Maikuu

Kohe peale maakera kuklapoolelt saabumist kimasin hooldekodu vahetusse ja seal oli tore nagu ikka. 
Siis saabus üks kiire neljapäev, kus esmalt käisin maniküüris-pediküüris ja siis massaažis ning siis suundusin Irjega Pärnusse teatrisse. Enne etendust tegime väikese söögi uuenenud Supelsakstes – eriti uuendusi ei märganud aga söök oli endiselt hea. Etendus oli Juulikuu lumi ja see oli üsna huvitav ja kui keegi Pärnusse satub, siis minge vaatama.

Siis olin jällegi hooldekodus tööl, ning peale seda käisin tädi Zelda sünnal – ametlikult peolt ma ju puudusin, siis seega nüüd tegin selle kiirelt järgi. Zelda oli roosa (loe: lilla ) ja rahulik nagu ikka ja ei näidanud minutikski seda, et ta nüüd üheksakümnendaid käib ;)

Ühel toredal päeval käisime Krisi ja tema kolleegi Moonikaga ning mina ja Rainer padelit mängimas – see oli jällegi üks tore mäng. Kui edaspidi aega saame, siis mängime jällegi. Ja nagu ikka istusime pärast rannas kiiktoolidel ja siis veel ka meie rannarestos Oko – seekord oli enam-vähem kogemus – see oli neljas kord kui ma seda asutust külastasin ja ühtlasi esimene kui ma võin öelda, et külastan ehk veel 

Ja kuna ma endiselt köhisin siis ma suuri plaane eriti ei teinud, käisin oma metsas jalutamas – ei julgenud isegi ujuma minna, aga metsas oli niisama ka tore.

Emadepäeval tegime tädi Laine juures väikese pikniku ja grilli – saime kokku üsna mitu ema-tütart ja isegi üks poeg jõudis kohale. Igatahes oli tore aga ilm oli muidugi külm.

Ning veel oli paar hooldekodu vahetust ning siis asusime koos Krisiga teele Stockholmi ja sealt edasi Londonisse, kus veetsime öö, ning järgmisel päeval käisime Kingstonis, soetasime erinevaid vajalikke asju ning õhtul suundusime Hong Kongi – mina muidugi töötasin, Kris oli reisija.
Hong Kongis kimasime kohe Skye Baari, kus pidi olema uhke vaade ja peened kokteilid. See kõik pidas paika – vaade oli muidugi koos pilvedega nagu Hong Kongile kohane. Kohtasime seal ka ühte purjus venelast, kes baaritoolilt alla kukkus ja seejärel viisakalt nii umbes viie teenindaja saatel välja juhatati. 

Meie aga suundusime peale peeneid kokteile ja vaadet Don Donki poodi – mille ma samast kvartalist avastasin ning loomulikult pidin ma Krisi sinna viima – kahjuks oli see pood oli palju viletsam Tokyos, Shibujas asuvast poest – ehk et reklaame ja erinevat muusikat oli oluliselt vähem ning ka riiulite vahed olid palju suuremad. Aga väikese kultuurišoki sain ikka tekitatud. Siis sõitsime kahekordse trammiga, mis on Hong Kongis üsna tavaline, aga mis on nii nunnu, et isegi kui Sul pole vaja sellega liigelda, on ikka tore korraks selle pardal olla.
Järgmine hommik oli meil veidi aeglane kuid ühel hetkel saime siiski hotellist välja ja suundusime sadama poole – astusime sisse miskisse ostukeskusesse kus me kohvi jõime ja siis oli meil tükk tegu, et sealt välja saada sillale mis meid otse sadamasse viiks. Esimeset uksest kust me välja astusime, saime me vaid miski peene hotelli ette ja üle tee sealt ei oleks jala saanudki. Suundusime siis tagasi ostukeskusesse ja sattusime miskisse tagumisse koridori, kus keegi kullerpoiss meid päästis ja juhtis õigele korrusele, et saime sillale ja sealt sadamasse. Selleks ajaks oli juba päike väljas ja oligi aeg väike õlu teha! Ning peagi saime oma laevale, et suunduda Lamma saarele.
Sealt edasi pidime suundume Lo So Shing randa – kuid esimesest pöördekohast panime mööda, vaadates teisel pool teed miskit tiiki kus kilpkonnad ringi ujusid ja seega ei märganud, et oleksime pidanud ära pöörama. Kui me olime juba kolmanda maja hoovis siis saime aru et peame ikka tagasi suunduma ja hakkama selle retkega otsast peale. Kui me saime õiges kohas ära pööratud, siis läks see teekond meil eriti ruttu ja peagi olime juba rannas. Ja see oli meie privaatrand kuna ühtegi inimest seal rohkem ei olnud. Ega päike oli ka suhteliselt paksu pilve taga. Loomulikult suundusime me ka kohe merre ja peagi tuli väga kõva teadustus, et vette minek ei ole lubatud kuna rannavalvet ei ole. Kris hullult ehmatas selle kõva hääle peale mis üle ranna ootamatult rääkima hakkas, ega ma isegi ehmatasin veidike aga siiski olime edasi vees – ma lihtsalt arvasin, et ma siis igaks juhuks ei uju kuskile vaid vedelen ranna lähistel vees. Väga mõnus oli seal lebotada kuni see pilvetagune päike hakkas loojuma, siis suundusime duši alla ja siis tabas meid miski suur sääserünnak, nii et me kiirelt vahetasime riided ja suundusime sadamakülla sööma. Seal olid kõik mereelukad ilusti akvaariumites eelnevalt vaadata, et mida siis sööma hakata. Esimesse, ilusate diivanitega restosse meid ei lubatud kuna see oli reserveeritud – kõik lauad olid sel hetkel küll tühjad…Otsisime siis ühe teise resto ja istusime sinna. Peagi saabuski paat koos suure grupiga ja kõik nad maandusid sinna meie esimesse restosse ja me andestasime, et meid sinna sisse ei lastud.
Meie resto oli ka väga tore: sõime miskit triibulist ja suurt krevetilaadset asja, erinevaid krevette ja siis veel miskit kala. Kõik oli väga hea, ja sinise tüdruku õlle sobis selle kõigega hästi kokku.
Peagi oli aeg suunduda laevaga tagasi meie oma saarele, ning jõudsime veel kiirele kokteilile meie hotelli katusel.

Hommikul suundusime trammiga Viktoria tipu vaateplatvormile ja uudistasime seal erinevaid vaateid.
Siis jalutasime lihtsalt linna peal, käisime ühes toredas templis aga mis oli tellingutes ja seega pilti sellest teha ei saanud. Ning sõitsime trammiga lihtsalt ühest linna otsast teise ning sattusime miskile toiduturule. Soetasime sealt mõned puuviljad ning uudistasime niisama ringi. 

Ning õhtupimeduses oli aeg hakata tagasi lendama Londoni suunal. 

Sealt edasi Helsingisse kuhu tuli meile vastu Anneli ning peagi saabus Tallinnast lennukiga ka Mia. Ning kuna vahepeal oli saabunud suvi, siis hakkasime seda kohe veetma. Istusime õues ja jõime värskendavaid jooke ning vaatasime päikest.
Järgmisel hommikul tegime kaltsuka tuuri, siis lõunasöögi oma hoovis – nii mõnus oli! Ja peagi pidimegi juba Mia ja Krisi lennukile viima.

Siis avas Anneli paki mille oli tellinud kingituseks oma ristipojale ja kuna see oli nii põnev kingitus, siis võttis ta ka ise viisijupi üles :)

Esmaspäev algas Annelile töötegemisega ja mina hakkasin muru niitma – sea ei olnud veel sel aastal niidetud, nii et tegemist oli lausa kolmeks tunniks. Ja see tegemine mulle ju meeldib. Õhtul saabus meile Nora. Anneli käis veel padelit mängimas ja meie Noraga jalutasime Lexiga, ning siis käisime Kivas söömas – mis oli ka juba suvehooajaks avatud. 
Õhtul vaatasime filmi – Siidrimaja reeglid, minu soovil kuna ma olin just selle raamatu läbi lugenud, siis soovisn seda filmi vaadata ja kuna me miskit muud põnevat filmi ei leidnud, siis jäigi see valikusse. Film oli kehvem kui raamat kuigi film erinevate asjade eest Oscareid.
Teisipäeva hommikul läksid Nora ja Anneli hommikul vara minema, ning mina jäin Lexiga. Lugesin raamatut, ning siis jalutasime Lexiga – mulle lõi vasakusse reide miski imelik valu ja jalutusringil vedasin seda jalga vaevu järgi. Kuidagi sain siiski jalutatud kuigi jalg oli hiljem sellne tundetu ja imelik. Aga plaanitud tööd, mis selleks päevaks olid, sain ikka tehtud. Peale lõunat tuli Anneli ja vastu õhtut suundusime lennujaama, sest ma pidin Londonisse minema. Lennujaama turvakontrollis oli selline järjekord, et ma pea-aegu oleksin lennust maha jäänud!
Londonis oli uhke kuumalaine, temperatuur oli veidi üle 34 kraadi, suurem kuumus õnneks oli selleks kellaajaks juba otsa saanud ja edaspidisteks päevadeks lubati veidi madalamaid temperatuure. 
Järgmisel päeval lendasin mitut lendu: alustasime edasi-tagasi Nizzaga ning siis ootas meid Kopenhageni ööpeatus. Hilisel õhtutunnil sain Kopenhagenis kokku kapten Charliega, kes oli samuti seal night-stopil kuid kes lendas ära varahommikul – mina jõin punast veini ja Charlie vett, ning me parandasime kogu maailma ära, alates Ameerikast ja lõpetades Inglismaaga.
Hommikul suundusin ma jalutuskäigule ja kohviotsingutele: päike paistis ja nii ilus oli. Leidsin ühe toreda kohviki kanali ääres kus esmalt kohvi jõin. Siis jalutasin veel veidi kanalite vahel, ning leidsin teise kohviku kus miski peene avokaado ja fetajuustu võiku sõin. Ning siis jalutasin veel ja veel ja lõpuks oli mul miski 13 000 sammu koos. 

Hotelli tagasi jõudes oli meie lend edasi lükatud – aga ma olin selle juba isegi enne avastnud – meie lennuk oli lihtsalt miskis teises kohas toppama jäänud ja nüüd me seda lennukit siis ootasime. Ühel hetkel siiski korjati meid peale ja viidi lennujaama ja peagi ikka saabus ka lennuk, ning me saime hakata tagasi lendama Londoni poole – meid ootas ees veel üks lend uuele night-stopile Invernessi, kuid me olime nii palju hilinenud, et me veidike kartsime, et meid võetakse sellelt lennult maha ja leitakse sinna uus meeskond. Õnneks siiski nii ei läinud ja Invernessi lend lükati ka edasi meie hilinemise pärast: ehk et meid ootasid lennuk ja piloodid ning ka kõik reisijad, meie lihtsalt jooksime ühest lennujaama otsast teise, et ikka Šotimaale saaks. Reisijad olid tegelikult täitsa rõõmsad, et nad ikka lõpuks oma sihtkohta jõudsid, nii et keegi ei nurisenud selle pisikese tunniajase hilinemise üle.
Ning meie suundusime terve meeskonnaga väikesele õhtu napsile, sest päev oli meil ju pikk olnud ;)
Ning ka hommikusöögil oli terve meeskond kohal – sellist asja pole juba ammu juhtunud ja ka piloodid ütlesid, et nad seda ei mäleta, et terve meeskond oleks olnud nagu üks mees kohal erinevatel söögi-joogi juhtudel ;)
Meil oli vaid üks lend tagasi Londonisse ning mind ootas ees kaks päeva edasi-tagasi lende: esimesel päeval Krakovisse ja teine päeva Lissabon. Krakovi lend oli veidi seiklusrohke, kuna meie saabumisel lennukisse selgus, et lennuki uks oli eelmise lennu saabumisel veidike trapiga pihta saanud ja tehnikud kuulutusid selle lennukõlbmatuks. See aga toimus sel hetkel kui meil olid juba kõik ettevalmistused tehtud ning reisijad olid bussides lennuki kõrval! Tükk aega läks sebimiseks, et kõikidele vajalikele inimestele ja osakondadele anda teada, et selle lennukiga me kahjuks ei lähe kuhugi – siis lubati meile uus lennuk otsida kuid millal, seda me ju ei teadnud. Kuna neid bussis olevaid reisijaid ei saanud samasse kohta terminali tagasi saata kust nad tulnud olid, siis otsustasime ühel hetkel neile rääkima minna, milles asi. Õnneks olid nad suhteliselt rahulikud, eks nad ju nägid ise, et miski sebimine selle lennuki juures toimub ning oli ka aru saada, et selle lennukiga kuhugi ei minda.
Õnneks leiti uus lennuk üsna kiirelt kuid see asus parkimisplatsil kus seda ei saanud tankida – ehk et esmalt tuli ta teisele platsile liigutada, siis tankida ning siis sinna catering üle tõsta ja siis saime sinna ka reisijad. Kõik see võttis aega ainult 2 tundi, mis Heathrow suurusel lennuväljal on üsna kiirelt! Ja nii me selle kahetunnise hilinemisega minema hakkasime. 
Paraku ei olnud nii arusaajad tagasi lendavad reisijad – neile eriti infot ei olnud jagatud, lihtsalt oli seda lendu muudkui edasi lükatud aga erilist põhjendust ei olnud antud. Seega olid paljud peale tulles üsna pahased ning loomulikult on selles ju süüdi see väike saiajagaja ehk siis mina. Lennu ajal need kaks inimest, kes ikka üsna pahased olid uksel ka vabandasid, nii et tegelikult ei ole veel kõik maailmas kadunud. Londonisse jõudsime umbes pooleteisttunnise hilinemisega, aga tervelt ja turvaliselt ja see on ju peamine. Järgmisel päeval lendasin veel Lissaboni – seal miskeid seiklusi ei olnud ja meeskond oli väga-väga tore!Ning siis algas juba uus nädal ja ka uus kuu ja mina suundusin koduteele 