaid kaasamüügiga tegelemas. Ning teine tähelepanek oli, et hinnalinnas olid ka tänavatel liikivatel inimestel nii maskid ees kui ka kummikindad käed – ma panin siis ka vaikselt maski ette 

Tegin väikese ostutiiru Targetis – pigem küll lihtsalt uudistamise tiiru, ning siis sõin hotelli kõrval dineris ja siis tundus mulle, et nüüd tahaks juba magada – tegelikult oli päike alles kõrgel kuid kui uni käes, siis tuleb magada. Loomulikult tähendas see seda, et keset ööd olin jälle üleval  Seekord aga läksin jalutama juba enne päikesetõusu, et just nimelt päikesetõusuks olla ookeani ääres ja värve sealt uudistada. Õnneks päikese tõusu nägingi kuid peale seda läks taevas kohe pilve ja päike peitu.

Lonkisin veidi siis ookeani ääres ning leidsin ka ühe kohviku kus sai veidi istuda, ning siis jalutasin veel sihitult mööda suvalisi tänavaid.

Enne hilisõhtust tagasilendu jõudsin isegi ühe väikese uinaku teha. 

Tagasilend möödus ilma konfliktideta ning ma suundusin läbi Helsingi kodu poole. Veidi tekkis oht, et äkki pole Tallinna lennul kohti ning ma pean Helsingisse jääma – testi mul ju ette näidata ei olnud kuid see oli veel sel ajal kui Soome sisenejatelt nõuti testi…kuid siiski leiti mulle see üks istekoht ja ma sain koju.

Kodumaal jõudsin veel hooldekodus tööl käia ning siis tuli teine kohver pakkida ja suunduda hoopis puhkusereisile, lennusihiks Cancun 