Juulikuu

Juulikuu algas emale šokolaadi-juustukoogiga Reval Cafest, kes seda veel proovinud ei ole, siis palun proovige, see on tõesti väga hea! Ema oli vahepeal saanud jällegi aasta vanemaks, targemaks vist enam mitte, sest enam targemaks ei ole ju võimalik saada :)

Esimestel kodus olemise päevadel ei teinud ma mitte kui midagi ja seda koos hr. DJga, siis paraku pidi hr, DJ tööle minema ja mina läksin emaga Aivazovski näitusele Kadrioru kunstimuuseumisse. Jummel kui detailseid maale on ikka võimalik maalida! Ja eriti tore on, kui neid veel giidi juhendamisel vaadata saab! 

Kuna ma juba muuseumi tuure alustasin, siis järgmisel päeval uudistasime Reedaga disaini muuseumi....seal me muidugi tundsime, et veidi peame arenema enne kui kõigist asjadest aru saame. Hiljem kinnitasime keha kohvikus Rukis, kus lootsime maitsta ka presidendi vastuvõtul pakutud kooki, kuid paraku oli see juba menüüst maha võetud ja meil tuli leppida tavalisema menüüga. Suurest kurvastusest, suundusime Rotermani kvartalisse õllekasse ja tegime seal paar jooki. 

Järgmisel päeval käisin rannas ja kodus ei teinud mitte kui midagi, isegi telekat ei vaadanud. Ning pühapäeval istusime Cara Miga ratta selga ja kimasime Leppneeme sadamasse, saime kokku terve hunniku sugulastega ja suundusime Prangli saarega tutvuma. Meil oli kaasas ka meil hoiul olev koer Tõmmu, kes vist ei olnud enne laevaga sõitnud, kuid ta pidas täiesti eeskujulikult laevasõidu vastu ning ka kogu Prangli päev läks tal edukalt. Meie aga tutvusime saare lõunapoolse osaga, ning uudistasime ka randa hoolikalt. Ning tegime ka kontroll-söömise Prangli restos, mis oli väga tore koht! 

Tagasi mandrile oli laev rahvast pungil aga me ikka leidsime omale istumiskohad, Leppneeme sadamas olid mind ja Cara Mi’d ka rattad ootamas, ning me kimasime läbi Kelvingi küla koju. 

Järgmisel hommikul jõudsin veel emaga rannas olla ja siis suundusin läbi Oslo Londonisse. Seekord kõik õnnestus, Tallinna Lennujaamas olid regustreerimislauas väga toredad tütarlapsed ja ka kodumaise lennufirma pardal olid väga toredad ja mis peamine, ilusad, tüdrukud, ning peagi olingi Oslos ja sain ka oma lennufirma lennule peale, kus minu üllatuseks oli teenindajaks noormees keda ma tundsin! 

Ning esimene töölend oli Amsterdami, kus seekord käisin samuti bagelite kohvikus, kuid kuna putukad olid mul juba maitstud, siis seekord võtsin tavalise määrdejuustuga bageli, mis oli samuti väga hea. Siis jalutasin veel sihitult mööda Haarlemi linnakest ja kokku tuli muidugi 8 kilomeetrit seda jalutamist.

Järgmisel päeval olin Milaanos, kus leidsin miski tolmuse pargi, kus lootsin minna planetaariumisse, kuid kuna seal oli üsna mitu kooli, kes miskeid asju ajasid, siis tavainimestega ei tahetud tegeleda ja ma loobusin sinna sisse saamisest ning suundusin miskit pikemat rada tagasi hotelli.  

Järgmisel päeval lendasin Beirutisse, koos väga toreda meeskonnaga. Meie tavapärane de-brief, ehk siis peale lendu koosolek kujunes üsna pikaks, mis on ainult hea näitaja kuna tähendab, et juttu jätkub kauemaks. Minul oli järgmiseks päevaks kindel plaan minna mäest alla, kus asub meie hotell, jalutada siis veidi mere ääres, ning tulla siis üles tagasi. Minuga tahtis ühineda üks kolleeg, kes siiski lõpuks loobus sellest plaanist. Alla minek mäest oli suhteliselt lihtne, alla jõudes sain miski sõjaväelase käest pahandada, et julgesin pilte teha, kuid minu pilte üle vaaadates ta siiski nõustus nendega, õnneks ei küsinud ta millisest riigist ma pärit olen, ning ma sain suunduda kaubanduskeskusesse hommiku-lõunasöögile. Ning siis alustasin ma oma tagasiteed.....ohh, see oli raske! Miskil hetkel tundus mulle endale, et ma suren enne üles saamist, kuid veidi istudes varjus ja puhates, suutsin jõudu koguda ja kui mulle tundus, et enamei jaksa ja nüüd peaks taksot otsima, siis oli jällegi nii vähe veel minna, et narr oli taksot otsida. Seega suundusin ka tagasi hotelli kuni lõpuni omal jõul. Hotelli tagasi jõudes, kimasin aga kohe basseini ujuma ja see oli seekord eriti lõõgastav.

Kui Beirutisse lend oli reisijate osas selline keeruline, ehk et kõik 131 reisijat, kes tagumises salongiosas istusid tahtsid midagi, ja kindlasti tahtsid nad seda erinevatel aegadel, siis tagasilend oli veidike kergem, enamus reisijaid nimelt magasid :) Seega oli see meie jaoks lausa veidike igav. Mina aga suundusin edasi jällegi Stockholmi, kus seekord lootsin kodumaise lennufirma lennule peale saada kuid, mis endiselt ei õnnestunud. Seekord läks lausa nii, et olin sunnitud omale soetama Arlanda lennujaamas uue ning päris pileti Tallinna. Hommikul helistas aga kodumaise lennufirma töötajate reisidega tegelev inimene ja uuris, et mis jälle juhtus ja vahetas mu piletid ära,  ning tegi päris piletile tagastuse. Nii et hommik on kohe kindlasti õhtust targem!

Tallinnas suundusime hr. DJga Relvade ja Rooside (Guns’n’Roses) kontserdile. Mina muidugi arvasin esimesed 5 laulu, et see on miski soojendusbänd alles, kuna hr. Rose nägu oli liikumatu ja hääl tundmatuseni muutunud ja heli oli ka üsna kehva. Kuid siis tuli miski lugu, mida ma teadsin, ja ma sain aru, et tegu ongi õige bändiga lihtsalt väga vananenud. Muljed on sellised, et nüüd on nähtud, enam ei lähe :) Peale kontserti oli väga tore rongkäik läbi linna, isegi liiklus oli kinni pandud. 
Ühel hommikul oli Haabneemes selline udu, tavaliselt on see loodusnähtus kuskil juuni alguses, sel aastal on aga kõik veidi tagurpidi ja seega tuli see pooles juulis:

Siis käisime Reeda ja osade lastega Reeda sõbranna aias musti sõstraid korjamas, lapsed ja mina maadlesime peamiselt supiga tiigil ja nalja sai muidugi rohkem kui me naerda jaksasime. Me nimelt üritasime kolmekesi supilaua peal püsti seista aga see osutus siiski võimatuks :)

Kuna oli väga palav, siis üritasime ka Clarat ujuma meelitada:

Ning kui nädal juba algas maailmanimede kontserdiga, siis nii see ka jätkus. Järgmine kontsert oli Tartus, ja esinejaks A-ha. Hr. DJ ja mina olime Tartus kohal juba päev varem ja uudistasime, mis elu seal linnas suvel elatakse. Väga palav oli! Kuid siiski leidsime ühe väga toreda Kuuba baari, kus pakuti erinevate maitsetega mojitosid. Ja seal baaris me siis elu vaatlesime. 

Järgmisel hommikul lootsime kokku saada klassiõe Teaga, kuid paraku ta siiski ei saanud meiega ühineda L

Me siis otsustasime jalutada tagurpidi maja juurde, uudistasime seda, nii seest kui väljast – seal majas oli hea ja jahe olla J

Tagasitulles linna vahele, otsisin üles vana kursaõe Monika, jah just sellesama, kelle terviseks me ikka vahest tooste hüüame, ning me tegime kiire jutustamise sessiooni. Monika oligi isegi üllatunud, et tervis on tal väga hea, eks see tänu nendele tuhandetele toostidele. Igal juhul oli väga tore kohtumine!

Ning õhtul ootas meid Tartu Laulaval ansamber A-ha. Rahvast oli vähe, ilm oli ilus, ning bänd tõmbas rahva käima juba esimesest laulust! Kontsert oli kahtlemata parem kui samal nädalal kuuldud teine kontsert. 

Tagasi pealinnas olles, sain kokku Itikuga, kellega me tegime tema kodunt jalutuskäigu Laulasmaale, ujusime kiirelt ning siis lõunatasime ja jalutasime jällegi tagasi Itiku juurde. Väga mõnus jalutuskäik oli!

Siis õnnestus mul lausa üksinda kodus olla, no merisiga oli ka, kes oligi mu peale veidi pahane, et ma talle polnud värskeid võililli toonud…

Tagasi Londonisse suundudes, oli lennukis loomulikult kohtade puudus ja minule jagus koht vaid lennuki selles osas, kus endiselt pakutakse jooke, mille eest ei pea lisatasu tasuma. 

Londonisse jõudes, kohtusin Johni ja Heleniga, kellega panime kogu maailma paika, ning parandasime veidi ka oma prantsuse keelt.

Edasi lendasin väga hilinenud Ateenat, ning kuna mu tööpäev venis ünsa pikaks, siis üritasin oma puhkeajale pikendust saada, kuid paraku ei vastanud meeskondade jaotusosakond telefonile, ning mul ei õnnestunud oma pikendust saada. Seega suundusin lõunale pubisse ja öhtu eel veel lendasin Istanbuli. Äriklassis, kus ma seekord töötasin, lendas meil miski saudi perekond, täiskasvanud 2 tütart, ema ja isa. Kuid see mismoodi need tütred käitusid, hiljem muidugi saime aru, et isa ja ema käituvad samamoodi, vahepeal tundus mulle, et isa ja ema hakkavad omavahel käsitsi kaklema, sest ilmselgelt tuli sõnadest puudu…Õnneks avastasid nad siis ise ka, et nad läksid väga väljuhäälseks, ning veidike aega oli rahu maa peal… 

Istanbuli kohale saades, olin otsustasin magada palju jaksan. Ning ärkasin selle peale, et vihm krabistas vastu akent! Ega ma eriti ei oodanud, et keset suve Istanbulis vihma sajab, kuid see fakt aitas mul oma ajaveetmise osas kergemale otsusele. Basseini äärde minek polnud ju enam vajalik ja seega sain rahulikult minna jalutuskäigule hotelli ümbruses. Leidsin sealt mõnusa rannapromenaadi, ning toreda sadamaküla, kus turiste nappis ja enamus külastajad olid vaid kohalikud. Kuna oli laupäev, siis oli puhkepäev ja kohalikud olid koos peredega parkides grillimas ning pallimänge mängimas. Miski kohalik bänd andis ka ühes suuremas pargisopis kontserti, mis oli eriti tore. Istusin ükk aega pingil, vaadates merd ja kuulates kohalikke helisid. Miskil hetkel sai küll tühi kõht minust võitu, sest kõik need grillid muudkui lõhnasid ja tuletasid mulle meelde, et hommikusöök oli mul ununenud. Kimasin siis leitud sadamakülla hommiku-lõuna-õhtusöögile, koos väikese õllega.

Tagasi Londonisse jõudes sain kokku tuttava spiooni Jimiga ja seekord külastasime Blenheimi paleed, kus siis on resideerunud Marlborough hertsogid aastasadu. Palee oli muidugi absoluutselt vaimustav ning aed ja park palee ümber veelgi toredamad. 

Ja minu viimaseks töölennuks oli Palermo, mis muidugi hilines ja enamus reisijaid jäid oma jätkulendudest maha kuid mina jõudsin siiski oma Helsingi lennule ja sain ikkagi juulikuu lõpuks koju J