...

Enne jõule üritan siis veel kiirelt oma vanad võlad siin ära klattida,  ehk siis katsun veel kirja panna mis sündmused-sihtkohad vahepeal on veel mulle ette tulnud ;)

Peale neid merekuurordi vabu päevi, suundusin Helsingisse ehk siis jällegi Porvoosse. Seekord tegelesime koduste asjadega, jalutasin koertega, tõin kuurist puid ning tegin tuld J

Edasi lendasin miskeid edasi-tagasi lende, milledest mulle ei meenu muud kui ühel Barcelona lennul oli nii eriline purser, et mul läksid jalad nõrgaks ja süda jättis paar lööki vahele. Noormees oli pesueht shotlane kuigi perekonnanimi oli väga prantsuse pärane ja oli kohe selline eriline, et jäi mulle meelde ;) Aga nagu meie kollektiivi puhul tavaline siis järgmine kord kohtume kindlasti temaga siis kui on 10 aastat möödunud ja ma isegi ei mäleta et olen temag enne koos lennanud ;)

Ühel toredal valvekorral sain omale jällegi Gibraltari lennu – loomulikult olid pardal ka rõõmsameelsed vene kodanikud, kellega nende emakeeles suheldes vallandub neist nii siiras rõõm, et seda annab mujalt otsida.

Sellele päevale järgnesid paar vaba päeva ja seega visiit Sally juurde ehk siis Inglismaale ;) Viimati käisin Sally juures veebruaris kui ta oli just koju saabunud sünnitusmajast – nüüdseks oli siis tütar Alice saanud juba 9 kuuseks ja oli täitsa suur inimene, kellele hirmsasti meeldis käia – seda siiski kellegi kätest kinni hoides. Ja kuna mina olin uus nägu siis sai minuga käia mööda maja ringi ja seda lõputult ;)

Sally poja, Harryga meisterdasime legodest helikopteri, mis oli väga tõetruu – mul tekkis lausa huvi legode vastu.

Tegime ka kiireid jalutuskäike kohalikus pargis ning leidsime toolid ja öökulli puu otsast – ma ei tea kas need siit piltide pealt välja paistavad kuid ehk selge silm suudab need siit leida.

Laupäeva õhtul toimus ka Mickfieldi külas kohalikus seltsimajas viktoriini õhtu, mille korraldajateks olid Sally ja David ning seega oli ka mulle koht ühes võistkonnas garanteeritud. Viktoriin toimus 7 osas, igas osas oli 10 küsimust. Lisaks oli veel 40 küsimust Londoni metroojaamade nimede kohta, mida kõik võistkonnad said vastata ajal kui ei toimunud muude küsimuste esitamist. Viktoriini vaheajal pakuti ka kahekäiguline õhtusöök. Meie võistkond saavutas neljanda koha, väga tubli saavutus! Paari vastust teadsin isegi mina, eriti hästi läks mul muidugi osas Maailma pealinnad J See oli minu esimene viktoriini kogemus siin riigis – see on siin suhteliselt populaarne ajaveetmise viis väiksemates kogukondades ning külapubides. Kui ma omaksin teadmisi spordist ning kohalikust kuulsustest ja muudest sellistest asjadest siis vöiksin isegi edaspidigi sellistest üritustest osa võtta.

Pühapäeva õhtul leidsin end Bologniast, ning esmaspäev tabas mind juba Budapestis. Budapestis oli mul veel paar jalutuskäiku tegemata ning seega alustasin hommikut ühe korraliku kohaliku ehk siis Budapesti hommikusöögiga. Pilt on mul ka:

Peale seda suundusin üle jõe, Buda poolele, kus mul oli veel paar asja üle vaatamata. Kuna üles mäkke viib tramm, mis on seal paigas olnud juba aastasadu, siis loomulikult pidin selle teenuseid kasutama J

Vaade üle Doonau Pesti poolele oli väga ilus.

Vanalinn ise aga meenutas kuidagi Tallinna vanalinna, ainult matrjoshkad olid puudu ;)

Vaadates Pesti poolele, leidsin sealt Püha Stepheni katedraali ja kuna see tundus olevat huvitav siis kimasingi sinnapoole.

Esmaslt turnisin trepist üles, basiilika katusele, et vaadata järjekordset linnavaadet.

Leidsin ka auguga maja:

Edasi tutvusin ka katedraali sisemusega. 

Eraldi kabelis hoitakse ka püha reliikviat ehk siis püha Stepheni paremat kätt – see ongi peidus siin pildil oleval kapis.

Stephen oli siis see tore mees, kes omal ajal Ungari riigi ristiusustas ja kes ka selle riigi ühendas kuningriigiks.

 Peale kogu seda kultuuri arvasin paremaks suunduda ennast ilusaks tegema, tehtud möeldud – suundusin tee peal kohatud ilusalongi kus soovisin teha maniküüri. Peale veidikest kehakeeles suhtlemist saingi kaubale. Peale veidikest küünte viilimist ning muidu ilusaks tegemist üritasin maniküürijale selgeks tega ka, et soovin lakki oma küüntele kuid seekord ei aidanud mind ka kehakeel. Kuna paraku ei olnud selles salongis ka ühtegi küünelakki kuskil nähtaval kohal, siis ei saanud ka kuidagi kätega selgeks teha mida veel soovin, seega arvasin paremaks oma arve tasuda ning lahkuda, et rohkem mitte tädisid segada nende raske tööpäeva jooksul.

Teel hotelli kohtasin veel sellist härrat tänava peal:

Järgmisel päeval ootas mind ees jällegi valve ning sealt saadud lend tõi mu graafikusse muudatuse ning sain omale 3 päevase Ateena reisi.

Loomulikult suundusin siis praeguse Euroopa murelapse pealinnaga uut tutvust sobitama. Ateenast ei ole mul just eriti sooje mälestusi – sest lihtsalt muud kohad Kreekas on nii palju toredamad, et Ateena ei suutnud millegi eriti positiivsega silma paista. Aga katkisi kive oli seal palju ja kreeka salat ning Retsina vein on suurepärased ka pealinnas ;)

Tegin väikese jalutuskäigi ning vaatasin Akropolist nii ühelt kui teiselt poolt, ning vaatasin ka muid katkisi kive millest juhuslikult möödusin. Neid kive neil seal jagub ja enamus neist on siiski suhteliselt viletsas seisus. Teine asi mida neil oli palju on kassid – ja need ei olnud üldse mitte sellised hulkuvad ning rääbakad kassid vaid täitsa ilusad, hea toitumisega kõutsid. Neid jalutas linna vahel päris palju. Mõnega pidin kaklema ka, kuna nad arvasid, et minu tellitud söök ehk siis minu kreeka salat oli mõeldud meile jagamiseks. Mina arvasin, et tellisin salati vaid endale – täitsa lihtsameelne ikka!

Sattusin ka seisma ajalehe putka ette, mille üks lett minu erilise tähelepanu pälvis, loomulikult tegin sellest pilti, et ka teie sellest osa saaksite:

Ja need kes nüüd aru ei saanud, siis olid need kõik vene keelsed väljaanded ehk siis on turgu ja ostjaid neile J

Peale Ateenat oli mul väga mitu vaba päeva ja seega arvasin paremaks need sisustada Anneli külastamisega – täitsa tore oli vahelduseks niimoodi Anneli juures olla, et ei pidanud enne kukke ja koitu üles tõusma ja silmi värvima hakkama ;)

Seekord oli mul hunnik ülesandeid – Nora hommikul kooli viia, siis talle järgi siis ta jälle trenni jne. Vahepeal pidin koertega jalutama ja pesu pesema, ning ka süüa tegema. Ühesõnaga sellised mitte minulikud ülesanded aga ma sain nendega hakkama. Külmkapi riiulitel korda luues leidsin sealt sellise toreda asja:

Ühel päeval andis Anneli ise lastele trenni ja mina siis kontrollisin väljaku serval, et kas ta ikka saab selle asjaga hakkama.

Nora koolitöid tehes avastasin enda jaoks kudumise – nimelt teeb Nora käsitöö tunnis salli ja ma siis veidike aitasin teda ning sain sellest pisiku. Järgmisel päeval läksin poodi ja soetasin omale vardad ning lõnga ning alustasin juba ise salli kudumist – sest Anneli sai omale uued lillad saapad ja tal ei olnud nende juurde sobivat lillat salli, seega arvasin paremaks see talle siis kududa ;)

Siin oleme siis Noraga kahekesi õhtusöögi lauas, kuna vanemad olid kuskil asju ajamas.

Edasi ootas mind jällegi Budapest ning siis Barcelona -:)

Barcelonas ei olnud seekord eriti pikalt aega, seega olin kohalikus linnajaos. Tuiasin niisama sihitult mööda tänavaid ja vaatasin inimesi. Leidsin ka kohviku kus mulle pakuti sellist kaunist kohvi:

Ja peale seda saabus jällegi lennujaama valve. Seekord oli see vägagi huvitav kuna samal hommikul oli juhtunud vöike äpardus meie kohalikus lennujuhtimiskeskuses ehk siis nende tavapärasel ümberlülitumisel öörezhiimilt päevasele, suutis arvuti ära kaotada lühilendude andmed. See tähendas aga seda, et kuni nende andmete taastamiseni olid väljuvad lühilennud tühistatud, saabuvatel olid väga pikad ootejärjekorrad maandumiseks ning ka välisjaamadest lahkumisel. Seega oli meie lennujaamas suhteline kaos. Kui ma kuulsin, et lennud on tühistatud arvasin, et ju mind saadetakse varsti koju kuna mu valve pidi lõppema umbes sel ajal milleni lennud tühistatud olid. Mina juba koostasin nimekirja asjadest mis mul kodus vaja teha oli….ja siis helises mu telefon ja mind kutsuti lendu. Olin selleks ajaks juba 4 tundi lennujaamas istunud ning arvanud et tunni aja pärast suundun kodu poole. Paraku suundusin hoopis Zurichisse ja seda 3 päevasele reisile. Saatsin kohe Lutzile rõõmusõnumi, et olen kohe saabumas Zurichisse, et mis oleks kui me Luzernis kohtume järgmisel päeval. Ta oli muidugi kohe nõus ;)

Lend ise venis ja hilines muidugi veelgi, kuna kui meie lennukisse jõudsime siis selgus, et lendureid meil ei ole, et nemad saabuvad miskilt teiselt lennult ja kuna ükski lend ei ole ammu väljunud siis paraku ei ole ühtegi vaba väravat sissetulevatele lendudele J Seega ootasime miski aja omale lendureid, siis selgus, et loomulikult saime ka meie omakorda väljalennu piirangu ja seekord istusime juba koos reisijatega miski 1.5 tundi ja ootasime oma aega täis. Ühesõnaga oli selline segadust täis päev.

Järgmisel hommikul sõin kõigepealt hotellis hommikust – sest Zurichi hommikusöögi lauas pakutakse ka vahuveini ja kuidas siis sellest saaks loobuda ning edasi suundusin juba rongiga Luzerni poole.

Ma muidugi arvasin, et vaatan aknast välja neid kauneid vaateid ja ei loe oma raamatut – paraku kohe kui rongijaamast eemaldusime järgnes üks tunnel teisele ja erilistest vaadetest ei tulnud midagi välja. Tegemist siiski ju mägismaaga – mina lihtsameelne arvasin et hakkan neid mägesid kohe rongiaknast jälgima.

Luzern oli ilus ja puhas nagu ta ikka on, katusega puusild oli ka alles. Samuti oli linnas jõuluturg ja kuna oli pühapäev siis oli hordide kaupa inimesi, kes niisama tuiasid ja vaatasid tühjade unistavate pilkudega ringi. Lisan igaks juhuks, et enamus neist inimestest olid itaalia turistid J

Lutziga kohtusin World Café’s = see kõlas meile mõlemile täitsa sobivalt. Tegime ühe kiire kohvi, siis veel kerge jalutuskäigu ning siis suundusime Lutzi kodukülla, mis asub Luzerni külje all.

Ja nagu Lutziga ikka, jätkus juttu kauemaks.

Õhtusöögiks oli loomulikult juustufondüü – kuidas Sveitsis muidu saakski? Fondüü valmistas Lutzi kaaslane Edith ja seda mitte siis ise juustudest vaid see oli selline kiirfondüü, mis on juba pakis valmis segatud. Ja vaatamata sellisele pool-isetehtule, oli see suurepärane!!!

Tagasi Londonisse saabudes ootas mind juba Kristi, kes oli saabunud eelmisel õhtul ja seoses minu graafiku muudatusega oli ühe öö veetnud minu elukoha lähistel külalistemajas. Hommikul pidingi Kristi koduteel sealt kaasa haarama. Saatsin Kristile sõnumi kohe kui maandusin, et olen juba teel, et pesku hambad ära ja olgu valmis. Kui juba võõrastemaja õuel olin, saatsin uue sõnumi, et olen kohal, tulgu alla. Peale 15 minutilist ootamist ei juhtunud midagi. Hakkasin kergelt närveldama et Kristi on röövitud sest võõrastemaja ukse taga ringi liikuv seltskond ei olnud just eriti turvalisust süstiv. Lõpuks helistasin Kristile ja kohe kui ta vastas siis küsisin väga pahase häälega, et kus ta on. Tema muidugi ei saanud midagi aru ja ütles, et toas ja on valmis kohe alla tulema kui ma seal olen. Ma ütlesin et olen ammu kohal ja ootan teda, ta oli hetkega õues ja oli täitsa olemas ja sugugi mitte röövitud ;) Selgitasin talle olukorda ning näitasin oma saadetud sõnumeid – neid nägi ta muidgi esimest korda. Igal juhul saime nüüd juba mõlemad naerda selle situatsiooni üle ning saime ka aru, et minu saadetud sõnumid just eriti kaugele ei jõua ;)

Edasi suundusime koju, et omad kohvrid sinna parkida ning mina vahetasin oma vormi vaba aja riietuse vastu ning siis suundusime turistima.

Esimene peatuspaik oli Hampton Court ja seekord ka sealne palee ning aed. Need olid mõlemad vaatamist väärt. Loss oli siis elukohaks Henri VIII ning tema naistele. Osad neist pidvat siiani kummitama – meie kahjuks ühtegi kummitust ei kohanud.

See-eest nägime sellist kaunist tualetti:

 

Teine ruum mis meie erilist tähelepanu pälvis oli relvaruum:

Siin veel lae näide ning väike söögituba:

Aed oli selline tõeline inglise aed, maniküürkääridega lõigatud puud ja põõsad:

Edasi suundusime ka labürinti, kus ma juba Anneliga olin paar kuud tagasi käinud. Kartsin, et seekord on põõsad oma lehed maha visanud ning labürint on suhteliselt paljas. Õnneks nii see ei olnud kuid seekord ei eksinud keegi teelt ning me leidsime keskkoha ning pärast ka tagasitee kiirelt.

Peale seda pikka jalutuskäiku tegime kiired ostud Kingstonis. Ruthil oli vaja soetada omale kudumisvardad kuna need mis Anneli juures olles soetanud olin, olid metallist ning neid ma ei julgenud läbi turvakontrolli viia kartes nendest ilma jääda kaasa võtnud. Seega suundusin nüüd siis uusi vardaid soetama. Loomulikult sattusin ka kohalikust lõngavalikust vaimustusse ;) Vardad on mul nüüd uued ja ilusad ja mis peamine, bambusest ehk siis turvakontrolli kindlad ;)

Siis soetasime veel Kristi tütrele tänapäeva lemmik-poistebändi nänni – selles ma olen juba mihkel, tean et mis bänd ja millisest poest seda nänni saab ;) Nii et kui kellelgi vaja, siis andke teada. Ja peale kerget kehakinnitust suundusimegi koduteele.

Järgmisel päeval oli meil ees pikk metroosõit linna peale. 

Jalutasime mööda ühte tänavat ja siis jällegi teist tänavat ja nii see aeg kulus. Siis suundusime õhtustama Lutzi soovitatud restorani Mozzarella bar. Nagu nimest aru saada siis sõime mozzarellat ning jõime loomulikult veini. Peale õhtusööki oli meil veel kultuuriprogramm ehk siis heategevuslik jõulukontsert Royal Albert Hallis – selle kontserdi kommentaar on meie poolt selline, et saal oli ilus J

Kristi külaskäigu viimasel päeval suundusime läbi udu Windsorisse. Udu oli ikka uhke, maja uksest väljudes ei näinud isegi sõiduteed – õnneks teadsin ma kuhu poole suunduda.

Windsor oli armas ja väike ja seekord ei olnud seal ka mitut tuhandet inimest, seega oli tore jalutada mööda väikseid tänavaid ning tunda kuninganna kohalolekut.

Kristi leidis omale uue kodulooma, kes visalt teda jälitas. Kristi pakkus talle kohta oma kotis kuid sellest luik keeldus.

Ja õhtul saatsin Kristi lennujaama, kus peale väikest segadust siiski tema lennuk pea-aegu õigeaegselt väljus.

Järgmisel päeval suundusin mina Ammani – ilmateadet eelnevalt uurides ei pööranud ma erilist tähelepanu lumesaju hoiatusele – arvasin et kui palju seda lund siis ikka Ammanis sajab, ning valides jalanõude osas, et kas kingad või saapad otsustasin kingade kasuks. Väga vale otsus – kuna lund sadas algul väheke, siis aga hakkas seda tulema ja tulema ning hommikuks oli maas 40 cm lund mis tähendas et mina olin lukustatud oma hotellituppa sest kingadega ei ole hea sellises lume sumbata ;) Kohalikud olid muidugi hämmelduses neile ootamatult saabunud lumekoguses – inimesed peatasid omad autod keset sõiduteed ning astusid autodest välja ja tegid Facebooki ja muid pilte. Nii et lumest oli kõigil palju rõõmu – minu jaoks tähendas see aga toas viibimist ning kudumist. Ja filmide vaatamist – õnneks sattusin peale väga headele filmidele ja nii see aeg seal Ammanis lumevangis möödus.

Ammanist tagasi saabudes oli järgmiseks sihtkohaks Helsingi ehk siis minu jaoks Porvoo – seega koertega jalutamine ning haige Noraga, kellel on köha, nohu ja palavik, kodus olemine. Vaatasime koos ka head filmi – 21 tapaa pilata avioliito. Kes seda filmi ei ole veel näinud, siis soojalt soovitan seda vaadata!!!

Tagasilennul Helsingist leidsin oma kohvrist kingituse, mille päkapikud sinna olid salaja pistnud – korralikult pakitud kingipakis oli selline tore raamat:

Nii armas üllatus ja väga tore raamat! Suur, suur tänu sellele salajasele päkapikule ;)

Eile ja täna on mul vabad päevad ja vahelduseks olen viibinud kodus terve eilse päeva ning tegelenud oma kudumiga ning oma kirjutusvõlga vähendanud ja kuna täna tuli päike välja siis nüüd kiman jalutama J

Minu uusaasta lubadus on – et ma täiendan oma blogi vähemalt korra nädalas!!

Väike kallistus teile kõigile!