Jaanuar 2023

Uus aasta algas uue hooga, olin üksinda kodus kuna mu pere oli endiselt puhkusel Marokos. Siiski väljusin vahest ja sai kokku Kätliniga – kohtusime Paadis, kus olime pea-aegu ainsad külastajad. Jutustasime pea kõik maailma jutud ära ja vaatasime akna taga kallavat vihma.

Käisin ka hooldekodus tööl, kus meil on jällegi väike koroonaviiruse laine – õnneks siiski kergel kujul, ehk, et enamustel positiivsetel ei ole isegi erilisi sümptomeid, mõni siiski veidi köhib ja mõnel on veidi kurk kibe, kuid ei midagi hullu. Kehv on hoopis see, et osad liikujad on oma tubadesse suletud ja nendele seletamine, et praegu välja ei saa on hoopis keerulisem ülesanne kui nende väikeste sümptomite ravimine. 

Loomulikult kuulub enne lendama minekut üks päev iluteenustele, ehk siis uued küüned nii maniküüri kui ka pediküüri näol. Ning et pilt oleks veelgi parem, käisin ka juuksuris – seega oli mul tegevust terveks päevaks.

Ja enne esimese nädala lõppu suundusingi juba lennukile, et Londonisse minna. Järgmisel päeval suundusin Toulouse’i. Seal oli mõnus kevadine soojus, kraadiklaas näitas +15. Tegin väikese jalutuskäigu, mille käigus hakkas mul üsna palav  Üritasin ka oma väga kulunud ja roostes prantsuse keelt lihvida, ning suhtlesin nii hotellis kui ka saiapoes kohalikus keeles – omad asjad sain igal juhul aetud, nii et vist saadi minust ka aru.

Hommikul, lennule minnes, oli aga ilm täitsa teistsugune – vihma kallas mis hirmus ! Suundusime siis Londoni poole, mis võttis meid vastu veel päikesepaistega, kuid ka see asendus peagi vihmaga. Minul oli aga kokku lepitud Johni ja Heleniga kokkusaamine, ning ma suundusin metroo peale. Sealt väljudes, olin sunnitud veidi jaamahoones ootama, et vihmasadu veidikenegi järgi annaks. Siiski sain oma 20 minutilisel jalutusteekonnal nii märjaks, et nende kingade ja sukkadega ei oleks ma saanud pubis istuda ja Johniga maailma parandada – seega suundusin esmalt M&S, et uudistada kas leian omale miskid kiired ja kuivad saapad. Paraku see esmabränd pakkus müügiks vaid seemisnahkseid jalavarje ja neid mul sel hetkel vaja ei olnud. Seega suundusin veidi parema brändi poodi ehk siis Primarki ja soetasin sealt omale uued, kuivad saapad ja sukkpüksid. Need saapad mida ma jalga proovisin, need olin ma sunnitud küll riiuli tagumisse nurka suruma, kuna need muutusid minu märgade sukkadega kokkupuutumisel ka üsna märjaks, seega soetasin omale proovimata ja kuiva paari. Ja suundusin oma uute jalavarjudega ning kuivade jalgadega Johnile metroojaama vastu ja siis jalutasime juba koos pubi poole, kus kohtusime Heleniga. Helenit ei olnud me koroopandeemia algusest saadik näinud ning ka seekord ei soovinud ta siseruumides istuda vaid me istusime pubi hoovis, et õues, värskes õhus on julgem olla, et seal ju ei tule erinevad viirused kallale. Eks inimesi on erinevaid ja loodame, et ehk saab Helen ka oma hirmudest ja eelarvamustest millalgi üle. Aga väga tore oli kokku saada ja üle pika aja meie kolmikut koos näha. Me isegi tegelesime veidike prantsuse keelega – lugesime paar artiklit ja arutasime kas me ikka saime ühtemoodi aru. Ning loomulikult parandasime maailma.

Kogu selle vihmasaju peale aga keeldus minu üsna vana telefon minuga suhtlemast ja õhtul ta ka keeldus laadimisest, nii et ma olin lausa õnnetu. Ta nimelt sai mul kotis üsna märjaks ja kuna tal oli ümber ka ümbris, mis oli ligumärg, siis ta sai veelgi märjemaks. Ühesõnaga hakkasin vaikselt mõtlema uue telefoni soetamise peale…

Järgmine päev ootas mind ees aga uue lennuki ehk siis Airbus 350 kursus. Kursus on kahepäevane, esimene päev on kodus ehk siis ekraani taga ja tuleb iseseisvalt läbida e-õpe uue lennukiga tutvumisel, ning aeg-ajalt on siis ekraani vahendusel ka kokkusaamine juhendajaga, et kui kellelgil on tekkinud miskid küsimused siis saab need ära küsida. Kuna ma aga olin igaks juhuks juba eelneval nädalal, kui ma ju üksi kodus olin ja mul oli aega laialt käes, e-õppe juba läbinud, siis esimene päev läks minul vaid kordamise tähe all. Seega sain hommikul kokku ka Alaniga, kes samuti Londonis oli ja enne tema lendu jõudsime kiire hommikusöögi teha ning kõik vahepealsed uudised ära rääkida. Siis veel veidi kordasin õpitut, ning kohe kui meie õppepäev lõppes, kimasin kinno. Vaatasin filmi Whitney Houstonist, mis oli väga tore. Nii-nii andekas inimene ja kahjuks selline lõpp! Aga minu õhtu lõppes A350 eksamite harjutamise ja Whitney laulude saatel 

Järgmine päev oli meil juba treeningkeskuses, kus siis saime kõiki uuel lennukil olevat avariivarustust katsuda, kõiki uksi lahti teha – õnneks sellel lennukil on vaid ühte tüüpi uksed, ehk siis harjutasimegi selle ukse lahti tegemist ning kinni panemist ja seda nii tavaolukorras kui ka erinevates avariiolukordades, saime teha ka tutvumisringi lennukis, ja loomulikult lõppes meie kursus eksamiga – sain selle edukalt tehtud ja seega omale uue litsentsi!

Õhtusöögiks sain kokku ühe vana tuttava reisijaga, kellega polnud ju vahepealsel koroona ajastul kohtunud – käisime Denhami külakeses, mis on siis Midsommer Mõrvade küla prototüüp – ühtegi mõrva sel õhtul ei toimunud, kuigi pubi oli pilgeni rahvast täis, sest nimelt toimus pubis ka kohalik viktoriiniõhtu – paraku tuli seal juba ette registreeruda ja sellest me osa võtta ei saanud.

Järgmisel päeval oli mul vaba päev, ning ma suundusin Londonisse, et seal vaadata muusikali Nelson Mandela – kuna minu graafik koosneb üsna tihedalt Kaplinna reisidest, siis ma arvasin, et väike sisetutvustus selle riigi poliitikasse muusika taustal ei tee mulle paha. Etendus oli tore ja hoogne, minu kõrval istus härrasmees, kes oli rohkem huvitatud eesti ajaloost ja sellest kuidas üks eestlane keset nädalat ja keset päeva ning ilma mingi aktsendita on sattunud keset Londonit teatrisse vaatama ühe aafrika riigi vabadusvõitluse lugu ;)

Aga laval toimunud etendus oli tore ja kõik seal tantsisid ja laulsid väga suurepäraselt.

Järgmisel hommikul ootas mind aga Los Angelese tripp. Meeskond oli seekord selline nii ja naa, mõni oli tore, mõni mitte nii tore. Aga meie suuruses firmas on ikka nii. Minul oli plaan, vastavalt ilmale muidugi, minna LA kesklinna, et seal omale uus telefon soetada. Ilmaga pidin seetõttu arvestama kuna California osariik oli omale saanud kaela miski hullema vihmasaju, ehk et vihma sadas ikka liitritega mitte enam sentimeetrites ;) Õnneks oli ühel päeval siiski plaanitud kahe vihmatormi vahe ja ma suundusin Apple poe poole. See tähendas, et ma pidin umbes tund aega metrooga sõitma. Metroopiletit mul osta ei õnnestusnud kuna piletiautomaat meie jaamas keeldus minu erinevatest pangakaartidest ning samuti ei meeldinud talle ka minu sularaha. Selle piletiautomaadi juures sain kokku ühe kolleegiga, kes samuti üritas piletit osta – tema nimelt suundus Hollywoodi sildi juurde – ja ka tema ei saanud sellest aparaadist jagu. Küsisime abi ühelt härralt, kes rongi suundus ja tema arvas, et kui me aparaadist piletit ei saanud, siis astugu me ikka rongi ja siis vaadaku edasi. Umbes teises peatuses peale meid, saime aru, et vist sellel liini ja ilmselt ka kõigil teistel liinidel enamus reisijatest ei oma pileteid, kuna tundus, et see ongi selline kodutute ja muude elumere lainetesse kinni jäänute päevane ajaviide – erinevate metroorongidega sõitmine erinevate linnaosade vahel. Kokkuvõttes oli see rongisõit nii põnev, et enamuse ajast ei julgenud isegi kuhugi vaadata vaid istusime kolleegiga lihtsalt vaikselt ja põrnitsesime tühjusesse. 

Linnas leidsin juba kiirelt oma poe ja seal sain ka kohe oma telefoni, ning suhteliselt valutult läks ka andmete kopeerimine ühest telefonist teise. Pood ise oli endine teatrihoone, mis oli olnud kinnisvarana Apple omanduses juba mõned aastad, siis seda veidi taastati ning peale koroona-aega avatigi uus pood. Seega oli see väike vaatamisväärsus omaette. 

Uue telefoniga varustatud, suundusin siis linna peale, arvates, et teen nüüd väikese lõunasöögi – paraku oli see LA kesklinn selline, et ma väga ei tahtnud kuskile isegi sisse astuda, et seal süüa. Peale väikest lonkimist siiski ühe bistroo leidsin, mis oli lausa valgete linadega. Sõin ja jõin ja mõtlesin, et kuidas uudised muudkui räägivad sellest, et riigi presidendi juurest leiti miskid kaks salastatud dokumenti ja et oi kui halb ja paha see on, aga see mis siin riigis tänavatel toimub on ju lausa tohutus skaalas sotsiaalne katastroof ja sellest ei räägi peale Netflixi dokumentaali mitte keegi! Ning see kõik läheb ainult hullemaks ja neid tänavatel elavaid inimesi tekib muudkui juurde.

Metrooga tagasisõit läks kuidagi kiiremini kuigi seltskond oli täpselt sama, seekord olin küll rongis ilma kolleegita ja seega istusin vaikselt ja lugesin raamatut ja ei julgenud eriti kuhugi mujale vaadata. Õnneks keegi neist eriti ei huvitu teistest vaid tegelevad kas iseendaga või siis lihtsalt on kuskil uistuste maal. Mina sain seega oma Longbeachile tagasi ja suundusin toidupoodi, sest tahtsin hirmsasti mõnda puuvilja. Need soetatud, kimasin hotelli ja sealt ma enam ei lahkunud sel õhtul. Ärkasin muidugi keset ööd ja siis vaatasin mitu filmi, ning siis kui oli juba enam vähem selline aeg, et oleks võinud õue minna, siis mulle tundus, et vist sajab vihma. Vaatasin siis veel mõne filmi ja suundusin siis hotelli kohvikusse, et seal veidi ilma lähemalt uurida. Ja no selgus, et vihma sajab ikka nii uhkelt, et pole mõtet jalanõusid ega ka riideid märjaks tegema minna. Inimesed kes õuest tulid, võtsid jalanõud jalast ja valasid siis nende seest vett välja, sest kõik olid vett täis. Mina seega arvasin targu lihtsalt raamatut lugeda ja soojas ja kuivas hotellis viibida oma kohvitassiga 

Õhtul suundusime ka meie tagasilennule, ning kui me juba lennukis olime, siis hakkas vihma veel kõvemini sadama. Hea, et minema saime! Tagasilend oli meeskonna mõttes täitsa hirmus, ei kuidagi ei toiminud miski meeskonnatöö – miskid reisijad lihtsalt unustati ära, miskeid asju ei leitud üles nt. mingid söögid mis oli ahjus ja keegi kuidagi ei märganud, ühesõnaga igaüks kuidagi tegi midagi omaette ja samas nagu eriti midagi tehtud ei saanud. Kui me Londonis maandusime, oli mul väga hea meel, et see lend läbi sai ja, et järgmine kord on uus lend ja uus meeskond 

Minu kojuminek oli õnneks sujuvam ja sain ühe jutiga kodumaale.

Kodus ootas mind teatrikülastus ja enne seda käisime vinoteegis Vixen. See oli üks väga tore koht ning veinivalik oli seal suurepärane. Teatrietendus mida vaatasime, oli selline kesine – Polkovniku lesk – selle võib rahulikult vahele jätta 

Ning nagu kodus viibimise ajal ikka, jõudsin ka ühe kiire töövahetuse teha. Seekord küll üle pika aja sellise lühikese, ehk et olin tööl vaid 12 tundi ning ööseks tulin juba koju tagasi. Aga väga tore oli ikkagi!

Ning veel enne uuele tripile minekut, jõudsin kokku saada Reedaga, kellel oli vahepeale ka sünnipäev olnud. Kohtusime, nagu vanusele kohane, KUMUs ja uudistasime Hõljuvate õite teamLabi näitust. Vist pigem peaks ütlema installatsiooni või siis isegi film selle kunstivormi kohta aga tore oli see ikka. Keeruline oli vaid seal istuda ja hiljem sealt püsti saada. Eriti kuna me peale seda suundusime KUMU dokfilmide õhtule ja vaatasime/istusime veel kinosaalis ka. Film oli rootsi režissöörist ning väga huvitav. Nüüd peame hakkama tema filme otsima, sest filmide tagamaad on meil nüüd ju teada, tahaks seega ka neid filme näha. Ja et meil veel istumisest ei olnud isu täis, siis suundusime ühte itaalia trahterisse, mis Kadrioru pargi veerel asub – ka see oli üks huvitav koht, kuid vein oli hea ning juustuvalik lausa suurepärane. Ning loomulikult saime kõik jutud jutustatud.

Hommikul suundusin mina tugeneva lumesaju saatel lennujaama ja sain ka juba lennukisse, kui selgus, et lumesadu on nii tugevaks saanud, et Tallinna Lennujaamas on lennurada suletud nii paariks tunniks, et oodata ilmaolude paranemist. Seega seedeti kõik reisijad tagasi terminali ja hakati jagama erinevaid vouchereid ja ka uusi jätkulendude pardakaarte Kuna lend aga muudkui hilines ja hilines, siis osadele reisijatele jagati neid pardakaarte korduvalt kuna nad ka oma uutest lendudest juba maha jäid. Mina pidin Helsingis kokku saama Noraga, kes pidi minuga ühinema, et siis koos Kaplinna minna – palusin ka temal mitte kohe esimese Londoni lennu peale minna vaid hoopis koju tagasi magama minna, ja alles kella 12 paiku uus koosolek pidada, et siis vaatame mis seis on. Vahepeal ma küll juba isegi arvasin, et ehk on targem koju tagasi minna ja seekord hoopiski mitte tööle minna kuid kui Anneli avastas, et tegelikult on mul veidi rohkem aega kui mina seda algselt arvasin, siis jäin ma siiski paigale ja otsustasime, et ka Nora tuleb minuga kaasa ja siis vaatame mis meie seiklusest edasi saab. Nii kella 11 paiku juba uuesti Tallinnas lennukisse, ning siis pidime ootama jäätõrjet, mis meie lennuki juurde pidi saabuma alles tunni aja pärast – kui rada lahti tehti siis hakkasid ju kõik need 6 lendu end valmis seadma, et õhku tõusta ning kõik nad soovisid end lumest ja jääst puhtaks pesta, seega tekkiski selline järjekord. Enne veel kui me õhku saime, andis Nora aga mulle teada, et meie Kaplinna lend on pea 2 tunni võrra hilinemas. Seega saime veelgi aega juurde ehk, et nüüd oli juba üsna kindel, et me jõuame igale poole: mina tööle ja Nora minu lennule reisijaks. Helsingis ootaski Nora mind kokkulepitud kohas, saime koos passikontrollist läbi ja suundusime oma Londoni lennule. Seal oli meil nüüd isegi peale minu kohvri ootamist aega veidike üle, nii et jõudsime isegi koos kohvi juua ja veidi rahulikult reisiplaane pidada. Kahjuks oli küll Kaplinna lend pungil rahvast täis – õnneks sai küll Nora tavalise istekoha kuid see oli lennuki eelviimases reas ja keskmine iste. Aga reisiärevus oli nii suur, et see ei seganud. Kuna minul oli esimene lend sellel lennukil – see nimelt oli seesama A350 mille kursuse ma nädala jagu varem olin läbinud, siis valisin omale töökoha nii, et ma ei peaks miski ukse eest vastutama ja see töökoht oligi täpselt Nora vahekäigus ;) Seekord oli meeskond väga tore – neljal kolleegil oli tripil keegi kaasas, nii et Nora ei olnud üldsegi ainuke cling-on – selliselt nimetame meie lennunduses meie tööreisile kaasa tulevaid kaaslasi  Õnneks mahtusid nad kõik lennukisse ja keegi ei olnud ka jump-seat’il kuigi lennukis oli lõpuks vaid 3 vaba kohta!

Õhkutõus venis ka meil kuna ka Londonis oli ilm nii jahe, et lennukile pidi tegema jäätõrjet ja see võttis omajagu aega, seega hilinesime kokku lisaks eelnevale pea 2 tunnile veel umbes 2 tundi! Mõni reisija oli selle peale üsna pahane, aga enamuses olid reisijad väga toredad ja rõõmsad. Lend möödus ilma miskite vahejuhtumiteta ning maandusime ilusasse päikesepaistesse, kuigi paar tundi hiljem kui graafikus ette nähtud. Korjasime oma cling-onid pagasilindi juurest kokku – see on selline kindel kohtumispaik – ning suundusime bussi, et peagi olla hotellis. 

Meie Noraga tegime kiire duši all käigu ja suundusime siis korraks ookeani vett katsuma, et veenduda, et see on ikka külm, ning siis läksime autorendikasse oma autole järgi. Ja siis saime aru, et matkaringi jätame seekord vahele ja suundume kohe veinimõisa ja jalutame hoopis seal. Edasi ootas meid veinide degustatsioon – seekord proovisime kohalikku ehk siis Steenbergi šampust ning siis 4 veini omal valikul – mõni neist oli parem kui teine kuid see šampa oli vast kõige parem – selle soetasin ma ka kaasa ;)

Siis tegime veel väikese jalutuskäigu ja peagi suundusime oma õhtusöögile, mis oli meil samuti samas veinimõisas asuvas restoranis. See oli jällegi nii ilus koht ja toit oli suurepärane ning teenindus muidugi väga hea.

Ja siis oligi juba pimedus käes ja me suundusime hotelli, et hakata kiirelt magamisega tegelema. Hommikul oli äratus varajane ning me suundusime Camps Baysse hommikusöögile. Kuna nüüdseks oli suvi juba täies hoos, siis oli rahvast palju ja isegi parkimisekoha leidmisega tuli veidike hoogsamalt tegeleda. Õnneks ikka koha saime ja ostsime omale kohvid ja toasti’d kaasa ja istusime rannapromenaadi ääres pingil ja sõime oma hommikusööki. Päike oli kuum kuigi ilmateade oli lubanud vaid +18….Ilmselgelt oli number oluliselt kõrgem kui 18. Meid ootas ees aga Chapmans Drive ja sealsed dramaatilised vaated, siis käisime toidupoes, kus me soetasime paar puuvilja ja ka mõned veinid. Ning siis ootas meid Simons Town ja Boulders Beach. Seal on siis Aafrika pingviinide koloonia, kes on omastanud Simons Towni rannad ja seal elavad ja pesitsevad. Kuna ilm oli kuum, siis olid seekord pingviinid peamiselt puude varju peitu pugenud kuid mõned olid ka rannal ja üks suurem punt oli ookeanis, suhteliselt kalda ääres ujumas. Vaatasime neid ikka seal rannal pikalt ning uudistasime nende tegemisi. Siis suundusime ka randa kus saad pingviinidega koos päevitada ja soovi korral ka ujuda – seal oli umbes 5 pingviini: 3 indiviidi kaugematel kividel, ning 2 tükki vähe lähematel kividel kuid inimesed olid juba need ümber piiranud ja oli tunda, et nad varsti sealt põgenevad. Kuna päike oli veelgi kuumemaks läinud, siis otsustasime meiegi korraks rannale jääda ja minul oli kindel plaan ujuma minna – mille ma ka teoks tegin! Sealne rand oli nimelt sellises veidi kinnisemas lahesopis ehk siis veidi seisva veega, mis muidugi tähendas ka veidi mustemat vett kuid ka oluliselt soojemat vett kui mujal randades, ja seega ma tegin kiired ujumistiirud. Nora tuli ka pea-aegu ujumissügavuseni kuid päris pikali vette ennast ei visanud – midagi peab ju järgmiseks korraks ka jätma ;) 

Ning peale rannatiiru, kimasime Lauamäele, et veel kätte saada Kaplinna parimad vaated. Kui olime auto ära parkinud, mis vaevu parkla poole liikus – meie olime saanud nimelt sellise auto, mis eriti ei tahtnud mäest üles minna ;), siis suundusime köisraudteele pileteid soetama. Õnneks ei olnud miskit järjekorda, ei piletiostul, ega ka trammile, kuid meid tabas seal tohutu tuul. Kartsime juba, et kui me üles saame, siis on seal hoopis kodumaine kliima, kuid oli hoopis vastupidi – mäe otsas ei olnud ei tuult vaid ainult mõnus päikesekuumus. Tegime seal laua peal siis väikese jalutusringi ja uudistasime erinevaid linnavaateid ja uudistasime ka mõnda meiega ühinenud sisalikku. Nägime ka ühte Dassiet – kuid kahjuks ainult ühte ja seegi jooksis ruttu minema kui meie lähenesime.

Ning siis oligi meie turistimise päev otsakorral ja me suundusime hotelli, et kiire dušš võtta ja siis suundusime Mojo turule sööma-jooma ja muusikat kuulama. Seal oli väga tore ja mul oli nii hea meel, et see asubki kohe meie hotelli juures ja ma saan sinna mõni teinekordki minna. 

Pühapäeva hommikul ootas meid jällegi Camps Bay rand ja hommikusöök – seekord istusime lausa valgete linadega laua taga ja vaatasime merd ning sõime hommikust.

Siis viisime auto tagasi rendikohta ning jalutasime sealt V&A Waterfronti, et seal veidi hängida ja seda me tegime kohe uhkelt. Jalutasime siia ja sinna ja vaatasime erinevaid sildu, ja muuseume ning põikasime sisse mõnda poodi, siis vaatasime Lauamäe vaateid ning sõime salati ja vaatasime paari hüljest, kes olid tulnud sadamasse etendust andma – aeg ajalt pistsid nad pead välja ja vahel isegi ka saba ja veidi hüppasid veest välja.

Ja enne veel kui kogu meeskonnaga lennujaama poole teele asusime, jõudsime veel basseini ääres veidi varjus päevitada ning isegi ujuda. Väga mõnus oli!

Tagasilennul õnnestus meil kõik cling-onid paigutada Club ehk siis business klassi ja seega olid kõik oma uutest istmetest elevil ning uudistasid mida erinevad nupud teevad ja mis filme vaadata saab. Kuna üks meie meeskonnaliige oli jäänud haigeks, siis tema meiega tagasi ei lennanud Londonisse ja seega oli meid pardal ühe võrra vähem, mis tähendas, et me pidime oma tööpositsioone ümber kujundama, ehk et mina sattusin seega tööle Clubi ja sain omale ka ukse – nimelt veel selle kõige tähtsama ehk siis pardatuleku ukse! Nii on ikka, et kui mõtled, et ma olen sellel lennul selline nähtamatu ja valin töökoha nii, et ma suurt millegi eest ei vastutaks, siis lõpusk kujuneb ikka teistmoodi välja. 

Nora sõi ja jõi ja siis vaatas ühe filmi, siis ma veidike ajasin temaga juttu ja siis ta magas nii 7 tundi. Eks see turistimine ongi selline keeruline ja veidi väsitav tegevus. 

Londonis võttis meid vastu -7 kraadi, mis oli suhteliselt tavatu sealkandis. Meie õnneks õue minema ei pidanud, vahetasime terminali ja jäime oma Helsingi lendu ootama. See oli ootamatult reisijatest pungil, nii et saime üksteisest üsna kaugel olevad istekohad. Mina veidi magasin ja siis vaatasin miskeid erinevaid filme aga midagi nagu meelde ka ei jäänud. Helsingis lahkus Nora oma koju ja mina lootsin et ikka saan koha Tallinna lennule, kuigi see oli juba paar päeva tagasi rahvast pungil. Aga nagu ikka, juhtus miski ime ja mulle sai osaks aknaalune koht. Enne õhtupimedust olin seega kodus ja suundusin magama. 

Ning teisipäevast sai alguse minu tavapärane kodune nädal: hommikul kõik kooli, siis jooga, siis veel misekid asjatoimetusi, siis kooli järgi ja trenni, siis veetsime emaga aega, ning siis Mulku trennist koju. Kolmapäeval olin juba hooldekodus kus paar prouat olid veidi kuraasikad ja üsna tülis omavahel. Eks see selline keeruline olukord on, inimesed kolitakse ühte tuppa ega nad ju ise toanaabreid valida ei saa ja kui satuvad kaks kõva pähklit kokku, siis ega sealt head nahka ei tule. Nüüd olid siis ka kaks prouat, kellest üks veel suhteliselt kõva kuulmisega ühte tuppa sattunud ja nende omavaheline suhtlus ei olnud just samal lainepikkusel, eks me siis kuulasime ühte ja noogutasime kaasa, siis kuulasime teist ja jällegi noogutasime kaasa. Paraku vabu tube enam alumisel korrusel rohkem ei olnud, seega pidid prouad ööseks ikkagi ühte tuppa magama minema. Me lubasime siis kuulata ja nende und valvata ning hommikul olid nad mõlemad suhteliselt rõõmsad. Eks vaatame mis edasi saab.

Reedel käisime ema ja Mulkaga KUMUs, et veelkord Hõljuvate õite näitust ning siis saime juba Miaga ka kokku ja suundusime Katharinethali kohvikusse, lootuses, et saame seal suppi süüa aga talveperioodil nad sooja süüa ei paku vaid menüüs on ainult koniitritootoed – sõime siis neid. 

Ning õhtul käisime Krisi ja Miaga veel Kagerou restoranis ning siis suundusime Kinomajja Vaiko Epliku kontserdile, mis oli külastajaid pilgeni täis. Õnneks oli heli suurepärane nii, et ka meiesugustel kämbudel, kes nagunii midagi ei näinud, oli hea kuulata.  

Laupäeval suundusin aga elus esimest korda Soomaale uisutama, koos Reeda ja Rheaga. Nimelt oli olnud ju hea üleujutus ja siis tuli külm ja seega oli kogu sealne puisniit mõnusalt jääs ja uisutada sai igasse suunda. Mina muidugi kohe alguses kukkusin – jäin ühe uisuteraga jääprakku kinni ja seega käisin latsaki pikali, nii et teise põlvega lõhkusin jäässe ilusa augu. Minul läks selle peale süda nii pahaks, et ma kartsin et ma ei saagi edasi enam minna kuid pikutasin veidi seal ja siis sain ikka selge pildi ette ja mu uisumaraton sai jätkuda. Kokku kimasime veidi üle 19 kilomeetri – vahepeal voolas kõrval jõgi ja meie uisutasime sealsamas! Aga väga-väga lahe oli! Õhtu lõpetasime mõnusa lõkkelõhnaga, sest tegime omale ikka sooja saamiseks lõkke ja tegime priimusel süüa ja kuulasime metsa veerel, et kas keegi tuleb meid uudistama kuid ei näinud ühtegi looma.

Ning pühapäeval olin veelkord hooldekodus, kus seekord oli üsna rahulik päev. Ning uut nädalat alustasin mitte-midagi tegemise esmaspäevaga – jube mõnus oli!