Rhodos

Maikuu lõpupoole oligi siis käes see tore päev kui me Cara Miga suundusime Tallinna Lennujaama, et lennata Rhodosele puhkama. 

Lend möödus viperusteta, sõime oma sööke ja vaatasime filme, ning peagi oligi Rhodos meil akna taga. Auto võtmine lennujaamas oli ka väga lihtne – onu küsis vaid, et kas on kaks juhti  Aga Cara Mi arvas, et ta siiski seekord veel ei juhi. Ning hakkasimegi kimama oma hotelli poole. Kiirteel avastasin, et spidomeeter näitab, et liigume 20 k/h….kui aus olla, siis enamus autod kimasid meist mööda küll, kuid päris 20 k/m me ka ei liikunud. Koputasin veidi spidoka klaasile ja hetke pärast hakkas ta juba suuremaid numbreid ka näitama.

Cara Mi oli juba vaimustatud kaktusest tee ääres, mis olid suuremad kui tema ise. Enne hotelli jõudmist käisime poes ja soetasime mõned puuviljad ja loomulikult Redzina veini ja Mulkale miski kohaliku mahlajoogi, ja loomulikult kohaliku jäätise – vähemalt oli see kohalike kirjadega.

Hotellis vōttis meid vastu üks tore admin, kes vormistas kõik paberid ja juhatas meid tuppa. Kahjuks oli bassein juba suletud ja seega istusime hoopis oma rõdule väikesele piknikule, vaatega basseini peale.

Esimest hommikut alustasime varakult ja kimasime kohe basseini ujuma, siis otsustasime veel üle vaadata hotelli mereranna ja sulpsatasime ka merre. Väga mõnus hommikune äratus oli!

Võtsime ka osa hommikusöögist, mis esimesel hommikul oli uus ja huvitav.

Siis pakkisime kõik päevaks vajalikud asjad autosse ja suundusime saare lõunaossa, surfarite paradiisi, kus asub ka eraldiseisev asustamata saareke, kuhu mõõna ajal minna saab. Seekord mõõna ei olnud ja seeda me ei hakanud ise omale teed rajama. Vaatasime veidi lohesurfareid, ning üritasime päevitada, kuid tuul oli nii tugev, et liiva muudkui lendas. Aga surfarid olid kõik tublid ja nautisid tuult nagu neil ikka kohane. Peagi suundusime meie aga edasi kõigepealt ühtesid katkisi kive vaatama ehk siis Monolithose lossi, millega kaasnes ka ilus vaade kõrgelt kaljult merele. Edasi arvasime et nüüd oleks hea midagi süüa kuid see koht mis google mapsi järgi pidi avatud olema, oli täitsa suletud ja terve see küla oli nagu suletud. Kimasime siis järgmisse külla, mis oli jällegi mere ääres – sealt leidsime ühe toreda kalaresto sellise asukohaga, et laua kõrval oli kohe merelaine, ning sõime seal oma esimese kreeka salati ja grillitud kala. See oli loomulikult väga hea!

Edasi ootasid meid järgmised katkised kivid, ehk Kritina loss – see oli ikka hunnik väga katkisi kive aga jällegi, kalju otsast oli vaade superluks. Ning sealt alla tulles ja tagasi sõitma hakates, leidsime sidrunipuude põllu. Loomulikult oli Mulkal vaja sidruniraksu minna, et õhtul oleks hea rõdu piknikul coca-colat juua oma raksutatud sidrunitega. Nii me siis õigustasime oma sidruniraksus käimist. Siis suundusime kahe mäe vahelt tagasi oma kodu poole. Tee oli hea ning lookles muudkui üles-alla ja keerutas ümber väiksemate küngaste. Vaated oli ilusad! Ja tee oli pea-aegu tühi, mõni üksik auto liikles meiega koos või meile vastu. Enne oma hotelli jõudes, tegime peatuse veel Lardose linnakeses, kus jõime ühe jahutava jääkohvi ja käsime poes, et oma pikniku varusid täiendada. Seekord soetasime ka feta juustu – jummel kui hea see oli! Ning õhtu lõppeski piknikuga rõdul.

Hommik algas jällegi basseini ujumistiiruga ning siis hommikusöögiga. Ning siis suundusime matkarajale. See pidi veid viima Lindose linnakese vaateid uudistama. Ja viis ka! Kuigi alguses tundus meile, et me küll miskit rada üles ei leia…kuid peale veidike loogilist uudistamist leidsime väga korraliku rajatähise. Rada kulges kahe mäe vahel ning seega oli sal mõnusalt soe, nii et isegi mina istusin puhkehetkel varjus  Aga väga mõnus oli jalutada ja jutustada. Peagi saimegi mäe tippu ning meil hakkaski paistma Lindos ja mererand. Väga ilusad vaated olid tõesti. Alla tulek oli muidugi keerulisem kui üles ronimine kuna kogu aeg pidi jalge ette vahtima, et mitte koos lahtiste kividega alla libiseda. Kuid alla me saime ning koheselt tsivilisatsiooni tagasi jõudes tervitas meid Rhodose jää-baar, kuhu me loomulikult sisse astusime ja jahutavad joogid võtsime. 

Nüüd oli meil veel vaja autoni tagasi jalutada, ning kahjuks pidime seda tegema sõidutee äärt mööda. Õnneks oli liiklust vähe ja me leidsime ka auto üles. Nüüd oli aeg minna merre, ja seekord suundusime Lindose randa, mis oli ilusa vaatega Lindose lossile. Ning vesi oli seal suurepärane. Veidi pikutasime ja siis arvasime, et uudistame veidi ka seda linna. Lossi me vaatama ei läinud kuid linnake ise oli nii ilus, et polnud vaja enam suuremaid vaatamisväärsusi. Ühelt tänavalt leidsime ka hunni kasse, keda me veidi pidime uurima. Siis leidsime sealt kõrvalt ka kassipojad, keda me veel rohkem pidime uurima. Ja no loomulikult olid nad väga nunnud! 

Linnake ise oli selline väikeste kitsaste tänavate ning valgete majadega, mis kõik asus mäe jalamil, et mitte vaenlasele jalgu jääda. Me õnneks vaenlasi ei kohanud, sõime külmutatud jogurtit ning sooritasime suveniire.

Õhtust sõime mereäärses eriti peenes restos. Me sattusime sinna suhteliselt kogemata ja kuna me olime sunnitud oma 400 meetrit mööda rannaliiva sinna minema, siis ei hakanud ukselt enam tagasi ka pöörduma kui selgus, et see selline veidi uhkem koht oli. Õnneks oli söök hea ning vaade veelgi parem.

Neljapäev oli meil vaba päev, ehk siis puhkamiseks mõeldud. Kimasime hommikul suhteliselt varakult juba Lindose randa, kuna see meie senini nähtud randadest meeldis kõige enam. Ja nii me siis päevaitasime mitu tundi ja ujusime ja kui me sellest puhkamisest olime üsna tüdinud, siis läksime jällegi kassipoegi uudistama – seekord sai Cara Mi ühe lausa kätte ja ma veidi kartsin, et ta võtabki selle kaasa….õnneks ikka tahtis kassibeebi oma ema juurde jääda – neid emasid oli seal tänaval küll oma 7 tükki, nii et ega me täpselt aru ei saanud milline see õige ema on. Meie sõime aga jällegi külmutatud jogurti ja siis soetasin mina omale uued plätulaadsed kingad, kuna vanad mul eelmisel reisil purunesid 

Õhtusöögikohaks olime aga valinud autorendifirma soovitusel nende onu peetava taverni, mis asus ühes mägikülas. Onu Nikolas oli tore ja tema valmistatud söök lausa suurepärane. Ning kuuldes, et me tulime soovituse peale, soovitas tema meile vaikselt sõita tagasi oma hotelli läbi mägitee, et kitsi vaadelda, keda metsavahel pidi üsna mitu olema. Aga ta ka hoiatas, et me ettevaatlikult sõidaksime. Ning järgides tema soovitust suundusimegi veidi suurema ringiga hotelli tagasi ja kohtasimegi üsna mitut kitse tee peal. Õnneks ükski neist meile auto ette ei jooksnud aga me ka väga aeglaselt sõitsime, et neid kõiki üles leida. 

Leidsime mõnusa platsi kus vaadata päikeseloojangut:

Sõitsime mööda ka uhkest kloostrist – Moni Thari, mis oli väga ööunes juba kuid siiski väga suursugune.

Reede hommik algas nagu ikka basseini ujumistiiruga, siis suundusime kõrval kohvikusse hommikusöögile, kuna hotelli hommikusöök oli end meie jaoks veidi ammendanud. Lisaks oli hotelli hommikukohv soolase veega ning see soolavee maitse tuli läbi kohvi maitse! Ja te ju teate ise kui pirtsakas ma oma hommikukohvi suhtes olen, nii et hotelli hommikusöök oli minu jaoks end ammendanud! Hotelli kõrval oli aga Penny café ja jummel kui tore koht see oli! Seal olid hea kohv, head koogid ja söögid ja mis kõige toredam, maailma toredaim omanik! Seega sõime oma hommikusöögi seal ja suundusime siis Mesilaste muuseumi. Väidetavalt ainuke mesilaste muuseum maailmas ja just nimelt asub see Rhodose saarel. No loomulikutl pidime me seda siis külastama! Muuseum oli tore, tutvustas mesilaste elu ja nende tööd ja näitas ka nende kodu seestpoolt. Ja eriti tore oli muuseumi juures see, et me olime seal ainsad külastajad sel hetkel 

Edasi viis meid tee Liblikaparki, kus oli Jersey Tiigrite ehk siis ühtede ilusate liblikate kodu. Kohe piletimüügi juures hoiatas meid tädi, et täna ei ole eriti palju tiigri liblikaid kodus aga kui me hoolikalt vaatame, siis mõned ikka leiame. Hakkasime siis mööda ojakese kaldal asuvat matkateed minema ja muudkui uurisime puid mis meie ümber olid, sest nende peal pidid need liblikad päikesevarju otsima. Eriti palju ei saanud ju ka vahtida puid vaid pidime ju teed ka vaatam, sest puujuurikaid oli tee peal palju. Matkarada oli umbes 3 kilomeetrit ning suundus alt orust üles mäe otsa, kloostri juurde. Poole tee peale kohtasime ühte eesti peret kelle käest ma uurisin, et kas nad on mõnda liblikat näinud – liblikaid ei olnud aga see-eest olid näinud krabi, kes oli istunud ühe suurema loigu kõrval. Soovisime neile edu ja suundusime siis edasi väheamlt krabi uudistama. Krabi me leidsime suhteliselt kergelt ja peagi olime ka mäe otsas kloostri juures, kus leidsime ilusa apelsinipuu. 

Alla suundudes, tegime peatuse kohvikus ja seal kohtasime ühte tavalist kapsaliblikat. Raskel ajal asi seegi!

Ning edasi vaikselt alla suundudes nägime veel ühte toredat lendavat liblikat, keda me siis jälgima hakkasime ja kui ta puu tüve peale istus, siis selgus et tema ongi meie haruldus.

Hakkasime nüüd uuesti ümberkaudseid puid uurima ja leidsime veel ühe puu pealt umbes 5 liblikat! Meie järgi laskus üks umbkeelne papi, kellel oli tohutu suur fotokas ja kellele me nüüd ka tutvustasime oma leidu. Papi oli selle üle väga õnnelik ja asus kiirelt pildistama. Meie uudistasime ka oma leitud aardeid ja olime rahul, et käik parki päris asjata ei olnud. 

Tagasi auto juurde jõudes, jõudes meile järgi ka meie umbkeelne papi, keda ootas taksojuht ja tema proua – papi jooksis nüüd meie juurde ning mina arvasin, et ta soovib et ma temast ja prouast pilti teen, kuid ei, papi hakkas meile oma liblika pilte näitama ja tänas mind, et me talle liblikad olid kätte näidanud! Nii armas!

Edasi kulgesime jällegi saare teisele rannikule ja avastasime, et see on põllumajandusrannik – nägime arbuusi ja melonipõlde, kurgi-ja tomatikasvandusi, ja mida kõike veel sealses mõnusas kliimas kasvatada sobib. Korraks isegi mõtlesime, et lähme uurime kas saame otse põllult ühe arbuusi soetada aga siis suundusime ikka edasi, Johnny taverna poole, kus meil oli plaanis lõunat süüa. Taverna asus omaette väikeses rannasopis, mis sobis meile veel eriti. Söök oli hea aga mitte selline, et me sinna tagasi sööma läheks 

Ning kuna Cara Mi oli välja mõelnud, et parim kingitus sõpradele on tema enda poolt raksus korjatud sidrun, siis suundusime samale sidrunipõllule, kus me juba paar päeva tagasi raksus olime. 

Ning edasi suundusime läbi mägiteede tagasi koju.

Laupäev oli meil jällegi vaba päev, ehk et jällegi Lindose rand ning õhtul külastasime Gennadi külakeses mere ääres moodsa kreeka köögiga restot. Söök oli suurepärane ja teenindus väga esmaklassiline. Ning restoran asus jällegi täiesti mere ääres. 

Peale õhtusööki, kimasime veelkord oma metsaplatsile päikeseloojangut vaatama ja siis mööda kitseteed kodu poole. Päikeseloojang oli ilus, kuid kitsesaak oli seekord oluliselt väiksem, me vist nägime vaid 2 kitse!

Pühapäeval ootas meid kultuuriprogramm, ehk siis saare pealinna külastus. Auto pargitud, hakkasime uudistama sadama ümbrust ning kohta kus kunagi asus Rhodose koloss. Sellest maailmaimest ei ole küll midagi alles aga arvatakse, et ta asus sadama sissesõidu juures. Üsna kohe avastasime punase hop-on-hop-off bussi ja veidike aru pidanud, otsustasime selle peale hüpata, et meile ikka veidi kultuurijuttu ka räägitaks. Bussitiir oli väga tore aga ega meil sellest jutust suurt midagi meelde ei jäänud. Kuid leidsim erinevaid nurki sellest linnast mida tahtsime veidi rohkem uurida ja seega teadsime kuhu nüüd minna. Esmalt me küll tegime jalutuskäigu vanalinnas, kuhu bussiga ei pääsenud ja mis oli ilusate väikeste tänavate ja armsate vaateakendega. Uudistasime ka vanalinna peatänavat, rüütlite paleed, ja mošeed. 

Samuti olid vaatamisväärsusteks tohutu meigikorra all olevad ning üsna kummaliselt käituvad briti turistid.

Siis oligi aeg lõpuõhtu õhtusöök süüa, valisime selleks ikkagi mere ääres asuva resto, vaatega Türgi poole. Söök oli suurepärane, Cara Mi lihtsalt ei jaksanud oma tohutut pastaportsu poole pealegi süüa. 

Ning Rhodose päeva lõpetuseks vaatasime ära seal ka päikeseloojangu.

Viimase päeva hommikul sõime hommikust jällegi Penny Cafes – see oli ka ainuke koht kus me siis kahel korral nädala jooksul käisime.

Ning siis suundusime Anthony Quinn nimelisele rannale, mis oli selline pisike looduslik sadam ning seega sobiv koht rannaks. Rand oli ilus ning vesi puhas. Ning ka rannabaar oli mõnusa feelinguga. Veetsime seal seega mõned tunnid ning uudistasime Faliraki randa, mida peetakse muidu Rhodose parimaks – meile see väga suurt muljet ei jätnud – ning siis oligi aeg kimada lennujaama poole. Paraku juhatas google.maps meid ei tea mis kitseteid pidi sinna, nii et vahepeal üks auto olematu külavahetee peal pidas meie ees kinni ja uuris, et kus me ikka minna soovime, et see on suhteliselt mitte kuhugi viiv tee. Me ütlesime, et google mapsi tädi arvab, et see tee on otseim viis lennujaama. Onu vaatas meie autot ja ütles, et no tulge sõitke minu järgi, ma juhatan teid kiirteeni välja  Ja peagi olimegi rendiauto tagastuskohas – ka see oli lihtalt miski restorani hoovis olev parkla, kuhu me pidime auto jätma, uksed lahti ja võtmes juhi istme alla  Tehtud! Ning lennujaamas olime me ikkagi suhteliselt varakult kohal kuid istusime siis Starbucsis nagu lennujaamale kohane. Ja peagi saigi meie aeg täis ja tuli asuda lennukisse ja tagasiteele. Enamus lennust möödus kõrvuti ilusa äikesepilvega, mis meie lennuki kõrval muudkui sähvatas. Ning uue päeva varatundidel jõudsimegi juba maskivabale kodumaale.