Juunikuu

Juuni alguse veetsin kodus, sain kokku hr. DJga, kellega jalutasime Stroomi ranna promenaadil, mis oli väga ilusaks tehtud ja pikendatud kuni Kakumäe Havenini. Me küll nii pikalt ei jalutanud, kuid veidike saime värsket õhku hingatud. Hr. DJ kinkis mulle ka sellise toreda lipsunõela, eks ma kasutan seda juuksenõelana:

Siis käisin rannas, et oma vanu konte soojendada, kimasin küll rattaga Rohuneeme tippu randa ja veetsin aega ka meie oma Haabneeme rannas. Väga mõnus oli! 

Reedel käisin koos ema ja tädi Lainega Raasikul, oma vanatädi Stellat vaatamas, tal oli nimelt maikuu lõpus sünnipäev, ja hiljuti sai ta omaleühe kurja diagnoosi, seega läksime nüüd teda vaatama. Oli teine üsna roosa ja rõõmus, vahepeal lihtsalt väsis veidi ära, ning siis pidi puhkama. Meie aga tegime omale kasvuhoones kasvavatest rohelistest taimedest salati ja jummel kui hea see oli! Tädi Stella oli muidugi oma firmakooki, rabarberi kooki ka teinud, ja no see on nii hea, et hirmus kohe! Päeva lõpuks jõudsid ka tööinimesed kohale, ehk siis Mirjam, Kai, Riina...nii et kokkuvõttes oli üks igavesti tore päev.

Järgmisel varahommikul suundusin mina aga Londoni poole, lennujaamast sain omale rendiauto ja kimasin sellega Sally juurde. Nimelt on Sallyl vana tall, mille nad Davidiga on ilusti korda teinud ja nüüd kord aastas toimub seal heategevuskontsert, et toetada neuroblastooma haigeid. Seekord oli külas pianist, kes oli ka oma viiuldajast õe kaasa võtnud. 

Mina aga jõudsin üsna varakult, mis tähendas, et sain veel veidi toimetada kui pidu algas. Kõigepealt pidin tühjaks tegema külmkapi, kuna seda oli vaja cateringil, siis aitasin üles panna suurt telki, kuna ilmateade lubas veidi vihma ja mullidega jookide joomine pidi toimuma õues, ning siis oligi aega panna kleit selga ja loomulikult sattusin ma siis ka mullidega jookide pudeleid avama :) Aga üritus oli väga tore, kontsert oli ilus, ning tall on kontserdipaigana lausa suurepärane. 

Järgmisel hommikul käisime Sally tütre ratsutamistrennis, siis võtsime sama telgi uuesti kahti - see oli oluliselt jergem kui eelmine päev selle üles panemine, ning siis kimasime lähedal asuvasse külla lõunale. Väga tore oli kogu minu ajaveetmine Sally ja tema perega.

Mina suundusin aga ööbima Thethford metsa juurde, kus ma järgmisel hommikul tahtsin väikese jalutuskäigu teha. 

Õhtul tegin jalutuskäigu Harling küla ümbuses, ning leidsin sellise toreda sigade põllu:

Vaateid oli ka teisi:

Hommikuks oli aga alanud selline vihmasadu nagu ei oleks üldse homset päeva, ning ma küll sõitsin matkaraja alguspunkti, lootusega et ehk metsa vaehl sajab vähem aga sain aru, et matkamisega pole mul tol päeval tegeleda mõtet. Seega suundusin vaikselt ja aeglaselt tagasi lennujaama poole, kokku sõitsin maha veidi üle 500 kilomeetri!

Lennujaama tagasi jõudes sõin väikese lõuna ja siis lendasin ööseks Oslosse. 

Hommikul suundusin skulptuuride parki uudistama. Park oli väga tore aga loomulikult oli minuga koos seda vaatama tulnud ka umbes 1 miljon aasia turisti, ning mõnisada tuhat ameeriklast. 

Park kiirelt üle vaadatud, suundusin lõunale, sõin quinoa salati, mis tundus hea kui ma seda sõin aga hiljem lennul keeras mul sees ikka üsna uhkelt. 
Siin ka vaade Oslo hotellist:

Londonisse tagasi jõudes, lendasime kohe Milaanosse ja kuna ma rohkem midagi ei söönud, siis oli mu enesetunne sinna jõudes juba itaalia hõrgutisteks valmis :) 

Hotelli koridori vaade on ka siin teiega jagamiseks:

Hommikul jalutasingi miskis suvalises suunas, sattusin miskisse tolmusesse parki, kus istusin ja vaatasin inimesi, siis sõin midagi, jalutasin veel ja suundusin tagasi hotelli, kus kohtasin meie firma nooremaid kolleege Mixed Fleet’ist, kes just saabusid hotelli. Nad nimelt teenindavad teist Milaano lennujaama, kuid ööpeatus on meil samas hotellis. Nende purser, keda ma tean meie endisest 

lennufirmast, bmi’st, tuli minuga rääkima, olles väga üllatunud kuidas ma Austinist nii ruttu tagasi tulin, et ma olin eelmisel nädalal tema Austini lennul olnud... Ma küll arvasin, et see ei olnud mina, kuid ta oli täitsa kindel, et see olin just mina olnud!

Peagi oli aga käes meie tagasilennu aeg, meil oli pardal üks hindu perekord, kus peretütar küsis, et ta miskipärast ei saa oma telefoni laadida, ma seletasin, et selles lennukis on küll USB pesad olemas kuid see süsteem veel ei tööta. Ta vaatas mind nagu kits pühapäeva ning küsis, et kas ta peab ootama kuni me õhku tõuseme, et laadida. Seletasin uuesti, et pistikupesad on aga elektrit neil taga ei ole sellel lennukil ja seega midagi laadida ei saa, ta küsis, et kas ma saaksin sisse lülitada miski nupu, et ta saaks oma telefoni laadida - selle peale ütles tema taga istuv, mitte tema perekonda kuuluv reisija, et see süsteem ei tööta ja telefone laadida ei saa. Seekord sai vist peretütar aru, et tema telefon jääb laadimata sellel lennul :)

Õhtuks jõudsime tagasi Londonisse ja mina oma öömajja, kus suundusin koheselt magama. Ärkasin korraks kell 2 kuid õnneks magasin siis edasi kuni 10neni hommikul. 

Veidi peale lõunat suundusin Invernessi lennule, mis veidi hilines ja seega oli meie ööpeatus seal eriti lühike, ja kuna Šotimaale kohaselt sadas vihma, siis ei hakanud ennast välja minekuga vaevama.

Hommikul vara suundusime Londonisse ja siis ruttu Pariisi, kus meid on tõstetud uude hotelli, mis iseenesest on täitsa OK, kuid ümbrus on kohutav! Meie lennuga tuli kaasa ka üks manageridest, kontrollima hotelli ja ümbruskonna turvalisust, kuna nii pilootide kui ka meie, ehk siis saiajagajate ametiühing ei kiitnud seda hotelli heaks kuid meie tööandja ütles, et see on sobiv. 

Mina, kui julge jänes, suundusin küll jalutuskäigule, et vaadata kui hull see ümbrus on, ja tõesti oli hull!  Minu jalutuskäigu esimesed 20 minutit olid sellised, et ma vabatahtlikult katsin end salliga, mille olin kaasa võtnud, et mitte tabada endalt huvitatuid pilke. Peale 45 minutit käimist, hakkasin juba nägema selliseid kohti kuhu julgesin isegi istuda ja veidi Pariisi uudistada...pimedas ei oleks ma üksinda välja läinud! Aga kõik lõppes õnnelikult ja ma sain ka tagasi hotelli ilma vahejuhtumiteta.

Varajasel hommikutunnil suundusime tagasi Londonisse, mina kimasin juuksurisse, siis Krisi rinnahoidjatele järgi, siis maniküüri ja siis Johni ja Heleniga kokku saama. Seekord me prantsuse keelega tegelesime väga vähe, kuid arutasime igasuguseid muid asju ja nalja sai palju.

Ning pühapäeval lendasin veel kiire Kiievi, sain veidi vene keelt harjutada ja nüüd suundun koju, jaanipäevale :)

Jaaninädal oli täis tennist, mida me Cara Miga pea iga päev mängisime. Esimestel kordadel mina võitsin kuid nädala lõpuks sai mu jaks otsa ja Cara Mi võttis revanši. Kohtusime ka Hera, Rhea ja Reedaga, kellega üritasime Haabneeme rannas ujuda, kuid oli nii külm, et vette läksin ainult mina. 

Kodus tegime veel paar kiiret ringi Ligrettot, milles Rhea tegi meile kõigile pika puuga ära 🤓

Käisin ka emaga jooga tunnis - see on ema ja ühe proua eratund aga nad lahkelt lubasid suvehooajal ka minul nendega liituda. Jooga oli keeruline aga mulle meeldis, nii et kui minu graafik lubab, siis olen ka edaspidi seal kohal :)

Siis kohtusime emad-tütred pundiga, kellega külastasime seekord restorani Anno, mis oli väga tore koht! Jõime maja šampanjat, mis oli suurepärane, osad söögid olid loomulikult paremad kui teised kuid kokkuvõttes olid kõik kohaga rahul.

Kohtusin Itikuga, kellega tegime väikese jalutuskäigu Laulasmaa vahel, sattusime Pärdi keskusesse, kuhu me seekord sisse ei läinud kuna väljas paistis päike ja siis ei tegeleta tubaste asjadega :) Lõunat sõime Laulasmaa Spaas, sinna me ka enam ei lähe.... ning siis läksime Meremõisa randa ujuma - sinna lähme teinekordki veel! Vesi oli küll soe, kuid vette läksin jälle ainult mina :)

Reedel käisime ema ja Cara Miga Leppneeme sadamas jaanipeol, kus esines minu lapsepølve lemmik Kukerpillid. Kahjuks ei jõudnud me ära oodata minu lemmiklugu aastast 1978 “Oi Külad, Oi Kõrtsid” kuid Kukrid olid oma vanas headuses! Ning rahvast oli peol ka üksjagu, ja mis peamine, esimese looga läks tants lahti! Nii, et oli väga tore üritus.

Laupäeval oli meil vaba päev, koos akende pesu, väikese šoppingu ja tennisega, ning õigel jaanilaupäeval imesime tolmu kogu korterist ja siis olime lihtsalt kodused ja õhtul suundusime randa lendavat taldrikut lennutama. Paraku suutis ema selle taldriku visata naabrite aeda, kuhu me sisse ei saanud ja sinna see taldrik jäigi :)

Käisime siis lihtsalt ujumas ja tegime seebimulle rannas, ja kodus grillisime šašlõkki pannil ja vaatasime telekat. Väga tore jaan oli!

Esmaspäeval asutasin ennast Londoni poole teele, Cara Mi tuli mind saatma:

Tallinnast sain ilusti peale, kuid Helsingis mu õnn katkes ja mind jäeti lennust maha :( Suundusin siis Anneli juurde ja läbi kivide ja kändude sain ikka kuidagi Londonisse. Ning mu esimene töölend oli Newcastle - mis algas hilinemisega, kuna lennuk toodi meile lennukite garaažist ehk angaatist ning siis pidi sellele tehtama korralik läbiotsimine turvateenistuse poolt ning alles peale seda saime pardale meie. Peagi hakkasid ka reisijad pardale tulema ja siis selgus, et lennuk on liiga raske, et maanduda Newcastles. Ehk, et me võtame küll kõik reisijad kuid kohu nende pagas jääb maha. Ning kapten tahtis vastava teadustuse teha reisijatele enne lennu algust! Me palusime, et ta seda ei teeks, sest muidu ei saaks meie kogu lennu vältel ehk et kogu 40 minutit muud teha kui ainult seletada, et kuidas reisijad oma kohvritega uuesti kokku saavad. Samas ei saa keegi midagi muuta, ega oma pagasist midagi võtta mida tal kiiremini vaja on .... nii et mingit vajadust neil sellele teadmisele enne õhkutõusu ei ole. Õnneks suutsime kapteni ümber veenda ja ta tegi vastava teadaande alles Newcastles maandudes, ja isegi siis suutsid oma 90% reisijatest küsida meie käest kas tema kohver on ikka pardal ja kui ei ole, siis millal see saabub...nii et mahaminek lennukist oli seekord väga aeglane. Kuid miks me olime nii rasked....see oli põhjustatud sellest, et eelmisel õhtul oli see lennuk tangitud, ning hakkas lahkuma miskile pikemale lennule, paraku selgus ruleerides, et lennukil on miski viga ja see tuli tagasi väravasse, sellele lennule määrati uus lennuk, ja vigane saadeti garaaži, et teda remontida. Paraku ei saa kütust lennukist välja tankida vaid ainult lennates põletada, seega kui see lennuk korda tehti siis leiti, et see sobib meie lennule. Keegi aga ei taibanud, et selle kütuse kogusega ta meile ei sobi... Aga nagu ikka, saime me kogu selle seletamisega hakkama ja reisijad olid enam vähem naeratavad lahkudes. Tagasilend oli veid lihtsam, kina seekord saime ka reisijate pagasi peale võtta.

Òhtu ootas meid aga Amsterdamis, kus ma järgmisel hommikul käisin oma lemmik rõngassaiade kohvikus ja siis istusin päikese käes ja soojendasin end.

Vaade hotelli aknast oli ka kaunis:

Tagasi Londonisse jõudsime jällegi hilinemisega ja seega jäime ilma oma teisest ööpeatusest Invernessis, ning kogu mu graafik muutus saadaval päevadeks, mis siis muutuvad eelmise õhtu kella 1800. Õnneks suutsin leida omale majutusi, ühel õhtul olin sunnitud Brexiti pagulasena Elena juurde minema, mis oli ka tore, saime tema ja ka tema korterikaaslase sünnipäevad ära tähistada, ning erinevaid kuulujutte jagada :) Oli väga tore õhtu!

Minu saadaval päevad muutusid vaid edasi-tagasi lendudeks, kuid meeskonnad olid alati toredad ja lennud samuti. Viimaseks päevaks sain valve, mis oli üsna mõttetu, kuna sellel ajal oleks mind saanud vaid kasutada lennuks mille tunnid on kokku 7.10 ning seda vaid juhul kui mind kohe välja kutsutakse. Peale 2 tundi lennujaamas istumist, sain ma aru, et ega minuga enam suurt midagi teha ei ole, ning kuna ma tahtsin õhtul koju minna, siis suundusin peale 3 tundi meie päeva opereerimise manageri poole ja uurisin, et mis võimalused on mul varem lahkuda, kuna mind millekski kasutada nagunii ei saa....ja mind lubati minna! Seda ei lasknud ma omale kaks korda öelda, vaid suundusin kiirelt kolmandasse terminali ja Helsingi lennule, kuhu sain kohe koha, ainult Tallinna lennuga on keeruline, kuid ma loodan parimat!