AMM-HEL-BUD-AMS

Nagu te juba isegi aru saite, siis minu seekordne lennujaama valve viis mind ei kuhugi mujale kui Ammani ja seda loomulikult juba tuttavaks saanud reisijate ning meeskonnaliikmetega. Üks väike vahetus küll toimus, nimelt oli meie kaptenil saanud küllalt sellest töövahetusest ning ta oli läinud koju, meie aga suundusime siis vapralt juba uue lennukiga kuid vanade reisijatega Jordaania pealinna. Reisijaid oli küll veidike vähemaks jäänud kuid need vähesed olid meid kohates suhteliselt rōōmsad, eriti rōōmsaks muutusid nad siis kui uksed olid suletud ning me lōpuks ōhus olime ;)

Viimases reas istunud diabeetikust vanahärrale meeldisime me niivõrd, et ta pakkus välja et las kõik reisijad tulevad ka meiega tagasi hommikul – teised reisijad arvasid siiski et nad soovivad pikemaks jääda Jordaaniasse J

Meie muutusime rõõmsaks õhtul (öösel) kui väikest ning kiiret napsu võtsime sellel kiirel ning väga lühendatud puhkeajaga reisil.

Hommikul ärgates ning hotelliaknast välja vaadates, bassein lausa kutsus enda juurde kuid paraku pidin jällegi vormi selga panema ning minema niigi hilinenud lendu lendama. Väljalend hilines seetõttu, et meie pidime vähemalt 10 tundi hotellis veetma, ning kui me oleksime graafikust kinni pidanud siis me ei oleks oma 10 tundi saanud.

Hommikused reisijad olid muidugi pahased, et lend hilines, kuid me suutsime nende tujusid veidike parandada, ehk et nagu me oma keeles ütleme – „we killed them with kindness“ ehk, et suretasime nende halva tuju oma headusega.

Peale Ammani kimasin jooksuga Helsingisse, kuna Nora osales jällegi ühes etenduses ning see oli ainuke päev mil sain seda vaatama lennata. Helsingi lennud on viimasel ajal nii populaarseks muutunud, et kohtadega on väga raske. Esimesest lennust jäi lihtsalt seetöttu maha, et meie Amman hilines (seda siis meie puhkeaja tõttu), teisest Helsingist jäin maha kuna kohti ei olnud, kolmandale sain peale viimasel hetkel kuna keegi oli kohale tulemata jätnud ;) Seega sain omale lausa päris reisija koha ;)

Noral oli külas ka Rhea ja kuna ema Anneli järgmisel päeval tööle läks siis veetsin mina tüdrukutega aega. See tähendas küll seda, et lapsed ajasid mind luuaga hommikul voodist välja, sest uni mu silmast ei tahtnud kuidagi lahkuda. Lõpuks kui lastel oli laud kaetud ning pannkoogid laual, vedasin siis ennast ka ülevalt korruselt alla ja asusime hommikust sööma. Peale seda arvasime, et lähme nüüd kohalikku tehisjärve ujuma. Järv oli ilus ja korralike vettehüppetornide ning ka redelitega, kaldal ka dushi-, ning riietusruume sisaldav maja. Kohe kui me saime ümber riietatud, algas vihmasadu – see meid loomulikult ei heidutanud, jooksime kiirelt vette, et mitte märjaks saada.

Peale värskendavat ujumist suundusime kohvikusse, et väikese kakao saatel sooja saada. Tore oli kuulata tüdrukute jutte koolist ja õppeainetest ja muudest asjadest.

Edasi oli Noral aeg minna omale kostüümi selga panema ja meie Rheaga istusime natuke niisama kodus ning suundusime siis etendust vaatama. Rhea oli seda küll juba ühe korra näinud kuid kuna tal jäi mõni koht segaseks siis tuli ta minuga kaasa, et teist korda etendust jälgida. Etendus oli tore – Rhea võttis väga ilusasti kokku loo moraali,  et lapsed ei peaks tegema asju mida vanemad neil teha ei luba J

Kodus ootas meid Markku tehtud õhtusöök ning pea-aegu peretütar mängis klaveril paar pala.

Varsti saabusid Markku vend Sami ja tema poeg Elmeri – tüdrukud haarasid Elmeri oma tiiva alla ja kadusid miskei noorteasju ajama ja vanad inimesed rääkisid ilmast ja inimestest.

Järgmisel hommikul lahkusid Anneli ja Markku ning Sami juba varakult ja mina jäin lapsi äratama, et varsti nendega koos Linnanmäe lõbukasse kimada, kus meid ootasid omad asjad ära ajanud Markku ja Sami. Anneli liitus meiega veidike hiljem. Lapsed olid eriti rõõmsad – jooksid ainult ühelt karusselilt teisele, vahepeal pidi küll ka veidike järjekorras seisma kuid see nende tuju eriti alla ei viinud.

Vanad inimesed istusid kohvikus ning tarbisid siidrit – mina istusin päikese käes ning põlesin selle põhjamaa päikese käes ikka päris uhkelt punaseks ;)

Anneli saabudes läksin ka mina atraktsiooni peale – see oli selline kinnine vaatetorn millelt oli hea vaadata üle terve Helsingi linn.

Ja teha ka üks selfie:

Iga lõbuka juurde kuulub ka suhkruvatt:

Peagi pidin mina hakkama lennujaama poole suunduma, et tagasi Londonisse minna, sest järgmisel päeval ootas mind Budapest. Vaadates ilmaprognoosi tabas mind üllatus – BUD +37 kuid alla oli kirjutatud et homne ilm on jahedam kui tänane – ehk siis sel tänasel päeval oli seal +38.

Olin siiski julge jänes ning suundusin õue – polnud see +37 midagi nii hullu! Kannatas jalutada, jalutustee viis mind seekord sünagoogi ja juudi muuseumisse – kõlas põnevalt ning sisse ma astusin. Parasjagu algas inglise keelne ekskursioon, olin sellel ainuke osaleja. Ei saanud ju jätta giidi üksinda jalutama ning omaette rääkima, seega asusin hoogsalt teda kuulama. Giidiks oli Dora nimeline minuealine tütarlaps, kes oli väga tore ning osav suhtleja. Osad mu lugejad teavad, et ükskord käis meil kauge sugulane Dora külas ja ma olin selleks külaskäiguks teinud omale eriti kauni soengu – seekord ma erilist soengut ei omanud kuid vaevu suutsin naeru tagasi hoida kui ta oma nime mulle ütles ;)

Sünagoog oli väga ilus ja tohutult suur, samas meenutas ta pigem kristlikku kirikut. Dora tunnistaski, et see siskene "show" sünagoog ja tegelikult on keskuse hoovis veidi väiksem sünagoog, mis siis tõelise pühamajana tegutseb J

Peale seda keskust suundusin jalutama sihitult mööda Budapesti tänavaid. See on nii tore linn, veidi nagu Rooma, et pole vaja miski sihiga kuhugi suunduda vaid võib lihtsalt niisama ekselda ja ikka on kogu aeg midagi ilusat vaadata.

Vahepeal istusin kohvikus ja vaatasin ka inimesi – eriti tore oli see, et mu kõrvallauas istus minu lennul olnud reisija – ehk et 1.7 miljoni elanikuga linnas kohtun uuesti oma hommikuse reisijaga ;)

Järgmisel hommikul lendasime tagasi Londonisse ja siis Amsterdami. Seal me peatume tegelikult sellised väikeses linnakeses nagu Haarlem. Suundusin kiirelt jalutuskäigule, ning siis inimeste vaatlemisele linna peaväljakul olevast baarist. Sattusin laua taha mis oli pooleldi varjus ja +23 soojakraadi tundus peale eelmise päeva "jahedamat" Budapesti kohe eriti jahe ;)

Varsti hakkas linn täituma oranzides särkides ning mütsides inimestega ning ma sain aru, et mul on aeg hotelli varjuda. Ajalugu teab nüüdseks rääkida, et see oli hollandlastele suur pidupäev – minu jaoks tähendas see seda, et uni oli suhteliselt häiritud J

Hommikul arvas üks reisijatest, et peaksime pardal peo püsti panema kuna Holland võitis – ma julgesin arvata, et me siiski oleme ühe teise riigi lennufirma ja see riik alles alustab oma MM heitlusi. Härra arvas, et ehk siis saab homme pidutseda, kui koheselt paranda ennast et see vist liiga optimistlik lähenemine – ma muidugi arvasin et pidutseda võib ju ikka, isegi kaotuse puhul ;)

Ülejäänud päeva ma magasin kodus, mitte küll ühe hooga kuid siiski magasin terve laupäeva.

Esmaspäeval ootas mind Peterburgi lend – seda liini ei olnud lennanud ajast, mil veel kodumaises lennufirmas töötasin. Tol ajal oli see üks väga kiire ning töökas lend. Ega suurt vahet ei olnud seegi kord. Lennuaeg on küll pikem, paraku on ka teeninduse maht suurem, lennuk suurem ja seega rohkem reisijaid rohkemate soovidega. Reisijad olid muidugi rõõmsad, et keegi nendega nende emakeeles suhtles, eriti rõõmsad olid aga maapealsed teenindajad, kes meie lennuga Pulkovos tegelesid.

Eile ja täna olid mul vabad päevad, eilse päeva vedelesin lihtsalt kodus ja teinud mitte kui midagi – vabandust, tegelikult koristasin terve maja ning pesin kõik oma pesu puhtaks. Ning täna käisin poes „super attak“ liimi ostmas. Väljusin poest kahe suure kotiga, milles oli palju puuvilju ja muid värskeid produkte kuid ainukt mis mu kotti teed ei leidnud oli liim. Oli selline sihikindel poeskäik.

Homme suundun Edinburghi.

Suured kallistused kõigile!

PS. Kohe kui ma Anneli juurest lahkusin, siis saatis ta mulle pildi magnooliast – nimelt hakkas see õitsema. Kui mina seal olin, nägin vaid pungi kuid paraku ei önnestunud meelitada teda veel neid avama. Nüüdseks on need siis avanenud.

Lastekaitsekuu ;)

Juhhuu, lastekaitsekuu ;)

Käes on lastekaitsepäeva kuu. Ma ei tea kas terve juunikuu võib ka lastekaitsekuuks nimetada, aga mina, siin ja praegu, võin ju selle tiitli anda ;)
Muidu pole midagi uut ega põrutavat toimunud, olen lennanud oma rohkeid Ateenasid – edasi-tagasi, paljud reisijad on juba tuttavad ;)
Vahepeal oli mul ka üks vaba päev, tahtsin minna kinno. Paraku venis buss nagu karamelli kisell ja kui mina kino juurde jõudsin oli film juba alanud. Seega arvasin paremaks minna läbi Richmondi pargi Kingstoni – ehk siis sama teed mida me Reeda ja Anneliga juba ükskord ette võtsime. Seekord kohtasin paari Bambi hirve – paraku on pildid neist väääga udused ja siia neid üles ei panda. Samuti jäi mu teele väike jänkupoeg – kes oma toimetusi tegi.
Pildi sain vaid sellisest ilusast puust, mille varjus ma vahepeal vihma tõrjusin.

Peale väikest vihmavarjus olemist, kimasin aga edasi oma sihtpunkti Kingstoni suunas. Vahepeal suutsin küll ära eksida, ehk et jalutasin ja jalutasin ning ühel hetkel avastasin, et selle koha peal olen ma juba olnud. Telefoni „google maps“ oli juba ammu lõpetanud minuga suhtlemise, ehk et ta näitas et ma asun hoopis teises kohas kui ma tegelikult asusin, seega arvasin miskil hetkel paremaks kuidagi mälu järgi edasi minna. Paraku ei olnud seekord mälu kõige usaldusväärsem ning nii ma väikese ringi tegingi. Aga peale seda hakkasin orienteeruma busside järgi ning õige pea olingi õige teeotsa peal. Ning peagi jõudsin jõe äärde ning oma lemmikrestorani Bill’s. Seal ootas mind lauake jõe ääres ning jahe siider ;)

Ja nüüd siis minu eilne seiklus:
Valmistusin tööle minekuks, värvisin silmad ja suu, panin vormiriided selga, valisin seekord püksid ning hakkasin juba uksest välja suunduma, kui arvasin paremaks ikkagi püksid seeliku vastu vahetada. Tehtud, mõeldud! Siis jooksin ruttu bussi peale, et mitte oma Amman’i lennust maha jääda. Lennujaama jõudes, tundin, et oleksin ikkagi pidanud pükstega jääma aga enam ei olnud midagi muuta. Alustasime oma lennueelset instruktsiooni ülemeelikus meeleolus. Meeskonnakaaslased Steve ja Zuzana meenutasid oma eelmist koos lendamist, kus hotellis oli neile antud sama tuba. Zuzana jõudis sinna tuppa enne, kuna oli esimene lennu meeskonnas, ning oli just lahtiriietumisega poole peal kui Steve oma võtmega ukse avas = mõlemi üllatus oli suht kärarikas. Steve oli siis tagasi vastuvõttu lõinud ning selgus, et kahele saabunud meeskonnale oli antud ühed ja samad toad. Tasapisi hakkasid ka teised Steve’i meeskonnakaaslased alla saabuma sama probleemiga, et nende tubades oli juba keegi ees ;) Vastuvõtutöötajad pakkusid lahkelt maja kulul baarist jooke kuniks segadus likvideeritakse – likvideerimine võttis aega 3 tundi, mis tähendas, et nii Steve‘imeeskond kui ka Zuzana meeskond oli suht purjakil ajaks mil kõik omad toad kätte said. Igal juhul oli kõigil nalja nabani ja seda ka meie eilsel meeskonnal.

Varsti oligi aeg lennukisse minna, peatselt saabusid ka reisijad. Ning siis selgus, et cargo sektsioonis, ehk siis põranda all olevas osas asuv tulekustutussüsteem ei tööta. Tulid kohe rõõmsalt tehnikud, kes selle ära vahetasid, kuid ka see uus keeldus töötamast. Selleks ajaks olime me reisijatega koos pardal istunud juba 1.5 tundi. Siis otsustati vahetada lennuk – kuna sama tüüpi lennuk seisis tühjalt ning pidi oma järgmise lennu alles hommikul tegema. Hakkasime siis ümber kolima teise lennukisse. Alustuseks läksime teise lennukisse 4 meeskonnaliiget ning 3 jätsime vanasse lennukisse koos reisijatega. Uus lennuk oli loomulikult koristamata, kiirelt saabusid siis koristajad ning tegid seal puhastuse. Siis ootasime pagasilaadijaid, ning ka cateringi laadijaid. Kell oli juba väga hiline. Meie lennujaam nimelt lõpetab töö ööseks, sest müra ohjamise tõttu ei välju ega maandu siit öisel ajal ühtki lendu ja seega ei tööta ka muud teenused. Peale koristajate lahkumist saabusid reisijad, ning varsti ka catering. Siis selgus, et lennukil on koristamata ehk siis puhastamata ka tualetid ning meil puudub ka puhas vesi, mis tualetis kraanist jookseb ning millest tehakse ka sooje jooke. Üsna pea selgus, et nende ametimeeste tööpäev on läbi saanud, kuna aeg oli juba vägagi öine. Kapten seletas seda üksikasjalikult reisijatele kuid paraku oli sellest arusaamine juba raskendatud. Kuna ilma veeta ja tualetita ei ole 5 tunnine lend võimalik, siis pidime seekord alla andma ning kuulutama lennu edasi lükatuks. Reisijatelt saabus küll erinevaid nõuandeid meie suunas, et kas te siis ise ei oska tualette puhastada ja et kus see mees on kellele maksta, et ta tuleks ja teeks selle töö ära, kuna neil on vaja kohale saada Ammani. Peagi saabusid uuesti bussid, reisijad tõsteti sinna ning viidi hotelli allesjäänud ööd veetma. Ja meie suundusime koju. Kogu selle pika jutu moraal on, et kui te juba lahkute kodust, siis ärge enam hakake riideid vahetama, sest see tekitab kaose mitte ainult teie päeva vaid ka teie meeskonnakaaslaste ja ka mitmete heausklike reisijate plaanidesse.
Karistuseks istun nüüd siis lennujaama valves, kohver veel eelmisest ōhtust pakitud :)

Peale puhkust

27.04.-23.05.

Saan aru, et ma ei ole pidanud oma uue aasta lubadust, ehk et ma ei ole kirjutanud postitust igal nädalal. Palun kergemat karistust! Kirjutan siis nüüd ruttu tagantjärgi mis peale puhkust toimunud on.

Soojalt maalt tagasi saabudes, suundusin ruttu kodumaale.

Ning seal ootasid mind tavalised kodused asjad: kōigepealt vanaemale külla - tema on see vanaema, kes meile veidike lähemale koliti ehk et ta elab nüüd Merivälja pansionaadis. Nüüdseks on ta oma uue elu ja olemisega juba harjunud, mōnel päeval on tuju parem ning selgem kui mōnel teisel päeval. Aga ilm oli ilus ning ma viisin ta ōue, istusime siis pingil ning päevitasime ja ma jutustasin talle reisimuljeid. Neid kuulas ta huviga.

Edasi suundusin oma ōele külla. Kris oli mulle enne saatnud kutse, kuidas nad kōik ootavad mind. Kutse oli nii vastupandamatu, et lausa lendasin kohale ;)

Loomulikult tegelesime erinevate toredate asjadega, lauamängud, kasvuhoone kastmine, veini joomine, koertega mängimine, jne. See oli siis esimesel päeval.

Teisipäeval viisime lapsed kooli ja lasteaeda, ning siis kimasid vanemad inimesed linna peale laiama ehk siis Haapsallu. Tegime kiire tiiru kaltsukates ning siis suundusime juba tuttavasse kōrtsi - Käbe küülik, paraku jäi selle koha uks ka seekord meile suletuks kuna teisipäeviti on nad suletud.

Seega lōunat sōime vanas tuttavas kohas, mis on omamoodi Haapsalu sümbol ning mis on alati avatud kui keha vajab kinnitamist ;)

Siis juba kimasime lastele järgi ning suundusime laste ratsutamistundi. Emad läksid koju omade tegevustega tegelema ning mina jäin tunnistama meie olümpialootuste higi ja vaeva :)

Nagu piltidelt näha siis Mia ja Cara Mi on väga tublid!

Raskele ratsutamistrennile järgnes soe saun ning mōnusalt karastav tünn, kus sai vahepeal end jahutada. Siis veel paar lauamängu ning oligi aeg magama suunduda.

Järgmine hommik oli suhteliselt sama kui eelmine, lapsed kooli ning osad täiskasvanud suundusid bussi peale, et minna tagasi pealinna.

Nimelt ootas meid ōhtul teatrikülastus, pealkirjaks Utoopia rannik III. Etendus oli veidike unine kuid teatrikülastajate seas oli palju tuttavaid ja neid oli väga tore näha ;)

Järgmisel päeval käisime emaga veel vanaemal külas, tahtsime teda viia mere äärde kuid paraku oli ilm teinud väikseid kärpeid temperatuuri osas, täpsemalt öeldes oli 10 kraadi temperatuuri skaalalt minema pühitud, seega arvasime paremaks istuda akna all ja nautida ilma seestpoolt vaadatuna.

Ning ōhtul suundusin juba lennuki peale ning tagasi Londonisse.

Reede, ehk siis 2. mai, ootas mind ees Frankfurdi reis. Kuna Elena elab Frankfurdi lähistel ja ta oli parasjagu kodus, siis plaanisime temaga koos seda suurlinna uudistama minna. Kui aus olla siis erilist muljet see linn ei jätnud kummalegi meile ;)

Järgmisel päeval tutvusime aga ühe väiksema kohaga, kus asub ka meie meeskonna hotell, Wiesbaden. See oli selline armas linnake, kauni arhitektuuri ja ilusate suurte alleedega ning lisaks sooja päikesepaistega. Ja nagu Elenaga ikka, juttu jätkub kauemaks :)

Peale Frankfurti, ootas mind ees vana tuttav Amman. Väike jalutuskäik hotelli ümbruses, soe päike basseini ääres ning loomulikult suurepärased söögid, lisaks oli veel väga tore meeskond ;)

Tagasi Londonisse jōudes, olid mulle külla saabunud Anu ja Marion, kes juba iseseisvalt vaatamisväärsustega tutvusid. Kimasin siis nendega kokku saama, tegime kiire jalutuskäigu rahvusgaleriisse, Päevalilled olid endiselt omal kohal :) Edasi jalutasime väikese tiiru Sohos, ning suutsime isegi päikese välja meelitada. Siis oli meil siht leida kuulsaid JellyBean'e - see osutus keerulisemaks kui me arvata oskasime. Kuid juba umbes kolmandas poes suutsime nad leida, paraku osad olid küll oma "parim enne" aja ületanud. Seega soetasime need mis olid veel kōlbulikud ning suundusime värskelt välja tulnud päikest nautima ;)

Järgmisel päeval suundusin mina lendu ning Anu ja Marion ajasid omi asju ning ōhtul suundusid nad juba koju.

Järgmine tähtsaim sündmus oli päev linna peal Elenaga. Kuna meil mōlemil sattus olema vaba päev siis arvasime paremaks mängida turiste ning suunduda Londoni teise otsa. Seal leidsime Emirates Air Line'i, mis on siis köisraudtee üle Thames jōe ning millega kaasnevad kaunid vaated :) Meie üllatuseks oli ka ilm ilus ning vaateid saime nautida mōnuga.

Edasi külastasime Londoni suurimat kaubanduskeskust, kuna see on samuti teisel pool Londonit ja me juba sealkandis olime, siis vaatasime selle üle - oli suur küll ;)

Järgmine sihtkoht oli jällegi Amman - seekord ei toimunud midagi huvitavat, suht sama reis nagu eelmine ;) Kuid põhisihtkoht sel kuul on mul hoopis Ateena - need on kōik edasi-tagasi ning väga pikad päevad ning väga rohkete reisijatega. Osasid reisijaid kohtan seal juba kui vanu tuttavaid - eks neil sama lugu mis mul, graafik täis Ateenat ;) 

Eilne Ateena oli aga väga huvitav kuna meie lennuk sai Londonist ōhku tōustes välguga pihta. Mina nägin seda vaid väga silmanurgast kuna seekord tööpositsioon oli mul tagumises köögis ning seal seljaga sōidusuunas, seina taga istudes ei ole vaatenurk just parim. Kolleegid, kes olid omadel istmetel salongis, ütlesid, et vaatepilt oli ilus kuid ka veidike hirmutav. Kapten julgustas reisijaid, et kōik on korras ning välgutabamused lennukitele on suhteliselt tavalised ja enamikel juhtudel välk lennukile midagi ei tee. Ning me jätkasime oma teekonda Ateena suunas. Ateenas uuriti terve lennuk sentimeetri haaval üle ja tunnistati endiselt lennukōlbulikuks. Kōik see vōttis aega ligi 4 tundi, ning kogu selle vahejuhtumi positiivne pool on see, et kogu meeskond sai tänaseks ootamatu vaba päeva, kuna maandusime tagasi Londonis veidi peale kella 1 hommikul. Oli jällegi huvitav tööpäev ;)

Ja nüüd ma siis pikutan kodus ja vaatan aknast vihmasadu - teie aga nautige kuumust, mis on kodumaal ;)

Järelehüüe Martale

Pean Teile kurbusega teatama, et 11 mail lahkus meie seast minu kallis Marta.

Marta sündis ühel sügispäeval, kui paistis päike ning aastanumber kalendris oli 2006. Marta oli alati rõõmsameelne ning heatujuline koeratüdruk. Kellega iganes ta kokku puutus, selle südame ta võitis. Marta käis ka koolis, ning oli omandanud nii kuulmis- kui arusaamisoskuse. Käppa ta eriti anda ei tahtnud, kuid seda vaid seetõttu, et kolme käpa peal oli keeruline tasakaalu hoida. Aga ta oskas aknast tuppa vaadata nõudliku näoga, kui keegi oli talle hommikuse pudru unustanud anda.

Marta rõõmustas ülevoolavalt suurte sabaringidega kui keegi külla tuli, ta üritas samuti tuppa pressida ning saada koht kohvilaua taga - harva tal see küll õnnestus aga vahel sai tallegi serveeritud nii kohv kui ka kook J

Marta elu oli meie mõistes lühike kuid kindlasti oli see elamusterohke ning täis kauneid kohtumisi nii liigikaaslaste kui ka erinevate metsloomadega, rääkimata huvitavatest inimestest. Kahtlemata jääb Martat igatsema ka postiljon, kes oli tema jaoks alati kaasa võtnud pontsikud lisaks postipakkidele, mis tuli pererahvale toimetada.

Marta oli minu vaieldamatu lemmik, ning ma loodan, et koertemaa, kuhu ta meie seast lahkus, on sama päikeseküllane kui tema ise ning ta naudib oma sealset olemist sama palju kui meie tema siinset olekut.

Jääme Sind alati meenutama kui heatujulist ning ennastsalgavat sõpra!