Käes on lastekaitsepäeva kuu. Ma ei tea kas terve juunikuu võib ka lastekaitsekuuks nimetada, aga mina, siin ja praegu, võin ju selle tiitli anda ;)
Muidu pole midagi uut ega põrutavat toimunud, olen lennanud oma rohkeid Ateenasid – edasi-tagasi, paljud reisijad on juba tuttavad ;)
Vahepeal oli mul ka üks vaba päev, tahtsin minna kinno. Paraku venis buss nagu karamelli kisell ja kui mina kino juurde jõudsin oli film juba alanud. Seega arvasin paremaks minna läbi Richmondi pargi Kingstoni – ehk siis sama teed mida me Reeda ja Anneliga juba ükskord ette võtsime. Seekord kohtasin paari Bambi hirve – paraku on pildid neist väääga udused ja siia neid üles ei panda. Samuti jäi mu teele väike jänkupoeg – kes oma toimetusi tegi.
Pildi sain vaid sellisest ilusast puust, mille varjus ma vahepeal vihma tõrjusin.
Peale väikest vihmavarjus olemist, kimasin aga edasi oma sihtpunkti Kingstoni suunas. Vahepeal suutsin küll ära eksida, ehk et jalutasin ja jalutasin ning ühel hetkel avastasin, et selle koha peal olen ma juba olnud. Telefoni „google maps“ oli juba ammu lõpetanud minuga suhtlemise, ehk et ta näitas et ma asun hoopis teises kohas kui ma tegelikult asusin, seega arvasin miskil hetkel paremaks kuidagi mälu järgi edasi minna. Paraku ei olnud seekord mälu kõige usaldusväärsem ning nii ma väikese ringi tegingi. Aga peale seda hakkasin orienteeruma busside järgi ning õige pea olingi õige teeotsa peal. Ning peagi jõudsin jõe äärde ning oma lemmikrestorani Bill’s. Seal ootas mind lauake jõe ääres ning jahe siider ;)
Ja nüüd siis minu eilne seiklus:
Valmistusin tööle minekuks, värvisin silmad ja suu, panin vormiriided selga, valisin seekord püksid ning hakkasin juba uksest välja suunduma, kui arvasin paremaks ikkagi püksid seeliku vastu vahetada. Tehtud, mõeldud! Siis jooksin ruttu bussi peale, et mitte oma Amman’i lennust maha jääda. Lennujaama jõudes, tundin, et oleksin ikkagi pidanud pükstega jääma aga enam ei olnud midagi muuta. Alustasime oma lennueelset instruktsiooni ülemeelikus meeleolus. Meeskonnakaaslased Steve ja Zuzana meenutasid oma eelmist koos lendamist, kus hotellis oli neile antud sama tuba. Zuzana jõudis sinna tuppa enne, kuna oli esimene lennu meeskonnas, ning oli just lahtiriietumisega poole peal kui Steve oma võtmega ukse avas = mõlemi üllatus oli suht kärarikas. Steve oli siis tagasi vastuvõttu lõinud ning selgus, et kahele saabunud meeskonnale oli antud ühed ja samad toad. Tasapisi hakkasid ka teised Steve’i meeskonnakaaslased alla saabuma sama probleemiga, et nende tubades oli juba keegi ees ;) Vastuvõtutöötajad pakkusid lahkelt maja kulul baarist jooke kuniks segadus likvideeritakse – likvideerimine võttis aega 3 tundi, mis tähendas, et nii Steve‘imeeskond kui ka Zuzana meeskond oli suht purjakil ajaks mil kõik omad toad kätte said. Igal juhul oli kõigil nalja nabani ja seda ka meie eilsel meeskonnal.
Varsti oligi aeg lennukisse minna, peatselt saabusid ka reisijad. Ning siis selgus, et cargo sektsioonis, ehk siis põranda all olevas osas asuv tulekustutussüsteem ei tööta. Tulid kohe rõõmsalt tehnikud, kes selle ära vahetasid, kuid ka see uus keeldus töötamast. Selleks ajaks olime me reisijatega koos pardal istunud juba 1.5 tundi. Siis otsustati vahetada lennuk – kuna sama tüüpi lennuk seisis tühjalt ning pidi oma järgmise lennu alles hommikul tegema. Hakkasime siis ümber kolima teise lennukisse. Alustuseks läksime teise lennukisse 4 meeskonnaliiget ning 3 jätsime vanasse lennukisse koos reisijatega. Uus lennuk oli loomulikult koristamata, kiirelt saabusid siis koristajad ning tegid seal puhastuse. Siis ootasime pagasilaadijaid, ning ka cateringi laadijaid. Kell oli juba väga hiline. Meie lennujaam nimelt lõpetab töö ööseks, sest müra ohjamise tõttu ei välju ega maandu siit öisel ajal ühtki lendu ja seega ei tööta ka muud teenused. Peale koristajate lahkumist saabusid reisijad, ning varsti ka catering. Siis selgus, et lennukil on koristamata ehk siis puhastamata ka tualetid ning meil puudub ka puhas vesi, mis tualetis kraanist jookseb ning millest tehakse ka sooje jooke. Üsna pea selgus, et nende ametimeeste tööpäev on läbi saanud, kuna aeg oli juba vägagi öine. Kapten seletas seda üksikasjalikult reisijatele kuid paraku oli sellest arusaamine juba raskendatud. Kuna ilma veeta ja tualetita ei ole 5 tunnine lend võimalik, siis pidime seekord alla andma ning kuulutama lennu edasi lükatuks. Reisijatelt saabus küll erinevaid nõuandeid meie suunas, et kas te siis ise ei oska tualette puhastada ja et kus see mees on kellele maksta, et ta tuleks ja teeks selle töö ära, kuna neil on vaja kohale saada Ammani. Peagi saabusid uuesti bussid, reisijad tõsteti sinna ning viidi hotelli allesjäänud ööd veetma. Ja meie suundusime koju. Kogu selle pika jutu moraal on, et kui te juba lahkute kodust, siis ärge enam hakake riideid vahetama, sest see tekitab kaose mitte ainult teie päeva vaid ka teie meeskonnakaaslaste ja ka mitmete heausklike reisijate plaanidesse.
Karistuseks istun nüüd siis lennujaama valves, kohver veel eelmisest ōhtust pakitud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar