Uuem aasta

Hommikust ja head jätkuvat aastat!

Vahepeal olid meil siin jõulud – mina veetsin neid Ammanis J

Hotellis on ehitatud selline kaunis jõulumeeleolust kantud piparkoogilinnake – seal on isegi väike rong ringi sõitmas.

Ja siit ka väike firmamärgiga hommikukohv:

Oli väga tore – käisime poistega (meeskond koosnes seekord ainult poistest ja siis mina) jõuluõhtusöögil – mezze ja muud kohalikud hõrgutised.

Tagasilennul oli meil pea-aegu tühi lennuk, tagumises otsas ehk siis turistiklassis oli 8 reisijat ja 3 teenindajat. Seega saime oma töö suht kiirelt tehtud ning siis istusime ning tegime omi asju. Mina nimelt võtsin oma kudumistöö välja. Veidi aja pärast selgus, et kapten (meessoost) lennuki eesotsas tegeleb õmblustööga. Päris õmblusmasinat tal küll kaasas ei olnud kuid poja koolivormile pidi käsitsi õmblema nimesilte. Ma siis uurisin, et kas neid kuidagi külge liimida ei saa või triikida kuid kooli kodukord pidi nii karm olema, et peavad olema käsitsi õmmeldud. Ja nii me siis seal lendasime – üks õmbles ning teine kudus J Oli tore päev kontoris!

Siis lendasin Helsingit – seekord oli ilma ööpeatuseta. Pardal oli ka paar kaasmaalast – kaks noormeest olid väga üllatunud kui neilt küsisin ajalehti – nad ei teadnud midagi et tuleb ajalehed kaasa võtta kui lendama tuled J Püüdlikult lubasid kohe oma elektroonikavahenditest neid välja printida kuid ma keeldusin sellest ja ütlesin et tahan ikkagi päris ajalehti koos trükimustaga ;) Neid noormeestel pakkuda ei olnud aga muidu olid nad roosad ja rõõmsad, suundusid suure lombi taha puhkama.

Peale jõule oli mul paar vaba päeva ja arvasin heaks minna linna peale vaatama kuidas allahindlused ja kogu ostmismelu seal seestpoolt välja näeb. Ja see näeb välja selline, et enam ma Oxford Str. ei satu kui seal miski kohutav jõulujärgne hullus on. 

Paraku oli mu kohver otsad andnud viimasel Ammani reisil ja seega oli mul vaja ka uus kohver soetada, seega oli mul ka missioon. Loomulikult need kohvrid millised mina olin suutnud välja valida, neil ei olnud allahindlust aga kuna uut kohvrit oli vaja siis olin ma sunnitud selle ikkagi soetama vaatamata hinnale. Nüüd on mul siis ilus uus must kohver, 4 rattaga. See on küll kahjuks veidike väiksem kui eelmine aga eks ma siis katsun vähem asju kaasas kanda ;)

Järgmisel päeval toibudes kesklinna hullusest asusin koristama oma kodu. Ja peale 3 tundi küürimist oli terve maja – ehk ka meie kodu ühisruumid nagu köök ja koridor puhtaks küüritud. Ja kui mõni naaber kavatseb nüüd kööki mustama hakata siis ma olen väga solvunud! Naabrid muidugi arvavad, et meil on siin miski haldjas, kes nende poolt koostatud mustuse puhtaks küürib ja seega jätkavad nad uljalt oma endisi kombeid. Eks vaatame mis edasi saab – lootust on, et nad varsti lahkuvad uutele jahimaadele J

Edasi lähenesime aastavahetusele ja see sai mul sabast kinni Münchenis. Ilus ja armas, päikesepaisteline ning suhteliselt külm linnake.

See reis oli meil Rayga koos, seega tegime kiire jalutuskäigu linna peal ning aastavahetusmoment tabas meid juba voodis magamist teeseldes kuna saluut hotelli akende taga algas juba kella 6 õhtul ning lõppes kuskil kella 2 ajal öösel, peale mida algas omakorda miski heavy metal grupi kontsert. Ja kella 4 ajal oli meil juba äratus J

Lend tagasi Londonisse tekitas mulle aga lukus kõrvad ning isegi kõrvavalu ja seega arvasin paremaks suunduda koju kuigi pidime veel edasi lendama Milaanosse. Ja nüüd olen ennast mitu päeva ravinud ja mu kodus olemise tulemused on siit pildilt suurepäraselt näha:

Eilseks kuulutasin ennast terveks ning lendasin Ateenasse ja ka kohe tagasi  - oli pikk ja väsitav päev, väga paljude reisijatega. Ja selliste üllatavate reisijatega – esimeses reas istuv preili ei soovinud sooja sööki ning ma küsisin, et ka sta soovib oma kandikut kus on kook ja salat ja kohvitass, et ehk ta hiljem soovib kohvi või teed. Ta ütles, et jah ta võtab kandiku. Suundusin siis teise ritta ja seal istuv noormees teatas peale oma söögi kättesaamist, et ma olen unustasnu esimeses reas olevale tütarlapsele soidu anda. Ma julgesin arvata, et ma siiski küsisin tema käest et kas ta seda soovib ning kuna ta ei soovinud siis andsin talle vaid kandiku. Noormehe kõrval istuv härra ütles, et ma olin lausa 3 korda küsinud, et kas ta on kindel et ta süüa ei soovi. Pakkusin noormehele, et ehk ta suhtleb siis ise tütarlapsega ja võib olla neiu siis soovib süüa kuid sellest noormees loobus J Nii et iga kord kui ma mõtlen, et enam ei saa reisijad mina üllatada siis tuleb ikka keegi kes teeb midagi mis on täiesti arusaamatu ning ettearvamatu ;) Aga sellepärast ongi mul maailma parim töö – sest ma näen nii palju erinevaid inimesi ja arvamusi, see on lausa müstika!!! Selle mõttega ongi hea tänaseks lõpetada ning minna lennujaama valvesse oma uue pakitud kohvriga J

Parim uusaastasoov, mis mulle seekord soovitud on: Selget taevast ning vabu maandumisradu! (autor Lea Truska)