Pisa, Firenze ning sünna ;)

Meil oli Elenaga vahepeal koos 3 vaba päeva ja me arvasime targemaks need veeta Itaalias, Toscana maakonnas, ning täpsemalt Pisa linnas. Sihtkoha valikul sai määravaks muidugi ka koht kus me tavaliselt ööbimispeatusi ei oma ja kus me ei oleks ka eelnevalt käinud. Ja oma valikus ei pidanud me kahetsema. Pisa oli väga armas ja väike ning soe ;)

Hotell oli meil tore, nimelt ei töötanud meie toa võtmekaart ning keegi ei suutnud ka seda anomaaliat parandada/seletada. Seega iga kord kui tahtsime tuppa minna siis pidime vastuvõtulauast omale peavõtmega inimese kaasa haarama ;)

Vaatamata sellele väikesele viperusele oli see regioon eriti kaunis ning lummas meid niivõrd, et vaatasime juba ka kinnisvara kuulutusi sealses piirkonnas.

Saabumispäeval kimasime kohe kiirele torniotsingule – sest mida muud ikka Pisas otsida ;)

Torni otsides jäid meile tee peale ka rohked kingapoed, ning loomulikult ei saanud me neist sisse astumata mööda minna. Ja nüüd on siis ajalooline hetk – nimelt soetasin ma omale varvas lahti kingad J Kes mind veidi tunnevad, need teavad, et see on väga suur samm minu elus, ju on aeg sealmaal, et hakkan iseseisvuma. Pilt mu uutest käimadest on siin:

  

Peagi leidsime ka torni, koos tuhandete teiste turistidega. Torni ronima ei hakanud, vaatasime teda vaid väljast. Oli teine ilus ja viltune J

Peagi leidsime end istumas kohalikust kohvikust, kus vaatasime maailma enda ümber liikumas. Siis tegime kiire ringi hotelli, panime õhtusemad riided selga ning suundusime uuesti torni vaatma, lootes et ehk on ta ilusasti valgustatud.

Algul tundus meile, et torn ei ole isegi enam viltu rääkimata, et ta oleks valgustatud olnud – aga eks enne oli veidike kohalikku Chianti’t ka tarbitud ;)

Järgmisel hommikul suundusime Firenzesse. Veidike rongisõitu ning kohal me olimegi. Firenze üllatas meid oma huvitava katedraaliga, mis nägi välja nagu ta oleks papist. Vaatamata sellele oli ta äraütlemata kaunis. Ning kogu linn oli selline armas ja rahulikult kulgev ilusate majade kooslus.

  

Et veelgi paremat vaadet saada, ronisime mäe otsa ning siis oli kogu linn lausa peo peal.

Siin ka linna kuulsus ise, David:

Ja siin minu lemmikpilt sellelt reisilt:

Reede hommikul istusime jällegi rongi peale ning võtsime suuna randa. Olime eelnevalt veidike internetis uurimistööd teinud ning leidnud, et umbes 30 minutilise rongisõidu järel peaksime end leidma sellisest külast nagu Forte de Marmi – mis on kaunis rannakuurort, kus meie aja vaprad ja kaunid rannas käivad. Ühtlasi elab antud külakeses Andrea Bocelli. No rohkem ei olnudki midagi kaaluda, suund tuli võtta sellesse külakesse. Rongijaam oli muidugi pea-aegu keset põlde ning mereni oli sealt ikka oma 5 kilomeetrit – hakkasime alguses reipalt astuma aga siis selgus, et peame jalutama automagistraali ääres ning see ei olnud just meeldivaim ümbrus. Vaevalt, et kohalikud seal kunagi kedagi olid jalutamas näinud. Igal juhul kohe kui nägime esimest restorani tee ääres, astusime sinna sisse ning tellisime omale veini ja takso ;) Vein joodud, saabus takso ning sõit mere äärde võis alata. Rand oli uhke – nagu vapratele ja kaunitele kohane. Peale väikest segadust rannatoolidega, leidsime omalegi koha ning asusime uhkelt päevitama. Küll see on üks raske töö ;)

Tagasitee Pisasse oli veidike kiirem, kuna otsustasime koheselt bussi kasuks ning see viis meid ühte teise rongijaama, sealt rongile ning olimegi varsti Pisas. Seal haarasime oma kohvrid ning suundusime lennujaama – sest köik head ja ilusad asjad on lühildased, nii ka see minipuhkus ;)

Järgmisel päeval ootas mind lennujaama valve – seekord sain koheselt lennu Sofiasse. Olid erakordselt toredad reisijad – üks härra äriklassist oli üllatunud mind nähes, et mina olevat uus nägu sellel liinil ja seega pidi ta minuga kohe pikemalt juttu puhuma ;) Nii armas kui reisijad arvavad, et me lendamegi kogu aeg ühtesid ja samu liine.

Järgmisel päeval lendasin Frankfurti – sel lennul ei meenu mulle justkui midagi erilist. Kuid sama päeva õhtul käisin õhtusöögil, selle esimese ohvitseriga, kellelt nädal aega tagasi olin saanud kirjakesel vastavasisulise kutse. Härra esimene ohvitser Alan, on väga tore inimene – käisime koos Windsoris, kus tegime jõe ääres pika jalutuskäigu ning siis sõime õhtust minu lemmikrestoranis Bill’s. Ja nagu toredate inimeste puhul ikka, siis juttu jätkus kauemaks J

Järgmisel hommikul lendasin Amsterdami – ja kuna miskil eelmisel Amsterdami lennul olin kohanud kaasmaalasi, siis igaks juhuks tutvusin põhjalikult reisijate nimekirjaga. Ja leidsingi sealt täiesti tavalise eestlase nimega inimese – nimi oli oluliselt rohkem eestlaslik kui minu nimi ;) Suundusin siis hoogsalt reisija istekoha poole ning alustasin igaks juhuks inglise keeles, et ma väga vabandan segamise pärast aga kas  teiega saab ka.... Ning siis märkasin tütarlapse käes Eesti passi, mille peale ma lülitusin eesti keele peale. Selle peale vaatas tütarlaps mind ja vastas kaunis ameerika inglise keeles, et ahh, te räägite minuga eesti keeles, nii tore aga et tema seda keelt ei räägi ;) Imestasin siis, et aga teil on ju EV pass. Mille peale ta teatas, et see on tal isa pärast. Ma siis vabandasin ette ja taha ning seletasin, et olin vaid eesti paberajalehtedest huvitatud, et lootsin et ehk ta tuli kodumaalt ning tal on mõni leht kaasas. Tütarlaps oli samamoodi piinlikkuses, et ta vaatamata oma Eesti passi omamisele ei oska sõnagi eesti keelt. Lahkusime sõpradena ;)

Eile oli mul vaba päev ja ma tegin teoks ühe ammuse unistuse, nimelt külastasin festivali BBC Proms. Ja see oli nii tore üritus, et kindlasti lähen sinna veel ja õnneks kestab festival veel oma kuu aega, seega peaksin veel sel aastal seda külastada saama.

Ja täna on mul sünnipäev ;) Nagu moodsal ajal kombeks, siis siin ka sünnipäeva selfie:

Palju, palju õnne mulle ;)