Kehvasti, siis uuesti!

Mis kehvasti, see uuesti - selle ütluse saatel sai minu ukse eksam ja ka muud eksamid sooritatud 100 %, nii et olen lubatud tagasi lendama. Ja lennata, nagu te teate, on ju väga tore. Nimelt on seal reisijad oma erinevate soovide ja tahtmistega ning siis on ōhkutōus ja maandumine ja siis on veel ilusad vaated üle mägede, üle pilvede ning ilusaimad päikesetōusud ning loojangud ;)

Siis oli meie kandis veel ühe tornaado jäänused, tuul oli nii tugev, et mulle tundus öö jooksul korduvalt, et keegi käib kōrvaltoas - häda kohe kui 2 tuba on :) - kontrollima minnes, ei leidnud ma muidugi kōrvaltoast kedagi. Aga ilm oli ilus ning selge, ju tuul viis kōik vihmapilved minema. Ja lennata ei olnud ka eriti hull sel päeval, tuul oli maapinnal ning eriti kōrgemal ei kōigutanud meid.

Siin pilt minu ühest ōhtusöögist, kuna kahvleid-nuge ega potte panne mul ei ole, siis olin sunnitud omale hiina söögi tellima, sest pulgad on mul Hiina reisist alates olemas ;)

Ühel ilusal ja mitte nii tuulisel päeval, käisime Alaniga Londonis. Peamine meie sinnamineku pōhjus oli Legode näitus. Keegi tore ameeriklane (kes kōigepealt lōpetas ōigusteaduskonna) avastas ühel päeval, et tema tahab hoopis teha Legodest kujusid. Ning hakkaski neid tegema. Nüüdseks on ta neid siis sellise koguse teinud, et nendest sai lausa näituse moodustada. Mulle meeldis näituse alguspool veidi rohkem, kus olid kas siis tuntud maalid vōi maalidelt tuntud kujud. Ka minu lemmikmaal oli Legodesse kujundatud :)

Mida näituse lōpu poole, hakkas meile aina enam tunduma, et kunstnik on veidikene masenduses, vähemalt tööde kōrval asetsevad kirjeldused viitasid selgelt meeleheitele.

Näitus oli huvitav ning kui see kellelegi tee peal peaks vastu tulema, siis kindlasti soovitan seda külastada.

Loomulikult oli kōige magusam osa näituse lōpul, ehk siis suur tuba mitme lauaga kus Lego klotsid ning kus sai iga külastaja ise midagi meisterdada. Alan hakkas kohe hoogsalt meisterdama, küsides enne minu käest, et mis kuju ta teeks. Mina, fantaasiavaene inimene nagu ma olen, soovitasin lennukit. Alan hakkaski midagi meisterdama. Mina üritasin just nähtud ōunu järgi teha...kuid see mul eriti ei ōnnestunud. Alan oli oma meisterdusega saanud pea-aegu valmis ning vaadates seda küsisin ma, et miks tema sisalikul on vaid neli jalga? Mille peale ta vaatas mind pikalt ning uuris, et mitu jalga siis sisalikul tavaliselt on. Ma julgesin arvata, et vast ikka rohkem kui neli... Suur oli mu üllatus kui sain aru, et tegelikult on sisalikel vaid 4 jalga - et mul see paremini meelde jääks, kirjutasime ka vastava sissekande näituse külalisteraamatusse :)

Ja siit veel eraldi tervitus Norale - kas tunned neid poisse?

Edasi jalutasime Tower of London juurde, uudistama sealset keraamiliste moonide väljapanekut. Moone on seal ligi 900 000 ning need mälestavad sōdades hukkunud briti sōdureid. Kuna neid on seal arvestatav hulk, ning nad on torgatud maasse nagu nelgid/nartsissid Aljosha juures olid, siis märkas Alan neid ühel päeval oma kontori ehk siis lendurite kabiini aknast, lennates meie lennujaama poole. Nagu juuresolevatelt piltidelt näha, siis on neid tōesti palju ;)

Edasi suundusime väikesele jōe kaldaäärsele jalutuskäigule, leides peagi restorani kus jalgu puhata ning juttu ajada. Ja juttu jätkub meil ikka pikemaks. Peagi oli väljas pime ning vaated muutusid vaid kaunimaks.

Järgmisel päeval istusin kodus ja ootasin omale mööblit - soetasin nimelt omale kaks lauda, pesu kuivatusresti, kingariiuli, ning hunniku erinevaid riiuleid vannituppa. Sain oma saadetised hommikul kätte ning ülejäänud päeva veetsin mööblit kokku pannes. Olin tellinud omale ka suure peegli, et lōpuks enne uksest välja minekut ka vaadata milline ma välja näen. Paraku oli peegel transportimise käigus viga saanud ning see oli katki ja seda juba enne seda kui mina oma käe sinna külge jōudsin panna, seega minul ei tohiks ōnnetu armastusega kokkupuuteid olla lähima 7 aasta jooksul :) Aga veidike asjaajamist tuleb küll, kuna samasugust peeglit rohkem poes ei ole, seega pean nüüd miski teistsuguse soetama. Nii et lähinädalatel ma endiselt ei tea milline ma välja näen, kuna peeglit mul ikka ei ole ;)

Lisaks erinevatele mööbliesemetele soetasin ka taldrikud, noad-kahvlid, klaasid, kruusid, teekannu - teekann oli ka transpordi käigus viga saanud ning sang oli 3 tükiks, nii et ka see tuleb välja vahetada. Aga kokkuvōttes hakkab mu kodu kodust muljet juba jätma, nii et tulge aga juba külla! 

Eile käisin ka poes ning soovisin soetada kööginuga. Ning noormees-poemüüja palus mul esitada pildiga dokument kuna ma ei pidavat välja nägema 30 aastane. Esitasin siis dokumendi ning mul lubati siiski nuga soetada. Kui jutustasin seda lugu Annelile, siis ta arvas, et mul ei olegi peeglit koju vaja kui ma olen ilma peeglita elades kaotanud üle kümne aastat turjalt ;)

Tänaseks olen juba Budapestis, kus oli mul suur plaan jalutada Margareti saarele ning teha seal üks pikem tiir. Paraku hakkas mul poole tee peal nii külm, et keerasin otsa ringi, otsisin esimese restorani ning soojenesin seal väga maitsva toidu kaasabil.

Peale söögipausi, jalutasin veel veidike kuid kuna ilm oli siiski jahe - tegelikult olid mul lihtsalt valed riided kaasas - siis tulin hotelli tagasi ning veetsin aega teleka seltsis - seda mul ju ka kodus ei ole ;) Ja homme ootab mind Amsterdam ehk siis Haarlem, loodan et seal on veidike soojem :)

Amsterdamis oligi veidi soojem, tegin jalutuskäigu ning tarbisin kiirelt veidike sushit ning valget veini. Ja siis oligi aeg magama minna, ning nüüdseks olen juba koduses Londonis tagasi ;)

Järgmine nädal olen aga kodusel Eestimaal, kui keegi tahab trehvata, siis mu telefoninummer on ikka endine ;)

Musi, kalli kōigile!