Aprill algas üsna samamoodi nagu märts lõppes ehk siis endiselt karantiini tingimustes. Minul muutus vaid niipalju, et mind saadeti töölt sundpuhkusele kuni mai lõpuni. Mis edasi saab, seda ei tea momendil keegi, kuid sundpuhkus on ametiühingu poolt suur töövõit. Loodetavasti võitleb ametiühing meie eest ka edaspidi! Ehk siis Londonisse minema ei pidanud vaid hakkasin kodumaal aega veetma. Ja minu graafik näeb välja selline:
Kohe aprilli algul käis meil külas koer Franky, kellega käisime Miaga pikal jalutuskäigul. Franky oli peale seda nii väsinud, et ei jaksanud püsti seista kui talle hiljem rihma kaela üritasime panna. Aga kui ta uuesti oma perenaist Laurat kohtas siis ikka veidike elavnes kuid oli kodus ka veel pikalt maganud.
Siis saabus meile Krisi juubel - me Reedaga tegime väikese matkaringi Rohuneeme tipus. Uudistasime nii ametlikku matkarada kui ka tegime ise omi radu.
Ning siis saabus sünnipäeva tähistuse kõrghetk, nimelt saime kokku Krisi ja muu perega, Rohuneeme rannal, ning Kris ja Ruth läksid ujuma! Kuna me olime Krisiga nädal aega harjutanud külmas vannis siis seega olime igati ülesande tasemel.
Ning juubelipidu jätkus kodus koos sauna ja mullidega jookidega.
Pühapäeval käisin Harku metsas Reeda ja Rheaga orienteerumas. Leidsime rõõmsalt kõik punktid üles...
Terveks nädalaks lubas ilusat ilma ning ma alustasin seda kohe ranna külastusega, päikese käes oli tõesti mõnus ja soe.
Kolmapäeval sõitsime ema ja Reedaga Matsallu, et seal linde vaadelda. Esimese asjana vaatlesime parklasse paigutatud silte, et ka autod tuleb parkida kahemeetriste vahedega, siis vaatlesime kalamehi, kes olid end Penijõe äärde ilusti kahemeetriste vahedega sättinud. Ja neid oli seal ikka palju! Me jalutasime neist vaikides mööda, et mitte kalu ära ehmatada, ning jõudsime oma linnuvaatlustorni. Õnneks linnuhuvilisi rohkem peale meie ei olnud aga ei olnud ka eriti palju linde. Leidsime metsatukast aga ühed karvikud ehk šoti mägiveised, keda me hoogsalt asusime vaatlema. Veetsime oma hõivatud linnutornis üsna pikalt aega ja nägime ikka mõnda parti, paari laglet ning isegi mõne sookure leidsime üles. Kuid peamiselt jälgisime šoti mägiveised, kes linnuvaatlustorni kõrvale niidule olid toodud. Nad küll olid peidus ja neid pidi otsima, kuid me leidsime nad binokliga uudistades üles ja jälgisime nende tegemisi.
Siis jalutasime ümbrust uudistades Penijõe matkaraja läbi, ning tegime kõrvalepõike ka Kirikuküla mõisa varemeid uudistamas, kus ehmatasime ühte suurt jänest, kes ei olnud küll valmis selleks, et keegi teda uudistama tuleb.
Parklasse tagasi saabudes, olid enamus kalamehed juba lahkunud ja oligi autode vahel korrektsed 2 meetrised vahed.
Järgmistel päevadel tutvusin veel koduste Krillimäe radadega, veel mõni teeots oli läbi uurimata ja seega pidin seal jalutama, et näha kuhu see kulgeb. Enamus neist teedest on küll suhteliselt sirged ja võib ette aimata kuhu nad välja viivad, kuid ega ju kindel olla ei saa. Seega on omad jalad ikka kindlam viis teada saada, kuhu milline teerada viib.
Suurel Reedel läksime aga Miaga Kloostrimetsa linnaorienteerumise rajale. Kuna Mia jala orienteeruda ei tahtnud, siis istusime rataste selga ja hakkasime Kloostri poole väntama. Ecolandi juures, Mähe ja Randvere ristis, mõtlesime, et lõikame kuskilt majade vahelt otse Botaanikaaia juurde. Minu suur sõber google.maps justkui ka näitas, et peaks läbi saama. Kuid tegelikkus oli, et seal kus pidi olema tee, oli ette pandud lukuga aed ja me ei julgenud sealt läbi minna, et äkki me ei saa teiselt poolt läbi. Vaatasime siis uue teeotsa, kus pidi ka läbi saama, seal oli aga keset teed reaalsuses ehitatud maja!
Lõpuks leidsime veel ühe teeotsa, kus õnnestus meil pääseda Teletorni juurde, nii et väikese lõike ikka tegime. Kloostrimetsa jõudes, leidsime kiirelt oma stardipunkti, ja sealt ka veel ühe paberkaardi, mis oli keskmise rajaga, mis meile just sobis, ning asusime orienteeruma. Nalja sai muidugi palju, kuna rada on mõeldud läbimiseks jalgsi aga meie tegime seda ratastega. Mõnes kohas jätsime rattad tee äärde ja otsisime punkte jala, ning kõik punktid saime ikka kätte. Parimad palad olid aga loomulikult seotud minuga, nimelt sõitsin puule otsa nii et läks tükk aega, enne kui sealt maha sain. Õnneks ei olnud vigastusi ei minul ega puul :)
Edasi tulid vaiksed lihavõtted, kus haarasin jällegi härjal sarvist ja lõpuks sain 9 tükise majade pusle kokku!
Puslesid sai kokku pandud veel, osad olid virtuaalsed, osad siiski päris käega katsutavad.
Krillimäe metsas oli ikka veel paar rada, mida sai uurida ja vaadata, et kuhu need küll viivad. Ilmastikuolud olid üsna erinevad, oli päikest ja tuulevaikust, oli lund ja tuult ja loomulikult oli ka vihm kohal.
Siis saabus kõhuvalu ja ma võtsin paar vaba päeva. Peale vabu päevi, suundusime Krisi ja Cara Miga Vanalinna suunas kuid jäime päikese kätte Peatusesse pidama ja uudistasime seal ilma ja inimesi.
Tegime emaga Miiduranna ringi ja ma tutvustasin talle meie avastatud salajast randa, ning Tallinna vaadet.
Ning linnaorineteerumise järgmine rada oli üles pandud Lillepi parki, ning sinna me ka Reedaga ühe tööpäeva lõpul (osad meie seast siiski töötavad) suundusime. Ja nagu traditsiooniks saanud, leidsime kõik vajalikud punktid üles ja uudistasime ilusat Lillepi parki.
Ja järgmisel linnaorienteerumise etapp ootas meid Apuparra rajal. Ilusa nimega rada asus Kõrvemaal, kus oli metsa vahel üsna keeruline punkte üles leida, kuid kuna me olime kolmekesi: Reet, Rhea ja mina, siis saime hakkama. Kõrvemaa keskuses pakuti orienteerujatele ja ka teistele külastajatele süüa ja juua, ning kuna päike paistis, siis päevitasime seal hoovil ka veidike.
Koju jõudes läksime emaga veel oma koduranda pingi peale pikutama ja kui me sealt hakkasime koju minema, siis meist üle lendavad linnud lasid mulle pähe üsna suure läraka! Kimasin siis koju ja soetasin erinevaid loteriipileteid, ja esimese loosimisega võitsingi! Tervelt € 8.40 - kulutasin selle vist veinile aga võib olla soetasin lastele jäätist :)
Reedaga jätkasime matkaradade uurimist, ning suundusime Leetsesse, et seal mere ääres jalutada kuni nähtava tipuni ja siis tulime mööda miskit külavaheteed tagasi. Külavaheteel jäid meile ette tohutud karulaugu põllud! Nii et kui keegi tahab teada head karulaugu kohta, kus oma tarbeks seda korjata, siis võtke ühendust.
Ning neljapäeva õhtul tegime Reeda ja Anneliga veiniõhtu Skypes - igaüks omas kodus, oma veiniga, ning ühendatud eesti oma leiutisega. Ma panin lausa kleidi selga ja värvisin isegi silmad ära 🧐 Ning õhtu arenedes ei saanudki me aru, et miks me selle mõtte peale juba enne ülemaailmset haigust ei tulnud! Me oleksime ju võinud juba aastaid interneti veiniõhtuid pidada! Igal juhul, nüüd on meil see asi selge ja kokku lepitud ja kõik toimib :) Veiniõhtu oli nii edukas, et järgmisel päeval ma võtsin vaba päeva 😎
Peale vaba päeva tegin kaotatud sammud kiirelt tagasi, kimasin kodust otse Kelvingisse, sealt Rohuneeme tippu ja siis tulin veel Rohuneeme teed pidi koju tagasi.
Ning siis saabus jällegi linnaorienteerumise päev, mis seekord oli Kadriorus. Seal oli eriti lihtne punkte leida, osad leidsime üles juba parklasse sõites, kuid üks punkt oli juba kadunud. Otsisime ja otsisime, ning liikusime edasi. Kui rada läbitud, siis uurisime kodukalt, kus oligi kirjas, et üks punkt on jalutama läinud. Park ise oli väga ilus kuid rahvast oli muidugi seal väga palju!
Uus nädal algas Cara Miga perearsti juures käiguga. Meil mõõdeti temperatuuri ja anti maskid ja kõik hoidsid distantsi ja üldse polnud keskuses peale meie ühtegi patsienti. Õnneks oli arstitädi kohal ja Cara Mi sai omad mured ära rääkida, talle tehti vereproov ja muditi tema valutavat põlve ning loodetavasti vereproovist saame midagi targemat teada.
Meie aga suundusime Vesivärava kohvikusse, soetasime omale lõunasöögi ja suundusime Pirita rannale piknikule. Päikese käes oli nii mõnus ja soe!
Teisipäeval aga hakkaski vihma sadama ning seega sai täitsa ausa näoga kodus olla ja raamatut lugeda ☺️
Ning neljapäeval pakkisin matkaasjad kokku ja suundusin Reeda juurde, et siis koos vaadata/kuulata bändi “Minu isa oli ausus ise” kontserti ning pidada meie veiniõhtut - Anneli küll veidi unustas suure Vappu tõttu kuid ühines meiega veidi hiljem. Ning hommikul suundusime Rhea ja Reeda rongi peale, et sõita Kiidjärveleja sealt ühineda RMK matkateega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar