Maikuu

Maikuu algas saunaõhtuga Kätlini juures. Nad olid kolinud juba oma uude, enda koju ning Kätlinil oli kohe kohe sünnipäev tulemas, nii et polnud paremat päeva saunaõhtu korraldamiseks. Kohal olid ka Kätlini ema ning Kätlini klassiõde. Uus kodu oli väga ilus ja valgusküllane, saun soe. Jutte jätkus meil terveks õhtuks. Väga mõnus oli!

Kätlin oli laua katnud ka eriti toreda nimega tordiga - Clara :)

Pühapäeval sain kokku Irjega, kellega tegime matkaringi Tammneeme-Randvere-Lubja külade vahel. Kohtasime ka kahte kitse, kes muidugi meid nähes põgenesid. Meie aga leidsime veidi märjemaid alasid ning ka ilusaid kuivi metsateid, pikki sirgeid metsasihte, ilusaid mustikavälusid ja muidu kauneid metsaaluseid. Kuna meil oli energiat veel, siis jalutasime veel minu kuuseringi peale. Irjele väga meeldis minu leitud kuuskede allee.

Edasi saabus üsna rahulik nädal: joogad, väiksemad jalutusringid – Miaga tegime väikese jalutuse Lasnamäel – Mulka oli seal trennis ja nii kaua kui me teda ootasime, siis jalutasime majade vahel. Uudistasime ka Anneli kunagist kodumaja – see oli omale uue ilusa ümbrise saanud.

Ja ka meie vana spordikool:

Ühel õhtul käisime emaga lillepoes, sest tal oli tarvis rõdule lillekastidesse lilli soetada. Ma soetasin ka Krisile ühe toreda toataime – putukapüüdja. Vaatame kuidas me selle lillega kohaneme ja kas tema meiega kohaneb. Esialgu on meil veidi arusaamatu, et kuna putukaid on momendil veidi vähe, et kas me peaks neid talle kasvatama ja teda toitma või saab ta ise kuidagi hakkama. Teisel meie kodus olemise päeval, toitsid lapsed teda hakklihaga….aga seda ta ei soovinud 

 

Emadepäeva hommikul istusime aga peaaegu kõik oma Minisse, ning suundusime Raasikule. Ilm oli ilus, istusime hoovi peal ja alustasime grillihooajaga ning tegime erinevatest rohelistest lehtedest häid salateid. Loomulikult ei puudunud laualt ka kook ja kohv. Nii et oli üks äraütlemata tore pühapäec! Kuid meie väike Mini oli hakanud sinnasõidul miskit kahtlast häält tegema ning kohalik perepoeg, kes on autoremondilukksepp, arvas, et sellise häälega autoga ei tohiks tagasi maanteele minna ning me jätsime Mini vahetuskaubana sinna, vastu saime ühe uhke Audi – sellega me siis kimasime tagasi koju ning Mini tervise paranedes vahetame jälle autod tagasi 

Siis järgnesid veel paar koolipäeva – see oli just samal ajal kui õues oli suvi! Õhtul ma ikka käisin õues suveõhku ka nuusutamas!

Nädalalõpul saabus aga minu Anneli! Tema ei olnud juba väga tükk aega kodumaal käinud ja nüüd oli tal paar puhkusepäeva mis tuli ära kasutada ja seega istus ta laeva peale ja saabuski kodumaale. Andsime Reedaga Annelile ühe õhtu vaba aega kuid reede hommikul istusime kõik Reeda autosse ja suundusime Puisesse.

Majutusime Puise Ninas asuvas linnutornis, mis oli küll vaid nime poolest linnutorn, tegelikult oli see siiski majutusasutuse üks osa ning asus täiesti mere kaldal ning lindude pesitsuskohtade juures. Ehk et linnuvaatlust saime teostada ilma linde häirimata ja toatuhvlid jalas.  Meie saabudes tervitas meid väga mõnus paks vihmasadu, seege esimene päev jalutasime peamiselt autoga, õhtul saime siiski linde uurida juba ilma vihmata. Tegime ka sauna, milles oli laval aken, et midagi vaatest kaotsi ei läheks.

Järgmisel hommikul tervitas meid uhke jääudu, kuid me suundusime siiski 2.6 km matkarajale. Meil oligi plaan läbida matkarada ning siis väikese ringiga tagasi kodu suunas tulla, ehk et kokku pidi meil tulema nii 15 km. Peale paari tundi jalutamist, ei olnud aga see 2.6 km matkarada veel otsa saanud. Ehk et me taaskord kinnitasime meie tavalist matka : meie teekond on alati pikem kui kaardi järgi planeeritu  Kuid jalutusrada oli väga mõnus, ning kulges mööda vana kahe külavahelist « maanteed » sest see oligi vana tee mida kasutati, et liigelda Puise ja Kiideva külade vahel. Tutvusime kaitsealuse Lõpre tammega, millest meil tekkis kohe küsimus, et milliste tingimuste järgi võetakse puid kaitse alla – leidsime ka vastuse kõiketeadvast google’st  Siis oli meil veel veidi metsavahel jalutamist, siis kõrkajtega palistatud rannikuäär, ja siis keerasime põldude vahele ja alustasime oma matkateega, sihtmärgiks Altmõisa Külalistemaja, kus meil oli broneeritud hiline lõuna/varane õhtusöök. Jalutuskäik oli mõnus – jälgisime linde ja jänest, kes meid põllu peal saatis, siis uudistasime hobuseid, ning võitlesime tuulega. Õnneks oli päike väga mõnusalt paistma hakanud, nii et tuul ei olnud väga segavaks faktoriks. Altmõisa jõudsime suhteliselt varakult, kuid sättisime end verandal sisse ja tellisime karastavad joogid. Väga mõnus oli seal päikese käes lebotada 

Söök mida meile pakuti, oli suurepärane! Sealiha ning magustoiduks Pavlova – need olid mõlemad sellised, et sinna lähme me veel! Istusime üsna tükk aega seal rõdul kuid ühel hetkel saime ikka aru, et me peame hakkama oma linnutorni poole liikuma. Nüüd oli tuul juba üsna tugevalt meile vastu astunud, kuid õnneks paistis päike mis oli piisavalt soe. Merelt paistis nii ilusasti aur, mis erinevate temperatuuride kokkusattumisel tekkinud oli ja mis nüüd tuulega hoogsalt meie poole tuiskas. Tee peale jäi meile veel üks vaatamisväärsus: Põgari palvela ehk siis koht kus Otto Tiefi valitsus pidas oma viimase istungi aastal 1944 septembris. Palvela oli armas ja väike ning väga kauni koha peal – otse merevaatega.

Seal jalutasime veel edasi kuni sattusime bussiga ühel ajal peatusesse ja seega otsustasime sõita ka kohaliku bussiga. Me olime loomulikult ainsad kliendid ja bussijuhil oli väga hea meel meid tervitada 

Koju jõudes, hakkasime kohe sauna kütma ning uudistasime veel linde, kes meie maja ümbruses jalutasid. Linde vaatlesime veel ka saunalava aknast 

Hommikul ootas meid veidi pilvine taevas kuid prognoos oli, et lõunaks tuleb päike 

Käisime hommikusöögil, maksime oma arved, ning tegime veel jalutuskäigu ning vaatlesime, et kas me suudame veel mõned linnud tuvastada. Vist leidsime ka kiivitaja üles 

Ning kell 12 oligi päike väljas ja me asusime tagasiteele, põigates veel kõikidele väiksematele teedele. Ega see väga kerge ei olnud, sest tihti lõppesid need teed sildiga ERAMAA ning ka jala ei saanud läbi. Siiski suutsime veel ühe väikese matkaraja läbida, kusjuures ka see rada läbis eramaad, kuid väidetavalt tohtis sealt läbi minna. Selle raja ääres nägime ka ühte kurba vaatepilti – nimelt oli seal väga põlenud maja ning ka üsna palju maastikku selle ümber oli põlenud. 

Meie tee viis edasi aga mööda väikeseid autoteid läbi Pullapää Haapsallu. Pullapääl uurisime veidi rannaäärt, ning uudistasime Aleksander III mälestussammast, mille endisaegsest hiilgusest ei olnud küll palju järgi jäänud kuid huvitava teadmise saime ikka. Ning järgmine peatus oligi Haapsalu, kus sõime lõunat ning et seda lõunat veidi allapoole saada, tegime ka jalutuskäigu 

Ning siis helistas Rhea, kes ütles, et ta ooatb meid koogiga ja hakaku me juba tulema. Kook oli suurepärane ning sinna kõrvale tegelesime keeleõpingutega: Rhea ja mina vene keelega, ning Reet ja Anneli soome keelega. Nalja sai muidugi rohkem kui küll aga kõik ülesanded saime ka tehtud.

Peagi suundusime Anneliga tema vaatega Tallinna koju, et veidike unesid vaadata. Hommikuks oli meil erinevaid plaane kuid midagi täpsemat me paika ei olnud pannud ja seega vaatasime, et mis kellani me magame ja siis uudistame edasi, et mismoodi meie päev kujunema hakkab. Ärkasime suhteliselt hilja, jõime kohvi, vaatasime vanalinnas jalutavaid koeri ning lõpuks otsustasime ikka ka ise raamatupoodi jalutada. Anneli soovis Norale mõne raamatu soetada ja nii me siis riiulite vahele sukeldusime. Raamatuks, mille me Norale välja valisime, oli Väike Prints 

Kui me aga raamatupoest välja astusime oli tabanud Vanalinna tohutu vihmasadu ja seega meie kohviku terrassil istumise plaan jäi paremaid päevi ootama ja me suundusime hoopis Minile Raasikule järgi. Mini juba ootas meid ja ka Lii oli küpsetanud koogi, mida me kohvi saatel aias sõime ja kui jälle hakkas vihma sadama, siis hüppasime ruttu autosse ja kimasime pealinna poole tagasi. Anneli käis veel koroonatesti tegemas ning siis suundusime Viimsisse, et seal vaadata üle minu pere ja muud loomad ja veidi hiljem lisandus meiega Reet ja Hera, kellel oli vaja pükse lühemaks teha – ema Ester vaatas pükse ja soovitas hoopis ühte meie küla proffi, kes õmblustöödega tegeleb – ning me suundusime selle proua poole. Jätsime püksid sinna ja suundusime koju tagasi kooke ja muidu hõrgutisi sööma ja muidu juttu puhuma. Peagi oli aga aeg igal rojul oma koju suunduda ning nii see tore nädalavahetus lõppeski. 

Järgmisel päeval olin ma tööl – muidu oli väga tore päev kuid keset ööd kuulsin kuidas keegi tegi miskit häält ning seda asja uurima minnes leidsin ühe proua, kes oli tualetist tagasi tulles kukkunud ning maandunud oma voodi kõrvale põrandale. Hakkasin siis prouat püsti aitama, et teda voodisse tagasi saada, aga teate ju ise kuidas neil jalad kohe tuimaks lähevad ja nad kohe mitte ennast ise aidata ei taha ning nad kardavad seda üles saamist nagu tuld. Kuidagi saime juba poole peale, kui ka mina kaotasin tasakaalu ning kukkusin väga valusasti põlve peale ning proua minu peale. No mis kehvasti, see uuesti – seekord lähenesin asjale veidi teise külje alt ja tõstsin proua lihtsalt üles, ilma tema abile selles asjas lootma jäädes. Proua jäi rahulikult voodisse, mina lonkasin, süda paha oma konkusse tagasi ja panin oma põlve peale külmakoti. Peale hommikult koju jalutamist, olid mul juba sinika alged  Õhtuks oli valu puusa löönud ja ma sain vaid lamada, käimine ja istumine oli täiesti välistatud. Hakkasin siis ruttu erinevate määrete ja plaastritega oma haiget saanud liigeseid ravima. Reedeks olin juba valmis käima, kuigi istumine ei olnud mul endiselt lemmiktegevus.

Sain ka omale lennugraafiku ehk siis olen ma sundpuhkusel kuni juuli lõpuni. Seega hakkasin koheselt plaane tegema, et väike soojamaa reis ette võtta. Plaan paigas, reisikaaslane leitud – seekord osutus valituks Cara Mi – Mia oli väikese valiku ees: kas tädiga Rhodosele või klassiekskursioonile ja Mia valis klassiekskursiooni. Meie Cara Miga aga hakkasime hoogsalt oma reisi üksikasju planeerima. 

Laupäeval käisin tööl, seekord olin eriti ettevaatlik oma niigi valutava põlvega ja enam ei hakanud kedagi üksinda üles tõstma. Muidu oli tööpäev ka Eurovisiooni päev – keegi meie hoolealustest küll meiega Eurovisiooni vaatam ei jäänud, kuid teise kolleegiga vaatasime ikka laulud kõik lõpuni, kuid hääletuse osa jäi meil veidi ähmaseks 

Nädala lõpetasin koos Irjega Ruila järvede matkal - hommikul pakkus Irje mulle väga luksusliku pudru ning siis suundusime ametlikule jalutuskäigule koos matkajuhi ja piknikuga. Matk oli väga mõnus – ilusa raba koos tohutute jõhvikavarudega, toredad Ruila tallide uudishimulikud hobused, ning muidu ilusad rohe-kollased põllud. 

Uus nädal algas aga koolipäevadega ning ma sain kohe uhkelt arvutiekraani taga istuda. Miskeid uusi teadmisi sain ka isegi seekord kuid palju jõudsin oma muude asjadega tegeleda koolipäeva kõrvalt! Teisipäeva õhtul sain aga lennutöölt kirja, et nad lõpetavad minu sundpuhkuse ja ma pean tööl olema nädala lõpuks ehk siis reedeks. Mina olin ju just omale soojamaa reisi tellinud ja selle ka ära maksnud ja hunniku plaanegi teinud. Hakkasin siis meeletult asju ajama, et oma sundpuhkuse lõpetamist nädala võrra edasi lükata. Ega see kergelt ei läinud kuid kolmapäeva pealelõunaks olin omale välja rääkinud palgata puhkuse nädalaks, et saaksin Cara Miga lubatud reisil ära käia ning peale tagasisaabumist suundun Londonisse, et lennutöö alustada. Momendil mul ühtegi konkreetselt lendu küll graafikus ei ole…aga ehk ikka mõni tekib ja ma ei lähe sinna vaid selleks et valves olla  Palgata puhkuse saamise üks tingimus oli ka see, et reedel pean veel meeldetuletus õppepäeva läbima – see oli õnneks arvuti vahendusel, ehk et ma ei pidanud kuhugi kohale lendama. Läbisingi oma õppe ning õhtul suundusin Annelile sadamasse vastu, kes tuli Hera sünnipäevale. Reede õhtul olid Heral omad plaanid ning seega me Anneliga käisime kinos ja vaatasime filmi Isa – mina olin seda küll juba korra näinud kuid heas seltskonnas vaatad ju head filmi veelkord. Ning peale filmi arutasime asja veel Anneli juures tükk aega 

Laupäeva hommik oli veidi raske aga saime ikka kuidagi üles ning suundusime Reeda ja sünnipäevalaps Heraga Tsitre ning Kolga Aabla ja Leesi kantii, et seal paar väiksemat matkarada läbida ning siis sõime Leesi poe ees jäätist, pikutasime päikese käes Muuksi linnamäel ja kuulasime linde ja vaatasime looduse erinevaid kihte ning mis peamine, veetsime koos aega. Nii tore oli! 

Laupäeva õhtul veetsime Reeda juures aega koos punaste veinidega ja kuna mina olin pühapäeval tööl, siis pidin üsna varakult lahkuma ja magamisega tegelema hakkama. Pühapäevane tööpäev möödus üsna kiirelt ja ilma eriliste probleemideta ning siis saabuski maikuu viimane päev kui me Cara Miga tõmbasime kohvriluku kinni ja suundusime oma soojamaa puhkusele  Aga sellest mis me tegime ja mida nägime, sellest juba järgmine kord.