Detsember

Detsember algas nagu ikka, vaikselt ja esialgu lumiselt. Joogatunnis oli meiega liitunud ka meie hoiukoer Tõmmu, kes küll üldse ei huvitnud allavaatava koera poosist, hoopis rohkem meeldis talle aga meie pesumasin, mida ta vaatas nagu ilmaimet.

Hooldekodus oli mul veel üks tööpäev seal kuu alguses – selgus, et minu saunaproua oli vahepeal parematele jahimaadele lahkunud – temaga juhyus selline kurb lugu, et ta oli kukkunud ning murdnud reiekaelaluu, meilt viidi ta haiglasse ja seal tehti operatsioon, siis saadeti ta esialgu kosuma õendus-hooldusesse enne kui ta pidi meie juurde tagasi tulema. Paraku oli seda kõike tema jaoks liiga palju ja ta pidas paremaks hoopis taevastele radadele lahkuda. Loodan, et tal on seal parem 

Laupäeval käisime aga Mia ja Mulkuga uisutamas, väga mõnus oli kuigi rahvast oli üksjagu. Pühapäeval aga kohtusime emad-tütred pundiga, kellega oli meil giid Ruthi saatel väike vanalinna jalutuskäik, ning siis külastasime restorani Smak. Jalutuskäik oli muidu väga tore aga ühel hetkel sattusime ühte sammu astuma paari teise grupiga, üks neist oli selline 40 liikmeline ja nende giid niigi rääkis väga kõva häälega, nüüd pidin mina kas temast veel üle rääkima või siis ootama kuni ta on oma jutu lõpetanud, et saaksin oma grupile jutud räägitud – ühesõnaga on see giidimine meie vanalinnas suhteliselt keeruline  Restoran Smak oli tore, mõned söögid olid paremad kui teised, nagu ikka. Ning loomulikult oli tore kõigiga jälle kokku saada.

Esmaspäeval saatsin peale kooli Mia hambaarsti juurde, kellel tõmmati seal 2 tarkusehammast välja. Õnneks ei olnudki hullusti valus ning ega ka järgmistel päevadel valu ei piinanud, aga paistes oli Mia küll! Nagu hamster, kes oli kõik oma talvevarud ühte suupoolde toppinud. Niimoodi siis Mia istuski kodus ja ei julgenud kooligi minna. Seega käisime temaga hoopis oma metsas jalutamas – tegime väikese kuuseringi kuid kuna sinna oli just värskelt lund sadanud siis oli see nii suurt energiat vajav tegevus, et me olime peale seda väikest ringi täitsa väsinud. Ühtegi looma ei näinud, küll nägime mõne põdra jälgi 

Ühel päeval kui oli jälle väike lumesadu, suundusin linna peale. Sinna jõudes sadas juba

nii mis mühiseb, ja kuna oli ka sula, siis olid tänavad meeldivalt sopased ning lumi sadas ka otse näkku - ühesõnaga ma surusin hambad kokku ja mõtlesin vaid mind ees ootavale 9 päevasele Singapur-Sydney lennuotsale ja nii saingi kiirelt sammutud KoHo nimelisse restorani kus sain kokku Irjega. Sõime ja jutustasime ning loomulikult tarbisime ka veidi punast veini :) Ja nii tore oli, et vahepeal juba unustasin lumesaju ja sula ning siis suundusime veel teatrisse. Vaatasime Minekule nimelist etendust, mis oli väga tore, kui seda teemat üldse saab toredaks pidada. 

Samal õhtul sain veel oma jaanuari graafiku, mis lendude poolest on tore kuid lisaks on mul seal veel ühe uue lennuki kursus, millest ma siiani olen kuidagi suutnud hoiduda aga nüüd said nad mu kätte. Ma alles harjun nende kahe esimese uue ja suure lennukiga ja nüüd saan juba kolmanda ka siia :) 

Järgmisel varahommikul bronnisin endale ka hotellitoad. Meie meeskonnaliikmetele mõeldud B&B on nii populaarsed, et kui graafikujärgsel hommikul tube omale ei bronni, siis hiljem neid enam ei saa vaid siis tuleb veidi kallimates hotellides peatuda. Aeg-ajalt on see ka tore tegevus kuid mulle meeldib siiski ühes kindlas “crew houses” olla. Seega tuleb varahommikul, peale graafiku avaldamist, istuda arvutiekraani ees ning vajalikud bronnid teha.

Samal päeval selgus ka, et detsembris, kui mina pean tööle minema, on Londoni poole suunduvad lennud nii täis, et isegi pileteid enam ei müüda tavainimestele. Mina muidugi ehmatasin sellest ja soetasin omale päris lennupileti Tallinnast läbi Frankfurdi Londonisse, Lufthansaga 

Enne veel kui päris lennureisijaks hakkasin, jõudsin Itikuga kokku saada, kellega käisime Pärdi keskuses suppi söömas, ja siis istusime Itiku söögitoas ja jutustasime juba koos Siimudega  Mängisime ka paar partiid Doominod, mille mina muidugi haledalt kaotasin 

Laupäeva alustasin kokkusaamisega Reedaga. Kokkusaamise koht oli Koitjärve raba ning loomulikult suutsin ma veidi valele poole teelt keerata ja siis selgus, et olen miskil kitsal teel, mis küll ei viinud sellesse parklasse kus Reet mind ootas ja seega hakkasin veidi tagurdama kuid see muidugi tähendas, et jäin lumme kinni. Õnneks on autodes lumekraabitsad ja peagi saabus ka Reet labidaga, nii need kaks nõkogude naist selle väikese Mini sealt lumehangest vabastasid ja me saime suunduda rabaretkele. Raba oli väga ilus, lund oli parasjagu, nii et jalad märjaks ei saanud kuid mitte nii palju, et oleks üle pea seda olnud. Ühel väikesel laukal oli miski tore imelikult mullitav veesilm.

Uudistasime seda tükk aega ja ei saanud sellele seletust aga väga lähedale ka seda vaatama ei läinud. Ning peale retke soovisime minna Anija mõisa sööma kuid see meil ei õnnestunud ja seega proovisime hoopis Jägala grilli – mis oli selline ehedalt mõnus šašlõkikas.

Järgmisel päeval olin jällegi hooldekodus, kus olid kõik elanikud vaikselt jõulude ootel ja seega käitusid viisakalt kuna enne jõule on ju kõik lapsed on parima käitumise juures. Ja loomulikult olime me kõik suure tormi ootuses, mida uue nädala alguseks ennustati.

Hommikul kui koju läksin veel tormi ei olnud aga ta ikka kogus end ja saabus täies uhkuses kohale nagu lubatud. Meie ühistul oli tellitud selleks päevaks lumekoristus, mis ka kohale saabus. Paraku see traktor otsustas enne meie maja esise puhastamist katki minna ja seega meie miski tormipuhastust ei saanud – ehk siis järgmisel päeval kaevasid kõik meie maja naabrid rõõmsalt oma autosid lume alt välja ja üritasid veidigi käimisteid teha. Lund oli ikka uhkelt!

Meie läksime Krisiga õhtul teatrisse, kuhu me algselt plaanisime bussiga minna aga kui ma nägin, et bussipeatused on suurte vallide taha peitu jäänud, siis arvasin paremaks hoopis meie suure pereauto Miniga hoopis linna peale minna. Ja me saime ka teatri lähistel hea parkimiskoha, kohe sahajälje taga. Etendus mida vaatasime oli Enigma Variatsioonid – väga tore lugu ja mis sobib ka suurepäraselt tänasesse interneti ajastusse 

Ning siis helistati mulle hooldekodust ja kutsuti jälle tööle kuna inimesed on haigestunud ja seega on meil jällegi töötajaid puudu. Mul olid küll teatripiletid selleks uue tööpäeva õhtuks kuid ka see ei heidutanud minu otsest ülemust ning ta palus mul ikka kohal olla ja lubas mul vahepeal teatris ära käia ja siis tagasi tööle minna. Nii ma siis tegingi. Teatris käisin seekord klassivend Erkiga, kellega polnud sada aastat kokku saanud ja kellega saime enne etendust ka veidi kohvikus juttu ajada – nii tore oli! Etendus oli seekord selline noorteprobleeme käsitlev, nimeks Muusikale – andekatest noortest ja nende pühendumisest ning läbipõlemisest. Selline väga mõtlemapanev etendus.

Järgmisel päeval oli aga Mia sünna, kellele ma linna teise otsa järgi läksin, siis jälle lumme kinni jäin Viu tänaval – seal oli väga tore majaomanik proua, kes meile 2 labidat laenas ja siis veel aitas lükata ja nii see naisteramm selle Mini sealt välja lükkas, kuni miski onu kes algul abi pakkus lihtsalt pealt vaatas 

Meie kimasime aga tädi Zelda järgi, siis tordi järgi ja siis veel mõned pakid pakiautomaatidest ja siis olimegi juba kodus, mina jõudsin veel omale Julka juures uued jõulutripi teemalised küüned saada. 

Ning siis hakkas sünnipäev – sweet 17!

Sünnipäeva peakülaline oli Lexi, kes koos Anneli ja Markkuga õhtul saabus ja kes siis Miale nädalavahetuseks kingitusena hoida jäi. Lexi oli piduriides ja tutt oli tal kaelas – ühesõnaga oli ta väga pidulik. Külla saabus ka Frankie ja Laura – Lexi ja Frankie said õhtu lõpuks suurteks sõpradeks, ilmselgelt hakkavad nad kirjavahetust pidama.

Järgmisel hommikul läks Mia suusatama ning mina koos Lexiga läksime Pirita metsa vahele jalutama. Lexile seal väga meeldis kuigi teiste koertega me eriti ei kohtunud. Käisime vahepeal ka suusatajaid vaatamas – Lexile nad väga meeldisid.

Kuna Mia suushoog oli üsna hea, ning ta tahtis veel ühe ringi teha, siis meie suundusime Lexiga hoopis koertemänguväljakule. Paraku ei olnud seal ühtegi teist koera ning Lexi oli sunnitud seal veidi üksi jooksma. Seda ta tegi muidugi üsna heal meelel 

Õhtul käisime veel Anneli ja Reedaga Ellerheina jõulukontserdil, kus siis ka Hera laulis. Ning siis oli väike veinijoomine Reeda juures, kus meil tuli ka hea plaan, et teeme koos ka uue aasta vastuvõtu ürituse Üdrumal 

Pühapäeva hommik aga algas minul siis päris reisijana, ehk suundusin Frankfurti – juba see lend hilines nii 2 tundi ja teatati, et reisijad kellel on jätkulend Londonisse on sellest maha jäänud ja nad on suunatud Londonisse pealelõunase lennuga. Mina aga olin valinud mitte kohe esimese jätkulennu vaid ajaliselt järgmise, mis küll seoses hilinemisega jättis mulle kahe lennu vahele nii 7 minutit kuid mu värskelt alla laetud Lufthansa äpp näitas, et ma olen ikka sellel lennul ja seega suundusin kiirel sammul oma järgmisesse väravasse, kus mind juba oodati ja kutsuti, ning ma saingi selle lennuki peale. Ka see lend hilines, ning ma isegi lootsin, et ehk mu kohver jõuab ka pardale, et koos minuga reisida Londonisse. Nii hästi siiski ei läinud! Kuid Lufthansa pardapersonal kuidagi sai ikka aru, et ma olen nende kolleeg ja ma sain veidi erikohtlemise osaliseks. See on üsna üllatav kuidas me teineteist ära tunneme ja siis vaikselt küsime, et vabandust, kas tegemist on lennumeeskonna liikmetega…

Ning Londonisse jõudes selgus, et mu kohver oli siiski toppama jäänud Frankfurti ja see tuleb paari tunni pärast järgi. Ma siis arvasin paremaks oodata sealsamas pagasikarusseli juures. Istusin seal ja vaatasin seni Harry ja Meghani dokumentaali, mis oli suhteliselt jama ja ei üllatanud mitte kui millegagi, kui mitte just sellega, et ma kohe mitte ei ole nende poolt 

Kohvri kätte saanud, suundusin oma terminali, käisin söömas ning vahetasin riided ja sain kokku kohvijoomiseks Aniliga, kellega me koos ka lennule suundusime, sihtkohaks siis sel õhtul Singapur. Lennuajaks oli veidi üle 12 tunni ja meie purser oli seekord üks tõeline kaose tekitaja, seega me Aniliga pidasime plaani, et ehk me saame end salongi tagumisse ossa peita. See meil ka õnnestus, ning saime mõlemad töökohad travelleri salongiossa ja istekohad lennuki neljanda ukse juures – mina paremal ja Anil vasakul. Tagumises osas oli meiega koos veel töötamas noormees Happi, kes oli pärit Zimbabwest ja Londoni põhjaosast pärit Charlotte. Kokkuvõttes olime me terve lennuki rõõmsamaid ning enim rahulolevad kliente omav pardatiimi osa 

Lennul oli vaid üks hull mutt, kes ilmselgelt oli mõjutatud kas täiskuust või mingitest mõnuainetest ja kes vahepeal miskit segast ajas kuid kes nagu kõik reisijad, väljus järgmises peatuses, ehk, et me lihtsalt kuulasime tema muresid ja noogutasime kaasa ja saime aru, et ega me suurt midagi muud tema heaoluks rohkem teha ei saa. Tal olid nimelt sellised maised mured, et talle ei meeldinud see istekoht mis talle eraldatud oli kuna ta ei soovinud kahe meesterahva kõrval istuda, samas ei soovinud ta ka oma seadusliku abikaasa kõrval istuda, kes oli samal lennul ja kelle kõrval oli vaba koht. Siis ei meeldinud talle meie poolt pakutud toit, ja kõval häälel ta kommenteeris kui õudne see on ja kui õudne, et sellise raha eest mis tema pileti eest maksnu on, pakutakse talle sellist sööki. Ja siis talle ei meeldinud kui lennuk veidike raputas…ühesõnaga oli suhteliselt keeruline midagigi pakkuda, mis oleks meeltmööda olnud. Kuid ega see meie tiimi ei heidutanud ja me tõime kõik reisijad rõõmsalt ja mis peamine turvaliselt, Singapuri.

Ise hotelli jõudes tegime kiire riietevahetuse ning siis suundusime Aniliga väikesele söögile. Anilil oli miski oma jaapani tädi kes nuudleid pakkus ja kes oli sama tore nagu Vesivärava kohviku teenindajad-prouad. Saime omad nuudlid ja kuna toiduturg oli juba sulgemise teel, siis läksime jaapani sõja parki, et seal pingi peal istuda ja oma öö-sööki nautida. Ja loomulikult saime kõik jutud jutustatud.

Järgmisel hommikul jalutasime suhteliselt niisama sihitult linna peal, ainuke siht oli meil, et jõuda miskil hetkel hiinalinna. Teel sinna uudistasime ka kõik teele jäänud kohad läbi – meile jäi teele kõrghoone, mille 5ndal korrusel on tehtud linnapark, kus saavad ka kõik möödujad sisse astuda ja väike jalutuskäik puude-põõsaste vahel teha. 

Edasi jalutasime ikka hiinalinna poole ja uudistasime seal esmalt Buddha hamba templit, isegi hakkas oli ühel altaril välja pandud aga kuna sellele altarile väga lähedale ei lubatud, siis ega me väga kindlalt aru ei saanud milline neist just see hammas oli. Muidu oli tempel väga suurejooneline!

Siis käisime Maxwell tänavatoidu turul ja jõime ühe värske joogi. Ning siis uudistasime veel kahte templit – vahepeal hakkas muidugi vihma sadama ja me olime sunnitud minema kohvikusse vihmavarju, sest ega me kumbki ei olnud ju oma kaasa pakitud vihmajopet linna vahele kaasa võtnud. Õnneks on Singapuri vihmahood tavaliselt kiirelt mööduvad ja kui veidi oodata, siis saab jälle kuivana edasi minna. 

Õhtul suundusime Marina Sandsi toidutänavale sööma, ning siis vaatasime sealset tule-muusika-vee etendust. Ja siis vaatasime ka teisel pool Marina Sandsi oleva Gardens by the Marina tulede etenduse ära, kuid see oli veidi lahjem kui maja ees toimuv etendus 

Järgmisel hommikul sain kokku Wendyga, kellega seekord kohtusime Botaanikaaias. Tegime seal mõned jalutustiirud, ning siis käisime kohalikus kohvikus ja jutustasime jällegi lakkamatult. Meie kõrvallauas oli väike labradori kutsikas, kellel oli mähe jalga-selga pandud! See oli meile mõlemile esmakordne nähtus, et koertel on mähku 

Peale lõunat loivasin hotelli ja jõudsin veel väikese une teha, ja vastu ööd lendasime veel Sydneysse. Lend möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta kui mitte arvestada, et meie enda saiajagate juht ehk siis purser oli suhteliselt ebakompetente oma töös – sellel lennul suutis ta erinevaid kaoseid tekitada, mida teised meeskonna liikmed siis parandama pidid.

Varahommikul jõudsime Sydneysse ja kohe suundusime väikesele power-uinakule. Kokku saime Aniliga veidi enne keskpäeva, et siis suunduda oma rendiautole järgi ja siis suunduda Blue Mountain nimelisse parki. Esimene väike takistus tuli meil seoses autorendi kohaga – nimelt olime meie oma arust märkinud auto kättesaamise kohaks rendifirma linna kontori, kuid siiski selgus broneeringut uudistades, et meie auto asub siiski kuskil linna servas kontoris ja sinna me jala ei saa vaid peame takso võtma. Tegime siis nii ja miski 15 minuti pärast olime siis auto juures. Vormistasime paberid ja suundusime esmalt kohvi järgi ja siis juba oli suund matkaraja poole. Ümbrus muutus järjest ilusamaks ning maju jäi vähemaks, kuid meie kõvral jooksis enam-vähem kogu aeg raudtee väga ilusate jaamahoonetega. Ühtegi rongi me siiski tervel sellel teekonnal ei näinud 

Suundusime parki jõudes esmalt infokeskusesse, et sealse töötaja käest uurida, millist rada ta meile veel olemasoleva valge aja jooksul soovitab. Mul oli küll üks ring valitud aga sellele tundus liiga palju aega kuluvat mida meil nii palju enam käes ei olnud. Proua soovitaski minu valitud ringi alumist ehk siis veidi vähendatud otsa ja soovitas, et see on kõige erinevamate maastike parim ring. Nii me siis suundusimegi oma rajale. Kohe kui autost väljusime hakkas tibutama, ning see vihmasadu jälitas meid terve tee kuni uuesti autoni tagasi jõudes.

Aga vaated olid väga ilusad: suur kanjon ning liivapaljandid, ilusad rohelised orud, siis suundusime väiksemasse orgu ja uudistasime seal erinevaid sõnajalgu ja muid erinevates rohelistes toonides taimi. Nii ilus ja rahulik ! Raja alguses suundusime nii umbes 350 trepiastmest alla, ja rada lõppes, loomulikult nendest jälle üles minnes. Poolel teel üles kuulsime miskit heli, mis olinagu auto signa, ja kuna meie auto oligi seal üleval asuvas parklas siis meile korraks tundus, et see ongi meie auto mis seal kisab. Siis ühel hetkel jäi see paarikümneks sekundiks vait ja siis hakkas uue hooga peale. Hiljem saime teada, et on olemas lind, lyrebird, kes teeb järgi erinevaid hääli mida ta kuulnud on. Ja ilmselgelt oli see tema, kes meid sealt matkarajalt ära soovis kutsuda, sest meie autol ei olnudki signalisatsiooni ;)

Käisime ka söömas ühes väikeses linnas, Katoomba, mis oli selline eriti huvitav vaikne, justkui väljasurnud linnake, kuid siiski miskid kohad olid rahvast täis ja elu sees kees. Meie saime oma söögid ja vaatasime lihtsalt inimesi, kes meie ümber omi igapäevaseid asju ajasid. 

Veel enne pargist lahkumist tahtsime üle vaadata kuulsaimad kaljud, 3 õde, millele peaks avanema kaunis suur platoovaade suurele tühjusele, mis kaetud kaunite roheliste puudega ning ümbritsetud siis liivapaljandite ning erinevate kaljunukkidega. Kui meie vaateplatvormile jõudsime, oli seal selline udu, et me isegi ei aimanud kus need 3 kuulsat kaljut asetsesid. Kuid kohtasime parklas valgeid kollatutt kakaduusi – kes ilmselgelt ongi suhteliselt tavalised linnud sealses tänavapildis, kuid minu jaoks olid need siiski haruldus ja ma koheselt tormasin neid pildistama.

Ning siis suundusime tagasi Sydneysse, väikese kohvipeatusega suvalises bensukas, sest lennutunnid ja magamatus tahtis meid veidi teelt kõrvale juhtida. Kuid üks halb kohv parandas me meelt ja Anil oli väga vapralt roolis kuni tagastasime auto ja siis juba taksoga hotelli saime ja kiirelt magama. Aga väga-väga tore oli!

Hommikul tegime väikese jalutuskäigu koos kohvipeatustega sadama ja silla ümbruses ja siis veel jõudsime väikese une enne kui suundusime tagasilennule Singapuri. 

Singapuri jõudsime vastu ööd ja arvasime, et suundusime unemaale, et siis hommikul uue ümbrusega tutvust teha. Nimelt, meie reisi poole peal, ehk siis kui meie tagasi tulime Sydneyst, oli vahetatud meie hotelli ja olime nüüd kolinud hoopis teise linna otsa ja seega saimegi hoopis uut linnaotsa uudistada Singapuris.

Hommikul suundusimegi Aniliga uuele avastusretkele, ning pooleks päevaks olime juba üsna suure ringi teinud ning tagasi hotelli jõudnud. Kuna oli jõululaupäev, siis panime õhtuks piduriided selga ja suundusime esmalt Lau Pa Sat nimelisele söögiturule ja nautisime seal oma jõulusõhtusööki 

Ning siis saime ülejäänud meeskonnaga kokku Marina Sandsi katuseterassil, kus vaate taustal nautisime paari jõulukokteili. Väga tore oli!

Jõulupäeval kohtusin veel Wendyga, kellega sõime jõululõuna ning siis jalutasime pikalt mööda jõe kallast ja uudistasime erinevate koduabiliste piknikke - nimelt on pühapäev kõigil võõrtöölistel vaba päev ja nad kõik panevad omad parimad riided selga ja kogunevad linna peale erinevatele murulapikestele ja parkidesse ja siis pildistavad teineteist, kuulavad muusikat ja söövad ning lihtsalt itsitavad.

Ning kui hotelli jõudsin saabus tohutu vihmasadu aga mina olin selleks ajaks juba peidus. 

Enne tagasilendu tegime ka kohustusliku meeskonna pildi, mis seekord oli loomulikult selline jõulumeeleolus.

Ja samal õhtul oli meie tagasilend, mis oli nii pikk, et juab meie puhkeaeg oli pea 5 tundi, mille jooksul saab juba täitsa korraliku une teha. 

Londonisse jõudes sain isegi varasemale varasemale Helsingi lennule kuigi ei jõudnud seega riideid vahetada - kohe kui Finnairi lennukisse astusin teatas sealne purser, et ilmselgelt on minu istekohaga eksitud ja andis mulle uue istekoha, loomulikult kardinast eespool :) Sain veidi magada ja süüa, sest lennujaamas ei olnud mul aega selle kiire asjaga tegeleda.

Purseriproua oli nii tore ja me jutustasime kõik erinevate lennufirmade uudised ära ja jõudsime veidi ka maailma paika panna, proua andis mulle kaasa ka väikese joogi, sest kuidas Sa ikka teise lennufirma töötaja januga minema lased 

Ning poolest päevast olin juba kodus, kus kohe suundusime MacDonaldsisse, sest peale seda hiina söögi nädalat oli hirmus burksi isu.

Aasta lõpu ootel käisime lastega uisutamas – väga tore oli! Ja veetsime niisama koos aega. 

Käisin ka hooldekodus tööl, kus miskeid erilis uudiseid ei olnud. Osad inimesed olid lihtsalt kohti vahetanud kuna ei sobinud oma toakaaslastega, mõni oli lausa teisele korrusele kolitud, et ehk seal on sobivam toakaaslane. Eks see asi keeruline ole – oled elanud nii 80 aastaseks ja harjunud miskite asjadega ja siis satud hooldekodusse ja satud ühte tuppa täiesti võõra ning hoopis teistsuguste harjumustega inimesega. Ja nii need sõnavahetused ja arusaamatused tekivad. Aga eks saame kuidagi hakkama ja üritame olukordi lahendada.

Peale hooldekodu vahestust oli saabunud see päev, kus minu pere suundus oma aastavahetuse reisile, Marokosse ja mina jäin üksi koju. Nii tore on üksi kodus olla.

Õhtul saabus Anneli, kellega jõime veini ja jutustasime. Järgmine päev oli aasta viimane päev, ning me suundusime oma kolmikuga Üdrumale. Esmalt tegime jalutuskäigu metsa vahel ja uudistasime põtrade ja ilvese jälgi, siis vaatasime ühte suurt hoiuala, mis pigem nägi suure laia heinamaa moodi välja kui raba. 
Siis kütsime sauna, tegime lõkke ja tegime seal süüa, käisime saunas ja siis oligi juba uus aasta meie hoovil. Me arvasime, et ehk oleme nii peitu pugenud, et ei näe-ega-kuule ühtegi iliutulestikku kuid nii hästi meil ei läinud, siiski mõned kümned minutid saluuditamist nägime ka meie. Aga väga tore aastavahetus oli!

Hommik oli selline veidi aeglane aga ühel hetkel saime end siiski käima ja pakkisime asjad kokku ning suundusime väikesele Marimetsa raba jalutuskäigule. Seal oli nii ilus! Ja nende ilusate värvidega see aasta algaski 