Aprill algas külaskäiguga tädi Zelda juurde, mis on alati selline lilla üritus. Õhtul käisime Cara Miga Sveni joogas. Mina ikka tegin kõik harjutused kaasa nii palju kui jaksasin, Mulka aga vahepeal ikka viilis kõvasti J
Teisipäeval jagelesin Maksuametiga, et selgeks teha kas ja kes mina olen. Ning esialgu otsustasin ikkagi, et minu maksu ja ka deklareerimiskohustus jääb siiski saareriigi osaks. Ning kolmapäev kimasin tagasi Londonisse ning järgmisel päeval kohe Prahasse.
Seal jalutasin linna teise otsa Petrin parki. Algas see park kommunismi ohvrite memoriaaliga, mis oli üsna muljetavaldav.
Siis leidsin toreda vanaaegse trammi, mis mäkke suundus ja oli ühtlasi linnatranspordi üks liinidest. Veidike tekitas mulle segadust asjaolu kuidas piletit osta, kuid sain sellega hakkama ja oeagi leidsin end koolilapsi täis tuubitud trammist, mille akendest avanesid kaunid vaated üle terve Praha.
Üleval pargis leidsin aga Eiffeli torni, millest vaadet mul aga ei õnnestunud uudistada kuna ülesronimiseks oli vaja sularaha, mida mul aga ei olnud. Kuid alati tuleb ju sihtkohtades midagi järgmiseks korraks jätta, sest muidu saavad ju kõik kohad uudistatud ja nii ei ole ühel päeval enam midagi vaadata.
Hakkasin siis veidi madalamaid vaateid uudistades allapoole tagasi suunduma ning tee peale ette jäi mulle kloostri õllekas, kuhu ma ka loomulikult sisse astusin. Ja kloostri õllekas ei ole ju viisakas veini tellida, seega võtsin minagi õlle, mis oli juba segatud spritega - maitses väga hea.
Päike paistis ja rahvas muudkui tegeles omade asjadega, ühesõnaga oli üks tore päev. Õhtul suundusin kontserdile, keelpillikvartett esitas paar osa Vivaldi aastaaegadest ning veel mõned pärlid, mis keelpillidele on kirjutatud. Kontsert oli väga tore, eriti tore oli kuulajate arv, tervelt 9 inimest olid kella viieks otsustanud tulla Püha Miikaeli kirikusse seda kontserti kuulama.
Londonisse tagasi jõudes tegin jalutuskäigu läbi Bushy pargi, uudistasin hirvi, külastasin oma lemmik maniküüri salongi ja suundusin Bill’s restorani lõunat sööma, kus oli tohutu rahvaste koguneminekuid siiski mulle leiti laud ja anti süüa ka.
Siis vahetasin oma Kiievi lennu kollegi soovil pikema päeva vastu, kuna ta sai peale Kiievi lendu koju, Itaaliasse, lennata kuid peale seda pikka päeva ei oleks ta enam kodulennule jõudnud. Minul sel päeval kuskile kiiret ei olnud, seega oli mul ükskõik mida ma lendasin. Lisaks sellele, et mu kolleeg sai koju minna sel õhtul, oli minul väga tore lennupäev.
Järgmine sihtkoht oli Oslo, kus tegin pika jalutuskäigu, ja sain aru, et meie pool maailmas on ikka nii ilus! Miskil hetkel avastasin, et mind vaadatakse imeliku pilguga, kuid siis sain isegi aru, et olin punase tulega sõiduteed ületanud, kui ühtegi autot ei olnud lähenemas ja selliseid asju ju ometigi Skandinaavias ei tehta J
Londonisse tagasi jõudes kimasin Elena juurde, sõime koos hommikust ning jutustasime, siis kimasin poodlema, ja Johni ning Heleniga kokku saama meie tavapärasesse liharestosse. Oli tore nagu ikka!
Siis oli mul uuesti graafikus üks igavesti pikk, kahe lennuga ehk siis 4 sektoriga päev – kuid sellistel päevadel on alati lootust, et esimesest hilined ja siis ehk jääd teisest otsast ilma…seda küll tihti ei juhtu kuid seekord läks meil õnneks ja me tegime sellest 4 lennust vaid kaks ja siis võisime koduteele asuda JMina kimasin siis autorenti, et sealt võtta omale paariks päevaks renditud auto. Kuna ma aga olin nüüd nii varajaselt sinna jõudnud, siis minu poolt valitud autoklassist neil autot anda ei olnud ja mulle anti veidi kõrgemast klassist auto – mis oli loomulikult nii suur, et ma ehmatasin veidike kui seda nägin. Aga sõita oli hea kui ma juba selle suurusega olin veidike harjunud. Kimasin siis kohe Kätlini juurde, kes oli ka muidugi üllatunud, et ma sellise laevaga kohale olin tulnud.
Käisime koos Kätlini ja Jeziga kohalikus pubis, kus meil õnnestus väike laud kuidagi saada kuigi enamus lauad olid reserveeritud kuna oli pubi viktoriini õhtu. Ning hiljem jõime veel kodus veini ja jutustasime niisama.
Hommikul tegi Jez tööd ja meie Kätliniga käisime jalutusringil, mis lõppes kohaliku väikese lennuvälja juures, kus me istusime päikese käes soojas ja uudistasime väikeseid lennukeid meie ümber.
Kätlini juurde tagasi jõudes valmistas ta meile kiirelt ülimaitsva supi ja mekkisime nende enda leivamasinas valmistatud leiba ja siis oligi minu aeg lahkuda Lymingtoni suunas. Mul oli nimelt veel üks vaba päev, mille olin otsustanud veeta New Forest pargis. Lymingotnis tegin linnakese vahel väikese jalutuskäigu, nii ilus oli aga parjagu jahe!
Siis otsisin üles oma majutuse ja seadsin ennast seal sisse. Hommikul sõin hommikusöögi ja suundusin esimesena Boldre matkarajale, mis oli väga tore ja vaheldusrikas, nägin nii sinikellukaid kui ilusaid vaateid, ning mõnusalt lõhnavat männimetsa.
Kuna see esimene rada oli selline väike jalutuskäik, siis suundusin veel teisele rajale, mis oli veidi kõhedam, kogu aeg olin suurte puude varjus ja inimesi ei olnud rajal peale minu ühtegi.
Lõppes aga rada kohaliku pubi juures, kuhu ma ka sisse astusin ning tahtsin süüa, kuid söögiaeg oli selleks päevaks juba lõppenud. Lahke baaridaam aga lubas mulle siiski väikese roa küpsetada – nii tore, kui inimesed teevad midagi lihtsat aga erilist ja seda ainult Sulle! Sain kõhu täis ja suundusin tagasi Londonisse. Seekord olin nii julge, et viisin autoga oma kohvri öömajja ja siis viisin auto tagasi rendikasse ja jalutasin kaks kätt taskus majutusse. Hiljem saabus Alan, kes ööbis samas majutuses ja kellega me siis veel pikalt jutustasime, kuni oli aeg magamisega tegelema hakata.
Järgmine sihtkoht oli Rooma, kuhu me jõudsime küll üsna hilja õhtul aga kogu meeskond oli nii üksmeelne ja me kõik suundusime ümber nurga suurte tünnidega veinikohta, et kõik koos ühe klaasikese veini juua. 7 pudelit punast, mõned õlled ning margariitad ning baariomaniku poolt pakutud grappad, hiljem koperdasime tagasi hotelli poole…aga väga meeleolukas õhtu oli!
Hommik oli muidugi raskem, kuid ma sundisin ennast voodist välja ronima – imestades märkasin, et tuba oli mul väga korras, riided ilusti volditud voodi peal, õnneks olin teises voodis siiski üksinda JPanin aga riided selga ja läksin linna peale jalutama, Sant Eustacio kohvikus tegin väikese peatus ja jõin ühe piimavahu rohke cappuccino – ohh kui heasti see maitses!
Siis lonkisin Piazza Navone poole ja sealt Cantina Cuccina restosse, kus oli minu aknaäärne laud vaba ja ma sõin ühe pizza ning jõin coca colat peale….see oli nagu imerohi sel hetkel! Ning mu jalutuskäik viis mind edasi Vatikani suunas. Kuna oli palmipuude püha siis oli terve linn palmiokstega vehklevaid inimesi täis ning kõik olid ülevas meeleolus.
Kokkusaamine hotellis enne lennule suundumist oli meil sellises õrnas meeleolus, enamus meie seast ei olnud hotellitoast lahkunud. Teel lennujaama ümbritses meid tohutu rahetorm, korraks mõtlesime, et ehk see on miski märk ja me ei peaks lahkuma…kuid siiski suundusime lennukisse ja alustasime lendu Londoni poole. Õnneks siiski midagi ei juhtunud ja lend möödus vahejuhtumiteta.
Järgmisel hommikul käisin jalutuskäigul koos tuttava härra Jimiga, kellel oli vaja üle vaadata Magna Carta ning Kennedyle pühendanud mälestusmärgid, mis asusid kohe lennujaama ja Windsori vahel. Ühtlasi leidsime sealt ka Commonwealthi lennuväelastele väga uhke memoriaali ning hunniku kellukaid, mis olid terve metsaaluse siniseks värvinud.
Õhtu tervitas mind Marseilles. Reisijad olid enamuses pahased prantslased, ning põhjus miks nad pahased olid, oli, et miks nendega keegi prantsuse keeles ei räägi…ehk on siiski väike vihje lennufirma nimes, et mis keeles me esimesena reisijate poole pöördume J
Marseilles tegin hommikul väikese jalutuskäigu, oli ikka endiselt kole koht!
Järgmine päev ootas meid Pariis, kus oli vahepeal toimunud suur katastroof, nimelt oli toimunud Notre Dame tulekahju. Arvasime siis meiegi kolleegiga, et lähme uudistame kui suur kahju ikka on. Jalutasime Jumalaema kirikuni, ning juba kaugelt oli näha turidtide horde, kes tegid kannatada saanud kultuuripärandiga “selfie’sid” ise samal ajal ilusaid nägusid tehes ja huuli torru ajades!
Kirik ise paistis külje pealt enam vähem, kuid vaated ülevalt, mida hiljem ajalehtedes nägime, olid kohutavad. Liiklus oli suletud terve kvartali jagu ning telekanalite kaameratest ei olnud puudu. Kohtasin ka kodumaist pikka ja blondi Eeva’t, kes paraku rääkis telefoniga ja ma ei hakanud seega talle ligi, et oi,oi ma olen ka eestlane J
Kolleeg Gemmaga leidsime aga omale ühe toreda boulangerie kus kinnitasime keha ilusate saiade ja tugeva kohviga. Ning siis alustasime tagasi jalutuskäiku hotelli suunas, selle aja jooksul oli saabunud ka suvi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar