Juuni

Peale öist saabumist oli mul kohe hommikul koolipäev. See oli meil endiselt ekraanide taga, ning veidi saime ka kodutöid teha. Tunnid tehtud, saabus meile väike Siim, kelle emal oli vaja veidi asju ajada ja paraku ühtegi lähemal asuvat lapsehoidjat ei olnud, ning seega tuli Siim meile. Kuni minul tunnid lõppesid, tegeles Cara Mi Siimukesega lennuki lennutamisega ja siis kimasime randa, et sealsel mänguväljakul liumägedest alla lasta ja kiikuda. Siim aga vaatas seda mänguväljakut ja oli veidi segaduses, et miks ta peaks seal selle laeva peal ronima ja siis liumäest alla laskma. Ning teatas, et ta sooviks hoopis mööda randa jalutada! No mis meil selle vastu olla saab, jalutasime siis kuni lihapoe tagas asuva jäätise putkani ja sōime seal jäätist ja kõlgutasime jalgu pingi peal.

Kolmapäeva hommikul suundusin Londonisse – läksin hommikul vara, et ehk saan selle päeva ära kasutada oma uue lennuloa tegemisel. Paraku nii lihtsalt need asja ei käi ning lennuloa pikendamise aja sain broneerida alles järgmise tööbloki ette, ehk siis kahe nädala pärast. Eks ma siis seni üritan hakkama saada oma kohe-kohe aeguva loaga. See muidugi tähendab seda, et lennujaama territooriumil ma iseseisvalt ühestki uksest sisse ei saa, samuti ei saa lennust tagasi tulles meie salakoridoridest siseneda riiki vaid pean reisijatega samas järjekorras seisma 

Järgmisel hommikul suundusingi oma esimesse lendu üle 14 kuu! Esimene lend oli Glasgow, edasi-tagasi. Mõlemad otsad täismaja, ning isegi äriklassis oli ligi 40 reisijat! Lend ise on nii umbes tunnike pikk, meeskond oli tore, lendurid viisakad, ning kui ma juba pardal olin, tuli ikka kõik meelde, et kuidas teed ja kohvi valada, mis joogid meil valikus on – veinid olid kõik samad, ainult üksi šoti viski oli asendatud burboniga  Samuti ei olnud muutunud teeninduskontseptsioon: ikka kandik ja joogid, siis kandik ära ja lisajoogid, ja siis ongi juba maanudmise aeg. Reisijad olid ka väga toredad. Enne maanumist maha istudes oli vana tuttav maratoni sprinditempos jooksmise tunne peal, nii et midagi ei ole muutunud, eriti nendel lühikestel lendudel, lihtsalt maskid on kõigil ees. 

Järgmisel hommikul suundusin reisijana Aberdeeni, et seal terve päev veeta: käisin ka väikesel kontaktivabal jalutuskäigul mere ääres, kus kohtasin delfiine! Neid hüppas siin ikka kohe suures parves ringi.

Siis leidsin Aberdeeni vanalinna ja ülikooli, mis olid mõlemad väga ilusad ja õnneks väga inimtühjad.

Töönädal lõppes erinevate edasi-tagasi lendudega, vahepeal veetsin aega majutuse lähistel pargis aga linna vahele ma ei läinud. 

Viimasel lennul ütles mulle reisija, kelle rea ees seistes olin teinud ohutuse instruktaazi, lennu ajal, et kas ma ikka tean, et mu lennuloa kehtivus lõppeb järgmisel päeval. Ma olin lausa murelik, et kuidas ta küll seda teab, et need numbrid on nii väikeses kirjas seal loal, kuid reisija oli siis mind eriti tähelepanelikult vaadelnud! Tore kogu selle loo juures oli see, et reisija oli pimeda reisija saatja, ehk siis ju temal peavad olema topeltsilmad 

Esmaspäeva hilisõhtul jõudsin taas koju.

Kodus ootas mind veel interneti teel koolipäev, koos tohutu suvesoojaga. Siis üks tore tööpäev hooldekodus koos väga toreda kolleegiga – nalja sai meil palju ja kõik hoolealused olid samuti rõõmsad.

Tegin veel ka viimased koolitööd – ja seega on mõneks nädalaks nüüd koolivaheaeg. Suveks anti meile ka muidugi kodutöid, et me liiga palju ei puhkaks. Ehk saan ikka need tööd õigeaegselt tehtud!

Sain kokku Kätliniga, kes oli suvesooja üle väga rõõmus – käisime koos väikesel jalgrattatiirul ning siis Paadis söömas, ning juttu ajamas. Ja no juttu jätkub meil ju pikemaks. Kätlinil on nüüd töö ja kuna mina olen tagasi lendamas, siis meie kokkusaamised ei ole enam iganädalased, kuid see-eest ongi nad väärtuslikumad. Igal juhul on Kätlin oma tööga rahul, õppida on seal palju kuid nii kliendid kui kolleegid on toredad ja see teeb ju asjad lihtsamaks. Ning eriti meeldib Kätlinile see erakordne suvesoojus, mis meie kodumaale on sel aastal maabunud.

Töönädala lõpetasin Irje juures grillimisega – jummel kui uhke grill Irjel oli! Enne grilli tegime ka Muuga vahel väikese jaluturingi – seal oli väga ilus ja roheline. Uhke grill oli aga nii kiire küpsetamisel, et me ei saanud juttu ajama hakatagi kui juba juust ja mädarõika-peedi vorstid valmis olid! Juttu jätkus ikka kauemaks ja väga tore õhtu oli. 

Järgmisel hommikul käisin Annelil laeval vastas – kui ma Reidi teel olin, polnud laeva veel nähagi, seega tulin bussist maha ja hakkasin hoopis jalutades sadama poole liikuma, peagi hakkas ikka laev ka paistma  

Sain Anneli kätte ja me suundusime juba kolmekesi, Markku ka, Vanalinna lõunale – käisime restoranis Rado – mis just samal päeval oma esimest sünnipäeva tähistas. See oli väga tore koht ja toit oli väga hea! 

Pühapäeval olin veel hooldekodus tööl ning esmaspäeva alustasime Anneliga mõnusa hommikusöögiga kohvikus Rukis – väga tore oli! Siis jalutasime veidi Vanalinna vahel ning käisime minu kohvril paranduses járel – see nimelt oli minu viimasel koju saabumise lennul veidi kannatada saanud. Kuid paranduse tädi on eriti tubli ja kohver sai paari päevaga nagu uus. 

Anneliga soetasime veel Rheale ja Herale kingitused, kuna mõlemad lõpetasid koolid – üks siis gümnaasiumi ning teine põhikooli.

Mina jõudsin veel oma prantsuse keele grupiga lõunal käia, restoranis Radio – see oli meil ka väga tore üritus ja väga tore grupp! Ehk mul kuidagi õnnestub nendega ka edaspidi koos õppida, kuigi lendamise kõrvalt on see suhteliselt keeruline 

Ning siis kimasin Reeda juurde laste kooli lõpetamise peole, mis oli juba täies hoos kui ma saabusin! Pidu oli uhke ning tort suurepärane ja lõpetajad mõlemad elevil oma uute valikute üle 

Õhtul pakkisin veel asju ja sättisin oma dokumente korda, et järgmisel hommikul ameerika saatkonda minna ning peale seda kohe lennukile, et uuesti lendama suunduda. Varahommikul viisime veel Cara Mi laagrisse, õigemini Kadriorgu bussi peale, kuhu siis tuli kokku mitukümmend suurte tennisekottidega last, kes kõik silmade särades pakkisid asjad bussi ja suundusid Hiiumaa poole laagrisse. 

Kris, Mia ja mina aga kimasime nüüd Vesivärava kohvikusse hommikusöögile. Seal on ikka nii toredad tädid, et neile ei ole kindlasti võrdset kuskil mujal! Ning söök oli hea ja kuna praegu on seal ka teeremont, siis oli rahvast vähe  Istusime algul päikese kätte sest oli ju alles kell 8 hommikul kuid üsna ruttu kolisime ümber varju. 

Siis hängisime veidi Ülemiste keskuses, kuna seal oli konditsioneeritud jahedam õhk ja peagi oligi aeg sealmaal, et ma suundusin Ameerika saatkonda intervjuule. Läbisin kontrollküsimused edukalt ja saatkonna preili lubas, et pass koos viisaga saadetakse mulle peale jaanipäeva tagasi 

Londonisse jõudes, ootas mind seekord lausa 2 tunnine immigratsiooni järjekord. Õnneks ei olnud mul kuhugi kiiret – Carolinega õhtusöögi olingi kokku leppinud umbes 4 tundi peale maandumisaega. Nii tore oli Caroline jälle näha – sest eelmisel aastal ei olnud ma üldse kindel, et ma oma Inglismaa tuttavatega enam kohtun  Käisime söömas juba ammu tuttavas pizzarestos, mis on suutnud oma uksed õnneks lahti jätta  Õhtu oli meeleolukas ja juttude rohke nagu Carolinega ikka. 

Järgmisel hommikul suundusin oma lennujaama luba uuendama – Caroline oli nii lahke ja sõidutas mind. Esialgu suundusin lubade kontorisse, seal pidin veel miskeid pabereid täitma ning siis sain omale uue loa, siis sõitsime lennujaama kus see luba aktiveeriti kõigepealt lennujaamas ringi liikumiseks, siis pidin veel meie kontorisse minema kus see aktiveeriti, et saaksin seda oma ettevõttes kasutada. Kõik kokku võttis aega umbes 1.5 tundi ja väga hea oli, et Caroline mind sõidutas – muidu oleksin veidi ajahädas vist olnud kuna need erinevad kontorid töötavad vaid kella 12ni 

Edasi olin juba nii julge, et suundusin väikesele jalutuskäigule läbi Bushi pargi ja käisin ka maniküüris-pediküüris, õhtul saime uuesti kokku Carolinega ja sõime ühes teises itaalia restos õhtust. 

Järgmisel hommikul algas minu hommik suhteliselt varakult kuna suundusin lendu – lend oli kiire ja loomulikult täismajaga. Aga reisijad olid toredad ning meeskond väga rahulik.

Ka järgmisel päeval lendasin kodumaiseid Edinburghi lende, kus oli loomulikult täismaja kuna seal algas miski suur rugbi turniir, see aga tähendas, et reisijad olid veelgi toredamad ja nalja sai üsna palju.

Siis saabus minu selle tööbloki ainuke ööpeatus, kuid seekord oli see nii lühike, et ma ei võtnud isegi vahetusriideid kaasa...käisin seega lihtsalt Manchesteris ööbimas. Hotell oli küll väga tore ja vaade aknast paljulubav. Loodetavasti saan seal kunagi veidi pikemalt olla! 

Ning peale Manchesterist tagasisaabumist, lendasin veel paar lendu ja siis oligi aeg koju minna. Kodus tegelesime Krisiga puhkamise ning ema Estri sünnipäeva organiseerimisega :)