Paraku pöördus tuul küll kuid muutus hoopis tugevamaks ning lained seega ka üsna huvitavaks. Miskil hetkel mulle tundus, et me sadamasse ei saagi muudmoodi kui ainult ujudes ja siiski ei ole kindel, et me Tallinna sadamas ennast avastame. Aga, kõik lõppes õnnelikult ja me saime isegi ilma oksendamata kuivale maale.
Edasi viis meid tee Haapsallu, tegime kaltsuka tuuri – mina sain uued lennukingad! Ning nagu meie väljasõidul ikka, on ju vaja ka keha kinnitada. Seekord valisime
Hapsal Dietrich nimelise koha ja see oli superluks. Kes Haapsallu satub, soovitan sealt kindlasti läbi astuda! Ning lõpuks saime ka Mia kätte, kellele me olime Haapsallu järgi tulnud.
Järgmisel päeval kimasime aga Paljassaarde, et sealsel matkarajal otsida šoti mägiveised – paraku need meile ennast ei näidanud!
Siis külastasin jällegi hambaarsti, kes seekord õnneks väga hullusti haiget ei teinud ja isegi süstiga olin juba peaaegu sõbraks saanud. Jõudsime veel Mulkaga rannas käia, sel ajal jõudis Kris kogu mööbli ümber tõsta, siis mängisime tennist – MINA võitsin muidugi JJa võidulõuna toimus traditsiooniliselt Coccodrillos.
Esmaspäeval tegime pika jalutuskäigu mr. Djga Kopli vahel – üsna huvitav ümbrus oli. Sööma suundusime siiski Telliskivi linnakusse JJa siis saatsin hr. DJ tagasi laeva peale. Teisipäeval sain kokku Ita ja väikese Siimuga, kellega uudistasime Sittowi näitust, veidi tuli meile sellest rääkima ka Kaisa Piia, kes on Sittowi loominguga veidi lähemalt seotud. Minule ja Itale meeldis näitus ja Sittowi looming väga, väike Siim jäi aga veidi eriarvamusele. Õhtul pidin kiirelt aga lennule minema, kuna hommikune lend oli pungil täis. Seega sain veel õhtul Anneliga leiba süüa ja niisama muliseda. Hommikul suundusime aga Londoni lennule, kuhu ikka mahtusin peale. Ning töölend oli kohe Viini, mis oli minu jaoks uus sihtkoht. Seekordne lend oli küll edasi-tagasi kuid sain aimu reisijatest, keda antud liinil kohata. Ja reisijad olid väga toredad!
Järgmine sihtkoht oli Newcastle, kus oli maandudes ja ka maa peal viibides väga huvitav tuul. Ma suundusin kohe lendurite juurde, et seal õhkutõusul seda tuult uudistada, kuid paraku õhkutõusul seda eriti ei kohanud ja ka vaated olid veidi igavamad kui maandudes. Kuid minu ööpeatus oli hoopis Nizza ja seda lausa kaheks ööks. Lend oli üsna huvitav, nimelt oli üks reisija otsustanud, et ta hakkab tüli norima meie purseriga, mis päädis sellega, et reisija tõukas purserit, millest me ka politseile teada andsime, kuid kuna kell oli hiline ning ka lennujaama töötajad tahtsid koju minna, siis ei viitsinud keegi selle intsidendiga tegeleda. Piirivalve kirjutas üles reisija nime ja lubas temaga hiljem koos politseiga ühendust võtta…
Mina olin oma vaba päeva otsustanud veeta külastades Monacot, kuna seal oli mul käimata. Hommikul kimasin rongi peale ja juba see teekond oli nii ilus. Tee lookles täitsa mere äärest ja vaated olid väga ilusad. Peagi olin aga Monacos kohal ja hakkasin uurima, et kuhu minna ja mida teha. Esmalt jalutasin kasiino suunas, kuid veidi suurema ringiga, et veidi tutvuda ümbrusega. Esmased muljed jalutuskäigust olid, et enamus soomlastest olid ka saanud kohale tulla. Sest soome keele osakaal oli tohutu, ületas pika puuga tavapäraselt esikohal oleva vene keele.
Mina aga uudistasin kasiinot, nii seest kui väljast – oli teine tõesti ilus.
Siis jalutasin vürsti lossi juurde ja kuna aega oli palju siis astusin sealsesse muuseumisse sisse ka.
Ja uudistasin ka kõrgeauliste autokollektsiooni.
Ja siis jalutasin niisama mööda nurgataguseid. Oli üsna tore linn-riik, rahvast liikus linna peal vähe aga ega seda ruumi ka kole palju ei ole. Vaated olid muidugi väga ilusad.
Ja mis peamine restoranis pakuti ka väikest pudelit veini J
Edasi suundusin kodumaale, kus unustasin Rhea lõpetamise ja kui Reet helistas ja küsis, et kus ma olen, siis panin ruttu riidesse ja kimasin kohale. Aktusele ma muidugi enam ei jõudnud kuid kodusele koosviibimisele jõudsin veel ikka kohale. Jaanipäeva plaan oli meil minna Ruhnu saarele….kuid ilmateade ei olnud just soosivaim ja suve ainuke torm andis oma saabumisest uhkelt teada….nii et meie plaanid muutusid hoopis jaanipäevaks Üdrumal, Anneli juures. Ning õigesti tegime, sest tol päeval väljunud laev Ruhnu ei jõudnud vaid pööras poolelt merelt tagasi Pärnu suunal…
Meil oli aga lõbus nagu ikka, lõke oli kohati nii suur, et pidime juba tuletõrje kutsuma ning hommikul selgus, et üks madrats ja voodiriided olid kadunud – ehk me olime koristamisega liiale läinud ja lõkkesse sattus ka asju, mis sel aastal sinna veel sattuma ei pidanud ;) Loomulikult mängisime ka Eesti Mängu.
Töötegemist jätkus ka järgmiseks päevaks, ja nalja sai rohkem kui oodata oskasime. Tegime ka kiire matka ja meie Reedaga käisime ka rabajärves ujumas.
Kodus tagasi olles, harjutasime Miaga värskes õhus magamist, ehk siis magasime rõdul:
Jõudsin ka Reedaga uudistada Sittowi näitust, kus jällegi Kaisa meile veidi giiditeenust osutas, siis kohtusin veel Itikuga, kes suutis kuidagi valesti oma tooli sättida ning kukkus väike Siim tema süles – ma siis kiirelt haarasin Siimu, ning siis ühe käega aitasin Itiku püsti. Õnneks, keegi haiget ei saanud, Itik sai küll sinika ja Siim lihtsalt ehmatas, ning minuga kaasas olnud Cara Mi ehmatas veel rohkem.
Teel Londonisse tegin jällegi pikema peatuse Helsingis, sest õigeaegne lend oli pungil täis ja ma kindluse mõttes läksin varasema lennuga. Anneli tuli mulle vastu ja me veetsime kvaliteetaega miski karjääri ääres päevitades ja ujudes. Siis kimasin Londoni lennule ja õhtuks veel Viini. Hommik Viinis oli mul tegemist täis, nimelt käisin Belvedere muuseumis Klimti Suudlust vaatamas! See oli mu tegemiste nimekirjas ammu ja nüüd ma siis sain sinna kohale. Väga ilus oli! Ja kuna ma olin seal kohal muuseumi avamise ajal, siis sain suhteliselt üksinda vaatamisväärsust uudistada.
Järgmine päev ootas mind Edinburgh, seal oli mul ka veel üks küngas ehk siis Carlton Hill vallutamata, ning sinna ma siis suundusingi. Ilm oli ilus, päike paistis, taevas oli sinine ning oli meeldivalt jahe.
Loomulikult külastasin oma lemmik rootsi kohvikut ja käisin ka juuksuris. Tagasi Londonisse jõudes külastasin Sudaani/Somaalia linnaosa ja käisin seal pediküüris ning siis uudistasin seal lähedal asuvat parki, kus oli väga uhke rula ja rattarada. Siis ööbisin veel Genfis ja peale tagasi saabumist alustasime Elenaga Wimbledoni külastust. Jõudsime esimesel hommikul järjekorda nii kell 9 ja minu järjekorra number oli 9484… Tund aega seismist ning mitte edasi liikumist ja me otsustasime minna pubisse ja uurida kas on võimalik telekast veidi tennist vaadata.
Tagasi sissepääsu poole jalutades, nii 3 tundi hiljem, nägime et inimesed kes meie ees olid, seisid endiselt järjekorras ja olid umbes tunni kaugusel sissepääsust. Me suundusime selle peale hoopis teise pubisse jalkat vaatama ja siis kohalikus ilusalongis maniküüris ja siis oligi juba õhtu käes ja me suundusime koju. Järgmimst hommikut otsustasime alustada varakult, ning juba esimese rongiga kimada Wimbledoni. Ja nii me olimegi juba kell 6.30 järjekorras ja minu numbriks oli seekord 5052 ja peale 5 tunnist päevitamist ja Andre Agassist möödumist, olimegi kell 12 juba väljakute ääres!
Rahvast oli tohutult palju, kuid elamused olid kõike seda väärt. Kuna meil oli aega järjekorras, siis olime teinud põhjaliku plaani, et millist mängu mis kell ja millisel väljakul vaadata. Seega jõudsime vaadata nii noori sakslasi, kui moldaavlasi ja loomulikult Anett Konteveiti – teda nägime nii mängimas kui ka mängu vaatamas J
Saime ka tagastatud esimese väljaku piletid, kus mängis (karjus) suurde tennisesse tagasi tulnud Šarapova, ning nagu meie valitud mängud ikka, oli ka see tohutu maratonmäng, mis kestis veidi üle 3 tunni!
Hommikul magasin sisse, kuid siiski jõudsin oma Helsingi lennule, paraku jäeti mind maha Tallinna lennust ja suundusin Anneli juhtimisel laeva peale, kus avasin oma kohvri ja seal oli kuri kiri turvatöötajatelt, et nad võtsid minu akupanga hoiule ja kui ma tahan seda tagasi saada, siis võtku ma nendega ühendust. Nii et palun olge hoolikamad oma kohvreid pakkides!
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
VastaKustuta