Vanem ja targem ;)

Nagu te isegi aru saate siis olen nüüd vanem ja kas nüüd just targem aga kogenum kindlasti. Siinkohal tahaksin veel kord tänada kõiki, kes mind meeles pidasid ning omad head soovid minu poole teele läkitasid. Eriti jäid meelde laste – Rhea, Hera ja Nora joonistused ning klassivend Jaagu sõnum, kus ta lisaks õnnesoovidele andis mulle ka lemmik-klassiõe tiitli – kommentaarina võin lisada, et klassiõdesid oli meil kokku 4, nii et konkurents ei olnud just eriti tihe.

Sünnipäeval käisime koos Elenaga mereandide restoranis, ning seal üllatas Elena mind kingitusega, milleks oli muusikali piletid samaks õhtuks. Ning muusikal oli Lõvikuningas – see oligi mul veel nägemata.

Etendus oli eriti kaunite kostüümide ja tantsudega, ning muidu selline rõõmsas meeleolus kulgev.

Meie õhtu Elenaga lõppes istudes metroojaama sissekäigu juures trepil ning vaadates inimesi – ei tea isegi miks me arvasime, et see on hea koht istumiseks ;) Õnneks keegi ei hakanud kopikaid pakkuma vaestele ida-euroopa naistele ;)

Järgmisel hommikul ootas mind üks kauneimaid linnu Euroopas – Budapest. Seekordne plaan oli mul jalutada St. Margareti saarele, mis asub Doonau keskel. Jalutuskäik oli ilus, möödusin ka Parlamendihoonest ning kaunist väljakust selle ees. 

Peagi jõudsin sillani, mis hargnes kolmeks ning üks haru viiski Püha Margareti saarele. Saar on justkui suur vaba aja veetmise park, erinevate atraktsioonidega. Kuid enne nendega tutvumist tegin kiire hommikusöögi – langosh ning mojito J

Ei olnud see langosh minu maitse, mojito sobis sinna pargipingile oluliselt paremini. Siis jälgisin muusikalise purskkaevu etendust ning kahe lapse tantsimist selle muusika taustal. Lapsed tantsisid küll mitte ametliku programmi raames vaid täitsa omast vabast tahtest. Jalutasin veel veidike saarel kuid jätsin osad vaatamisväärsused järgmiseks korraks, et ka siis oleks midagi uurida.

Jalutasin tagasi hotelli poole ning imetlesin veel tee peale jäävaid vaatamisväärsusi:

Hotelli jõudes oli väljas nii ilus päike, et ma mitte ei raatsinud veel tuppa minna vaid jäin terrassile istuma ning parimat siidrit tarbima:

Ja varsti olid kohal ka külalised:

Järgmisel hommikul tagasi Londonisse lennates oli selline tore vahejuhtum. Palusin ühel proual salongi kontrollides panna käekott eesoleva istme alla, mille peale tema vastas mulle inglise keeles, et ta on ungarlane – ja mina seepeale, et see paraku ei oma tähtsust, et käekott tuleb ikkagi panna eesoleva istme alla. Tema ütles, et aa, et mina vist ei ole ungarlane. Ja pani oma koti eesoleva istme alla J

Edasi ootas mind München. See oli küll selline lüheldasem peatus, kuid lennul sain kokku kolleeg Thomas‘ega, kellega ei olnud pool aastat kohtunud, siis arvasime paremaks mitte minna linna peale vaid leidsime hotelli läheduses ühe mõnusa tai restorani ning veetsime oma õhtu seal hea söögi, maitsva veini ning suurepärase jutuajamise seltsis. Juttu jätkus muidugi kauemaks, ning kui me järgmisel hommikul ei oleks pidanud lennule minema, siis me ilmselt istuks endiselt Münchenis ning jutustaks J Leppisime kokku, et saame edaspidi kokku ka riigis kus me mõlemad elame, ehk siis UKs ning katsume oma jutte siin jätkata :)

Järgmisel päeval peale lende, mis hirmsasti hilinesid kuna ilmad on meil siin huvitavad ning eriti põnevad pilved liiguvad edasi ning tagasi, ootas mind kokkusaamine Alan‘iga ning seekord suundusime koos BBC Proms’i festivalile. Kava ei olnud just huvitavaimate killast kuid orkestrandid tegid oma tööd armastusega ja see on iga tegevuse juures peamine. Meeldejäävaim esitus oli pianisti poolt, Prokofjevi I klaverikontserdi raames. Kokkuvõttes oli väga tore kontsert ning ilus õhtupoolik.

Siis lendasin veidi lihtsamat lendu Genfi, ning teisipäeval lendasin väga pika lennu ehk siis Istanbul, ja seda siis edasi-tagasi. Kuid reisijad olid väga toredad, kolleegid sõbralikud ning lendurid olid lausa rõõmurullid ise ;) Kokkuvõttes oli väga tore kuid pikk päev. Üks reisijatest arvas, et ta tahaks mind lapsendada, et ma pidin selline rõõmurull olema ja kindlasti lennufirma, kus töötan on väga önnelik, et minusugune nende ridades tööd teeb. Naeratasin vaid viisakalt ja ütlesin ja-jah.

Eile ja täna olid mul vabad päevad. Eile tegelesin koduste asjadega ning täna saime kokku Alaniga, ning suundusime Londoni avastusretkele. Esimene peatus oli Hamley’s kuna Rhea saatis mulle kirja ning palus prl Karule, kelle ta sealt oli oma Londoni reisil soetanud, uusi riideid soetada. Seda ma siis tegingi – valik oli küll veidike nigel kuid midagi ma prl. Karule selga leidsin ning isegi kingad sai soetatud. Edaspidi peaks siis prl. Karu täitsa tibens-tobens tshikk olema ;)

Sealt suundusime suuremate rongijaamde rajooni: Euston – St.Pancras – Kings Cross, edasi kanali äärde ning mööda kanaliäärt Camdenisse, siis Mornington Crescent ning tagasi Euston. Camdeni turult leidsin Herale ka juuksekummid, millest tuleb tänapäeval käevõrusid teha - Hera oli mulle just sellel teemal kirja saatnud, et tal on just neid vaja.

Praegu siia kirja pannes tundub see teekond nii lihtne ja kiirelt teostatav, kuid tegelikult oli selle jalutusteekonna pikkuseks veidi üle 8 kilomeetri ning kogu aeg oli ümbruskonnas midagi vaadata. Osad vaatamisväärsused väärisid ka jäädvustamist:

Söögikoha valik, mille Alan oli ükspäev ajalehest leidnud oligi määravaks miks me sinna linnaossa jalutuskäigule olime suundunud. Nimelt oli tegemist Malaysia köögiga, ning antud koht asus Eustoni rongijaama läheduses. Lehes oli kirjeldus stiilis, et see kes ei ole selles kohas söömas käinud, seda ei ole olemas. Seega arvasime paremaks oma silmaga koha üle vaadata. Koht oli väike kuid kliente voolas pidevalt sisse ja välja, paljud tellisid toidu kaasa, õnnelikeimal oli võimalus ka koha peal laud saada. Toit oli suurepärane – malai köögi parimad palad ja mitte nii tulised nagu ma neid Malaysiast mäletan. Seega oli artikkel täiesti aus ning õiglane.

Ja homseks sihtkohaks on Barcelona, seekord siiski õhtuks koju tagasi ;)

Kena reedet teile kõigile!