Esimene pool novembrist

Peale Reeda ja Külli lennule saatmist, kimasin koju magama. Jube mõnus oli! Ja siis hakkasin tegelema eksamiteks õppima. Saiajagajad peavad nimelt kord aastas näitama ette mida nad oskavad - elustada Anniet, siduda haavu, avada lennuki uksi, võtta kandikut kärust välja ja veel igast muid asju, ning lisaks praktilistele oskustele peame olema suutelised seda kõike ka teoorias väljendama. Enamus nendest asjadest on sellised mida me kasutame ka igapäevaselt, kuid mõnda asja peab siiski enne neid õppepäevi meelde tuletama ehk siis veidi õppetööga tegelema. Õppimine läks seekord edukalt, kõik uksed sain lahti, Annie ei ärganud ikka ellu, kuid eksamid sain tehtud, ning mind lubati jällegi aastaks lendama.

Raske õppetöö kandis aga vilja juba järgmisel lennul - lendasin koos Carolinega Edinburghi ja seda kohe ööpeatuseks. Kimasime kohe Caroga linna peale, külastasime Britannia jahti - mis mul oli küll juba üle vaadatud kuid olin seekord siis Caroline saatjaks. Ekskursiooni kuulasin seekord prantsuse keeles, et siis kahte asja korraga teha: õppida keelt ja laeva vaadata.

Loomulikult leidsime peale laevalt lahkumist ühe toreda pubi ja veetsime seal jookide ja söökide saatel aega.

Järgmine hommik algas koos uduga, õnneks küll mitte Edinburghis vaid Londonis, kuid seda hullem oli see meile. Alustasime oma päeva teadmisega, et meie lend hilineb 2 tundi. Võtsime reisijad peale, ning pidime oma parkimiskoha vabastama, kui me liikuma hakkasime selgus aga, et meie väljalennu piirang on tühistatud ning me asuem kohe Londoni poole teele. Nii tore, kui need piirangud niimoodi õhku haihtuvad. Tavaliselt me ikka istume meile antud aja koos reiisjatega pardal ja loodame parimat kuid välja kukub nagu alati ;) Kuid seekord läks siis teisiti. Ilm oli küll väga hull, sest kui me Londonis maandusime siis eimolnud ka lennuki tiiva otsa näha.... nii et meil läks ikka väga hästi.

Mina suundusin edasi Stockholmi, kus me terve meeskonnaga käisime õhtust söömas - see oli miski eriti suur ime, et Stockholmis tuleb terve meeskond õhtust sööma. Jutustasime ühest ja teisest, söögiks valisime kõik eranditult põdraliha, mis oli väga maitsev. Väga tore seltskond ja õhtu oli!

Järgmisel hommikul aga lendasin mina teise meeskonnaga tagasi - ma imestan ikka üsna tihti, et hotellis kokkusaamise ajal on meeskond olemas, buss, ning lennujaaamas on lennuk ja reisijad, sest kohati teeme me nii erinevaid asju, et imekspandav on, et kellelgi on selle kõige üle miski kontroll. Aga näete, on. Igal juhul, lahkusin mina oma eelmisest meeskonnast varem, ning kohtusin hotellis uue meeskonnaga, kes olid ka väga toredad. Ja kuna eelmise päeva udu oli vaid jõudu kogunud, siis seekord saime ikka reisijatega pardal oodata oma väljalennu aega. Osad reisijad olid pahased, osad olid mõistvad, osadel olimpalav, osadel oli lihtsalt igav ja nad üritasid seda kõike meie peal välja elada. Üks onu aga tuli kööki ja kinkis mulle terve kilo M&M komme :) Ütles, et ta ostis need igaks juhuks ja nüüd sai aru, et mul on neid hoopis rohkem vaja kui tal endal :)

Nagu te teate, siis ma ei ole eriline kommisööja ja ma kinkisin need edasi meie purserile, Emmale, kes oli nende üle väga õnnelik ja lubas need oma pojale viia.

Londonis maandusimegi seekord pea kaks tundi plaanitust hiljem....udu oli selleks ajaks juba hakanud lahkuma.

Mina aga sain kokku Kaisa Piiaga, kes oli tulnud Londonisse intervjuule. Kaisa tuli mulle lennujaama vastu, ma näitasin talle oma kodu, tegin kiire riietevahetuse ja me suundusime Bushy parki, hirvi otsima. Algul oli meie hirvesaak kehvake, kuid siis...leidsime miskid jube suurte sarvedega hirved, kellega Kaisa üritas end pildile sättida, hirved aga hakkasid talle lähenema selja tagant. Õnneks hirved ei saa eriti palju eesti keelest aru ja ma sain Kaisale seletada mis tema selja taga toimub....ning me lahkusime reipalt kiire ning kindla sammuga. Õnneks hirveonu tegi vaid paar sammu meie suunas ja siis jäi meid tunnustavalt vaatama kui me lahkusime sündmuskohalt. Meie olime õnnelikud, et pääsesime terve nahaga. 

Edasi vaatasime üle Hampton Courti labürindi, läbisime selle edukalt...kuigi see võttis veidi aega ;)

Ning siis jalutasime läbi vihma ning jalanõude puu Kingstoni. 

Seal takerdusime paari poodi, ning siis tegime vaatamisväärsustele tiiru peale ja suundusime Bill'si restosse. Ja nii see aeg lendaski. Peagi oli Kaisal rongiaeg ning minul bussitee ees.

Miskil hetkel olid mul ka vabad päevad, aga mida ma tegin, seda ma küll ei tea. Ühel päeval sain kindlasti Elenaga kokku:

Järgmiseks sihtkohaks oli mul aga Dublin, kus ma algul hoogsalt õhutasin, et peaksime ikka väikesele klaasikesele minema, kuid keegi meeskonnast eriti vedu ei võtnud. Selleks ajaks kui me hotelli jõudsime, ei viitsinud ka ise ka enam kuskile minna - panin toas hommikumantli selga ja tellisin omale tuppa klaasi veini ja burgeri ;)

Järgmistel vabadel päevadel saime kokku prantsuse keele pundiga, meil on nüüd kokkusaamised ka väljapool tunde - teeme veidike salatrenni ;) Loomulikult toimub see kõik hea söögi ja joogi juuresolekul - et ikka õiget prantsuse tunnet tekitada.

Ning veel jõudsin Istanbulis ära käia, seal oli kõik rahulik, ning meie hotellis on remont lõppenud! Hotellist kaugemale ma seekord ei läinud, sest meie reis oli väga lühike. See-eest oli meeskond väga tore, purser jättis mind üksi lennuki etteotsa tööle, ehk et ma siis tegelesin "club" klassiga ning pilootidega, ning ise ta peitis end turistiklassi :) Täitsa tore oli vahelduseks eriti tähtis olla! Kui kõik jookseb nagu peab, siis on ju lihtne tähtis olla ja vastutada....kui aga asjad veidi rööbastelt väljuvad, siis peidan ma ka end hea meelega kardina taha, ehk siis turistiklassi ;)