Wales

Olen tagasi nii Walesist kui ka kiirelt kodumaa visiidilt ja nagu aru saate läks ka autoga sõitmine edukalt. Kuid nüüd kõigest lähemalt.

Kolmapäeva hommikul jalutasin autorendifirmasse, andsin allkirju mitmele paberile ning peagi juhatas ida-euroopa noormees mind ühe punase Peugeot 308 juurde mis oli universaalkerega. Kuna mina olin tellinud väikese auto, siis olin täiesti kindel, et noormees on mind vale auto juurde juhatanud. Kui ta hakkas mulle tutvustama auto kriime, siis segasin kohe vahele ning ütlesin, et aga ma palusin väikest autot. Noormees ütles, et see ongi selline väiksem auto. Küsisin igaks juhuks veelkord, et kas on ikka kindel et see on see mida minu leping ütleb, ja ta kinnitas et nii on, mulle on määratud see auto. Ise-enesest oli muidugi tore, et saime veidi suurema auto...kuid kuna ma niigi pabistasin selle autosõidu pärast, siis nüüd olin veelgi murelikum. Aga midagi teha ka ei olnud, kuulasin noormehe jutu lõpuni ja istusin rooli. Mul oli plaan sõita rendifirmast veidi eemale ja siis kuskil vaiksemas kohas omi asju sahmida, kuid kui ma juba sõitma hakkasin siis enne kiirteele jõudmist ei leidnud ma ühetgi head kohta kus sahmida ja nii ma siis rõõmsalt kimasin lausa pool teed Stanstedi lennujaama poole ja alles siis tegin peatuse bensukas ja ostsin omale ühe smoothie. Mind oli loomulikult vaevanud hommikust saadik kõhulahtisus kogu sellest närveldamisest, seega arvasin, et ühe smoothiga on seda nüüd paras parendada.

Ning peale veel pooletunnist sõitu olingi Stanstedi lennujaamas ja võtsin sisse istekoha kohe saabuvate lendude ukse kõrval. Läks aga päris tükk aega, enne kui hakkasin sealt eestlasi väljumas nägema. Ning siis veel veidi kui nägin kolme tuttavat eestlast: Rhea, Reet, Hera. Veidike kallistamist ning siis kimasime autosse ja alustasime oma 5 tunnist sõitu Llandudno merekuurorti poole. Loomulikult tegime tee peal peatuse ja tarbisime kapitalismi hüvesid, mida veel kodumaal saada ei ole :)

Sõidutunnid möödusid suhteliselt kiirelt ning peagi leidsime end juba oma esimese öömaja ees. Koheselt saime ka auto parkimist harjutada... ;)

Ja siis kimasime kodusele õhtusöögile - ei, me ei külastanud kellegi kodu vaid restorani nimi oli selline - Kodused söögid. Kõik leidsid omale midagi menüüst kuid eriti meeldejääv oli punane vein mille me välja valisime ;)

Peale õhtusööki tegime kiire jalutuskäigu ranna äärde, kuid vaatamata sellele möödus öö väga segaselt.

Tüdrukud seletasid midagi keset ööd ja meie Reedaga jälgisime kuidas lagi meid valvas :) Magamisega ei tegelenud eriti keegi kuid vaatamata sellele olime kõik jalul kui hommikusöögi löhnad läbi akna meieni tulid. Hommikusöök oli uhke ja eriti kaunid olid teekannud milles teed serveeriti. Igaüks oli neist eri moodi, et keegi ei saaks naabri laua omaga oma kannu segamini ajada. Peale sööki tegime nüüd ka valges jalutuskäigu linna peal. Llandudno on tuntud kui kuurortlinn, seda siis oma mereäärse asukoha tõttu. Rannapromenaad on ilus ning olemas on ka pikk sadamakai, millel asuvad erinevad ajaveetmis ehk siis lõbustusasutused. Linna külastajate keskmine vanus tegi aga sellel hommikul väga suure languse läbi, sest me olime kahtlemata (isegi meie Reedaga) kõige nooremad külastajad, keda see linn on tüki aja jooksul näinud.

Teine suurem vaatamisväärsus oli puutramm, mis paraku sel hommikul oli remondis :) Kuid meie suutsime ikka salaja ennast trammile korraks peale nihverdada.

Järgmiseks sihtkohaks oli meil Conwy ja sealne loss. Lossist ei olnud küll säilinud miskeid katuse aluseid ruume kuid müürid, mis olid alles olid väga uhked ja aukartust äratavad. Ning ka linnamüür, mida oli säilinud üsna ohtralt, oli väga uhke.

Tüdrukud said piletimüügist omale kaardid, mille alusel me pidime ringi liikuma, erinevaid ülesandeid lahendama ja nendest lahendusest saime omale tähe ja numbrikombinatsioonid, ning vastavalt nendele pidi siis kaartidel värvima midagi, ning kui me paar esimest kohta olime läbinud, siis saime juba aru, et värvitud saab draakon :) Siiski käisime kõik kontrollpunktid läbi ja lahendasime kõik meile ette nähtud ülesanded. Kogu selle mängu tulemusena said lapsed omale märgid - Mina külastasin Conwy lossi ;)

Peale lossist lahkumist, otsisime üles Suurbrittannia väikseima maja, see oli küll nii väike, et veidike pidime teda otsima, kuid üles ta leidsime ning sisse sinna läksime. Ega sinna eriti üle 4 inimese korraga sisse ei mahtunudki aga maja oli parajasti nii suur, et mulle oleks selline paras.

Edasi istusime autosse ja kimasime otsima pikima nimega küla - see on lausa ametlikult maailma pikima nimega küla ning asub see Suurbrittannia suurima saare Anglesey peal. Ma ei hakka siia selle küla nime ümber kirjutama, sest muidu saaks tähed mu klaviatuuril otsa, pilt rongijaama sildist räägib enda eest.

Teisel pildil on ka nime hääldus:

Ning siin ka kogu selle sõna tähendus:

Ja kuna me juba saarele sattusime, siis tegime sellele saarele tiiru peale, kuid ei midagi eriti ilusat me sealt ei leidnud. Ühes väikeses külas sõime lõunat, tüdrukud olid väga tublid ja said ise hakkama värvipliiatsite ja ka ketshupi küsimisega, kuid see oli ka ainuke meeldejääv seik sellest lõunast. Kuna see saar meile erilist muljet ei jätnud, siis suundusime tagasi mandrile (mis on ju ka saar tegelikult) ning hakkasime liikuma oma selle õhtuse ööbimiskoha poole. Tee peal uudistasime lambaid ja mägironijaid, ja igasuguseid muid huvitavad asju, mis meie tähelepanu köitis.

Vahetult enne pimenemist jõudsime oma ööbimiskohta, milleks oli hostel. Meil vedas kuna peale meie ei olnud meie majas ühtegi külalist ja seega saime laiutada muidu ühises kasutuses olevas tualetis ja vannitoas ning ka köögis. Pakkisime asjad lahti, panime maskid näkku ja hakkasime tüdrukute õhtut veetma.

Pidasime maha ka suure Aliase turniiri - paraku ei mäleta, et kes võitis, kuid nalja sai rohkem kui rubla eest!

Ning magamine õnnestus meil kõigil sel ööl oluliselt paremini kui eelmisel.

Hommik algas pudruga ning siis suundusime matkale, soetasime omale matkaraja kaardi ja hakkasime aga jalutama. Vaated olid absoluutselt hunnitud ning mida rohkem me edasi liikusime, seda rohkem hakkas ka päike paistma. Rada kulges algul jõe ääres, siis suundusime veidike mäkke, et seda asja kõike ülevalt poolt uurida ja siis sammusime läbi mahajäetud kaevanduse, ning peale veel veidikest tõusu kõrgus meie ees ka Walesi kõrgeim tipp Snowdon. Selle vaate taustal tegime lõunapausi ning edasi oli vaid mäest alla minek ;) Alla jõudes, leidsime ka kaevanduse millest oli nüüdseks tehtud muuseum, ning arvasime, et see on hea mõte ka seda kohta külastada. Hera loobus sellest plaanist peale 20 meetrit, ning suundus tagasi välja meid ootama. Peale 70 meetrit arvas ka Rhea, et ta ei ole nii kindel, et ta tahab edasi minna - ega ma ise ka enam ei olnud aga Rhea ees justkui ei sobinud nüüd nõrkust välja näidata ja nii me suundusime siiski võiduka lõpuni! Rhea oli väga tubli, muudkui nuttis ja sammus mööda neid kohutavaid treppe, mida ta kartis veelgi enam kui neid imelikke hääli mida kaevanduse töö tutvustamiseks meile lindilt lasti. Välja me sealt igal juhul saime ja rõõmsad olid lõpuks kõik.

Ning nüüd oli veel veidi maad tagasi meie matka alguspunktini ning seega ka jäätise kohvikuni ;)

Ning isegi mina oli nõus jäätise söömisega, nagu allolevalt pildilt näha, siis see valmistas palju rõõmu ka teistele:

Edasi üritasime sellest väikesest linnakesest nimega Beddgellert välja saada. Arvasime, et kui me tulime sisse ühelt poolt ja meil on vaja sellest linnakesest läbi sõita, siis kui me nüüd teisele poole minema hakkame, et ju see siis on õige tee. Esimeste siltide juures saime aga aru, et oleme valel teel. Keerasime otsa ringi ja suundusime siis kolmandale teele, mille külast leidsime. Esimese sildi juures aga jäime seisma, et asja veidi uurida ning suht kiirelt peatus meie kõrvale üks väike kaubik, kus noormehed oli murelikud, et kas me oleme eksinud. Ütlesime, et kuhu meil vaja minna ja poisid olid kohe nõus meid omale sappa võtma, et meile siis õige teeots kätte näidata. Me palusin neil mitte väga kiiresti sõita, vabandades, oma lemmiklausega, et nad ju sõidavad valel pool teed ;) Õnneks suutsin neil väga hästi sabas püsida, ning ühel ristmikul peatasid poisid oma auto ning ütlesid, et nemad nüüd keeravad paremale aga meie mingu muudkui otse edasi ja varsti olemegi seal kus meil vaja :) Ja nii oligi, olime õigel teel, ning nüüd oli meil vaid vaja kimada sest kilomeetreid minna oli veel jupp jagu. Kui oma selle öisesse kodusse jõudsime, oli juba pime. Me küll aimasime, et milline vaade meid valges seal ees ootab kuid päris kindlad ei saanud selles olla. Ning hommikul ei pidanud me pettuma, vaade oli superluks. Tegime kiired hommikusöögi ettevalmistused ning igaühele serveeriti just seda, mida ta oli eelmisel päeval omale poest välja valinud. Seega, olid kõik rahul ning nautisid vaate taustal oma hommikusööki.

Edasi suundusime otsima dramaatilisi vaateid ranniku ääres. Teel sinna aga kohtasime jalgrattureid, kes olid miski pikema tuuri ette võtnud ja me kohtusime nendega selle päeva jooksul korduvalt; kuid parim mälestus on meil hoopis lammastest, kes olid kaalikapõllul. Kui me nad avastasime, siis peatasime auto ja läksime neid põllu veerele uudistama. Lambad jooksid selle peale kohe põllu kaugemasse nurka, hetke pärast vaatas pealammas meie poole ja sai aru, et me oleme huvitavad, ning hakkas nüüd meie poole jooksma, loomulikult järgnes talle kogu kari. Poole tee peal avastas pealammas, et tegelikult oleks nüü huvitav suunda muuta ja kimada hoopis põllu paremasse nurka ja nii suunduti kapakul sinna. Ja nii need suunamuutused toimusid korduvalt. Osad lambad olid suht segaduses, et miks peab kogu aeg kuskile tormama kuid kuna kollektiivis peitub jõud, siis kapati ikkagi koos truilt teistel kannul. Me vaatasime seda vaatemängu päris tükk aega kuni üks lammas hakkas kahtlaselt köhima ja me arvasime, et ta saab suurest jooksmisest infarkti ning arvasime seega paremaks lammaste vaatluse lõpetada.

Rattureid kohtasime aga veel ja kuna nüüd olime sattunud päris headele kitseteedele juba, siis ühel kitsamal kohal suutsin auto vasaku allääre sõita vastu miskit kividest moodustist, mida mina muidugi ei märganud kuna olin ametis ratturite mööda laskmisega. Auto tegi väga õnnetut ning kurba häält ning alla äärde tekkisid koledad valged kriimud... mul oli väga kahju kuid paraku ei saanud ma juhtunut olematuks teha, ning peamine oli ju, et ratturid olid terved ja said meist mööda. Peagi olime uuesti mere ääres, ning aeg oli minna uudistama dramaatilisi vaateid.

Leidsime ka sellised toredad poisid, kes tegelesid meie arvamist mööda miski koopaujumisega. Neid oli kuivalt rannalt päris hea ja soe jälgida :)

Leidsime ka kohaliku Stonehenge, ning seal tegelesime ka lambatalle päästmisega, kes oli aiast läbi tulnud kuid nagu lambale kohane, tagasi minna enam ei osanud.

Viimase punktina meie graafikus oli veel St. Davidsi nimeline linnake, ning üllatus üllatus, ka ratturid lõpetasid oma tuuri seal! Seega saime neile veel kaasa elada ja lehvitada. Siis aga otsisime omale söögikoha, mis ei olnud sugugi kerge ülesanne kuna tegelik lõuna aeg oli juba möödas ning enamus kohad enam söögi serveerimisega ei tegelenud. Lõpuks maandusime klassikalises Fish & Chips urkas, kus leidsime mõnusa tagahoovi, mis oli parasjagu päikese poole ja tuule eest varjus, ja seal me siis oma ninad keerasime päikesele paitamiseks ning mugisime maailma õlisemat kalarooga :)

Ja enne pikka autosõitu vaatasime veel üle tohutult suure katedraali ning ka piiskopi palee, mis siis asuvad St. Davidis. Need olid mõlemad väga uskumatult suurejoonelised!

Ning siis ootas meid 4 tunnine kojusõit, mis tänu väikestele peatustele möödus isegi väga kiirelt. Auto tagastamisel rendifirma poiss ei märganud minu tehtud uusi kriipe ning seega me lahkusime sealt kohe eriti kiirelt. Kodus jagasime magamiskohad ära ja hakkasime koheselt magama, kuna mina suundusin suht varakult juba lendu, Reet ja Co aga nautisid veel päevakese jagu Londonit.

Britannia

Viimase nädala lennud on olnud suhteliselt tavalised, ei ole ma kedagi pahandanud ega liigselt tülitanud. Laupäeva veetsin jällegi Edinburghis ja seekord oli mul eesmärk külastada kuninglikku jahti Britannia. Mõeldud, tehtud! Hommikut alustasin kohviga hotelli kõrval olevas ostukeskuses, siis tegin kiire visiidi kulmukorrigeerija juurde, kes mulle tegimuued ilusad kulmud, ja siis suundusin bussinpeale, et sellega jahini jõuda. Buss tegi tohutuid tiire, nagu siin riigis kombeks, kuid peale poolteist tundi jõudsin oma sihtkohta. Laev oli väga ilus, isegi masinaruum oli väga läikiv :) Aga natuke siis ajalugu - laev oli siis kuninganna Elisabethi koduks merel pikki aastaid, enne kui jaht maabus Edinburghis. Pensionile saadeti ta 1997, teenistusse asus aga juba aastal 1954. Nii, et suht pika elu on see jaht elanud ja näinud päris palju kuningliku pere köögipoolt. Nüüd on siis laeva enda köögipool ja kuninganna ning ka prints Philipi magamistoad kõigile vaatamiseks. Ära oli kirjeldatud ka kuninganna eelistus padjapüüri osas ja selle erinevus prints Philipi padjapüüri eelistustest. Nii et glamuuri jagus mitmele korrusele ning mitmeks tunniks. Pildid näitavad seda aga paremini, seega postitan need teile uudistamiseks.

Peale laeva uurimist, suundusin kesklinna, seekord arvasin paremaks bussist loobuda ning tegin ligi tunniajalise matka. Väga tore on jalutada kuskil tundmatus linnas ning uudistada kuidas inimesed elavad! Kesklinnast suundusin siiski bussiga tagasi hotelli. Ning kui olin sinna jõudnud ja uuesti aknast välja vaatasin, siis nägin sellist pilve meile lähenemas:

Õnneks päris tormiks siiski ei läinud, lihtsalt miski külmem õhumass saabus selle huvitava pilvega.

Hommik algas varajase äratusega, olin juba pool riides kui ukse alt pandi mulle teade, selle kohta, et meie lend on edasi lükatud nii 4 tundi. Võtsin siis need pooledki riided seljast, meik jäi küll peale ja heitsin tagasi magama. Kui me lõpuks 5 tundi hiljem Edinburghist lahkusime, siis olime kaotanud 2/3 oma reisijatest, kuid need vähesed olid suht rõõmsad meid nähes. Hilinemise põhjus oli, et et meie lennukil oli vaja miski vidin välja vahetada ning see uus vidin oli saadaval vaid Londonis ja seega me ootasime, millal esimene lend sealtpoolt Edinburghi jõudis.

Samal päeval sain ka kokku Carolinega, kellega me oleme moodustanud pühapäeva klubi - paar Caroline sõpra ja mõned nende sõbrad, ning nii see klubi kokku saigi. Klubi eesmärk on siis pühapäeviti kokku saada ja Sunday Roasti (Pühapäeva praadi) koos süüa. Meie klubi muidugi tarbis ka ohtralt alkoholi. Peale pubis keha kinnitamist, suundusid enamus Caroline juurde, et seal veel väike tuisupits teha. Paraku läks pikemalt nagu ikka, ning ühel hetkel istusid kõik seltskonna naised diivanil, Prosecco klaas käes, ning meie seltskonna ainuke mees, triikis minu vormisärki palja ülakehaga :) Nii et selline segane pühapäev. Ma jäin ööseks Caroline juurde ja hommikul,suutsin kuidagi eriti varajaselt tööle jõuda, kuna ei suutnud arvestada busside liikumiskiirust varajastel hommikutundidel, mis on siis kordases kiirem kui päevavalguses :)

Aga oma lennu sain lennatud, ise olin oma triigitud särgis eriti uhke ja rõõmus - selgitan, et muidu ei ole ükski mu vormisärk triikimises osalenud ;)

Peale lendu sain kokku kapten Johniga, et teha väike autosõidutund. Nimelt tuleb ju homme Reet ja meil on rendtud auto, et siis minna Walesi avastama. Aga ma olen veidike selle autosõidu osas paanikas ja arvasin, et peaksin eelnevalt veidike harjutama. Ja no kui väike saiajagaja on hädas, siis nelja triibuga noormehed on alati abivalmid aitamaks :) Sõitmine läks hästi, esimesel ristmikul John küll veidi higistas kuna ma olin kuskil vales kohas ning siis keerasin vasaku ninapoole teisele autole väga lähedale...paaril korral otsisin parema käega ukse juurest käigukangi, kuid kokkuvõttes läks suht hästi ja mu õpataja arvas, et ma saan hakkama küll.

Nii et homme hommikul suundun autorendifirmasse, istun sealt rooli ja suundun Reedale ja Rheale ning Herale Stanstedi lennujaama vastu ja siis suundume Walesi, laupäeva õhtuks tuleme tagasi, siis teen mina kiire kõrvalepõike Milaanosse ja esmaspäeva hilisöösel saabun ma kodumaale, ning viibin seal kuni reede pealelõunani. Seega, ehk kohtume!

Kevad on käes!

Barcelona näitas meile väga vaikset külge endast, nimelt oli suur reede, ja seega otsustasime koos kolleegidega minna hoopis lähedal asuvasse Sitges'e linnakesse. Geoff läks omi asju ajama ning mina ja Glen jalutasime linna peal, rahvast oli väga palju. Maailma geipealinnaks nimetatud Sitges oli tegelikult pungil perekondadest, kes kõik veetsid pühade esimest päeva :)

Ja selles suures rahvamassis, sulandusime meie Gleniga suurepäraselt teiste hulka.

Peagi leidsime omale ühe toreda restorani, kus veidike keha kinnitada. Mina tarbisin mereande - väga head olid! Siin pitl meile pakutavast menüüst:

Ning kuna Glenile väga meeldisid soola ja pipratops, siis siin ka pilt nendest:

Siis istusime peatänava ääres vihmavarjus ühes veinibaaris ning vaatlesime inimesi ja rääkisime elust. Väga tore oli! Peagi oli aga aeg käes, et kokku saada Geoffiga ning suunduda tagasi Barcelonasse ja oma hotelli. Oli üks väga tore õhtu!

Paraku lõppes see õhtu minu jaoks eriti huvitavalt - ärkasin keset ööd ning suundusin tualetti ja sinna ma ka jäin päris pikaks ajaks. Nimelt need mereannid olid otsustanud mu kehast väljuda ja nii ma seal oksendasin kohe uhkelt. Miskil hetkel hakkas mul veidike parem ja ma käisin isegi dushi all ning arvasin, et olen suuteline lendama minema, kuid siis vaatasin peeglisse ja sain aru, et ma pean siiski heitma voodisse. Seega helistasin Geoffile ja andsin talle teada, et ma ei ole suuteline lendu tulema. Geoff oli väga murelik ning küsis kas mul on midagi vaja kuid ma arvasin, et ma saan kuidagi ise hakkama. Veidi aja pärast helistas kapten ja pakkus erinevaid ravimeid, kuid ma loobusin ka nendest ning arvasin, et ma pean selle lihtsalt läbi elama. Nad kõik soovisid mulle head paranemist ja ma üritasin uuesti magama jääda. Siiski suutsin veel ühe pikema okseralli teha enne kui magama jäin.

Veidi peale lõunat ärkasin üles, päike paistis, taevas oli sinine...kuid ma olin omadega nii läbi, et ei suutnud isegi riidesse panna, et õue minna. Seega veetsin terve päeva ennast kogudes. Ning õhtuks olin juba nii julge, et tellisin omale supi ja sõin selle ära. Kõht tegi küll igasusguseid huvitavaid hääli selle peale kuid enam ma ei oksendanud! Seega andsin tööandjale teada, et tahaksin nüüd koju tagasi tulla. Ning järgmise päeva lõuna paiku oli mul auto järgi, et mind lennujaama viia ning lennuki peale panna ;)

Seoses selle vahejuhtumiga, muutus mu graafik, ning järgmiseks päevaks sain omale lennujaama valve. Hommikul olin nii julge, et jõin kodus kohvi. See paraku mu kõhule ei meeldinud ning selleks ajaks kui tööle jõudsin tuli see kohv minust välja. Peale seda tundsin ennast kohe paremini ja sain aru, et ma veel miskeid keerulisi asju igaks juhuks ei söö ning piirdun saia ja kummeli teega. Ja nagu ikka, kui Sa ei taha siis saad selle lennu mis muidu oleks Su lemmik. Seega kutsuti mind Nizzase ja seda ööpeatusena. Nizzas on mu lemmikud sinikarbid...Paraku seekord jäid need minust väga kaugele ;) Läksin hoopis jalutusringile koos kolleeg Mark'iga. Mark oli aastaid tagasi elanud Nizzs ja seega teadis enamus nurgataguseid. Ning neid me nüüd uurima asusimegi. Vaatasime üle rannapromenaadi, sadama, ronisime mäkke, uurisime koske, uurisime surnuaeda, vaatasime vaadet vanalinnale ning kogu linnale. Oli üks tore jalutuskäik!

Õhtusöögi jätsin mina vahele, selle asemel tarbisin saia ja veidike juustu, ning jõin kummeliteed. Ja seda kõike oma hotellitoas. Ning see kõik harmoneerus minu kõhuga :)

Paar päeva hiljem lendasin uuesti Nizzat, seekord edasi-tagasi, ning sellel lennul selgus, et rikkusin ühel proual terve lennureisi. Proua oli lennukisse tulles üllatunud, et ainsad lapsed lennukis istuvad tema taga, ning peale selle fakti avastamist soovis oma kohta vahetada. Nad olid abikaasaga omale valinud ühe koha akna all ja teise vahekäigu pool, lootes, et keskmine koht jääb vabaks. Paraku tuli suht ruttu ka sellele keskmisele kohale inimene, ning kuna proua ja härra arvasid, et parem on kui nemad istuvad koos, siis keskmise koha härra istus hoopis vahekäigu poole. Järgmises reas istuvad lapsed istusid akna all ja keskmisel kohal ja nende ema vahekäigu pool. Lapsed joonistasid rahulikult, ning olid üldse oma käitumiselt väga viisakad ja rahulikud. Peale proua soovi kuuldes, palusin tal oodata veidi, kuna kõik reisijad ei olnud veel pardal ning ütlesin, et meil on vabu kohtu kuid need on kõik keskmised kohad kuna akna ning vahekäigu poolsed on kõik täis. Veidi aja pärast läksin tagasi tema juurde ja ütlesin, et kõik reisijad on pardal, et kui ta soovib kohta vahetada siis kõik vabad kohad on valikus. Proua oli selleks ajaks vahetanud koha tema reas keskmisel istmel olnud härraga, ning istus nüüd vahekäigu pool ja tema taga oli laste ema. Proua ütles, et ta on momendil sel kohal rahul kuid et ta ei saa aru, et kuidas saab nii olla et lennukis on vaid mõned vabad kohad ning üks nendest on laste isa kõrval. Et kuidas küll elu saab nii ülekohtune olla :) Ma noogutasin kaas ja ütlesin, et elu ongi ülekohtune, et ega me selle vastu ei saa ja pakkusin talle veelkord, et kui ta soovib siis ma võin ta ümber istutada vabale kohale, ehk siis eemale lastest. Ta ütles, et tal oleks väga ebamugav ning piinlik kohta vahetada, ma julgustasin, et ma võin teistele reisijatele seletada, et proua iste on katki ja seetõttu pean ma tema koha ära vahetama. Ta ei tahtnud seda, ütles ikka et see oleks piinlik. Tõin prouale padja ning teki, et ta saaks ennast mugavamalt tunda ja soovisin head lendu. Teeninduse ajal oli proua oma lauale laotanud salvrätiku - see on meie jaoks selline väike märk, et see inimene ei ole päris mõistlik ning ratsionaalne :) Proua tellis omale joogi, ei ühtki palun, tänan või muud viisakust, ma olin üliviisakas, kuid ei miskit vastust sellele. Proua abikaasa, kes istus akna all, vaatas mind kaastundliku pilguga kuid ei kommenteerinud midagi. Ning asjasse üldse mitte puutuv härra keskmisel istmel võttis kogu asja naljana. Peale teeninduse lõppu, saabus tulivihane proua taha kööki ning hakkas minu peale karjuma, et mina olen rikkunud tema lennureisi, et ma ei mõelndu korrakski selle peale, et oleksin pidanud teised reisijad ümber tõstma tema ritta, et tema oleks siis saanud oma abikaasaga istuda kahekesi reas nii nagu neil algselt plaanitud oli. Ma jäin teda suu lahti vaatama, mille peale minu kolleeg Yvonne küsis proua käest uuesti üle, et milles te täpselt Ruthi süüdistate? Proua kordas veelkord, et ma oleksin pidanud teised reisijad ümber istutama, et tema ei oleks pidanud laste ees istuma kuna temal oli raske öö ning tal selg valutab. Proua lahkus köögist ning mu kolleeg läks samuti salongi miskeid asju ajama. Hetke pärast tuli proua tagasi ja viskas mulle padja ja teki, mille olin talle enne viinud ja teatas, et see oli küll hea idee kuid tema puhul see ei töötanud. Nii et vot selline pahategija olen!

Järgmise päeva veetsin kodus juustuküpsiseid tehes ja õhtul käisin prantsuse keele tunnis.

1 aprillil suundusin Amsterdami. Seekord olin mina ainuke, kellel oli ööpeatus graafikus, teised lendasid edasi-tagasi lendu. Istudes autos ning liikudes oma hotelli poole tabasin end mõttelt, et läheks tulpe vaatama. Päikes paistis, taevas oli sinine, ning tulbiväljad tundusid nagu ainuke õige mõte kuidas oma päeva Amsterdamis või siis Haarlemis veeta. Hotellis oli vastuvõtuletis tore noormees, kes seletas lahkelt kuidas ma lilleparki saan ja hoiatas igaks juhuks, et veidi on vara kuid mõned tulbid on siiski juba õites. Lillepark oli selline tore park, kus oli tohutus koguses inimesi, kes kõiki lilli vahtisid ja uurisid, ning osad jalutasid lihtsalt niisama. Mina vaatasin inimesi ja vahest ka mõnda lille. Pargi ümber laiusid aga tohutud põllud, kus olid tulbid. Momendil õitsesid neist vaid väikesed punased, kuid need olid väga ilusad.

Igal juhul tahan ma seda tulbiväljade uurimist veelkord teha kuid siis ehk jalgrattaga ning veidi hilisemal ajal kui on juba rohkem õisi. Siin ka pildid lillepargist:

Lilled vaadatud, suundusin tagasi Haarlemisse, ning jalutasin sihitult selle külakese vahel ja leidsin sellise toreda tuuliku:

Järgmisel hommikul suundusime tagasi Londonisse ja sellega oli minu tööpäev tehtud :) Tegelikult pidin küll minema edasi Brüsselisse ning jääma sinna ööbima, kuid kõigile teatud põhjustel on emdiselt Brüsseli lennud veidi halvatud ning seega meie lennugraafik selle sihtkoha osas segamini. Ja seega sain mina omale varajase tööpäeva lõpu. Kuna ilm oli ilus, siis suundusin kiirelt Caroline juurde, istusime aias, jõime hommikust proseccot ning nautisime päikest. Lõunaks jalutasime siiski lemmik pizzarestorani ja sõime seal lõunat, ning peale seda suundusime kohalikku pubisse, saime kokku veel ühe kolleegiga ja nii see laupäev möödus.

Pühapäeva veetsin aga lennujaama valves, seekord sain kohe hommikul kokku seal leedulanna Inesaga, ning koos temaga need kuus tundi möödusid. Inesal on suured probleemid, kuna ta on nii ilus siis on tema elu väga keeruline kuna kõik vaatavad teda kogu aeg ja tal on raske selle tähelepanuga toime tulla. Sellised probleemid siis inimestel! Meid kumabgi ei kutsutud lendu, seega saime istuda ja muudkui jutustada.

Siis saabus mul mitu vaba päeva ning nendel midagi eriti ei juhtunud, käisin oma tavapärastel jalutuskäikudel, küpsetasin juustukaid ning tegelesin prantsuse keelega. Sel töönädalal ei ole mul ühtegi ööpeatust, seega veedan aega põhiliselt omas kodus. Kuid ilm hakkab meil vaikselt soojemaks minema, magnooliad hakkavad juba õitsemist lõpetama ning teistele puudele hakkavad lehed tulema, linnud muudkui kisavad, seega, kevad on kohal! Siin ka pilt kevadisest õhtusöögist: