Brüsseli kuu lõpp ;)

Tänasega lõppeb minu Brüsseli kuu – nimelt olid mu planeeritud ööpeatused septembrikuus Brüsselid. Aga kuna seal linnas elab mu vana klassivend Lauri koos Anu ja lastega, siis möödusid need peatused suht kiirelt ning lõbusalt. Viimasel neist külastasime Brügge linna. Ja see oli väga õige otsus kuna Brüsselis oli ilm hommikul väga külm ning vihmane kuid Brügges paistis päike ning taevas oli sinine ;) Lisaks kõigele tähistati auto vaba päeva, mis tähendas, et kõik kesklinnad olid autodest priid. Me siis kiirelt lipsasime autosse ning hiilisime vaikselt mööda kõrvaltänavaid kiirteele. Kiireteel õnneks autokeeldu ei olnud ning nii ei möödunud väga kaua kui olimegi Brügges. Parkisime auto ning kimasime linna peale jalutama. Linn oli muidugi jalutajaid pungil täis. Linn ise oli ilus, armsate pitsiliste majade ning käänuliste tänavate ja kanalitega. Väljakuid jagus ka rohkem kui üks.

Ning loomulikult oli suurepärane õllevalik, millest me midagi ka proovisime ;)

Tore oli ka selline liiklusmärk:

Ning restoranis ilus kohvikann:

Ning siin ka Anni ja Ruth matkast puhkamas :)

Loomulikult tarbisin sinimerekarpe – need on ju lausa kohustuslikud juhul kui need juba restorani menüüs asuvad. Peale kehakinnitust tegime veel väikese jalutustiiru ning siis oligi aeg hakata pealinna poole tagasi kimama. Peagi suundusin ma hotelli ning järgmisel hommikul tagasi Londonisse.

Edasi ootas mind vana tuttav sihtkoht Ateena. Seekord jällegi suure lennukiga. Vahetult enne tagasilennu algust, pardaletuleku ajal avastasid piloodid miski õlilekke lennukitiiva juures, mille kontrollimiseks kutsuti mehhaanik. Kuid nagu Kreekas ikka...asjad võtavad veidike aega. Nii ka mehhaaniku kohaletulek. Meie lennukini jõudis ta alles peale kahetunnist ootamist. Seda ootamist tegime me koos reisijatega pardal. Peale kolmanda tunni möödumist, ehk siis ajal mil, me oleksime pidanud Londonis maandumisettevalmistusi tegema, selgus, et selle lennukiga me momendil ei lenda kuhugi, kuna miski osa on puruks ning selle vahetamiseks on vaja varuosa Londonist, mis saab kohale lennata alles öhtuse lennuga. Seega hakati organiseerima busse ning hotelle kõigile reisijatele ning reisijad suundusid tagasi lennujaama. Üks reisijatest arvas, et kuna me oleme nagunii kõik lõksus Ateenas, et siis tema tahaks oma aega meeldivas seltskonnas veeta, ehk siis minuga koos õhtust süües. Soov kõlas põnevalt, vahetasime telefoninumbreid ning arvasin, et eks vaatame mis õhtu toob.

Peale veidikest asjade ajamist ning jalutamist, saime oma hotellitoad ning peale dushi all mõnulemist olin saavutanud jällegi inimese tunde. Hr. Reisija oli välja arvestanud, et arvatavasti viibime meie lennujaama lähistel asuvas hotellis ning seega oli ka ennast sinna sisse seadnud ning kutsus mind nüüd lubatud õhtusöögile. Kuna ta ka pakkus mulle laenuks sokke, ja ma olin neist väga huvitatud, siis suundusingi kokkusaamisele. Sokid olin ise koju unustanud ning kuna ma ju olin kodust lahkunud arvestusega, et saabun sinna 11 tunni pärast tagasi, siis mu kott peale pardal vajalike asjade midagi eriti ei sisaldanud. Lennufirma oli meile andnud esmaabi pakikese ootamatu ööpeatuse tarbeks – seal sisaldusid kahjuks vaid tualett-tarbed ning t-särk, sokke seal loomulikult ei olnud. Panin siis oma kauni valge t-särgi selga, vormiriietuse seeliku ning vormikingad ja suundusin hr. Reisija tuppa õhtusöögile. Õhtu oli väga tore, juttu jätkus väga huvitavatel teemadel ning seda pikemaks ajaks. Hr. Reisija lubas minuga ka Londonis kokku saada – eks näis kui vettpidav see lubadus on ;)

Järgmine hommik algas meeskonna jaoks hommikusöögiga ning siis lennujaama suundumisega. Turvakontrolli läbides jooksis meie juurde üks äriklassi reisija, kes teatas, et lend on jällegi edasi lükatud – me ei saanud aru millest ta räägib, et meile ju kinnitati, et lennuk on korras ning me võime hakata kodu poole suunduma. Lennuki juurde jõudes selgus muidugi, et mehhaaniku-Stavros oli alles saabunud ning hakkas nüüd uurima millist osa ta täpselt vahetama peab hakkama ;)

Igal juhul keeldusime reisijate pardale võtust, nõudsime enne siiski lennuki parandamise lõpetamist ning alles siis lubasime meile reisijaid saata. Ja nii me siis istusime 4 tundi ja ootasime millal meie lennuk lennukõlblikuks osutub. Alguses andis mehhaanik Stavros miskeid ajalimiite millal lennuk korda saab. Kuna need ükski vett ei pidanud, siis miskil hetkel ta loobus ka nende andmisest ning tegeles vaid tööga. Kuni, ühel hetkel korjas ta tööriistad kokku ja ütles, et palun, võite minna!

Lend ise oli rahulik, reisijad olid suhteliselt positiivsed vaatamata kogu sellele jamale mida nad selle kahe päeva jooksul läbi olid elanud. Londonisse jõudsime täpselt 24 tunnise hilinemisega. Meil oli aga väga hea meeskond, kus kõik said aru, et see mis reisijate ning ka meiega juhtus oli lihtsalt üks pikk ebaõnnestumiste rada ja paraku ei saanud me midagi teha, et seda olukorda kuidagi muuta. Saime seda vaid võtta kui ühte seiklust mida me kõik, 273 inimest, koos läbi elasime. Järgmisel päeval oli mul vaba päev, vedelesin kodus ja ei tahtnud eriti ühtegi inimest näha ;)

Ja sel nädalal tegelesin kolimisega – jah, mul on nüüd uus kodu. Mitte eriti kaugel eelmise asukohast ja endiselt lennujaama lähistel, kuid mul on nüüd kaks tuba. Olengi nüüd viimased päevad tegelenud asjade paigutamise ning siis ümberpaigutamisega. Kohe kui miski rahuldava tulemuse saan, siis teen ka pilte ning riputan need siia lehele üles ;)

Seniks aga, turvalisi lende!