Uus kodu

Olen nüüdseks uues kodus olnud veidi üle 2 nädala ja teada saanud, et alumised naabrid suitsetavad omas toas. Ja kuna ehituskvaliteediga siin on nagu on, siis kõik see uhke suitsuhais tuleb minule. Ja nagu te teate, siis ma ei armasta suitsuhaisu. Paar päeva tagasi käisin kodutarvikute poes ning soetasin erinevad õhuvärskendajaid, ehk saan sellest asjast kuidagi jagu.

Pildid ilma suitsuhaisuta uuest kodust on siin:

Siis olen uurinud veidike oma uut ümbrust, leidsin kaardi pealt, et suhteliselt minu kõrval peaks olema park – otsustasin kaasa haarata oma viimase aja hea jalutamiskaaslase, esimese ohvitseri Alani, ning nii me teele asusimegi.

Pargi leidsime erilise vaevata üles, paraku on park rohkem heinamaa moodi, nii et väga pikka jalutamist me seal ei teinud. Aga ikka on tore teada, et kuskil kodu lähedal on veidike rohelust ning pingike kus saab istuda ning omi mõtteid mõlgutada värskes õhus.

Pargist ma millegipärast pilte ei teinud, kuid teel parki kohtasime sellist toredat putukat, kes omi asju ajas.

Ühel oma vabadest päevadest kohtusin ka hr. Reisijaga viimaselt Ateena lennult – seekordsel kohtumisel ta enam nii head muljet ei jätnud kui esimesel kohtumisel. Vestlesime erinevatel teemadel, kõik oli tore aga ma eriti ei kurvasta kui me rohkem ei kohtu J

Ning teisel vabal päeval suundusime Alaniga vanasse tuttavasse Richmondi parki ja nagu erinevate inimeste puhul ikka, siis näitas Alan mulle hoopis teisi nurki sellest pargist. Nimelt on pargis pikksilm, mille kaudu avaneb otsevaade St. Pauli Katedraalile, mis teadupärast asub Londoni City keskmes. Mina ei olnud muidugi kunagi selle pikksilma juurde sattunud ;) Tähelepanelik vaataja näeb siin pildil kaugustes samuti katedraali ;)

Edasi tegime pika jalutuskäigu läbi pargi ning kohtasime ka hirvi, kes tegid hirmsaid hääli...paraku ei jäänud need möired pildile kuid mõelge need siia juurde ;) Igal juhul oli väga tore õhtu!

Ilmad on meil siin eriti huvitavad olnud, väljas on küll soe kuid ilm muutub kiiremini kui jõuad „ilmateade“ öelda. See-eest on vaatepildid väga ilusad:

Ning viimase aja huvitavaim lend oli Milaano. Seekord viibisin seal lausa 2 ööd ehk siis mul oli terve päev aega selle linnaga tutvumiseks. Kuna ma olen eelnevalt kiire tiiru juba Milaanole peale teinud siis arvasin seekord paremaks külastada hoopis linnakest nimega Como, mis loomulikult asub Como järve kaldal. Ilm ei olnud küll eriti vaadete vaatamiseks parim aga kuna ma seda aega valida ei saanud, siis pigem varblane pihus kui tuvi katusel, ning nii ma sammud rongijaama sättisin. Rongijaama ümbruses oli igasuguseid imelikke kodanikke. Saan aru, et osad põgenikud on siiski Lampedusa saarelt jõudnud põhja poole ning kanda kinnitanud Milaanos ;)

Peale pooletunnist rongisõitu leidsin end Como linnakeses.

Jalutasin siis sihitult mööda kitsaid tänavaid, uudistasin veidike järve, vaatasin kiirelt üle Toomkiriku, ning suundusin otsima trammi, millega pidi saama mäe otsa, Brunate linnakesse, kus pidi avanema suurepärane vaade pea kogu järvele.

Tramm oli ilus ning väga sõitis väga huvitava nurga all ;)

Üles jõudes muidugi vaadet eriti ei olnud, kuid oli vaade läbi pilvede ning udu mida jällegi ei ole mõnel teisel päeval. Edasi sai veel ronida järgmise mäe otsa kus asus Voltiano majakas. Loomulikult ei lasknud ma sellel teekonnal ennast oodata vaid hakkasin ronima. Oli suht järsk jalutusrada – ütleme nii ;)

Ja nüüd siis vaated:

Ning ka lilla tramm Zeldale:

Edasi oligi aeg suunduda tagasi inimeste sekka ning tarbida veidike kohalikke hõrgutisi. Ajastus oli mul väga täpne, sest trammiga tagasi järve juurde jõudes hakkas just vihma sadama – seda mäeteekonda ei oleks vihmaga väga tahtnud jalutada ;)

Ja edasi oligi juba aeg suunduda tagasi rongijaama ning keerata nina Milaano poole. Rongijaamast hotelli jalutades tabas minu kinga linnusitt – kui keegi teab mida see tähendama peaks, siis andke mulle ka teada ;)

Sel nädalal oli mul vaid üks vaba päev ning seda kasutasin ma õppimiseks, kuna neljapäevast alates algas mul iga-aastane õpe, mille me kõik läbima peame. Minul, kui tundu luuseril, eriti hästi ei läinud esimesel päeval, nimelt põrusin ma lennuki ukse avamisel. Tegin küll kõik asjad nii nagu peab kuid omas järjekorras ja eksamineerijale see paraku ei sobinud kuna see ei ole standardite kohane. Seega, pean homme antud eksami uuesti tegema. Loodetavasti saan seekord sellega hakkama! Ise tunnen end küll väga halvasti aga süüdistada ei ole mitte kedagi peale iseenda. Nii ma nüüd siis muudkui harjutan, ja harjutan kuigi tegin seda ka enne eksamit ja omast arust olin suht valmis. Ei julge mõeldagi, et mis siis saab kui ma homme ka midagi valesti teen! Nii et, kellel pöidlad vabad, palun hoidke neid mulle!!