Maikuu

Ammani lennul sattusin tööle äriklassi. Amman on veidi pikem lend kui meie tavalised Euroopa otsad ja seega ka teeninduskontseptsioon ning toode mida pakume pardal veidi teistsugune. Nii et veidi oli sebimist, et aru saada mis ja kus, ja kuidas täpselt naeratada. Lisaks oli meie 23 äriklassi reisijast 20 brasiilia rikkurid, naisterahvad, kes arvasin et nad vist eralennukiga lendavad. Veidi oli ka tegemist, et leida ühine keel, sest nagu me ju teame siis brasiilias ei räägita muid keeli peale portugali :) Prouad tahtsid süüa veidi erinevatel aegadel ja nende soovid olid ühest nurgast teise, nii et üsna huvitav lend oli! Ja mis peamine, ei hakanud igav, samuti ei olnud aega 5 tunni jooksul kordagi istuda 🙄

Ammani jõudes tegime kiire joogi koos meeskonnaga ja siis vajusin mina suht ruttu magama. Hommik algas varajaselt basseini ääres, ning peale lõunat tegin oma tavapärase jalutuskäigu linna.

Edasi käisin Genfis, põhiliselt istusin pargipingil ja jõin oma veini ning uudistasin inimesi. Käisin ka google soovitatud burgeri kohas söömas, ja see oli tõesti soovitamist väärt! Hommikul selgus, et esimene ohvitser oli sama soovitust järginud kuid paraku sattusime sinna erinevatel aegadel. Siit moraal, räägi kolleegidega :)

Järgmine päev olin Hamburgis, kus mõtlein veidi jalutada järve kaldal, aga nagu ikka läksin veidi hoogu ja jalutasin ümber järve - kokku tuli nii 20000 sammu. Siis suundusin toidupoodi, et kodujuustu otsida, sest miskipärast see ümber järve jalutamine ajas kodujuustu isu peale. Veidike üritasin saada tõlkeabi googlest, siis uurisin Alani käest emaili teel, et mis nime all ma peaksin kodujuustu otsima Saksamaal.....kuid kuna ta oli lennus, siis ta kohe ei saanud vastata, samuti ei saanud poetädi aru, et mida ma täpselt tahan, ja nii ma siis soetasin hoopis viinamarju ja soolakringli.

Londonisse tagasi jõudes sain kokku Johni ja Heleniga, seekord parandasime peamiselt maailma, eriti üritasime ümber kirjutada ajalugu kuid veidike leidsime aega tegeleda ka prantsuse keelega.

Ning tänu järgmise päeva lennu hilinemisega, sain omale viimasel tööpäeval hoopis valve, sealt saadeti mind Edinburghi otsale ja tagasi jõudes kimasin Kätlini juurde, kus istusime aias ja grillisime langustiine ning nagu Kätlini juures ikka, jõime kõrvale suurepäraseid veine. Hommikul suundusin mina koos Kätlini abikaasa Jeziga lennujaama poole, ning sain ka kogeda seda tuntud toredat ummikut, mis ühel kiirteel Londoni ümber on igapäevane teema. Õnneks Jez teadis veidi ümberkaudseid väikseid teid ja me saime ikka õigeks ajaks kohale, mina lennujaama ja Jez tööle. Ning minul algas kodutee.

Kodus külastasin jällegi hambaarsti, kes tegi mulle haiget nagu neil kombeks on, ning kuna selle haiget tegemisega kaasneb ka süst, mis vist mulle hästi ei sobi, sest mul on ikka suhteliselt halb olla peale seda narkolaksu üsna mitu päeva. Seekord suundusin kohe mr. DJ juurde ja magasin seal üsna mitmeid tunde, plaanisin ka pea terve järgmise päeva seal vedeleda ja mitte midagi teha kuid hommikul helistas Reet, kes teatas, et ta sai koondamisteate. Reet oli nimelt alles paar kuud tagasi sellele uuele töökohale asunud ja nüüd siis selline lugu jälle. Kogusin ennast siis kiirelt kokku ja orgunnisime Reeda rõdule väikese peo, koos Külli, sinimerekarpide ja veiniga, telefoni teel oli meiega ka jalaluumurruga Anneli :) 

Päike paistis ja soojendas meie vanu konte, nii et elu paistis veidi mõrkjate toonidega kuid siiski lootusrikas. Ööpimeduses käisime veel Küllit koju saatmas, ning uudistasime ka Aljoša kuju juures isetegevuslikku meenutus tahvlit.

Hommikul suundusid kaks töötut, ehk siis Reet ja Ruth, vanalinna jalutuskäigule, pigem me küll uudistasime Telliskivi kanti ja veidi Schnelli tiigi ümbrust ning siis tegime lõunasöögi miskis tänavatoidukohas, mis oli väga tore!

Siis kohtsuin kiirelt Markku ja Noraga, kes olid tulnud Tallinna, et Markkule uus elukoht välja valida, kuna ta asub peatselt Eestisse tööle. Kuna Annelil on aga jalg katki, siis tema jäeti koju. 

Ning koju jõudes suundusime veel randa veidi päevitama ja ühtlasi saime mr. DJle lehvitada, sest tema laev just väljus sadamast ja võttis suuna Stockholmi poole. 

Ühel õhtul panime aga ilusad riided selga ja kimasime Ennu Ratas nimelisele üritusele, väga tore oli kuid osad meie seast, ehk siis minu õde oli valinud veidi vale koguse kokteile, ning seega tema järgmine päev tuleb pikemast elueast maha arvutada. 

Samuti pidin mina teda asendama lapse võistlusi vaadates, isegi minu oli raske kuid õnneks om need Mia võistlused üsna kiirelt jälgitavad, korra kihutavad mööda ratta seljas ja ongi kõik. Täpselt nii läkski, meie Cara Miga ei saanud arugi kui juba olid autasud käes ja me kimasime Jussi õllekasse lõunale. 

Ma polnud väga ammu selles meie kodupubis käinud ja olin väga meeldivalt üllatunud, suurepärane teenindus, väga lahked ja naeratavad olid kõik ja ükski palve ei olnud liialt keeruline. Nii et soovitan Jussi Õllekat!

Koju jõudes haarasime ka meie Cara Miga rattad ja suundusime Rohuneeme tippu randa. Tüdrukud tegid miskeid liivakujusid ja mina lugesin raamatut - no mida veel ühest laupäevast tahta...

Ning ilusal pühapäevasel emadepäeval, pakkisime oma väikese ralliauto naisi täis ja suundusime Raasikule, tädi Stella hoovi pidupäeva tähistama. Ja nii väga tore pühapäev oli! Kõik Raasiku sugulased olid kokku tulnud ja juttu ja naermist jätkus ikka kauemaks.

Esmaspäeval jõudsin veel oma soengut uuendada, Reedaga rannas olla ja Mulkaga šokolaadikooki teha, mis meil aga eriti ei õnnestunud, nii nagu me oleksime oodanud, kuid oli hea ikka. Ning teisip suundusin tagasi Londonisse, ja kohe Amsterdami, kus leidsin Bagels kohviku, mille menüüs oli ka putukate ja ussikestega bagel....no ei pidanud ma pikalt mõtlema mis minu hommikusöögiks saab, ja nii ma selle omale tellisin:

Kusjuures, väga hea oli!

Meeskond, kellele ma hiljem oma putukabageli pilti näitasin küll arvas, et ma olen hull, aga ma ikka veensin neid, et vahest on tore erineda. Edasi suundusime Milaanosse, ja ma ei ta miks aga ma muudkui naersin - ei suutnud ma isegi teadaandeid tõsise häälega lugeda, muudkui oli tarvis itsitada. Reisijatele see aga täitsa meeldis, nad olid küll arusaamatuses, et miks nendega nalju ei jagatud, kuid naersid seda kuidas mina naersin :) 

Järgmisel päeval oli minu graafikus lend ühe kaugel asuva euroopa väikeriigi pealinna, jah õigesti arvasite, Tallinn oli minu graafikusse kirjutatud. Lend oli tore, meeskond teadis mind ja seega nad veidike olid kuulnud, et selline riik nagu Eesti on olemas :) Reisijad olid veelgi toredamad, ning tagasilennul oli meil pardal ühe Eesti eduloo äri asutaja, kellele ma kohe kurtsin oma muret, et eesti pangad ei taha tunnistada minu legaalset sissetulekut vales rahavääringus, ning seega ei keelduti mulle laenu andmast. Kahjuks ei osanud ka tema miskit head nippi soovitada, ning oli ka väga üllatunud, et meie väikeriik igat direktiivi nii sõna-sõnalt järgib. Vestlesime härraga veel erinevatel teemadel, et kuidas Brexit meid kõiki mõjutab ja millised on kolleegide ja inimestel tänavalt mõtted selle üle. Ta kinnitas ka, et nii tore on kuulda, eesti keelt Tallinna lennul! Ning jättis mulle kõik oma kodumaalt soetatud ajalehed :)

Hommikul jõudsin Elenaga hommikusöögi teha ja siis suundusin uuesti Ammani. Meie graafikud on sellised imelikud - vahest ei näe mõnda sihtkohta aastaid ja siis on neid kohe kaks järjest graafikus. Ja nii ma siis jällegi Ammani suundusin. Seekord oli alanud ramadan, ehk siis oli arvata, et kogu linn on suhteliselt vaikne. Meeskond oli väga tore, ja me tegime kiire joogiringi ja isegi ujumise öösel :) Hommikul tegin kiire päevituse, lugesin oma värskeid eesti lehti, ja siis läksin jalutuskäigule linna. Kohutavalt palav oli ja kuna oli ramadan, siis pidin end veidi ikkagi salliga katma, et mitte huvitavaid pilke kohata. Aga väga, väga palav oli. Järsku nägin silti kunstimuuseumi kohta ja arvasin, et lähen konditsioneeritud ruumi veidi jahtuma....paraku asus see kunstimuuseum pargis ja koosnes peamiselt skulptuuridest 😎 Nii, et ei mingit jahenemist. Tegin oma tavalise linnatuurija suundusin siis tagasi hotelli, et seal jaheneda :)

Kodutee oli mul seekord planeeritud läbi Stockholmi, sest lootsin niimoodi jõuda koju oma 4 tundi varem kui läbi Helsingi minnes, kuid....Stockholmis ei tahtnud registreerimisagent tunnistada minu piletit, kuna see oli ostetud läbi minu praeguse lennufirma, ning selle firmaga, kes tegi registreerimist Tallinna lennule, meie firmal koostöö lepingut ei ole. Ma saaksin sellest kõigest aru, kuid minu pilet oli ju hoopis kodumaise lennufirma teenuste kasutamiseks, ning leping on meil nii nendega kui ka ühe suurema rahvusliku kompaniiga, kelle alt meie kodumaine firma lende opereerib. Ûhesõnaga oli seal üks suur tohuvapohu kuid lõpuks sain viimasele Tallinna lennule koha, kuid see tähendas 4 tunnist ootamist lennujaamas...Nii et koju sain samal ajal kui oleksin läbi Helsingi tulles saanud.

Järgmisel päeval otsustasime hr. DJga suunduda Prangli saarele suve alustama. Olime suhteliselt ainsad turistid saarel ning jalutasime igasse nurka ja uudistasime kõiki vaatamisväärsusi.

Leidsime ka toreda proua Marika, kes meile oli nõus süüa pakkuma, sest kuna keegi ju, et maikuus saabub suvi, siis ei olnud kohalikud söögikohad veel turistideks valmis :)

Minu nädalasse mahtus ka Hera sünna, ja sellega seoses matk, ning ujumine järves ja piibelehtede korjamine, ja nagu ikka jube mõnus oli. 

Ning kuna Hera sünnale oli saabunud ka Nora, siis mina kui vastutav täiskasvanu, olin Norale laevareisil saatjaks, et teda koju Porvoosse tagasi transportida. Laev oli müstiliselt täis, nii et meil oli tükk tegu, et endale istekohad leida.

Hommikul läks Nora kooli ja meie Anneliga suundusime Helsingisse, et Reedale ja Hera vastu minna, kuna nad olid otsustanud Hera õiget sünnipäeva hoopis Porvoos veeta. Tagasiteel käisime aianduspoest läbi ja soetasime lilled, millised siis Annelile aeda istutasime, ning siis aeda ka laua katsime ja piduliku lõuna tegime. Nii tore oli!

Õhtul purjetasid Reet ja Hera tagasi Tallinna ja meie suundusime ruttu magama, sest minu lend läks Londonisse väga varajaselt. Ning minu päev läks eriti pikaks kuna kohe tuli peale pikk päev, edasi-tagasi Ateena otsaga, mis veel hilines ka, nii et kui õhtul voodisse sain, olin suhteliselt läbi. Järgmisel päeval käisin Windsoris uusi kulme omale tegemas ja uudistasin veidi kuidas väikelinn ehitud oli suure pulmapeo ootel. Miskeid erilisei kaunistusi ei olnud, lippe oli rohkem kui tavaliselt. Turiste oli ikka sama palju nagu Windsoris ikka on.

Siis sain kokku Elenaga ja sõime õhtust Tai restos, mis oli väga tore koht....kuid mina oksendasin pool järgmise päeva lennust ja ikka nii õudselt, edasi-tagasi lennul astusin sihtkohas lennust maha ja palusin end hotelli toimetada. Minu pärast paraku tõsteti mõni äriklassi reisija turistiklassi istuma kuna teenindusreegliste järgi ei saanud kolleegid vastavalt teenindusstandardile teenindust pakkuda ja seega tuli osad reisijad ümber istutada. Aga ma ei olnud suuteline isegi mõtlema sellest tagasilennust. Kobisin hotelli, oksendasin veel korra ja siis asusin magama ja tegin seda oma 12 tundi järjest! Siis magasin veel veidi ja järgmise päeva õhtul arvasin, et olen nüüd valmis Londonisse tagasi lendama, et seal Elena juures oma kohver kokku pakkida ja siis koju lennata. Kodutee kulges pea-aegu viperusteta, nimelt olime koos ühe Finnairi pardateenindajaga Tallinna lennu ootel, kui meil lubati lennukisse minna kuid loeti sõnad peale, et kapten alles teeb viimaseid kaaluarvutusi ning kui vaja siis tõstetakse meid lennust maha...No me siis ei julgenud hingata ka mitte, hetkeni kui mootorid käivitatud ja nina lennuraja poole. Õnneks olid arvutused meie jaoks edukad ja me saime ikka koju.

Kodumaal käisin lõpuks ometigi pargis, kus asub minu iidoli pink: