Aprill

Naljakuu algas ühe meie kliendi sünnipäevaga. Tema ongi selline tore klient, kellel ei saakski muul päeval sünnipäeval olla kui just sobivasti naljapäeval. Talle toodi tort ja suur punane õhupall, ning tordil olid küünlad mida ta siis ära puhuma pidi. Ei tea palju ta sellest sünnipäeva asjast aru sai aga rõõmus oli ta küll 

Peale oma vahetuse lõppu, suundusin koju, pakkisin seljakoti ning suundusin Reeda ning Rhea ja Heraga Rakvere suunas. Meie esimene peatus oli küll hoopis Emumägi ning selle ümber asuv väike matkarada. Mäkke seal eriti ronida ei saanud, kuid üks torn seal siiski oli, mille ülemisele vaateplatvormile ronida sai. Tornini viis uhke puukujude allee, kus olid huvitavad väga uhked puuskulptuurid. Vaade tornist oli ilus, kuigi seal oli üsna tuuline.

Tegime ka ümber mäe väikese tiiru, sattusime vanale kalmistule, siis suure heinamaa peale ning saime kaela uhke rahesaju 

Edasi suundusime otsima Ebavere matkarada, mida me aga päriselt sellisel kujul ei läbinud kuid võtsime Ebavere tipu. Seal oli ka suusarada mis oli väga huvitavate laskumistega  Ülesronimised olid samuti üsna järsud. Meil õnneks suuski polnud, seega saime veidi kergemalt läbi. Järgmine peatus oli meil Assamallas, mis on kuulutatud Eesti burgeripealinnaks  Ning nagu nimele kohane, maitsesime ühest kioskist soetatud burgerid ning teisest kioskist soetasime koogi 

Siis suundusime Porkuni järvede vahele, ning tegime seal ise omale matkaraja. Algas kõik ametliku raja peal, kuid siis tahtsime me ühendada kaks rada ja nagu ikka pidi selleks läbima veidi üsna vesist maastikku ning ka mõned eramajade ümber asunud hoovid. Kedagi me aga ei seganud, ühe noormehe käest saime veidi juhiseid kaasa, et kus parem seda maastikku läbida on, ning peagi olimegi tagasi parklas kuhu olime oma auto jätnud. Järv ja ujuvad saared olid väga toredad ning Porkuni mõisahoone küll veidi lagunenud kuid siiski glamuurne.

Meid ootas aga ööbimiskoht Rakveres, koos sauna ja erinevate mängudega. Mängudega oli küll selline väike probleem, et Rhea oli need kodus kõik ilusti välja valinud ja kokku pannud, kuid siis oli see kott jäänud ukse juurde ootama ja ootab seal praegugi  Seega suundusime poodi, et punase veini kõrvale ka mängud soetada.

Järgmine hommik tervitas meid lumesaju ja üsna jaheda temperatuuriga! Ootasime veidi ilma paranemist kuid saime aru, et peame ikka kõik riided selga panema ja suundusime väikesele linnajalutuskäigule: uus linnaväljak linnuse juures, siis tamme allee, ning siis lonkisime linna vahel kuni sattusime Pätsu kohvikusse, kus soetasime omale mõned pirukad ja suundusime koju soojenema. Reet tegi meile mõnusa lõuna ning peagi saime aru, et me ei viitsigi rohkem jalutama minna. Ilm küll paranes ja isegi päiek tuli välja ning Reet läks ikka veel ühele linnatuurile, kuid meie olime kodus ja mängisime mänge ning ootasime sauna soojenemist.

Pühpäeva varahommikul suundusin mina bussi peale, kuna oli käes 4 aprill, ehk siis minu õe sünnipäev. Sünnipäevalaps tuli mulle bussijaama vastu, ning suundusime koju kus oli juba külaliseks saabunud meie tädi Zelda. Hiljem lisandus veel Mamma Lea ja nii see sünnipäev kahe võileiva tordi ja vahuveini saatel seltskondliku vestluse saatel möödus.

Uuel nädalal suundusin Londonisse, et oma eksameid sooritada. Lennujaamas oli täitsa tore olla, kuigi see oli üsna tühi. Tallinnas see ei paista veel nii hullusti välja kuid Helsingis oli lausa piinlikult vähe inimesi. Londonisse jõudsime enne plaanijärgset aega kuid, immigratsioonikontrolli järjekorras veetsin aega tervelt tund ja nelikümmend minutit. Ja see ei olnud mitte seetõttu, et ei oleks olnud inimesi tööl, vaid lihtsalt saabujaid oli palju ja kuna kõigile tuleb esitada üsna mitu dokumenti, siis läkski nii pikalt. Imelik oli lihtsalt see, et sel hetkel oli Suurbritannias niisama reisimine keelatud! Mitte et ei soovitata reisida vaid see oli keelatud. Samas oli loomulikult neid reisijaid, kes seisid vales järjekorras kuigi silte on lennujaamas palju ja nüüdses olukorras on veelgi enam inimesi, kes muudkui seletavad, et kes täpselt millises järjekorras seisma peaks ja kuhu suunda minema. Minu ees seisis nimelt terve selle pika järjekorra ära proua, kellel oli tegelikult jätkulend ning kes ei oleks üldse pidanud maale sisenemise suunas liikuma. Ilmselgelt jäi ta oma jätkulennust nüüd maha 

Mina aga suundusin oma majutusse, kus pakkisin oma vormiriietuse sirguma ning suundusin väikesele jalutuskäigule. Ilm oli ilus, päike paistis, taevas oli sinine, magnooliad õitsesid – mida veel tahta. Soetasin omale ka õhtusöögi - lamba kebabi:

Õhtul harjutasin veel oma eksameid ning elustamist ning üsna varakult olin juba unede maal. Hommik oli varajane ja oi oi kui külm! Mina, kes ma tööl käies kunagi ei pannud vormi peale mantlit, panin nüüd vormi ja siis oma sulemantli veel pintsaku peale – ma olin küll nagu keiser pingviin ja liigutada eriti ei saanud kuid mul oli soe. Treeningkeskusesse jõudes ma oma varbaid ei tundnud, sest ega mul ju saapaid ei olnud – ikka ainult kingad. Õppel oli meid kaks gruppi sel päeval, kummaski 30 inimest, kes omakorda jagati kaheks grupiks. Ma ei teadnud mitte kedagi, välja arvatud 3 pilooti kes meie grupiga ühinesid – nemad oli ka väikeste Airbuside pealt. Esimene päev oligi meil vaid treening, erinevate situatsioonide lahendused, tule kustutamine, meeskonnatöö harjutused kuid ühtegi eksamit ega hindamisega praktilist harjutust me sel päeval ei teinud. Eelmistel kordadel on vähemalt saanud mõne hindamise kohe esimesel päeval kaelast ära, siis on hiljem lihtsamm hingata. Seekord oli esimene päev ka väga pikk – alustasime 7 ajal hommikul ning lõpetasime veidi enne 5 õhtul. 

Minu päev venis veelgi pikemaks kuna ootasin bussi peatuses, kuid seda ei tulnud ja ei tulnud. Telefon sai mul ka tühjaks, kuid ma olin ikka optimistlik, et küll see buss ikka tuleb. Peale 30 minutit sain aru, et lähen teise bussi peale ja siis pikema maa jala….ning kui ma oma majutusse jõudsin siis hakkasin uurima asja ja selgus, et selle liini bussijuhid streigivad! Imelik oli, et hommikul olin ma ju selle bussiga treeningkeskusesse läinud. Igal juhul sain ma koju ning harjutasin veidi veel oma eksamiteks ja siis oligi aeg magama hakata.

Järgmisel päev oligi siis hindamise päev: uste avamine, elustamine, õigete abivahendite toomine meditsiinilise juhtumi puhul, veidi veel tulekustutamist, ning siis erinevate ainete ning lennikutüüpide eksamid. Kuna minul on praegu vaid üks lennukitüüp, siis sain mina oma asjad tehtud juba kella 2 paiku.

Tegin veel jalutuskäigu ja õhtul oli Reeda ja Anneliga veiniõhtu ekraanide vahendusel. Seekord olin mina ka välismaal 

Järgmisel hommikul oligi aeg tagasi kodumaale lennata, tore oli näha registreerimislaua juures vanu tuttavaid nägusid ja eriti tore, et isegi peale pikka vaheaega mind veel ära tunti. 

Lennujaamas oli ka üsna palju reisijaid, mis on ju ainult tore! Maandumine Helsingis oli tugeva tuule tõttu üsna huvitav – olles kaks päeva treeningkeskuses valmistunud hädamaandumiseks ja seda korduvalt erinevates situatsioonides läbi mängides, eksisin ma ise reisijana nüüd kohe esimese reegli vastu – pane mingi üleriie selga enne maandumist…aga ei, istusin mina seal tähtsalt oma kelidi väel, isegi salli olin kotti ja kappi ära pannud. Õnneks saime ikka rattad korralikult maha ning keegi ei pidanud mööda liugteed väljuma väga vihmasesse Helsingisse.

Nädal jätkus väikese Viimsi matkaringiga Irje ja Annely ning Mia seltsis. Annelyl oli soov näha Põhjakonna treppi ja seda me siis uurisime kohe eriti lähedalt, siis uudistasime Miiduranna rannaäärt, Haabneeme randa, sealt läbi Krillimäe metsa tagasi Lubja mäe juurde. Seal kohtusime juhuslikult ema Estriga, kes meid juhatas läbi karulaugu metsa otse trepi juurde tagasi – see otsetee oli küll üsna mägine ning pigem kui takistusrada kui otsetee, aga nalja peab ju ka saama! Ema Ester ja Mia läksid koju ja mina suundusin Irje ja Annely juurde, et veidi inimõigusi nautida, teisisõnu siis punast veini 

Nädala viimasel päeval käisin veel tööl – kõik vanaprouad/härrad olid alles ja ikka roosad ja enam vähem rõõmsad.

Uue nädala alguses veetsime Mia ja Cara Miga kvaliteetaega: nagu moodsale ajale kohane, rentisime City Beest auto ja hängisime sellega veidi erinevate linnaosade vahel 

Siis oli mul paar koolipäeva, mis möödusid ekraani taga, vahepeal jõudsin küll ka Mulku ja ema Estriga oma tuttava kuuseringi läbida. 

Ning neljapäeva varahommikul käisin ühes väga toredas kohvikus proovipäeval. Olin sinna kandideerinud juba ammu, algul ei olnud mind valitud, kuid hiljem oli siiski vaja inimesi veelgi ja helistati mulle. Kohvik on väga tore ja väga mõnusas kohas, kolleegid toredad. Proovipäev läks ka hästi, kuid võin juba ette öelda, et tööle ma siiski sinna ei läinud, sest mulle tundus, et ma pigem jään oma eakate eest hoolitsema kuna nemad on mul kodu lähedal 

Reedel olin jälle tööl. Meie hooldekodu taga on suur heinamaa, kuhu olid saabunud valgepõsk lagled ja nagu neil kombeks, oli neid sinna kokku tulnud tuhandeid. Meie klinetidele meeldisid nad väga, nad muudkui uudistasid neid nii aknast ning osad tulid ka õue neid uudistama. Häälitsevad ja liikuvad linnud meeldisid igal juhul kõigile.

Laupäeval paistis väheke juba päike ning kogu minu pere suundus Muugale tädi Laine juurde mulda laiali laotama – Laine oli saanud omale kasvuhoone laienduse ning sellele oli nüüd vaja mulda laotada. Mina jäin esialgu koju magama, kuid kui mulle saadeti pilte grillil olevatest hõrgutistest, siis ajasin end üles ja kimasin ka Muugale. Istusime aias ja mõnulesime päikese käes. 

Pühapäeva hommikut alustasime varakult, käisime Mia ja Mulkaga päieksetõusu vaatamas Paljassaares. Üsna külm oli aga ilus! 

Keskpäeval viisin Mia rattaklubisse, kust nad startisid pikemale grupisõidu treeningule. Vanemad pidid treenerile pirukaid kaasa küpsetama – treener nimelt sõitis lastega kaasa; autos muidugi. Meie pere küpsetusülesanne olid viineripirukad. Need üle antud ja lapsed teele saadetud, suundusime Mulkaga Reeda ja Rheaga kokku saama, et teha üks Laulasmaa Lohusalu rannikuala matkaring. Külastasime ka Nabe saart, kus tegime väikese päevituspeatuse. Ilm oli mõnusalt soojenenud, päike oli väljas ning taevas sinine. Peale Lohusalu sadamat, tabas meid aga hirmus tuul, mis tuletas meelde, et siiski on veel aprillikuu. Pugesime tuule eest, tegelikult läks meie rada samuti metsa sisse, kus oli oluliselt vaiksem ning päikese käes jälle mõnusalt soe. Möödusime ka Pärdi keskusest ning peagi olime tagasi auto juures. Kuna söögikohtades müüdi toitu vaid kaasa, siis soetasime omale erinevad salatid ja suundusime Kloogaranda neid sööma. Seal oli ka mõnusalt soe ;) Tagasiteed alustasime kõigepealt Leetse poole minnes, et karulauku korjata. Leetses on see karulaugu kasvulava ikka väga suur! Laiskloomad olid juba puu otsas:

Tagasiteed alustasime nagu ikka otseteega, ehk siis kohati oli tee nagu olematu aga google.maps kinnitas, et seda teed mööda saab sinna kuhu meil vaja oli ja nii me siis kohati offroad lõike läbisime. Ning saimegi sinna kuhu meil vaja oli minna, ehk siis vastu uuele nädalalale.

Kohe esmaspäeval kohtusin Kätliniga, kellega tegime Püünsi rajal tutvust orienteerumisega. Maastik oli keeruline ja esimesed punktid tulid raskelt. Kuid meile mõlemale meeldis jalutuskäik väga kuigi me jätsime oma valitud raja pooleli 

Nädalasse mahtusid veel paar töövahetust, siis prantsuse keele tund, ning veiniõhtu ekraani vahendusel. Mina küll jõin hoopis gin tonic nimelist jooki ja seda sellel põhjusel, et mul on nüüd kaunid lennukikujulised jääkuubikute vormid. Siit pildilt on ehk seda jääd näha ka:

Ning siis sain kätte oma ilusa uue uhke passi! See on nii ilus! Lisaks omaniku pildile on selles ka meie metsaelanike pildid 

Nädal lõppes aga tädi Zelda sünnipäevaga ning aprillikuusse sobiva ilmaga, lumesajuga. Sünnipäev möödus vaikselt – meenutasime tavalisi sünnipäevi kus on rahvast nii palju, et istumine toimub korda mööda. Seekord olid kõik külalised hajutatud ehk siis erinevatel päevadel. Muidu oli kõik endine, ikka lillades toonides ;)

Viimasel aprillikuu nädalal olid mul jälle koolipäevad, siis premeerisin end massaažiga Viimsi Spaas, mis oli väga mõnus. Ning jõudsin kokku saada ka Itaga, kellega tegime väikese jalutuskäigu Türisalust Keila Joa pargini ja tagasi. Siis istusime terrassil ning parandasime terve maailma ära 

Ning aprillikuu viimasel päeval olin jällegi tööl.