Kirjapausi lõpp

Hommik,

Jah, ma tean et eelmisest kirjutisest on väga kaua aega möödunud ja ma parem ei hakkagi miskeid vabandusi siin heietama vaid hakkan kohe hoolega kõikidest vahepealsetest sündmustest pihta.

Esmalt käisin Budapestis – see oli mul üks paljudest Euroopa nurkadest (tegelikult vist suht sisemaa) mis oli siiani veel uudistamata. Olen üritanu seda oma graafikusse saada ja lõpuks nüüd siis õnnestus. Ja Budapest oli kindlasti ootamist väärt – kes veel ei ole seda linna külastanud, siis palun asuge kohe plaane tegema ning Budapest olgu teie järgmine peatuspaik pikemaks nädalavahetuseks Euroopas J

Kuna see oli mu esimene BUD külastus siis arvasin, et olen kohe tõeline turist ning teen kaasa bussireisi hop-on-hop-off ehk siis turistikas mööda linna vaatamisväärsusi nii, et keegi veel räägib ka, et nüüd vaadake paremale ja nüüd vasakule. Ja kuna selle bussipiletiga oli kaasas ka laevasõit, siis tegin pimeduse tulekul kaasa ka selle. Väga ilus linn ja vaatamist ning uudistamist jätkub siin veel paariks ööpeatuseks.

Peale Budapesti ootas mind Oslo – seda vaatasin ma vaid bussiaknast ning hiljem ka hotelliaknast – oli tore! Samal ajal suhtlesin Kristiga ja siis selgus, et ka tema on Oslos – paraku olid meie hotellid suht kaugel teineteisest ja seega kokku me ei saanud. Aga kui teist keegi ksukile reisib Euroopa piires, siis palun andke teada, nii tore oleks ikkagi vahest kuskil kaasmaalasi kohata J

Siis tuli meile suur torm, mille mina uhkelt maha magasin. Hommikul küll uudistest kuulsin, et nii mõnigi lend on tühistatud, paraku ei olnud see minu Tripoli lend. Jah, meie lennufirma endiselt lendab Tripolisse, mis asub Liibüas. Me vist oleme varsti ainsad, kes seda linna veel külastavad. Reisijad oli meil umbes 25, mõlemil otsal, ja lennuag 3 tunni juures. Seega oli aega iga reisijaga isiklikult tutvuda ning juttu puhuda ;) Kolleeg valmistas meeskonnaliikmetele sellised kaunid kokteilid:

Järgmine sihtpaik oli Helsingi, ehk siis minu jaoks Porvoo ja kuna just oli saabumas Halloween siis suundusime Noraga kostüümiostule. Anneli oli meile oma pangakaardi kaasa andnud, seega uhkelt seda siis tuulutasime. Kostüüm sai Norale tore -  pikad tumedad juuksed ja sarved pähe, ning midagi kuulus sinna hulka veel. Igal juhul olid kõik asjaosalised õnnelikud. Pilt on meil vaid õhtusest söömaajast:

Peale Helsingit oli mul graafikus valve – see on selline tore üllatuste päev nagu ikka. Mina olin oma kohvri pakkinud mõeldes pigem kuskile põhjapoole minekust ja nagu sel puhul ikka kutsuti mind lendama hoopis Tel Avivi – saades esimesest ehmatusest üle taipasin, et ilm seal on alles soe ehk siis minu +7 kraadine kohvrisisu osutus mitte eriti kõlblikuks +27 kraadile. Aga nagu me teame, elu õpetab ja seega edaspidi pakin oma kohvrit hoolikamalt.

Pealegi arvasime leedulannast (venelasest) kolleegiga paremaks minna hoopis Jeruusalemma ja sealseks temperatuuriks oli vaid 22 kraadi J Tegime enne ka kiire ringi hotelli kõrval asuvasse Viru keskusesse, et ma saaksin omale miski suvisema kostüümi soetada – paraku oli aga kohalike jaoks alanud juba talvehooaeg ja seega olid poelettidel soojad riided. Ostlemine jäi seega ära ja suundusin oma pikkade pükste ning t-särgiga pühasse linna. Jeruusalemmas oli meil kaks eesmärki – külastada suurt araablaste mosheed – the Dome of the Rock, ning jalutada armeenlaste linnajaos ja ehk sisse põigata ka nende suurde kloostrisse. Plaanid ei olnud just suured aga kina aeg oli piiratud, siis nähes tohutut järjekorda mille olid moodustanud mosheesse tahtjad ja teades, et keset päeva on see turistidele avatud vaid tunniks ajaks, loobusime sellest ideest ning tuiasime niisama sihitult nutumüüri ümber. Tore oli kuidas me seda sissepääsu mosheesse otsisime – kui juutidelt linna peal küsida, et kuhu minna siis need vaatavad Sind nagu kits pühapäevast päeva või õigemini peaks ütlema nagu siga J Miskil hetkel, kui olime paari turvamehe ning ühe giidi käest juba sõimata saanud arvasime paremaks otsida mõni araablane ning tema käest uurida kuidas me mosheesse sisse saame. Araablane jättis oma müügiputka kus see ja teine ning tormas meiega 50 meetrit mööda linna, et meile siis kättpidi sissepääsu järjekord ette näidata J Meenus vana naljalugu – et parim araablane ei ole just surnud araablane ;)

Linna vahel leidsime ka spordihuviliste nurga:

Armeenlaste linnajagu oli kena ja rahulik, loomulikult oli klooster suletud sel kellaajal, kui meie sinna sattusime. Aga niisama sihitult mööda Jeruusalemma kimada oli ka tore.

Mulle tehti ka ettepanek miski suvalise härra poolt, et ma jääksin sinna elama, et ta leiab mulle kena mehe abikaasaks. Ma ei hakanud igaks juhuks lepingu projekti üksikasju täpsustama vaid lahkusin naeratades oma teed ;)

Pühast linnast tagasi saabunud, ning ka viimse istmeni täis lennu üle elanud, suundusin kiirelt kodumaale. Lennujaamast otse kimasin oma õele külla. Seal loomulikult täitusid klaasid ning lauake kattis end nagu imeväel. 

Juhin tähelepanu minu kõrvarõngastele – leidsin need Krisi tualetist ja arvasin, et need sobivad mulle imehästi.

Tegelesime ka tavalisemate asjadega nagu merisigade puuride puhastamine, ehk siis mina olin sigade valves kuni nende puure puhastati.

Loomulikult kutsusime Marta tuppa ja tegime talle ka uues soengu, ehk siis kammisime tema pikad juuksed ära. Peale seda ta muidugi enam õue ei tahtnud minna kuid peale väikest leivakoorukesega meelitamist meil õnnestus ka see ülesanne.

Minu kodumaal viibimise ajal oli ka restorani nädal ja emad-tütred seltskond sai taaskord kokku, et sellest nädalast osa võtta. Seekord saime kohad Nevskij restorani, mis meid väga soojalt üllatas, seda nii teeninduse kui ka toidu osas, veinidest rääkimata J Ja nagu selle seltskonnaga ikka, jätkus juttu kauemaks.

Järgmisel päeval käisime kinos Mandariine vaatamas ning õhtul toimus suur pirukate küpsetamine ja Siim – hea poiss nagu ta on – paranda ema teleka ära ja puhastas lambi kärbestest J Ühesõnaga oli üks ütlemata tegus õhtupoolik. Enne lennukile minekut jõudsin veel Reeda ja Heraga Mardilaata külastada, ühtki ostu ma sealt siiski ei sooritanud. Ja siis oligi aeg kimada lennule, et taas jõuda udusesse Londonisse.

Järgmisel päeval viis lennuk mind Kopenhagenisse. Minu viimane Kopenhageni külastus langes aega kus polnud veel elektrit ning värviteleviisoreid J Seega tuli võtta ette jällegi üks suur turistimine. Seekord otsustasin jalutamise kasuks, tegin seda hoogsalt nii umbes 3 tundi, siis jõin kohvi ja arvasin paremaks laevareisile suunduda.

Õhtul sain veel kokku kolleeg Sarah’ga, kes saabus Kopenhagenisse üheks ööks (mina veetsin seal 2 ööd) ning kellega koos õhtustasime ning võtsime ka kiire veini. Sarah on see sama tore inimene, kelle sünnipäeval ma kevadel käisin.

Ning siis saabusid mu vabad päevad, mille olime otsustanud Ray’ga veeta matkarajal. Seekord suundusime otse lõunasse ehk siis sihtpunkt Poole ning tee peale jäi meile ette New Forest, kus me siis arvasime heaks teha üks pisike matk. Mina arvasin oma tarkuses, et matkarada on kenasti postidega märgitud ning miskit kaarti meil metsa kaasa pole vaja – paraku ma eksisin rängalt. Rada oli küll märgitud kuid see märgistus  oli nii et iga posti juures võisid suunduda nii paremale kui ka vasakule. Seega tegime miski ringi metsavahel ja kui me sealt välja saime siis selgus, et oleme sellest parklast kuhu me auto parkisime umbes 5 kilomeetri kaugusel. Ega siis midagi, matkasime aga edasi, tegime väikese vahepeatuse kohalikus pubis, ning varsti leidsimegi auto üles. Järgmine ülesanne oli leida hotell, kuhu me olime omale toa kinni pannud. Õnneks on olemas igast tänapäevased vidinad nagu Ipad, Iphone ja nii edasi ja need aparaadidi teavad igasuguseid teid ja leiavad kõik vajalikud sihtpunktid üles. Hotell oli väga puhas ja uus, ja eriti huvitav oli see, et külaliste vanuse alampiir oli 21 eluaastat J

New Forest on siis Inglismaal asuv mets, mis ei ole küll nii New nagu nimi paraku lubab. Pigem on tegu ühe vana metsaga, mis on õnneks siiani metsana alles ning ei ole veel väikeseid ridaelamuid täis ehitatud. Teine tore seik selle metsa juures on see, et seal piirkonnas on palju metsikuid ponisid, jah just nii, ponisid. Ja vägagi metsikud on nad ka – ma tahtsin ühte veidike paitada, Ray arvas kohe, et see tuleb Sulle kallale. Mina nagu julge põhjamaa naine muidugi ei heitu sellise ütluse ees kuni poni hakkas mulle tõesti kallale tulem ja mina joostes minema sain ;) Rohkem ma ponidele lähedale ei julgenud minna, kuid seal piirkonnas oli neid tõesti palju hulkumas.

Järgmisel hommikul suundusime sellisesse rannakuurordisse nagu Poole – see on selline armas mereäärne linnake, kus on kinnisvarahinnad kalliduselt 4 kohal maailmas. Majad olid seal suured ning uhked ning tohutute aedade taha peidetud. Rannaala oli kena ja armas, õnneks ei olnud just rannailm, seega oli rand suht inimtühi.

Edasi suundusime mööda rannikuäärset teed Chistchurchi – mitte Uus –Meremaal vaid ikka siinsamas Inglismaal on ka selline koht olemas. Kuna me linnast eriti huvitatud ei olnud, siis peatusime hoopis mereäärse matkaraja juures ning suundusime jalutuskäigule. Ilm oli ilus, taevas sinine ning päike paistis – nii tore ja ilus oli seal! Kindlasti suundume järgmisel suvel sinna veel tagasi – kohe matkaraja kõrval oli golfiväljak ja teisel pool rand – ehk siis mull mereäärne ja Rayle golfiväljak = lambad söönud ja hundid ka terved või kuidas see nüüd oligi ;)

Peale puhkepäevi on veel veidi vett merre voolanud aga kuna momendil pean ma kimama Ateenasse siis jääb kirjatükk siinkohal pooleli ning jätkan seda jällegi mõne aja pärast. Seniks kõike kaunist Teile!