Kevad on käes!

Barcelona näitas meile väga vaikset külge endast, nimelt oli suur reede, ja seega otsustasime koos kolleegidega minna hoopis lähedal asuvasse Sitges'e linnakesse. Geoff läks omi asju ajama ning mina ja Glen jalutasime linna peal, rahvast oli väga palju. Maailma geipealinnaks nimetatud Sitges oli tegelikult pungil perekondadest, kes kõik veetsid pühade esimest päeva :)

Ja selles suures rahvamassis, sulandusime meie Gleniga suurepäraselt teiste hulka.

Peagi leidsime omale ühe toreda restorani, kus veidike keha kinnitada. Mina tarbisin mereande - väga head olid! Siin pitl meile pakutavast menüüst:

Ning kuna Glenile väga meeldisid soola ja pipratops, siis siin ka pilt nendest:

Siis istusime peatänava ääres vihmavarjus ühes veinibaaris ning vaatlesime inimesi ja rääkisime elust. Väga tore oli! Peagi oli aga aeg käes, et kokku saada Geoffiga ning suunduda tagasi Barcelonasse ja oma hotelli. Oli üks väga tore õhtu!

Paraku lõppes see õhtu minu jaoks eriti huvitavalt - ärkasin keset ööd ning suundusin tualetti ja sinna ma ka jäin päris pikaks ajaks. Nimelt need mereannid olid otsustanud mu kehast väljuda ja nii ma seal oksendasin kohe uhkelt. Miskil hetkel hakkas mul veidike parem ja ma käisin isegi dushi all ning arvasin, et olen suuteline lendama minema, kuid siis vaatasin peeglisse ja sain aru, et ma pean siiski heitma voodisse. Seega helistasin Geoffile ja andsin talle teada, et ma ei ole suuteline lendu tulema. Geoff oli väga murelik ning küsis kas mul on midagi vaja kuid ma arvasin, et ma saan kuidagi ise hakkama. Veidi aja pärast helistas kapten ja pakkus erinevaid ravimeid, kuid ma loobusin ka nendest ning arvasin, et ma pean selle lihtsalt läbi elama. Nad kõik soovisid mulle head paranemist ja ma üritasin uuesti magama jääda. Siiski suutsin veel ühe pikema okseralli teha enne kui magama jäin.

Veidi peale lõunat ärkasin üles, päike paistis, taevas oli sinine...kuid ma olin omadega nii läbi, et ei suutnud isegi riidesse panna, et õue minna. Seega veetsin terve päeva ennast kogudes. Ning õhtuks olin juba nii julge, et tellisin omale supi ja sõin selle ära. Kõht tegi küll igasusguseid huvitavaid hääli selle peale kuid enam ma ei oksendanud! Seega andsin tööandjale teada, et tahaksin nüüd koju tagasi tulla. Ning järgmise päeva lõuna paiku oli mul auto järgi, et mind lennujaama viia ning lennuki peale panna ;)

Seoses selle vahejuhtumiga, muutus mu graafik, ning järgmiseks päevaks sain omale lennujaama valve. Hommikul olin nii julge, et jõin kodus kohvi. See paraku mu kõhule ei meeldinud ning selleks ajaks kui tööle jõudsin tuli see kohv minust välja. Peale seda tundsin ennast kohe paremini ja sain aru, et ma veel miskeid keerulisi asju igaks juhuks ei söö ning piirdun saia ja kummeli teega. Ja nagu ikka, kui Sa ei taha siis saad selle lennu mis muidu oleks Su lemmik. Seega kutsuti mind Nizzase ja seda ööpeatusena. Nizzas on mu lemmikud sinikarbid...Paraku seekord jäid need minust väga kaugele ;) Läksin hoopis jalutusringile koos kolleeg Mark'iga. Mark oli aastaid tagasi elanud Nizzs ja seega teadis enamus nurgataguseid. Ning neid me nüüd uurima asusimegi. Vaatasime üle rannapromenaadi, sadama, ronisime mäkke, uurisime koske, uurisime surnuaeda, vaatasime vaadet vanalinnale ning kogu linnale. Oli üks tore jalutuskäik!

Õhtusöögi jätsin mina vahele, selle asemel tarbisin saia ja veidike juustu, ning jõin kummeliteed. Ja seda kõike oma hotellitoas. Ning see kõik harmoneerus minu kõhuga :)

Paar päeva hiljem lendasin uuesti Nizzat, seekord edasi-tagasi, ning sellel lennul selgus, et rikkusin ühel proual terve lennureisi. Proua oli lennukisse tulles üllatunud, et ainsad lapsed lennukis istuvad tema taga, ning peale selle fakti avastamist soovis oma kohta vahetada. Nad olid abikaasaga omale valinud ühe koha akna all ja teise vahekäigu pool, lootes, et keskmine koht jääb vabaks. Paraku tuli suht ruttu ka sellele keskmisele kohale inimene, ning kuna proua ja härra arvasid, et parem on kui nemad istuvad koos, siis keskmise koha härra istus hoopis vahekäigu poole. Järgmises reas istuvad lapsed istusid akna all ja keskmisel kohal ja nende ema vahekäigu pool. Lapsed joonistasid rahulikult, ning olid üldse oma käitumiselt väga viisakad ja rahulikud. Peale proua soovi kuuldes, palusin tal oodata veidi, kuna kõik reisijad ei olnud veel pardal ning ütlesin, et meil on vabu kohtu kuid need on kõik keskmised kohad kuna akna ning vahekäigu poolsed on kõik täis. Veidi aja pärast läksin tagasi tema juurde ja ütlesin, et kõik reisijad on pardal, et kui ta soovib kohta vahetada siis kõik vabad kohad on valikus. Proua oli selleks ajaks vahetanud koha tema reas keskmisel istmel olnud härraga, ning istus nüüd vahekäigu pool ja tema taga oli laste ema. Proua ütles, et ta on momendil sel kohal rahul kuid et ta ei saa aru, et kuidas saab nii olla et lennukis on vaid mõned vabad kohad ning üks nendest on laste isa kõrval. Et kuidas küll elu saab nii ülekohtune olla :) Ma noogutasin kaas ja ütlesin, et elu ongi ülekohtune, et ega me selle vastu ei saa ja pakkusin talle veelkord, et kui ta soovib siis ma võin ta ümber istutada vabale kohale, ehk siis eemale lastest. Ta ütles, et tal oleks väga ebamugav ning piinlik kohta vahetada, ma julgustasin, et ma võin teistele reisijatele seletada, et proua iste on katki ja seetõttu pean ma tema koha ära vahetama. Ta ei tahtnud seda, ütles ikka et see oleks piinlik. Tõin prouale padja ning teki, et ta saaks ennast mugavamalt tunda ja soovisin head lendu. Teeninduse ajal oli proua oma lauale laotanud salvrätiku - see on meie jaoks selline väike märk, et see inimene ei ole päris mõistlik ning ratsionaalne :) Proua tellis omale joogi, ei ühtki palun, tänan või muud viisakust, ma olin üliviisakas, kuid ei miskit vastust sellele. Proua abikaasa, kes istus akna all, vaatas mind kaastundliku pilguga kuid ei kommenteerinud midagi. Ning asjasse üldse mitte puutuv härra keskmisel istmel võttis kogu asja naljana. Peale teeninduse lõppu, saabus tulivihane proua taha kööki ning hakkas minu peale karjuma, et mina olen rikkunud tema lennureisi, et ma ei mõelndu korrakski selle peale, et oleksin pidanud teised reisijad ümber tõstma tema ritta, et tema oleks siis saanud oma abikaasaga istuda kahekesi reas nii nagu neil algselt plaanitud oli. Ma jäin teda suu lahti vaatama, mille peale minu kolleeg Yvonne küsis proua käest uuesti üle, et milles te täpselt Ruthi süüdistate? Proua kordas veelkord, et ma oleksin pidanud teised reisijad ümber istutama, et tema ei oleks pidanud laste ees istuma kuna temal oli raske öö ning tal selg valutab. Proua lahkus köögist ning mu kolleeg läks samuti salongi miskeid asju ajama. Hetke pärast tuli proua tagasi ja viskas mulle padja ja teki, mille olin talle enne viinud ja teatas, et see oli küll hea idee kuid tema puhul see ei töötanud. Nii et vot selline pahategija olen!

Järgmise päeva veetsin kodus juustuküpsiseid tehes ja õhtul käisin prantsuse keele tunnis.

1 aprillil suundusin Amsterdami. Seekord olin mina ainuke, kellel oli ööpeatus graafikus, teised lendasid edasi-tagasi lendu. Istudes autos ning liikudes oma hotelli poole tabasin end mõttelt, et läheks tulpe vaatama. Päikes paistis, taevas oli sinine, ning tulbiväljad tundusid nagu ainuke õige mõte kuidas oma päeva Amsterdamis või siis Haarlemis veeta. Hotellis oli vastuvõtuletis tore noormees, kes seletas lahkelt kuidas ma lilleparki saan ja hoiatas igaks juhuks, et veidi on vara kuid mõned tulbid on siiski juba õites. Lillepark oli selline tore park, kus oli tohutus koguses inimesi, kes kõiki lilli vahtisid ja uurisid, ning osad jalutasid lihtsalt niisama. Mina vaatasin inimesi ja vahest ka mõnda lille. Pargi ümber laiusid aga tohutud põllud, kus olid tulbid. Momendil õitsesid neist vaid väikesed punased, kuid need olid väga ilusad.

Igal juhul tahan ma seda tulbiväljade uurimist veelkord teha kuid siis ehk jalgrattaga ning veidi hilisemal ajal kui on juba rohkem õisi. Siin ka pildid lillepargist:

Lilled vaadatud, suundusin tagasi Haarlemisse, ning jalutasin sihitult selle külakese vahel ja leidsin sellise toreda tuuliku:

Järgmisel hommikul suundusime tagasi Londonisse ja sellega oli minu tööpäev tehtud :) Tegelikult pidin küll minema edasi Brüsselisse ning jääma sinna ööbima, kuid kõigile teatud põhjustel on emdiselt Brüsseli lennud veidi halvatud ning seega meie lennugraafik selle sihtkoha osas segamini. Ja seega sain mina omale varajase tööpäeva lõpu. Kuna ilm oli ilus, siis suundusin kiirelt Caroline juurde, istusime aias, jõime hommikust proseccot ning nautisime päikest. Lõunaks jalutasime siiski lemmik pizzarestorani ja sõime seal lõunat, ning peale seda suundusime kohalikku pubisse, saime kokku veel ühe kolleegiga ja nii see laupäev möödus.

Pühapäeva veetsin aga lennujaama valves, seekord sain kohe hommikul kokku seal leedulanna Inesaga, ning koos temaga need kuus tundi möödusid. Inesal on suured probleemid, kuna ta on nii ilus siis on tema elu väga keeruline kuna kõik vaatavad teda kogu aeg ja tal on raske selle tähelepanuga toime tulla. Sellised probleemid siis inimestel! Meid kumabgi ei kutsutud lendu, seega saime istuda ja muudkui jutustada.

Siis saabus mul mitu vaba päeva ning nendel midagi eriti ei juhtunud, käisin oma tavapärastel jalutuskäikudel, küpsetasin juustukaid ning tegelesin prantsuse keelega. Sel töönädalal ei ole mul ühtegi ööpeatust, seega veedan aega põhiliselt omas kodus. Kuid ilm hakkab meil vaikselt soojemaks minema, magnooliad hakkavad juba õitsemist lõpetama ning teistele puudele hakkavad lehed tulema, linnud muudkui kisavad, seega, kevad on kohal! Siin ka pilt kevadisest õhtusöögist: