Maikuu

Esimese lennuna peale Prantsusmaa külastust ootas mind Praha, kus olin kaks ööd. Seega suundusin kaardilt leitud Stromovka parki. Park oli tohutult suur, ja selle avastamist jätkub mul veel paariks Praha peatuseks. Uudistasin parki, uitades ühel ja teisel rajal, istudes ühel pingil ja teisel, ning lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidin minema linna peale süüa otsima, et siis kontserdile minna. Seekordne kontsert oli Klementiiniumi peegelsaalis, ja seekord oli keelpillikvartett, sopran ja orel. Saal ise oli väga tore, kuna orelimängijat sai jälgida laepeeglite kaudu. Muidu orelimängija välja ei paistnud, kuid laepeeglitest oli näha mida ja millal ta täpselt vajutas, et miskit häält teha.

Tahtsin Prahas ka maitsta kohalikku magusrooga trdelnik, kuid kuna mul oli sularahaga kehvasti, ja see asi tundus ka nii suur, et seda üksi tarbida, siis seekord jäi see mul jällegi proovimata. Ehk millaski teine kord.

Tagasi Londonisse jõudes, sain kokku Johniga Pizza Expressis, siis saatsin ta läbi Kensingtoni aia jalutades prantsuse keele tundi. Järgmisel päeval lendasin väga toredat Varssavi lendu, vahest lihtsalt on, et mõni meeskond on toredam kui teine ja see peegeldub kohe ka reisijates ja terve päev ongi toredam kui mõni tavalisema meeskonnaga päev.

Kuna järgmisel päeval ootas mind varajane lennujaama valve, siis õhtul lihtsalt magasin, ning lennujaama valvest saadeti mind Oslosse ja kohe ka tagasi – ka see oli väga tore tööpäev! Peale lendu suundusin veidi jalutama oma ööbimiskoha ümbruses, ja ühel hetkel avastasin, et miski auto jälitab mind. Õnneks sain jälitajast enne lahti kui oma ööbimiskohta jõudsin, aga paras ehmatus oli see küll kui ma olin selle avastanud ja aru saanud, et ega mul kuskilt mingit abi loota ju ei ole. 

Edasi tuli pika ooteajaga Nizza lend, kus me istusime Nizzas pea 3 tundi. Piloodid läksid kohalikku lennujuhtimistorni külastama, ma tahtsin nendega küll kaasa minna kuid teised kolleegid vaatasid sellele nii viltu, et loobusin oma esialgsest plaanist ja istusin hoopis lennujaama kohvikus, samas kohvikus kus me olime nädal varem Anneli ja Reedaga olnud kui me kiirustades veel postkaarte kirjutasime – nüüd oleksin võinud postkaarte hunnikutes kirjutada, aega oli mul ju palju J

Õhtul sain veel kokku Johni ja Heleniga meie liharestos, kus uudistasime prantsuse keelt veidi ja muidu maailma huvitavaid sündmusi. 

Ning viimane tööpäev oli mul Kiievi lend, kus meil oli nii hea meeskond, et üks naer ja naermine toimus kogu aeg, isegi reisijad olid murelikud, et kas meiega on ikka kõik korras… Loomulikult oli meiega kõik korras, mina kimasin peale lendu ruttu 3 terminali ja minu kodutee võis alata. 

Koju sain seekord kiirelt ühe jutiga, ning isegi Finnairi kella kuuene lend Londonist saabus Helsingisse varem – sellist asja ei ole veel juhtunud! Seega ei pidanud ma Helsingis jooksma ühest lennujaama otsast teise vaid sain kiiremal sammul minna seda teed. 

Teisipäeval sahmisin niisama kodus, ning kolmapäeval käisin Ita juures, ning me tegime pika jalutuskäigu Laulasmaale, sõime lõunat Ott ja Matilda nimelises söögikohas ja siis jalutasime tagasi Ita juurde koju, kus ta pakkus mulle nõgese ja muude heade asjade smuutit! See oli oluliselt parem kui lõunasöök söögikohas.

Jalutusteel nägime sellist toredat puude kokkusulandumist:

Reedel käisin tädi Zelda sünnal ja peale seda suundusin Reeda juurde, kuhu tuli ka klassivend Erki, ning lõpuks meelitasime ka Anneli kohale! Jutustasime üsna pikalt ja väga tore oli!

Laupäeval oli meil kultuuripäev: alustasime KUMU ja Tommy Cashi näitusega, mida ma veidi kartsin aga tegelikult ei olnudki nii hull kui uudistest paistis. 

Uudistasime ka kitlite näitust:

Siis oli Ellerheina emadepäeva kontsert, ning õhtu lõppes veel Aida etendusega rahvusooperis. Ning peale seda tuli veel terve päeva arutelu Mustas Puudlis. Oli üks äraütlemata tore ning kultuurirohke päev, mida saatis vihmasadu J

Ning siis saabus emadepäev – kogu see meie naistekari suundus seepeale Sardiinide restosse seda tähistama. Ning seal oli hea toit, suurepärane teenindus ja ilusad vaated nagu alati. Koduteel jäi meile teele veel Jussikas, kus me tegime veel ühe unenapsi ja siis suundusime koduteele. Selleks ajaks oli merelt saabunud miski külm udu, nii et need kes rattaga kogu selle teekonna olid ette võtnud, neil oli koju jõudes üsna külm!

Nädal algas auto remondiga, ning ma ise tahtsin minna solaariumisse, kus istusin poolteist tundi ukse taga ja ootasin et keegi tööle tuleks kuna ukse peal oli avamisaeg kirjas, kuid kedagi ei ilmunudki. Tulin siis tulema ja otsustasin hoopis rõdul päikest võtta. Siis kohtusin Malloriga, kellega sõime koos lõunat ja jutustasime kiirelt kõik jutud ära. 

Ning siis juba saabuski päev mil suundusin Londonisse, kuhu saabusin ootamatult vara, nii et jõudsin väga mitu asja ära teha: tellitud pesu poest kätte saada, Elenaga lõunat süüa, Elena juures aknast vaadata miski reklaami filmimist.

Järgmine hommik ootas mind juba Marseilles, kus oli jällegi väga tore meeskond, eesotsas prantslannast purseriga ning esimese ohvitseriga, kes valdas prantsuse keelt, noormees ise oli britt aga üles kasvanud prantsusmaal, seega mõlemad keeled päriselt suus! Selliseid ilmaimesid ei kohta just iga päev.

Tegin väikese jalutuskäigu linna peale ja seekord sattusin veidike ilusamatasse nurgatagustesse, kuid päris ilus see linn ikka veel ei tundunud. 

Õhtuks jõudsime Edinburghi. Hommikul sain omale uued kulmud, siis suudusin oma lemmik rootsi kohvikusse ja sealt jalutasin edasi botaanikaaeda, ning kuna vahepeal oli saabunud suvi, siis nüüd lihtsalt vaatasin taimi ja istusin ühe ja teise pingi peal ning soojendasin end päikese käes.

Õhtul lendasime tagasi Londonisse, ning järgmisel päeval oli mul ülipikk Ateena lend. Seekord olid esimese köögi kolleegid oluliselt toredamad kui tagumise ja ka mina sattusin etteotsa tööle :)

Järgmisel hommikul käisin Richmondis, et paar ostu soetada, ning lõunat süüa. Ühtlasi kohtasin ka jõevee tõusu ning väikese päikese leidsin ka pargipingil istudes.

Õhtuks ootas mind aga jällegi Marseille - seekord oli meeskond veidi igavam, ei keeleoskajaid ega midagi. Reisijad olid toredad kuid neid oli väga vähe.

Hommikul suundusin jalutusringile, seekord vanasse sadamasse, mis on ümberehitatud ja tehtud sinna igavesti moodne ja ilus Provence ja inimkonna muuseum. Väga ilusti on uus ja vana kokku pandud. 

Õhtu ootas meid Newcastles, kus ma järgmiseks hommikuks tellisin omale hommikusöögi vaatega :)

Ning siis suundusin jalutuskäigule, seekord lihtsalt mööda jõe kallast. Ühel hetkel tuli isegi päike välja. Ja nagu ikka, õhtuks lendasime tagasi Londonisse ja mina sealt edasi Helsingisse, kus ma veetsin seekord paar öötundi lennujaama magamiskonkus, ehk siis GoSleep toolis. See oli üsna hea mõte, sai vähemalt pikali visata ja kohati ma isegi magasin. Ning varajasel hommikutunnil lendasin koju.

Kodus olin sunnitud küll veel veidi magama, jube hea on ikka päris voodis magada. Ning kodusolemise nädal läks seekord lihtsalt olemise peale, midagi eriti tarka ma ei teinudki. Esimestel päevadel oli ilm ilus, nii et isegi õhtul saime veel randa minna ja päikese käes sirutada ja klantsajakirju uudistada. Leidsime ajakirjadest ka sellise toreda pildi, palun jälgige milline käevõru on minul ja milline prints Harryl ehk, et leidke mõni erinevus :)

Laupäeval käisin aga Reaalkooli kevadlaadal, ja õppisin Rhea valvsa pilgu all veidi pabereid voltima - ega see mul eriti välja ei tulnud aga nalja sai ikka. Ning siis pidasime Hera sünnipäeva, mängisme värskelt eesti keeles ilmunud mängu Kas tahad kihla vedada - nalja rohkem kui rubla eest ning jõudsime ka Elton Johni filmi vaatama.

Pühapäeval veetsin aega Mia ja Krisiga, ning soetasime omale ka uue mängu, ja õhtul mängisime seda kodus lausa hiliste õhtutundideni.

Esmaspäeva hommikul alustasin teed Londonisse, kuid seekord jäeti mind lennust maha juba Tallinnas ja mu teekond kestis ikka uhkelt terve päeva. Helsingi lennujaamas aga külastasin värskelt avatud Muumide kohvikut. Seal on isegi Muumipapa kõvakübar nagis :) See oli väga tore!

Esimene lend oli mul Ateena edasi-tagasi, ehk siis ülipikk päev, veidi hull purser, kes nagu midagi tegi aga midagi tehtud ei saanud. Nii et meil ülejäänutel oli üsna pikk päev.

Oma bussis, mis mind öömaja juurde viis, kohtasin Ilmar Taskat, kes tahtis valel ajal maha minna, ning ma krabasin temast kinni ja ütlesin, et see ei ole veel peatus hr. Taska. Ta oli muidugi nii õnnelik, et keegi teda tundis ja uuris kohe, et ega ma järgmisel päeval Los Angelesi ei lenda, et tore oleks koos minuga lennata J

Siis sain kokku Carolinega, kellega sõime lõunat ja rääkisime kõik vahepeal juhtunud juhtumised läbi, ning siis suundusin mina Toulouse. Meeskond oli tore, kuid minul oli järgmiseks päevaks plaan minna rattaga Canal du Midi äärde pikemalt kimama. Algul oli plaan sõita nii 25 km ja siis rongiga tagasi tulla aga kui ma need 25 km olin oma uhke linnarattaga läbinud, siis otsustasin veidi pikutada, väike karastav jook teha ning vaikselt linna poole ka tagasi rattaga kimada. Nii et kokku tuli mul nii 55 km. Ühesònaga oli mul üks igavesti tore päev.

Ning, et te ei arvaks et minu elu on üks ilusate vaadete jada, siis hakkan siia lisama huvitavaid vaateid hotellidest. Esmalt siis vaade meie Toulouse hotellist:

Järgmisel päeval, oli meil peale Toulousest tagasi saabudes ka Glasgow lend ja no sellel lennul peaks ikka tõlk ka olema! Ma olin meeskonnas küll ainuke välismaalane kuid ka keegi inglastest ei saanud midagi aru, mida kallid reisijad meilt soovisid! Aga muidu olid reisijad toredad!

Õhtul kohtusin korraks Alaniga, kellega seekord polnud aega õhtustki süüa kuna minu hommikune äratus oli väga varajane ja ma suundusin Korfu lennule, et sinna viia palju õnnelikke puhkajaid. Tagasiteel, olid küll osad reisijad oma kombed kas saarele maha unustanud või suurematesse kohvritesse pakkinud, või polnud neid neil ennegi olemas :)

Järgmistel päevadel oli mul ka pikad edasi tagasi lennud, ühel päeval sain jalgpallifänne Valenciast tagasi tuua. Kuna Madriidi lennujaam ütles juba enne suurt jalka matši, et nemad ei suuda kõiki neid fänne teenindada, siis osad olid sunnitud lendama Valenciasse ja sealt siis Madriidi, et sellest tähtsast mängust osa saada. Õnneks meie lennu pardal olnud fännid käitusid enam vähem korralikult. Üks veidike erivajadustega teismeline tüdruk, kes reisis koos oma isaga unustas oma keemiaõpiku lennukisse, mille mina leidsin ja üritasin neid veel terminalist üles leida, kuid kahjuks mul see ei õnnestunud, ning ma olin sunnitud selle õpiku leiubüroosse jätma. Loodan, et nad ikka saavad selle sealt kuidagi kätte!

Esmaspäevaks sain loomulikult omale lennujaama valve, ja sealt õnneks üsna lühikese lennu, väga toreda meeskonnaga. Ning siis tormasin ruttu-ruttu kolmandasse terminali, et siis ikkagi oma esimesest Helsingi lennust maha jääda, õnneks sain siiski teisele lennule miski imega peale - ootelehel oli 11 inimest, kuid kuna üks päris reisija ei soovinud selle lennuga minna vaid tahtis järgmist oodata, ja mina olin ootel olevatest ainuke üksinda reisiv inimene, kuigi mitte eelistusjärjekorras esimene, siis sain mina omale selle üksiku koha! 
Ning siia lõppu veel selline tähtis leid, et need kes Tallinnas elavad, elavad siiski Skandinaavias: