Elu ja olu: Veebruar

Veebruar algas ühe Los Angelesiga – kuna meil on üsna mitu lendu sinna sihtkohta päevas, siis ööbime erinevates hotellides ja seekordne lend oligi ööbimiskohaga Disneylandi kõrval – terve külake elab Disney tuules ja loomulikult kõik külastajad on seal vaid selleks, et kuulsat lõbustusparki külastada. Kuna mina ei ole eriti Minnist huvitatud ja ka karusellidest lugu eu pea, siis otsisin endale muud tegevust – plaan oli kohalikus ülikoolilinnakus väike jalutusring teha kuid paar päeva enne meie trippi, saatis kolleeg teate, et temal plaanis rentida auto ja sõita Surmaorgu, vaadata päikesetõusu ja siis veidi ringi matkata ja vaadata päikeseloojangut ning siis tagasi sõita. Sõit oli küll veidi üle 4 tunni üks ots ja seega selle väljasõidu päeva pikkus oli ligi 22 tundi aga ma mõtlesin ikka kaasa minna. Paraku keegi teine nii julge ei olnud ja nii me selle pika retke kahekesi koos Rafaga ette võtsime. Sinnapoole oli sõit meie jaoks hommikul ehk siis kell 1 öösel kohaliku aja järgi – siis vaatasime päikesetõusu Zabriskie vaateplatvormil – õigemini meie küll suundusime juba matkarajale ja seega veidi varjasime vaateplatvormil olijate vaated orule  Aga vaated ja värvid olid väga ilusad!

Siis tegimegi oma matkaringi, mille käigus hakkas juba üsna soe – ikkagi kuumim koht maakeral. Edasi uudistasime infokeskuses, et milliseid punkte veel külastada – soovisime liikuivaid kive vaadata kuid sealsed teed olid endiselt suletud ja seega need jäid meil ikkagi vaatamata. Uudistasime siis jällegi soolavälju – Pagana Golfiväljakul, siis külastasime Kunstniku Paletti – kus siis kõik erinevad värvid on ühel mäeküljel koos, siis kimasime Rafal kaasas olnud jalgrattal mäest üles ja siis alla või oli see vastupidi, siis istusime veidi infokeskuse juures ja uudistasime inimesi ning oligi aeg käes minna liivadüünidele, et leida koht kus ei oleks jalajälgi – see oli seekord keeruline ettevõtmine, sest päeva lõpuks on ikka jälgi juba igal pool, ning tuul ei ole veel jõudnud neid minema puhuda. Ja veidi enne päris päikeseloojangut suundusime tagasiteele, et siis veel pikka aega tahavaatepeeglist uudistada erinevaid värve, mis orgu ümbritsevatele mägedele tekkima hakkasid langeva päikese valguses.

Tagasi hotelli jõudsime veidi enne 10 õhtul ja oligi aeg magama heita.

Hommikul jõudsin veel väikese jalutuskäigu Minnide vahel teha ja ka Miale kurgi-deodorandid soetada ning siis peale väikest uinakut oligi aeg tagasilennule asuda.

Lennul töötasin seekord “galley operator” ehk siis köögi ülemana. See on minu kõige viimane valik tööpositsioonina, kuid kuna meie töökohtade valimine roteerub, ehk siis vahest oled nimekirja eesotsas, et omale positsioon valida vahest aga nimekirja lõpus – mina siis seekord olingi nimekirja lõpus ning miskil imelikul kombel oli endiselt see positsioon täitmata. Tavaliselt on igal lennul keegi, kellele ei meeldi salongis reisijatega suhelda ja seega nad valivad galley operator koha  Galley operator peab teadma täpselt kus kõik asjad asuvad, peab kõik need asjad valmis panema, et teenindus sujuks – ehk siis supikausid valmis, termosed supiga seal kõrval, siis kui soojad toidud hakkavad juba salongi minema, tuleb panna soe magustoit ahju, et see oleks valmis kui magustoitude aeg käed – sellele tulebka kaste peale otsida, ning loomulikult taldrikud kuhu seda serveerida – parem on seda panna supikaussi, kuna see on kauss mitte aga suhteliselt sile taldrik, millele see mõeldud on. Siis kruusid kohvi ja tee serveerimiseks, sinna kõrvale küpsised ning kommid ja piim ning suhkur. Samal ajal tuleb leida tühje kaste, et eelroa taldrikud kuhugi mahuksid ning ka pearoogade omad, kuna need tulevad ju enne kandikute ärakorjamist. Ja sed tuleb teha suhteliselt väikese pinna peal ja samal ajal on köögis umbes 6 inimest, kes erinevaid asju soovivad ning ka reisijad, kes kindlasti tahad teise vahekäiku minna, et siis köögist läbi minna ;) Veinideni ma veel ei jõudnudki nagu te aru saite – ka need peavad olema avatud ja mõlemal poolel olevates külmkappides 

Õnneks olid teised club klassis töötavad kolleegid väga toredad ja purser oli nagunii vana tuttav Timo, nii et me saime asjadega hakkama ka selle algaja galley operatoriga ;)

Londonis maandudes suundusin uue vormi proovi. Nimelt meie uus ja oodatud vormiriietus on peale 8 aastat valmis saanud ja selle aasta sees saame me seda juba kandma hakata. Kuid igaks juhuks paluti meil kõigil mitte niisama tellida uus vorm vaid seda ka selga proovima tulla – esemeid on veidi suuremas valikus ehk siis on seelik ja pluus, või püksid ja pluus, kleit või ka pükstükk ! Lisaks ka tavapärased vormielemendid: pintsak, kampsun, kindad, sall ja ka mantel  Mina olin loomulikult huvitatud kleidist, mille ma ka omale tellisin ja lisaks seeliku+pluusi ja pintsaku. Loodetvasti saan kunagi hiljem ka püksid juurde. Ega ma eriti vaimuistuses sellest kleidi lõikest ei ole aga eks ma proovin kuidas see asi lennukis töötegemise hoos sobib. Pilte ma muidugi unustasin teha proovimise ajal 

Ja hilisel õhtutunnil olin juba kodus. Järgmisel päeval kohtusin Itaga, kes on endale jällegi ühe korteri soetanud, mida ta nüüd vanadest asjadest tühjaks teeb, et siis sinna ilus uus sisu teha ja üürile anda. Ning nagu ikka on nende vanade asjade väljaviskamise juures veidi abi vaja ehk siis saab temaga koos aega veeta vaid sel juhul kui oled nõus asju neljandalt korruselt alla tassima  Ning seda me siis tegime – ühtlasi nokkisime ka vana parketi põrandalt lahti ja siis veidi tapeeti seinast maha aga see ei tahtnud eriti tulla, ja siis tassisime uue köögi, mis oli Ital juba soetatud, pakkides keldrisse, et see oleks kohe paigaldamise hetkeks juba majas olemas – see tuleb muidugi veel üles tassida kui aeg nii kaugel, et seda juba saab paigaldama hakata. Aga nii tore on asju tassida ja tolmu tekitada. Kui enamus tööd tehtud, suundusime lähedal asuvasse pubisse lõunale – õnneks oli seal ka ehitusmehi, seega lubati ka meid, tolmuaffe, sinna sööma. Ja no juttu jätkus ikka pikemaks.

Siis tegelesin veel iluteenustega ning kohvri pakkimisega, käisin ka Miaga hambaarsti juures, kus tal veel üks valesti kasvav tarkusehammas välja tõmmati - järgmisel päeval nägi ta välja selline:

Õnneks paar päeva hiljem oli põsk juba vana suuruse taastanud :) Reedel olin veel hooldekodus tööl ja laupäeva õhtupoolikul võtsin oma pakitud kohvri ja Cara Mi haaras enda pakitud kohvri ja me suundusime esmalt Stockholmi, kus meid ootas ees tohutu külm! Kuid saime siiski kiirelt oma ööbimiskohta, Jumbo hotelli – see siis üks tore Boeing 747, mis nüüd pargitud lennujaama lähistele muruplatsile ja pakub seal majutusteenust.

Hommikul aga suundusime jällegi läbi külma lennujaama ja suundusime Londonisse mineva lennuki peale ja sealt edasi Rio de Janeirosse. Kahjuks oli pikamaa lennuk pungil rahvast täis ja äriklass veel eriti rahvast täis, seega sinna me seekord ei mahtunud, kuid saime kohad preemium klassis ehk siis tugitoolides. Lend oli muidu täitsa OK, ning Riosse maandusime peale värskendavat vihmasadu. Lennujaamast võtsime esimese takso ja suundusime hotelli, kuhu meil oli ka oma 40 minutit sõita ja kuna miski tunnel oli remondis, siis venis see taksosõit veelgi pikemaks. Ehk et kui me hotelli jõudsime, siis tegime kiire pesu ja suundusime magama.

Hommikul ärkasime loomulikult enne päikest ja suundusime vaikselt kohe hommikusöögile. Puuviljavalik oli üsna lai, nii et saime seal kohe tükk aega olla. Siis pakkisime rannaasjad kokku ja suundusime hotelli lähistele randa uudistama. Ja õues oli soe ! Lausa kuum ja niiske, nii et higi voolas vahetpidamata. Rannatasime, vaatasime inimesi, ujusime, siis jalutasime veidi mööda rannapromenaadi, jõime paar karastavat jooki, ja siis suundusime poodi. Pood oli mõnus, sest seal oli loomulikult konditsioneer  Soetasime omale puviljad ja vett ja suundusime tagasi hotelli – seekord kõndisime suure autotee ääres ja kuna müra oli suur siis ei saanud oma mõtteidki kuulata. Hotelli jõudes suundusime basseini äärde ja veetsime seal aega kuni hakkas vihma tibutama. Siis kolisime tuppa ja lootsime, et vihmasadu läheb mööda kuid see muutus aina tugevamaks ja me kobisime magama 

Järgmist hommikut alustasime jällegi enne päikesetõusu, käisime söömas ja siis suundusime Chico Mendesi nimelisse parki. Kuna seletus pargi kohta oli suhteliselt segane aga lubati et kohtad kapibaarasid ja alligaatoreid, seega me sammud sinna seadsime. Meie pettumuseks oli pikim matkarada seal pargis 475 meetrit, kuid lühemaid oli ka lausa mitu tükki. Seega läbisime kõik matkarajad kuid paraku ühtegi looma välja arvatud ehmunud varaanide, ei kohanud. Muidu oli park tore ja selline lasteaialaste sõbralik, et nagu esmatutvus matkaradadega või nii ;) Ja kuna meil oli valikus ka üks teine park, siis kuna me esimese läbisime sellise kiirusega, siis nüüd otsustasime ka teise ära külastada. Seega suundusime Bosque da Barra nimelisse parki, mis oli rajatud soisele pinnasele, ehk et alale mis kunagi oli soo. Vaatamata rohketele sademetele on ka Rio linnas maapind aastate jooksul kuivanud ja seega on nüüd soo asemel hoopis linnapark. Ka selles pargis lubati külastajatele alligaatoreid ja marmosette ja veel miskeid loomi. Kohtasime paari marmosetti, alligaatorit meile küll üks kohalik üritas näidata aga ei meie suutnud teda tuvastada  Kuid park oli ilus ja rajad olid ka juba pikemad kui 500 meetrit. Siiski suutsime pea kõik rajad läbida ja siis suundusime oma randa ja tegime seal väikese päevituse ja ujumise, ning isegi kerge õhtusöögi. Ja siis suundusime oma hotelli, et hakata Annelit ootama. Anneli saabus koos vihmasajuga ning siis tähistasime kiirelt sõbrapäeva.

Hommikut alustasime jällegi varakult hommikusöögiga ja siis suundusime Rio Botaanikaaeda. See oli täitsa tore ettevõtmine – tohutu palmiallee, orhideedeaed – paraku neist vähesed olid õites, siis uudistasime Amazoonase vesiroose, milliste lehed peaksid suutma kanda ka väiksemaid inimesi – meie seas neid ei olnud ja me ei hakanud seega katsetama, siis uudistasime jaapani aeda – Kadrioru pargi jaapani aed on uhkem ja ilusam, ja kõige lõpuks vaatasime veel kaktuseaia üle – see oli üks toredamaid aedu seal 

Siis suundusime tagasi hotelli ja alustasime oma kolimisteekonda – me nimelt suundusime nädalavahetust veetma linnast välja, ehk siis Barra de Guaratiba alale – ei teagi kas see oli nüüd eraldi küla või lihtsalt Rio osa. Aga veidi vaiksema rütmiga oli see kant küll. Ega neil ei ole ka linna piires eriti kiire kuid seal liikus aeg veel eriti rahulikult. Meie alustasime oma nädalavahetust kolmapäeval ja õigesti tegime, sest siis oli veel üsna rahulik nii rannas kui ka mujal – rannas sai ikka lina paigutada sinna kuhu soovisid. Reedeks oli olukord selline, et ruumi eriti ei olnud  Neljapäeval tegime väikese matkaringi poolsaare tipus olevale Funda nimelisele rannale, ning siis jalutasime mööda rannaäärt Meio rannale ja sealt siis tagasi oma külakesse. Matkarada oli jackfruitide ehk siis jakaviljade rohke, ehk et miskil hetkel oli metsaalune vaid neid täis ja seega oli ka nende ebameeldivat lõhna rohkem kui vaja. Kohtasime ka paari marmosettide perekonda, keda me vaikselt uudistasime.

Siis hakkasime süüa otsima – kaardi järgi leidsime ühe pizza koha mis pidi tunni pärast avatama, istusime siis seni kõrval olevas õllekas ja vaatasime elu mis meist mööda jooksis  Kell 18.05 suundus Anneli siis Pizzeriasse, et uurida kas see ikka avatakse. Kui Anneli oli juba 15 minutit kadunud, siis suundusin teda otsima ja kohe saabus juba Anneli, et uurida mis pizzat me soovime. Nimelt oli pizza proua küll arvanud, et täna ta oma söögikohta ei ava kuid kui nägi õnnetut välismaalast, kellega tuli suhelda google translate’i abil, siis ta arvas et need paar pizzat ta ikka meile teeb  Kolisime siis oma õllekast pizzasse ja hakkasime oma sööki ootama. Pizza oli küll veidi toores aga täitsa söödav. Tädi jõudis muidugi meile nende valmimise ajal kogu oma perekonna lood ära rääkida ja ka kõik selle millega lapsed ja lapselapsed tegelevad – tuletan meelde, et meil ei olnud ühtegi ühist keelt, millest kõik oleksid aru saanud ;)

Õhtu lõpetasime oma basseinis ja vaatlesime eemal toimuvat tormi ja siis leidsime ka kauguses ühe tulekahju, mis muudkui laienes ja laienes, kuid siis miskil hetkel ikka hakkas taanduma. Läksime siis magama.

Järgmine päev oli ilmateate järgi kõige kuumem päev, lubati 37 kraadi sooja ja oli üsna kuum. Meie vaatasime hommikusöögi kõrvale kilpkonna, kes ranna lähistel ujus ja kellele me oma rõdult head vaadet omasime, ning siis pakkisime asjad ja suundusime ise ka randa. Ilm oli aga nii kuum, et mina istusin varjus või kaelast saadik meres, ning kui vari rannast otsa sai, siis läksime meie Anneliga jällegi matkarajale, Cara Mi aga jäi koju, koolitükke tegema. Meie matkarada viis nüüd jällegi üle mäe ja rannale, mida me eilsetelt randadelt nägime  Aga väga tore oli jällegi üles mäkke ronida ja siis teiselt poolt alla, ja seda kõike uhkes palavuses.

Õhtul käisime kala söömas ja siis istusime rannal, ning vaatasime päikeseloojangut, mida küll eriti palju ei näinud, sest alati saabusid õhtuks miskid pilved mis võtsid päikeseloojangu enda varju.

Järgmisel hommikul vedelesime veel veidi rannas ning siis pakkisime asjad kokku ja suundusime suurde linna, Riosse. Elukoht oli meil Copacaba ranna lähistel, seega olime üsnagi elevil. Kuna kui ma hakkasin hotellidega tõsisemalt tegelema, siis olid enamus hotellid oma hinnad nii üles kruvinid, et isegi hostelis oleks meil kolmel 4 ööd maksnud 1200.- EURi kaheksases toas, siis otsisin läbi ka AirB&B ja leidsin sealt toa, ühe onu juures korteris, Copacaba ranna kõrval – see oli oluliselt odavam kui hostel ;) Onu oli tore ja meie tuba oli suurepärane. Ning eriti tore oli hoone concierge (ei suutnud sellele miskit normaalset eestikeelset vastet leida) – tema muudkui lehvitas ja tervitas meid aupaklikult kui me tulime või läksime  Kolisime sisse ja suundusime siis kohe Copacabat uudistama – kuna oli juba õhtu siis päris randa me ei läinud, vaid suundusime sööma. Ja siis jalutasime niisama veidi, ja sattusime ka kohe ühte blocosse – bloco on siis üks tähtis karnevali termin – erinevad sambakoolid koos oma toetajatega saavad kuskil tänavanurgal kokku ja teevad kõva muusikat ja ning tantsivad hoogsalt. Bloco käigus pannakse ka tihti liiklus seisma, sest need kokkusaamised võivad muutuda kas väga rahvarohketeks või on need siis miskitel sellistel tänavanurkadel kus lihtsalt liiklus hakkab kokkusaanuid segama. Nii me siis seal vaatasime tantsijad ja üritasime sinna sisse sulanduda – see oli aga keeruline kuna meil oli ilmselgelt liiga palju riideid seljas – enamus blocodes olijatel on seljas kas lihtsalt päevitusriided (naistel) või siis balletiseelikud (meestel), lisaks on kõigil palju erivärvi glitterit kehal ning loomulikult kantakse võrksukki ;) Kahjuks on meil nendest värvikatest karnevali ja blocode külastajatest vaid mälupildid, sest kuidagi kohatu tundus neid veel pildistama hakata, kuigi nad kandsid oma riided ja kaunistused uhkusega välja.

Uut hommikut alustasime Corcovado ehk siis Kristuse kuju juurde matkamisega. Matkarada läks läbi metsa ning loomulikult suht püstloodis sest meil oli vaja ju merepinnast saada pea 700 meetri kõrgusele. Kohe matkaraja alguses nägime Cara Mi poolt kaua oodatud kapibaarat, ta oli küll väga väike isend sellest liigist aga Mulka oli nii õnnelik!

2/3 matkateekonnast oli selline kerge tõus aga viimane kolmandik oli ikka üsna püstloodis ronimine nii et kui me finišisse jõudsime ei olnud meil kellelgi ühtegi kuiva kohta. Ja loomulikult oli selleks ajaks Kristus kaunis udupilves, nii et kohati polnud teda üldse näha. Seda toredam oli vaadata teisi inimesi meie ümber kui korraks Kristus ennast ilmutas ja kui kõik hakkasid ennast siis sättima ja pildistama. Aga udus peidus olnud pildid olid ka uhked. Kristuse juures alla tulime trammiga, mis oli ka üks tore ettevõtmine, siis vaatasime üle eesti lipu, mis trammidepoos on, ning siis oligi aeg suunduda Copacaba randa. Esmalt käisime karnevali peakontoris, et oma piletid kätte saada - see oli ka üks huvitav tegevus - järjekord, et oma kinnituse number edastada, siis anti ühte värvi käepael, siis oli kabinet kus tehti pilti dokumendist ning kaardist millega makstud pileti eest, varjates seal väikese kleepekaga osad numbrid, ning siis anti üks uus number millega juba järgmises kabinetis saimegi piletid kätte :)

Ja saimegi minna randa kus oli muidugi mustmiljon inimest, nii et me nägime kurja vaeva, et leida koht kuhu omad linad paigutada. Leidsime siiski omale väikese nurgakese ja hakkasime seda tohuvabohu uudistama 

Järgmisel päeval ootas meid Suhkrumägi. Erinevatel andmetel justkui oleks pidanud ka seal olema matkarada, mis ka täitsa Suhkrumäe otsa oleks pidanud viima, mitte ainult Urca tippu ehk siis madalama tipu otsa. Paraku selle raja algus tundus meile veide kahtlane ja ka erinevad pildid matkarajast olid siiski sellised, et me loobusime oma plaanist ja suundusime mööda treppe siiski Urca tippu, et sealt siis köisraudteega edasi Suhkrumäele minna. Trepp oli väga tore ning peamiselt varjus. Ning vaade oli Urcal juba väga lummav.

Me võtsime ühe õlle, ühe açai ning uudistasime kuidas helikopter lendu tõusis ning siis suundusime juba järgmisele tipule ehk siis Suhkrumäe tippu. Sealt olid vaated veelgi ilusamad ja juba ka väikeste pilvekestega.

Merepinnal tagasi olles, suundusime Praia Vermelha randa, kus oli veelkord hea vaade kogu mäele. Paraku ei olnud seal eriti ruumi, kui me lõpuks väikese nurgakese omale leidsime, siis tuli sinna kohe laine ja tahtis meie kõik asjad märjaks kasta. Aga me olime veidi kiiremad.

Kui päike lahkus, lahkusime ka meie ja suundusime kodu lähistele sööma, siis koju veidi pikutama ja õhtul ootas meid ees peamine sündmus, ehk siis karneval. Algus pidi olema kell 22.00 – see loomulikult veidi hilines, tol õhtul esines 6 kooli, kes olid siis juba miskitest eelvoorudest edasi saanud. Igal koolil on etenduseks aega 40 minutit, ehk siis nad läbivad 2 kilomeetri pikkust sambodroomi umbes tunni ajaga, ehk siis kõik need ajakavad eriti paika ei pea  Meie vaatasime ära kolm kooli ja lahkusime umbes kella 3 ajal, ning hiljem selgus, et kool kes meie voorus esines neljandana kuulutati üldvõitjaks  Meie istekohad olid aga täpselt kohtunike vastas, nii et parimad stseenid ei jäänud meil nägemata. Sabasulgi ja erinevaid kostüüme oli ikka tohututes kogustes, rääkimata erinevatest masinatest, figuuridest ja kõigest muust. Rahvas meie kõrval tribüünil elas absoluutselt kõigile kaasa, ei olnud nii et ühed on lemmikud ja teistest ei tea midagi – iga sambakooli laulu lauldi kaasa ja tantsiti vahetpidamata. Nii et endiselt väga uhke üritus, lihtsalt väga väsitav ;)

Hommikut tervitasime veidi aeglasemalt kui tavaliselt. Kuskil ennelõunal suundusime liinibussi peale – ja see on brasiilias omaette vaatamisväärsus – ja sellega siis vanalinna poole, et seal tutvuda Escadaria Selaróniga ehk siis toreda värvilise ja erinevate kahhelkividega kaunistatud trepiga. Tallinna ja Eesti kivid leidsime üsna kiirelt, Soome omaga läks meil veidi pikemalt aega aga ka selle saime kätte. Ilmselgelt oli soe ja rahvast oli loomulikult palju !

Edasi tahtsime minna trammiga sõitma, et veidi lähemalt tutvuda Santa Teresa linnaosaga – trammipeatusesse jõudes aga selgus, et seoses paljude blocodega, mis trammitee läheduses karnevali päevadel toimuvad, tramm ei sõida. Seega tegime uue plaani ja läksime otsima raamatukogu, mida Anneli ainsa asjana Rios näha soovis. Raamatukogu oli loomulikult suletud ning selle ette oli ehitatud bloco jaoks lava, nii et ka see hoone jäi meil nägemata  Otsustasime siis veidi niisama hängida linna vahel ja uudistada inimesi ja siis suundusime koju, panime ilusad riided selga ja kimasime lõpuõhtut pidama Xian nimelisse restosse. Seal oli väga ilus vaade jällegi pea tervele linnale ning saime ka uudistada eemal olevat äikesetormi. Koju jõudes hakkas ka meie juures sadama.

Viimase päeva hommikul suundusime veel randa, seekord siis Ipanema randa, sest see oli meil veel üle vaatamata. Algul oli rahvast suht vähe, aga lõunaks oli rand ikka juba pungil rahvast täis – elu keeb seal linnas ja riigis ikka nii öösel kui päeval, karnevali sees kui ka selle ümbruses, ilmselgelt töö tegemisest ei tule karnevali ajal midagi välja ;)

Ja õhtul oligi aeg meil lennujaama suunduda ja koduteed alustada – tore oli, et check-ini tegi tütarlaps kelle vanaema oli eestlane ja kes oli meie eesti passe nähes ülevoolavalt rõõmus ;)

Lennukis istusime seekord esimese klassi kohtadel kuid teenindus oli siiski club (business) klassi oma – nimelt seda lendu lendas lennuk millel oli ka esimene klass kuid neid pileteid sellel liinil eraldi ei müüda.