Jaanuar

Uue aasta esimesel õhtul käisin Kätlini ja Jezi juures - saun ja väike õhtusöök ning juttu jätkus kauemaks. Väga tore oli! Kuna mul aga selg valutas, siis arvasin paremaks tarbida alkoholivaba punast veini - seda ma ei soovita, ostke parem viinamarjamahla, sest see oli kehvema maitsega kui mahl :)

Pühapäeva hommik algas varajaselt, suundusime Irje ja Annelyga Soomaale räätsamatkale. Algas kõik suurepäraselt, kuid kuskil poole pealt hakkas mul selg tunda andma - võtsin valuvaigistit - siis hakkas aga räätsade alla lumepalle kogunema mis aga viis tasakaalu ja seega hakkas selg veel rohkem valutama, jäin grupist maha - mis aga oli tore, kuna uhkes üksinduses rabas liikumine oli palju mõnusam kui suure grupiga. Teepeatuses jõudsin küll grupile järgi ja siis veidi aega sain nendega koos astuda kuid ühel hetkel pidin oma tempos uhkes üksinduses grupist eralduma. Finišisse jõudsin nii ehk 15 mintsa teistest hiljem, ning juba üsna suure valuga. Õnneks sain kohe autosse ja tagaistmele pikali- veidi jalad küll krambitasid aga peagi sain nii hea asendi, et suutsin isegi veidi magada. Aga Valgeraba oli väga ilus, tahaks sinna suvel tagasi minna, kuigi kui me satteliidipilti vaatasime, siis oli ümberringi ainult vesi, nii et pole kindel, et seal suvel üldse liikuda saab :)

Uus nädal algas jällegi tööpäevaga hooldekodus. Päev oli täitsa normaalne, vahetult enne õhtusööki kukkus üks proua nii pahasti, et kulmu kohal oli tal hirmus auk ning verd lahmas igas suunas. Kui verejooksu pidama saime, tõdesime, et plaastritega seda haava ei sulge ning prouale tuleb kutsuda kiirabi. Ta viidigi õmblema, ning toodi enne südaööd veel tagasi. Tagasi tulles oli ta küll väga rõõmus kuid mõlemad silmad ning nina olid väga sinised! Õnneks ei olnud miskeid sisemisi verevalumeid, ning ehk ka see värvikirevus näolt kaob mõne nädalaga. Proua ise on muidugi täis demente, ehk et ta eriti ei saanud midagi aru mis temaga juhtus või mis tehti. 

Käisin Reedaga Lennusadama muuseumis, Juminda näitusel, mis rääkis vene laevadest mis üritasid Peterburgi põgeneda – väga huvitav oli. Keset näitust sain aga teate Ameerika saatkonnast, et mu viisa on valmis ja, et tulgu ma tunni aja jooksul passile järgi või siis nädala pärast. Jätsin Reeda kus see ja teine koos kõigi oma asjadega – sest Ameerika saatkonda ei tohi siseneda ühegi asjaga peale asjasse puutuvate dokumentide, ning kimasin oma passile järgi. Saatkonnast väljudes sain sõnumi kolleegilt hooldekodust kellega ma oilin 24 tundi eelmise päeval koos töötanud, et ta on just andnud positiivse koroona testi. Seisin nagu juhm keset Kentmanni tänavat ja ei teadnud kas minna edasi või tagasi. Helistasin Reedale ja ütlesin et selline seis aga, et kuna me olime nagunii juba enne koos, siis võime ju ka edasi koos sööma ja jooma minna…ja nii me siis tegimegi. Külastasime Põhjala Tap Roomi – mis oli küll väga hea teenindusega aga paraku jättis söök suhteliselt kesise mulje. 

Siis jõudsin veel ühe päeva hooldekodus tööl olla, ning järgmisel päeval pidi seal toimuma ka laustestimine aga kuna mina sel päeval õhtul juba lennukile istusin, siis arvasin et ma igaks juhuks laustestimisest osa ei võta vaid usaldan kiirteste, mida ma nagunii tegema pean.

Tegin hoopis joogat, siis jõudsin veel pediküüris käija ja siis oligi aeg lennukile istuda. Helsingis uuris lennuvärava töötaja, et kas eesti passiga ei peaks mitte viisat omama selleks, et UKsse minna…ma arvasin, et vist ikka ei pea 

Ning minu esimesed tööülesanded Londonis olid minu iga-aastased õpped, milleks ma juba üsna mitu nädalat olin harjutanud. See on siis kahel päeval toimuvad erinevad harjutused ja katsed ja eksamid, mille läbimiseks ei tohi üle ühe vastuse valed olla …

Esimesel päeval kustutasime tuld, nii ahjus kui tualetis kui pagasiriiulil, lisaks saime harjutada elektroonikavahendi süttimise kustutamist. Siis tegelesime juhtumiga kui lennuk peaks vette maanduma, ehk siis mismoodi reisijad selleks ette valmistada ning kuidas nad ka lennukist välja päästeparve peale saada ning see lennukist eraldada. Loomulikult harjutasime ka käeraudade panemist, tuvastasime erinevaid haigusi ja üritasime neile esmaabi anda, ja muud nipet näpet mida meie töös igapäevaselt vaja on.

Teisel päeva hommikul vaatasime veel üle kogu oma avariivarustuse, kuidas miski asi töötab ning kus täpselt erinevates lennukites asub, siis tegelesime veel esmaabi vahenditega ning peagi oligi aeg hakata eksameid sooritama. Esmalt olid siis uksed: iga lennukitüübi ukse avamine tavaolukorras, selle sulgemine, ning siis avamine avariiolukorras, mida teha kui Sinu ukse taga on tulekahju või ootamatult oleme vette maandunud, mida teha kui liugtee ei avane, kui uks ei avane, jne. Minul on praeguseks kolm lennukitüüpi, ehk siis uste avamise eksamid võtavad juba omajagu aega. Siis oli eksam Annie elustamise, õigete vahendite toomise ning elektroodide paigaldamise kohta.

Ning siis kõik teooria eksamid: iga lennukitüüp eraldi, turvalisus, meditsiin ning üldeksam ettevõtte  protseduuridest ja reeglitest. Ning kella 16ks saigi selleks aastaks kõik õnneliku lõpu. Ühel eksamil vastasin ikka ühe küsimuse valesti, kusjuures see oli väikese airbusi kohta, mida ma peaksin ikka tänaseks juba une pealt teadma, aga targad oskavad ju rohkem küsida kui üks loll vastata.

Esimene lend peale eksameid oli mul Riyadh. Ohh kuidas ma olen oodanud, et ma saaksin külastada riiki nimega Saudi Araabia! Ja nüüd oli see hetk käes. Kõik selle riigi kohta räägitu on juba nii müstikat ja salapära täis ja muidugi ka erinavad vasturääkivused ja keelud-käsud millest saavad üle ja mööda osad inimesed aga milledele teistel mitte kunagi ligipääsu ei ole. Igal juhul olin ma väga põnevil selle sihtkoha osas. Lend möödus väga rahulikult kuigi ma arvan, et mina ei ole oma lennukarjääri jooksul nii palju alkoholi serveerinud kui ma sel lennul seda teha suutsin. Nimelt on Saudi nn.kuiv maa ja seega seal reeglite järgi alkoholi justkui ei tohiks olla. Paljud välismaalased kes sinna lähevad, on lepingutega seotud kolm-neli kuud ja terve selle aja neil ju kurk kuivab, ehk et enne tuleb ju isu täis juua. Lennu ajal ei tohi meie alkoholi serveerida kui me asume Saudi Araabia õhuruumis, ehk siis nii 1.40 enne maandumist sinna teel ja tagasilennul lennu alguses 1.40… Kui me alkoholi serveerime, siis peame väikestel veinipudelitel korgid mitte ainult lahti keerama vaid ka ära võtma ja serveerima vaid lahtise pudeli – et reisija ei saaks pudelit kaasa võtta kuna riigipiiri ületamine alkoholiga on seadusevastane. Samuti on seadusevastane sealiha riiki toomine  Ühesõnaga üks huvitav riik. Naised said seal riigis autojuhtimise õiguse aastal 2018….sel tripil nägin vaid ühte naisautojuhti 

Lend ise oli siis rahulik vaatamata sellele tohutule alkoholi kogusele mis me reisijatele jagasime. Tänu aga korkide eemaldamisele veinipudelitelt, sain ma turbulentsi käigus üsna toreda punase veini pleki oma valgele vormipluusile…õnneks see siiski tuli hiljem pesus maha. Reisijad olid kõik toredad, üks härra, kes oli briti saatkonna töötaja kutsus meid kõiki saatkonda, et saaksime seal basseini ääres aega veeta koos jookidega – sest saatkond ei ole ju Saudi territoorium ja seal on mõistuse piires kõik lubatud. Keegi meeskonnast seekord sellest plaanist huvitatud ei olnud ja seega ei hakanud ma ka üksi sinna minema. 

Väikese google otsingu kohaselt leidsin vaatamisväärsused Riadhis ja nende hulka kuulusid kindlus, muuseum, miski suur park ning üks kaubanduskeskus. Võtsin siis plaani, et kui mind ikka kindlalt hotellist üksinda lahkuda lubatakse külastada kindlust ja parki. Ilmateade lubas +28 kraadi kuid ma igaks juhuks panin selga teksakleidi ning tumedad sukad, et mitte liigselt tähelepanu äratada. Arvasin, et pean ka abaaya kleidi peale panema ja nii ma retseptsiooni suundusin, et seda hotellist siis laenutada. Noormees vastuvõtu letis aga ütles, et nende riik on nüüd nii avanenud, et ma võin välja minna oma riietega ja midagi katma ei pea. Ma ikka küsisin üle, et kas ma ei pea isegi rätikut pähe panema ja ka smu kleidi pikkus on ikka OK. Poiss isegi ei vaadanud mu kleidi pikkust vaid ütles, et kõik on korras, et võib vabalt välja minna. Ma olin isegi natuke õnnetu, et ma ei pidanud abaayat selga sikutama, nii huvitav oleks olnud ennast seal peita. Aga mis siis teha, kui ei pea siis ei pea ja suundusin jalutuskäigule. Noormees vastuvõtu letist oli muigi nii rõõmus, et keegi meie lennumeeskonnast, eriti veel naisterahvas, on nii seiklushimuline, et ise tahab välja minna. Ja no nii ma siis jalutama suundusin. Ega muidugi tänavale keegi peale minu ei jalutanud, veel vähem ei jalutanud seal ükski naisterahvas üksinda. Aga nii huvitav oli ! Kuigi tänavad nagu tänavad ikka, ristmikud, autod ja taksod, miskid bussid, mošeed ja nende hüüded palvusele. Õnneks keegi ei vahtinud, ega tülitanud, pigem piiluti veidi silmanurgast.

Miskile suuremale avenüüle jõudes, sain aru, et tee kindluseni on nii pikk, et ma pigem ikka lähen Uberiga ja jalutan pärast veidi seal ümbruses turul ning pargis. Tellisin Uberi, ka see möödus valutult, ning sain kindluseni. Sain seal väravast sisse ja leidsin kohviku kus soetasin omale võiku ja kohvi. Kohe kohtasin ka ameeriklaste nii 10 liikmelist gruppi, koos giidiga, kus ühel proual oli umbes sama pikk seelik kui minu kleit ja tal ei olnud sukki jalas vaid olid paljad jalad ja jalas lausa varbaid paljastavad sandaalid. Istusin siis pingile maha, et oma võikut süü ja kohvi juua ja ühtsali vaikselt salaja võtsin oma sukad jalast….jummel kui hea oli olla kohe. Ise veidi küll kartsin, et kohe tuleb usupolitsei ja viib mind vangi. Aga ei midagi. Siis suundusin kindlusesse, kus oli ka väike muuseum. Seal võttis mind vastu lahke onu, kes küsis näha kohalikku “Hoia” äpi taolist asja, mida mul loomulikult ei olnud kuna selles äpis ei olnud kohta kuhu ma oleksin saanud üles laadida oma vaktsineerimistunnistuse ja ka enne lendu tehtud PCR testi…seega ma seda äppi omale ei salvestanud. Näitasin onule Eesti vaktsineerimispassi ja ta uuris kas mul on 2/2 – ma ütlesin et lausa 3/3 ja ta lubas mind lahke naeratusega muuseumisse. Muuseum oli väga ilus ja huvitav, kuigi kõigi nende Al-Saudide nimed ja elulood ei öelnud mulle suurt midagi. Aga veidike sain ikka targemaks Saudi Araabia tekke ja valitsemise üle.

Peale kindlust, suundusin lähedal asuvale turule ehk souk’i, teel sinna kohtasingi seda ühte ja ainsamat nais-autojuhti ja nägin vist ka ühte naisterahvast ühe poe ukse taga istumas. Souk oli suhteliselt hüljatud – paar poodi olid avatud, miskil väljakul aga hunnik mehi pidas miskit vanakraami oksjonit. Ma kahjuks ei julgenud väga lähedale minna aga see tundus üsna põnev ettevõtmine. 

Edasi suundusin üle miski tohutu suure avenüü, ning sattusin kohtute rajooni. Arhitektuur oli väga moderne, meenutas pigem skandinaavia riike, kuid samas oli rohelusele palju rõhku pandud – korralik muru, ilusad puud ja põõsad. Mina liikusin sealt edasi parki. Park oli muidugi uhke taraga piiratud ning väravad olid veidi praokil, astusin sealt vahelt sisse ja kohe lähenes mulle turvamees, kes teatas, et see on väljapääs ja et sissepääs on veidi eemal kuid praegu sisse ei saa kuna park on suletud. Ma uurisin, et ehk ma saan veidi istuda pingikesel või kasvõi murul, kuid ei, park on praegu suletud. Suundusin siis sissepääsu suunas ja sain aru, et seal on miski pilet, et parki üldse siseneda ning tõesti see avatakse alles paari tunni pärast. Kiibitsesin siis niisama veidi seal aia taga ja tellisin omale Uberi, et tagasi hotelli minna, sest arvasin, et esimeseks külaskäiguks oli mul juba turistimise tiir tehtud. 

Hotelli tagasi jõudes, kohtasin ühte kolleegi, kes oli nii üllatunud, et ma tõesti väljas käisin ja, et tema oleks ka tahtnud tulla…paraku on tema vastassoost, ja vastassoost inimesega võib tänaval liikuda vaid siis kui need on Sinu otsesed sugulased. Ehk, et ma arvan, et kui me oleksime kahekesi mööda tänavaid jalutanud, siis oleksime me rohkem tähelepanu ja kahtlust äratanud kui see, et ma seal üksi asju ajasin. Aga võib olla on ka need asjad muutunud. 

Hotellis läksin restorani, kus oli väike sisehoov – päikest sinna küll ei paistnud aga see-eest sai süüa ja muidugi Pepsit juua ja seda ma siis nüüd tegingi. Siis jõudsin veel väikese uinaku teha, eriti kuna meie tagasilend hilines kuna lennuk ei saanud Londonist minema – esmalt ei olnud neil esimest ohvitseri, siis hilinesid testitulemused – me nimelt ei tohi sellel lennul enne lennukile minna kui on olemas negatiivne testitulemus, mida me teeme nii umbes 4 tundi enne väljalendu, ja kui meeskond lennukisse jõudis, siis selgus, et üks aknapühkijatest ei töötanud ja tehnikud pidid seda vahetama – see kõik aga võttis nii kaua aega, et 10 minutit veel ja meeskonnal oleks saanud juba tööaeg täis ja lend oleks veel kauem edasi lükatud või ära jäetud, sest siis oleks vaja olnud valvest välja kutsuda terve uus meeskond  Mina aga ei julgenud enne oma uinakut tegema hakata kui oli selge, et lennuk on ikka Londonist õhku tõusnud ja meie tagasilend, kuigi hilinemisega kuid siiski toimub. 

Ning hilinemisega jõudsime ka meie tagasi Londonisse, ja mina suundusin Caroline juurde – ta tuli mulle isegi poole tee peale vastu! 

Tegin kiire riidevahetuse ning suundusime Carolinega ühise tuttava Shauniga lõunale, aerutamisklubisse – väga tore oli! Shaun oli ka enne lennufirmas tööl kuid seoses pandeemiaga võttis vabatahtliku koondamise ja nüüd töötab ühes valitsusasutuses ning tegeleb seal personaliprobleemidega. Jutustasime seal kolmekesi kuni klubi kohvik kinni pandi ja meid viisakalt välja visati.

Minul oli suhteliselt varajane õhtu, ehk enne kella 2100 olin ma juba voodis ja magasin. 

Järgmisel päeval sebisime niisama veidi, Caroline ajas miskeid asju ja peale lõunat läksin mina massaaži, ning siis saime Carolinega kokku, et oma pizzakohas üks pizza süüa. See on meie vana tuttav pereresto, mis on ilusti üle elanud pandeemia ning endiselt tegutseb ning on üsna populaarne. Ka sel õhtul olid kõik lauad kinni ning ka kaasaostjaid olid palju. Meie olime muidugi laua kinni pannud ja seega saime ilusasti oma õhtusööki nautida. Jõime ja sõime ning pilkases pimeduses jalutasime siis koju. Hommikul avastasin mina, et eilse pizzaresto arve oli maksmata – ma nimelt küll viipasin kaardiga kuid see ei läinud läbi ja teenindaja-omanik ka seda ei märganud ning nii see meil maksmata oligi. Tore, et ma võtsin kviitungi mida ma tavaliselt ei tee…Igal juhul suundusime nüüd tagasi oma restosse, enne rongile minekut, et eilse õhtu arved maksta. Omanik oli muidugi üliõnnelik, et me tulime, ta oli märganud, et miski arve kuskil õhus rippus aga ta ei mäletanud, et see meie oma oli. Eelmise õhtu arved tasutud, istusime rongile ja suundusime suurde linna, Londonisse. Esmalt uudistasime seal Waterloo pargis olnud näitust Sündinud vabana, kus oli sätitud parki uudistamiseks pea 20 pronksist elusuuruses lõvikuju. Need näisid väga elavatena!

Lõvide juures suundusime raamatupoodi – soetasin nimelt Mehhike reisijuhi, sest meil oli tekkinud väike plaan reisile minna ja enne tuleb ikka ju reisijuht soetada ja alles siis uurima hakata kas võtame pika tee ette. Raamat soetatud, jalutasime Covent Gardenisse, leidsime ühe tored pubi ja istusime sinna jooma ja siis ka sööma. Jutustasime ja vaatasime inimesi – väga tore oli. Sattusime veel umbes 3 pubisse, siis mõned poed ja nii oligi pimedus ja õhtu käes, ning me suundusime tagasi Hamptoni poole. Enne kodu tegime ka kohalikus pubis väikese joogi 

Järgmine päev oli mul aga uus sihtkoht ning selleks oli San Fransisco. Seekord võtsin jällegi julguse kokku ja suundusin tööle äriklassi – mul oli kõrval muidugi suurepärane kolleeg Nick, kellelt ma õppisin palju ja kes leidis kõik asjad üles kõikidest kappidest ja muudest panipaikadest nagu niuhti. Nii et töö läks meil nagu lennates 

Reisijad meil väga palju ei olnud kuid siiski toimus üks väike intsident – juhtus see siis kui mina puhkehetkel olin – nimelt üks reisija oli oma veepudeli tühjaks joonud ning siis selle kokku kortsutanud ja sellest oli tekkinud vaidlus teise reisijaga, et miks peab niimoodi kolistama – vaidlus oli nii äge olnud, et Nick oli pidanud paluma neil veidi vaiksemalt oma erimeelsusi esitada, et tegelikult on salongis veel reisijaid peale nende. Siis olid nad vist ise ka aru saanud, et olid veidi liiale läinud ja peagi oli rahu ja vaikus jälle saabunud. 

Saabumine ning bussisõit hotelli möödusid rahulikult, hotellis üritasin kohe veidike magada, kuid poolest ööst olin ikkagi üleval – aelesin siis niisama ning kui päike juba piiluma hakkas, siis suundusin hommikusööki otsima. Leidsingi itaalia linnaosas ühe toreda kohviku kus sai ka õues istuda, ning pannkooke süüa. 

Edasi jalutasin Lombard tänavale ja uudistasin seda keerutamist, siis jalutasin ookeani äärde ning vaatasin ujujaid – vaatamata külmale veele, on neid seal alati ning seekord oli isegi rohkem kui soojemal ajal. Siis pikutasin veidi pargipingil kuna mu selg ei tahtnud minuga eriti kaasas käia, ning siis hakkasin vaikselt tagasi lonkima hotelli poole – uudistasin kolisevat puidust trammi – see on ikka nii tore!

Jalutasin läbi väga rahavarohke hiinalinna – hommikul olin ka sealt tulnud kuid siis ei olnud seal peale minu suurt kedagi. Leidsin ka ühe kohviku, kus oli ukse taga ka tool – istusin seal veidi ja mõnulesin päikese käes koos matcha lattega. Paljud kohvikud olid avatud vaid kaasaostuks – kui kuskile tahtsid maha istuda, siis selleks olid avatud pigem restoranid või söögikohad, lihtsalt väikesed kohvikud olid vaid kaasamüügiga tegelemas. Ning teine tähelepanek oli, et hinnalinnas olid ka tänavatel liikivatel inimestel nii maskid ees kui ka kummikindad käed – ma panin siis ka vaikselt maski ette 

Tegin väikese ostutiiru Targetis – pigem küll lihtsalt uudistamise tiiru, ning siis sõin hotelli kõrval dineris ja siis tundus mulle, et nüüd tahaks juba magada – tegelikult oli päike alles kõrgel kuid kui uni käes, siis tuleb magada. Loomulikult tähendas see seda, et keset ööd olin jälle üleval  Seekord aga läksin jalutama juba enne päikesetõusu, et just nimelt päikesetõusuks olla ookeani ääres ja värve sealt uudistada. Õnneks päikese tõusu nägingi kuid peale seda läks taevas kohe pilve ja päike peitu.

Lonkisin veidi siis ookeani ääres ning leidsin ka ühe kohviku kus sai veidi istuda, ning siis jalutasin veel sihitult mööda suvalisi tänavaid.

Enne hilisõhtust tagasilendu jõudsin isegi ühe väikese uinaku teha. 

Tagasilend möödus ilma konfliktideta ning ma suundusin läbi Helsingi kodu poole. Veidi tekkis oht, et äkki pole Tallinna lennul kohti ning ma pean Helsingisse jääma – testi mul ju ette näidata ei olnud kuid see oli veel sel ajal kui Soome sisenejatelt nõuti testi…kuid siiski leiti mulle see üks istekoht ja ma sain koju.

Kodumaal jõudsin veel hooldekodus tööl käia ning siis tuli teine kohver pakkida ja suunduda hoopis puhkusereisile, lennusihiks Cancun 