AMM-HEL-BUD-AMS

Nagu te juba isegi aru saite, siis minu seekordne lennujaama valve viis mind ei kuhugi mujale kui Ammani ja seda loomulikult juba tuttavaks saanud reisijate ning meeskonnaliikmetega. Üks väike vahetus küll toimus, nimelt oli meie kaptenil saanud küllalt sellest töövahetusest ning ta oli läinud koju, meie aga suundusime siis vapralt juba uue lennukiga kuid vanade reisijatega Jordaania pealinna. Reisijaid oli küll veidike vähemaks jäänud kuid need vähesed olid meid kohates suhteliselt rōōmsad, eriti rōōmsaks muutusid nad siis kui uksed olid suletud ning me lōpuks ōhus olime ;)

Viimases reas istunud diabeetikust vanahärrale meeldisime me niivõrd, et ta pakkus välja et las kõik reisijad tulevad ka meiega tagasi hommikul – teised reisijad arvasid siiski et nad soovivad pikemaks jääda Jordaaniasse J

Meie muutusime rõõmsaks õhtul (öösel) kui väikest ning kiiret napsu võtsime sellel kiirel ning väga lühendatud puhkeajaga reisil.

Hommikul ärgates ning hotelliaknast välja vaadates, bassein lausa kutsus enda juurde kuid paraku pidin jällegi vormi selga panema ning minema niigi hilinenud lendu lendama. Väljalend hilines seetõttu, et meie pidime vähemalt 10 tundi hotellis veetma, ning kui me oleksime graafikust kinni pidanud siis me ei oleks oma 10 tundi saanud.

Hommikused reisijad olid muidugi pahased, et lend hilines, kuid me suutsime nende tujusid veidike parandada, ehk et nagu me oma keeles ütleme – „we killed them with kindness“ ehk, et suretasime nende halva tuju oma headusega.

Peale Ammani kimasin jooksuga Helsingisse, kuna Nora osales jällegi ühes etenduses ning see oli ainuke päev mil sain seda vaatama lennata. Helsingi lennud on viimasel ajal nii populaarseks muutunud, et kohtadega on väga raske. Esimesest lennust jäi lihtsalt seetöttu maha, et meie Amman hilines (seda siis meie puhkeaja tõttu), teisest Helsingist jäin maha kuna kohti ei olnud, kolmandale sain peale viimasel hetkel kuna keegi oli kohale tulemata jätnud ;) Seega sain omale lausa päris reisija koha ;)

Noral oli külas ka Rhea ja kuna ema Anneli järgmisel päeval tööle läks siis veetsin mina tüdrukutega aega. See tähendas küll seda, et lapsed ajasid mind luuaga hommikul voodist välja, sest uni mu silmast ei tahtnud kuidagi lahkuda. Lõpuks kui lastel oli laud kaetud ning pannkoogid laual, vedasin siis ennast ka ülevalt korruselt alla ja asusime hommikust sööma. Peale seda arvasime, et lähme nüüd kohalikku tehisjärve ujuma. Järv oli ilus ja korralike vettehüppetornide ning ka redelitega, kaldal ka dushi-, ning riietusruume sisaldav maja. Kohe kui me saime ümber riietatud, algas vihmasadu – see meid loomulikult ei heidutanud, jooksime kiirelt vette, et mitte märjaks saada.

Peale värskendavat ujumist suundusime kohvikusse, et väikese kakao saatel sooja saada. Tore oli kuulata tüdrukute jutte koolist ja õppeainetest ja muudest asjadest.

Edasi oli Noral aeg minna omale kostüümi selga panema ja meie Rheaga istusime natuke niisama kodus ning suundusime siis etendust vaatama. Rhea oli seda küll juba ühe korra näinud kuid kuna tal jäi mõni koht segaseks siis tuli ta minuga kaasa, et teist korda etendust jälgida. Etendus oli tore – Rhea võttis väga ilusasti kokku loo moraali,  et lapsed ei peaks tegema asju mida vanemad neil teha ei luba J

Kodus ootas meid Markku tehtud õhtusöök ning pea-aegu peretütar mängis klaveril paar pala.

Varsti saabusid Markku vend Sami ja tema poeg Elmeri – tüdrukud haarasid Elmeri oma tiiva alla ja kadusid miskei noorteasju ajama ja vanad inimesed rääkisid ilmast ja inimestest.

Järgmisel hommikul lahkusid Anneli ja Markku ning Sami juba varakult ja mina jäin lapsi äratama, et varsti nendega koos Linnanmäe lõbukasse kimada, kus meid ootasid omad asjad ära ajanud Markku ja Sami. Anneli liitus meiega veidike hiljem. Lapsed olid eriti rõõmsad – jooksid ainult ühelt karusselilt teisele, vahepeal pidi küll ka veidike järjekorras seisma kuid see nende tuju eriti alla ei viinud.

Vanad inimesed istusid kohvikus ning tarbisid siidrit – mina istusin päikese käes ning põlesin selle põhjamaa päikese käes ikka päris uhkelt punaseks ;)

Anneli saabudes läksin ka mina atraktsiooni peale – see oli selline kinnine vaatetorn millelt oli hea vaadata üle terve Helsingi linn.

Ja teha ka üks selfie:

Iga lõbuka juurde kuulub ka suhkruvatt:

Peagi pidin mina hakkama lennujaama poole suunduma, et tagasi Londonisse minna, sest järgmisel päeval ootas mind Budapest. Vaadates ilmaprognoosi tabas mind üllatus – BUD +37 kuid alla oli kirjutatud et homne ilm on jahedam kui tänane – ehk siis sel tänasel päeval oli seal +38.

Olin siiski julge jänes ning suundusin õue – polnud see +37 midagi nii hullu! Kannatas jalutada, jalutustee viis mind seekord sünagoogi ja juudi muuseumisse – kõlas põnevalt ning sisse ma astusin. Parasjagu algas inglise keelne ekskursioon, olin sellel ainuke osaleja. Ei saanud ju jätta giidi üksinda jalutama ning omaette rääkima, seega asusin hoogsalt teda kuulama. Giidiks oli Dora nimeline minuealine tütarlaps, kes oli väga tore ning osav suhtleja. Osad mu lugejad teavad, et ükskord käis meil kauge sugulane Dora külas ja ma olin selleks külaskäiguks teinud omale eriti kauni soengu – seekord ma erilist soengut ei omanud kuid vaevu suutsin naeru tagasi hoida kui ta oma nime mulle ütles ;)

Sünagoog oli väga ilus ja tohutult suur, samas meenutas ta pigem kristlikku kirikut. Dora tunnistaski, et see siskene "show" sünagoog ja tegelikult on keskuse hoovis veidi väiksem sünagoog, mis siis tõelise pühamajana tegutseb J

Peale seda keskust suundusin jalutama sihitult mööda Budapesti tänavaid. See on nii tore linn, veidi nagu Rooma, et pole vaja miski sihiga kuhugi suunduda vaid võib lihtsalt niisama ekselda ja ikka on kogu aeg midagi ilusat vaadata.

Vahepeal istusin kohvikus ja vaatasin ka inimesi – eriti tore oli see, et mu kõrvallauas istus minu lennul olnud reisija – ehk et 1.7 miljoni elanikuga linnas kohtun uuesti oma hommikuse reisijaga ;)

Järgmisel hommikul lendasime tagasi Londonisse ja siis Amsterdami. Seal me peatume tegelikult sellised väikeses linnakeses nagu Haarlem. Suundusin kiirelt jalutuskäigule, ning siis inimeste vaatlemisele linna peaväljakul olevast baarist. Sattusin laua taha mis oli pooleldi varjus ja +23 soojakraadi tundus peale eelmise päeva "jahedamat" Budapesti kohe eriti jahe ;)

Varsti hakkas linn täituma oranzides särkides ning mütsides inimestega ning ma sain aru, et mul on aeg hotelli varjuda. Ajalugu teab nüüdseks rääkida, et see oli hollandlastele suur pidupäev – minu jaoks tähendas see seda, et uni oli suhteliselt häiritud J

Hommikul arvas üks reisijatest, et peaksime pardal peo püsti panema kuna Holland võitis – ma julgesin arvata, et me siiski oleme ühe teise riigi lennufirma ja see riik alles alustab oma MM heitlusi. Härra arvas, et ehk siis saab homme pidutseda, kui koheselt paranda ennast et see vist liiga optimistlik lähenemine – ma muidugi arvasin et pidutseda võib ju ikka, isegi kaotuse puhul ;)

Ülejäänud päeva ma magasin kodus, mitte küll ühe hooga kuid siiski magasin terve laupäeva.

Esmaspäeval ootas mind Peterburgi lend – seda liini ei olnud lennanud ajast, mil veel kodumaises lennufirmas töötasin. Tol ajal oli see üks väga kiire ning töökas lend. Ega suurt vahet ei olnud seegi kord. Lennuaeg on küll pikem, paraku on ka teeninduse maht suurem, lennuk suurem ja seega rohkem reisijaid rohkemate soovidega. Reisijad olid muidugi rõõmsad, et keegi nendega nende emakeeles suhtles, eriti rõõmsad olid aga maapealsed teenindajad, kes meie lennuga Pulkovos tegelesid.

Eile ja täna olid mul vabad päevad, eilse päeva vedelesin lihtsalt kodus ja teinud mitte kui midagi – vabandust, tegelikult koristasin terve maja ning pesin kõik oma pesu puhtaks. Ning täna käisin poes „super attak“ liimi ostmas. Väljusin poest kahe suure kotiga, milles oli palju puuvilju ja muid värskeid produkte kuid ainukt mis mu kotti teed ei leidnud oli liim. Oli selline sihikindel poeskäik.

Homme suundun Edinburghi.

Suured kallistused kõigile!

PS. Kohe kui ma Anneli juurest lahkusin, siis saatis ta mulle pildi magnooliast – nimelt hakkas see õitsema. Kui mina seal olin, nägin vaid pungi kuid paraku ei önnestunud meelitada teda veel neid avama. Nüüdseks on need siis avanenud.