Hommik oli meil suhteliselt varajane, sõime putru ning siis asusime Reeda ja Rheaga teele, ehk et rongiga Kiidjärvele ning sealt siis matkates Ilumetsa ja uuesti rongi peale. See võttis aega 3 päeva ja kaks ööd. Aga kõigest nüüd järjekorras. Esiteks oli rong inimesi pungil täis, nii et mingitest kahemeetritest vahedest võis vaid unistada. Maske oli inimestel väga vähe, kuid ega neid meilgi ees polnud 🙄
Kiidjärvelt suundusime läbi ilusa metsa ja veelgi ilusama Ahja jõe kaldaäärset Taevaskotta. Läbisime ka filmilindilt tuttavaid Viimse Reliikvia kohti. Kas me oleme ikka õigel teel?
Põlvasse jõudsime kuidagi väga ootamatult, ning tegime järve ääres veidi pikema puhkusepeatuse, mil ajal Rhea harjutas kaugushüpet ja meie Reedaga korda-mööda filmisime, et noorsportlane saaks veelgi paremaks.
Peagi oli aeg suunduda meie öömajja, lootsime veel leida miski söögikoha, kuid pidime leppima Selveri sooja letiga. Tegime omale mõnusa pikniku oma öömaja rõdule ja vahtisime seal niikaua päikest kuni seda jagus.
Hommik algas hommikusöögiga, ning jutuajamisega pererahvaga. Väga toredad inimesed ja väga tore koht! Ning siis alustasime oma matka pikimat päeva, umbes 35 kilomeetrit kuni Liipsaare metsaonnini. Kuna Põlva oli veidi maatkarajast eemal, siis pidime esilagu uuesti rajale saame, ning siis mööda oma rohelisi silte edasi minema kuni metsaonn ette tuleb. Maastik vaheldus minutitega, ümbrus oli kogu aeg ilus, loodus tärkas, päike paistis, juttu jätkus, samme aina kogunes, kilomeetrid vähenesid. Ühesõnaga oli väga mõnus! Ja eriti tore on see, et Eestimaal on väga toredaid kohanimesid:
Liipsaare metsaonni jõudes olime rõõmsad, et seda ei olnud veel keegi hõivanud ja me saime sinna ise sisse kolida. Ning kohe hakkasime ka õhtueinet valmistama sest pimenedes suundusime magama.
Öö oli suhteliselt rahutu: Rhea ajas ämblikke taga, keda tegelikult ei olnud, Ruthil ja Reedal oli lihtsalt kõva küljealune, siis sahistas vihma sadada akna taga, kuid kuidagi saime ikka need öötunnid mööda saadetud. Hommik algas pudru ja väikese kohviga, ning siis juba Liipsaare vaatetorni ronimise ning Meenikunno raba ületusega.
Rabas leidsime ka oma printsi aga kuna ta keeldus printsiks saamast siis jätsime ta sinna paremaid aegu ootama.
Meie teekond viis meid aga läbi Mustjärve, Valgjärve, Rebasmäe metsaonnini.
Rebasmäe allika juures (allikat me küll ei leidnudki) tegime ka väikese matkaeine, kuid see meie lemmikute hulka ei kuulunud.
Ja kuna meie tollepäevane teekond oli võrreldes eelmiste päevadega lausa lühikene, siis jalutasime uudistama ka Ilumetsa kraatreid. Kokku tuli kolme päeva peale umbes 70 matkakilomeetrit ja üks lõik Ähijärvele lähemal :)
Ning oligi rongile mineku aeg, mis oli jällegi reisijatest pungil - õnneks olime me omale kohad esimeses klassis reserveerinud ja saime rahulikult logode mängu mängida :) Tallinnas rongist väljudes tundsin ma, et jube külm oli kontide vahele pugenud.
Peale matka võtsin omale ühe vaba päeva.
Teisipäev algas joogaga ning siis istusin Miaga rattaringile: Pirita, Kloostrimetsa, Randvere, Kelvingi ning juba jõudsimegi Haabneeme randa, kus lebotasime veidike rannal - kõik riided siiski seljas. Pirita metas kohtsaime ka sellist tegelast:
Kolmapäeval käisime Krisiga rannas, ka siis hoidsime riided seljas. Õhtul jalutasime emaga Põhjakonna trepist üles, ning tegime seal väikese jalutusringi.
Ka neljapäev läks jalutamise tähe all, kimasin läbi Krillimäe ja Kelvingi metsa Rohuneeme randa, kus lugesin veidike raamatut, kuid lõpuks hakkas mul nii külm, et koju tagasi suundusin bussiga.
Ning kuna oli neljapäev siis toimus ka meie veiniõhtu Skype vahendusel.
Reedel sahmerdasin niisama kodus ringi ning õhtul uudistasime emaga Kadrioru pargis jaapani aeda, kus kirsid endiselt õitsesid. Laupäeval aga olime nii julged, et kohtusime emad-tütred pundiga (küll vähendatud koosseisus), tegime väikese jalutustuuri Vanalinnas ja siis istusime Troika restos, kus sattusime ka MUPO kaameratesse. Midagi meie käest ei küsitud, ning trahvi ei tehtud, seega istusime edasi ja päevitasime.
Emadepäeval saabus meile suvi, hommikul käisime tennist mängimas: minu võistkond võitis! Siis oli kiire ujumistuur:
Ning peale lõunat käisime Noa restoranis pidupäeva tähistamas.
Järgmisel nädalal aga kimasime emaga Haanjasse, Annele külla. Meie mineku päeval oli hommikul küll lumi maas, kuid me lootsime siiski kliima soojenemisele. Paraku nii ei läinud kuid vaatamata sellele tegime igasuguseid asju: Istutasime vaarikaid, lõikasime põõsaid, matkasime lastega, käiisme Võrus, lugesime raamatuid, kirusime ilma, sest ikka jube külm oli, siis panime herned maha, niitsime muru, lõikasime jällegi marjapõõsaste oksi, matkasime veel, käisime ümber Kavadi järve, leidsime Uue Saaluse veinitalu ja soetasime veine, millest mõni oli väga hea.
Ning kuna ilma paranemist ei olnud loota, siis pühapäeval pakkisime asjad kokku ja kimasime tagasi Tallinna. Seekord käisime Põltsamaal tädi Elsa juures, kes oli üsna ehmatanud kui me emaga uksest sisse sadasime. Kuid nagu tädi Elsa juures ikka, olid laual praetud räimed ja kohe tehti ka eriti head kohvi :)
Tagasi pealinnas olles jõudsin veel Cara Miga tennist mängida ja ka Itikuga kokku saada Kadrioru pargis. Itikuga vahetasime kõik lennundusuudised mida me kahe peale kokku teadsime ja neid mida ei teadnud, need mõtlesime välja. Kokkuvõttes oli tore nagu alati!
Minu graafik muudeti ka terveks juunikuuks sundpuhkuseks, ehk et sain nüüd plaane teha ka juunikuuks.
Ning nädalalõpul pakkisin jällegi seljakoti, seekord võtsin ratta ja kimasin Reeda juurde. Reede hommikul istusime rongile, sihtkohaks Orava ning sealt siis esimeseks ööks Piusa Ürgoru puhkemajja. Teekond algas suurepäraselt, maastik vaheldus, oli ilusat männimetsa, siis tuli liivaseid tõuse, ning soiseid orge. Teekonda kaunistas ka 4 kilommetri pikkune vana raudtee tamm, mis oli uhke kruusaga kaetud. seda mööda ei olnud võimalik rattaga sõita, ka käekõrval ratta lükkamine oli üsna keeruline....kokku tundus see 4 kilomeetrit nagu terve igavik!
Kohtasime väikest beebikitse, kes meid koos emaga uudistas üsna pikalt, kohtasime ka suuremat sokku, kes ei olnud meie vaatamisest huvitatud vaid kimas kiirelt üle tee, nii et Reet ei märganudki teda.
Miskist hetkest ei tahtnud mul enam kilomeetrid edeneda kuid õhtupiemdus hakkas peale suruma, seega oli vaja ikka edasi minna. Vahetult enne pimeduse saabumist sain siiski öömajja kuhu Reet oli ennast jõudnud juba sisse seada.
Kiire dušš ja külm õlu tekitasid minus uuesti inimese tunde ja magama läksin siiski rõõmsal meelel. Hommikuks olime valmis vaadanud, et 8 kilomeetri kaugusel asub Vastseliina Linnuse kõrts, mis kirjade järgi oli avatud. Ei hakanud siis ise putru tegema vaid suundusime peale väikese rohelise tee joomist sinna. Paraku me silte ei vaadanud vaid kimasime (enamuse ajast küll tassisime rattaid seljas, sest nendest mägedest ei saanud isegi Reet üles-alla sõidetud) selles suunas mis meile tundus õigem....3 kilomeetri pärast saime aga aru, et see on vale suund! Tagasi oma öömaja õuele ja peale seda soojendusringi hakkasime uuesti selle rahvusvahelise muruniitjate päevaga peale. Nimelt oli laupäev, päike paistis ja iga talu, millest me möödusime oli osaleja muruniitjate festivalil. Minu jaks sai otsa üsna ruttu, ja rattasõidust sai jalutuskäik rattaga. Vaated olid muidugi ilusad. Niimoodi metsade ja põldude vahel lonkides jõudsin Vasteliina linnuse juurde, kus sain veel ratast üles tassida miskist tohutust trepist, kuna sildid ei olnud kõige selgemad, et rattaga oleks pidanud veidi eemalt ringi tegema. Linnuse kõrts oli muidugi suletud, ning pidavat avatama alles kuu aja pärast. Piletimüügi proua oli väga üllatunud, et ma olevat juba väga mitmes inimene kes täna olevat süüa küsinud! Soetasin siis paar pudelit vett ja ingveriküpsised, ning suundusin parkimisplatsile elu üle järgi mõtlema. Üritasin miskit päästekomiteed endale leida, aru saades, et ma eriti ei jaksa edasi sõita, kuid paraku ei vastanud keegi telefonile. Veidi jõudu kogunud, kimasin siis Vastseliina, kus Reet istus pargipingil ja sõi Coopi soojaletist soetatud sööke. Asusin siis ka söömisega tegelema :) Ning vähehaaval hakkas eluvaim mulle sisse tagasi tulema.
Reet oli mulle juba valmis vaadanud veidike lõikamise teekonna, ning ma suundusin veidi otsemat teed Haanjasse, kui seda matkatee ette nägi. Reet aga läks ikka korralikult mööda matkateed.
Haanjasse jõudsin ma juba nii puhanult, et oleksin võinud veel mõned kilomeetrid läbida :)
Kuid selle asemel sõime jäätist, jõime õlle, ning kolisime oma järjekordsesse öömajja, kus panime kohe sauna sooja. Vaatamata minu puhanud olekule, tegime oma plaanid ringi, Reet sai aru, et koos minuga tal seekord ei õnnestu finišijoont ületada, vaid viimased 80 kilomeetrit teekonnast jääb järgmiseks korraks. Muutsime veidi oma ööbimiste plaani, Reet kutsus päästearmee mind päästma, ehk siis lubas Reeda sõbranna Marju sõita esmaspäeval ja korjata meid Paganamaalt auto peale, et siis koos veeta päev Paganamaal ja teine veel Karula rahvuspargis. Plaanid tehtud,
kimasime sauna, ja vaatasime ühtlasi ka päikeseloojangu üle. Ning uni saabus üsna kiirelt kui me kord juba voodisse saime.
Hommik algas seekord pudruga, sest olime juba aru saanud, et ükski lähedalasuv kohvik avatud ei ole :) Seega puder ja kohv enda poolt ja siis kimas Reet mööda matkateed Rõugesse ja mina kimasin mööda lõikamisteed. Minu teekond oli seekord eriti tore, ehk, et kõik 9 kilomeetrit oli allamäge :) Rõuges saime Reedaga kokku ja külastasime Pesapuu vaatetorni, siis kimasime poodi, kus saime kohvi ja kohukese, et seda siis järve kaldal koos vaatega nautida.
Edasi kulges minu teekond ikka mööda otseteed Pähni poole, ning Reet kimas mööda matkarada.
Juss oli väga tubli matkajuht, kes täpselt teadis mida pikemalt vaadelda ja millistele nurkadele eriti tähelepanu pöörata pole vaja.
Hommik algas jällegi oma pudruga, ning siis suundusime läbi ülesküntud metsamaa Paganamaa poole. Tee peal kohtasime just teostatud lageraiet, kus oli üsna huvitav jällegi ratas seljas edasi liikuda, siis ilusaid vanu talumaju, siis suurt marjatalu, kus kõik ümbritsevad põllud olid punasesõstra põõsaid täis.
Enne Paganamaale jõudmist, Krabi küla juures uudistasime veel miskeid ilusaid varemeid, mille kohta me kahjuks mingit infot ei leidnudki. Ning siis saimegi oma selle reisi Päästepunkti, ehk siis Raadi vaatetorni juurde. Me Reedaga kimasime kohe Liivajärve ujuma ning siis hakkasime end sättima päevitama kui juba Marju saabus. Ja siis ka saabusid Läti poolt ilusad äikesepilved:
Läbisime siis kaks matkarada ühele ja teisele poole vaatetorni. Esimene oli erinevate järvede kallastel, teine rada järvedest eemal.
Siis sõitsime veel filmi Tõde ja Õigus filmimispaika, millest nüüd on tehtud külastuskeskus, koos sinna filmimiseks ehitatud ühe talukompleksi ja teise sinisest penoplastist talu mulaaziga. Külastuskeskus oli just suletud, seega piletit me soetada ei saanud, kuid kohe kui auto ära parkisime, tuli meie juurde ilus kuid veidi lõhnav koer, kes meid siis juhendas kuhu minna ja mida vaadata. Seega saime kõik vaatamisväärsused koos kohaliku giidiga uudistatud.
Sinine talu oli praegusel hetkel eriti ilus kollase rapsipõllu taustal.
Ning õhtu ootas meid Ähijärve ääres Järvenukka talu puhkemajas. Ohhoo, kui ilus seal oli! Saime veel ka sauna ning hüpata järve. Ja grilli ja külmi jooke. Matkaraja tegelik finiš on ka Ähijärve ääres, kuid sinnani oli meil veel vaja 82 kilomeetrit läbida, sest praegu me ju viilisime. Kuid kohe tegime uue katse plaanid valmis :)
Hommikul tegime jällegi kaks Karula pargi matkarada läbi: esimene metsarada ning veidi rabamaastikku, teine aga vanadel talumaadel ning veidi saime ka küngastest üles ronitud. Ning siis oligi aeg kodu poole tulema hakata.
Koju jõudes tegelesime jällegi tennisemängudega, ning nädal lõppes Hera sünnipäeva matkaga, Simisalu-Matsimäe matkarajal, kus oli kohati palju sääski kuid mis oli väga ilusa ning pikk rabaosaga rada. Matsimäe karjääri äätes, pidasime väikese pikniku, kus Annelil õnnestus oma kulm ja juukseid veidi põletada, õnneks suuremast õnnetusest saime teda ikka eemale hoida aga juuksed tõmbusid huvitavalt krussi peale leegiga kokkusaamist!
Tagasiteel Simisalu keskuse juurde, tegime pikema rabapeatuse ühe lauka juures ja vaatasime kuidas pilved meist mööduvad. Väga mõnus oli!
Õhtul vaatasime kõik koos Mamma Miat ja laulsime kõiki laule kaasa!
Järgmine hommik algas varakult - kuna ööbisin Anneli/Markku juures, siis Anneli üritas mind ja Norat äratada nii umbes kell 8. Kui me ei reageerinud, siis ta lahkus meie toa ukselt, ajas kuskil miskit asja ja tuli peagi tagasi A4le kirjutatud päevakavaga - saime aru, et peame tõusma.
Päevakava oli väga tihe, kuna meil oli vaja Markku ühest korterist teise kolida, ehk siis 4ndalt korruslt 3ndale - mõlemad majad ilma liftita, ning nende vahe oli mõned minutid autoga. Hakkasime siis peale. Lõunaks olime ajagraafikust pool tundi ees, kuid lõuna läks meil pikemalt ja õhtul olime vist tunni jagu ajast maas, kuid kõik asjad said tehtud mis vaja. Õhtul tegime juba uues korteris sauna, tuli ka Reet koos lastega ja me vaatasime nüüd Mamma Mia teist osa ja jällegi laulsime kaasa :)
Ja vaated voodist tõusmata olid sellised:
Pühapäeval pidime veel järelkoristusega tegelema - ma pesin oma 22 akent, ja jalutasin tolmulapiga eronevates nurkades, Anneli lõi köögi läikima, Markku tassis veel viimseid asju autodesse, ja siis peale lõunat olid kõik tööd valmis ja vana korter üle andmiseks valmis! Ja nii saabuski meile juunikuu :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar