Järelehüüe Martale

Pean Teile kurbusega teatama, et 11 mail lahkus meie seast minu kallis Marta.

Marta sündis ühel sügispäeval, kui paistis päike ning aastanumber kalendris oli 2006. Marta oli alati rõõmsameelne ning heatujuline koeratüdruk. Kellega iganes ta kokku puutus, selle südame ta võitis. Marta käis ka koolis, ning oli omandanud nii kuulmis- kui arusaamisoskuse. Käppa ta eriti anda ei tahtnud, kuid seda vaid seetõttu, et kolme käpa peal oli keeruline tasakaalu hoida. Aga ta oskas aknast tuppa vaadata nõudliku näoga, kui keegi oli talle hommikuse pudru unustanud anda.

Marta rõõmustas ülevoolavalt suurte sabaringidega kui keegi külla tuli, ta üritas samuti tuppa pressida ning saada koht kohvilaua taga - harva tal see küll õnnestus aga vahel sai tallegi serveeritud nii kohv kui ka kook J

Marta elu oli meie mõistes lühike kuid kindlasti oli see elamusterohke ning täis kauneid kohtumisi nii liigikaaslaste kui ka erinevate metsloomadega, rääkimata huvitavatest inimestest. Kahtlemata jääb Martat igatsema ka postiljon, kes oli tema jaoks alati kaasa võtnud pontsikud lisaks postipakkidele, mis tuli pererahvale toimetada.

Marta oli minu vaieldamatu lemmik, ning ma loodan, et koertemaa, kuhu ta meie seast lahkus, on sama päikeseküllane kui tema ise ning ta naudib oma sealset olemist sama palju kui meie tema siinset olekut.

Jääme Sind alati meenutama kui heatujulist ning ennastsalgavat sõpra!