Wales

Olen tagasi nii Walesist kui ka kiirelt kodumaa visiidilt ja nagu aru saate läks ka autoga sõitmine edukalt. Kuid nüüd kõigest lähemalt.

Kolmapäeva hommikul jalutasin autorendifirmasse, andsin allkirju mitmele paberile ning peagi juhatas ida-euroopa noormees mind ühe punase Peugeot 308 juurde mis oli universaalkerega. Kuna mina olin tellinud väikese auto, siis olin täiesti kindel, et noormees on mind vale auto juurde juhatanud. Kui ta hakkas mulle tutvustama auto kriime, siis segasin kohe vahele ning ütlesin, et aga ma palusin väikest autot. Noormees ütles, et see ongi selline väiksem auto. Küsisin igaks juhuks veelkord, et kas on ikka kindel et see on see mida minu leping ütleb, ja ta kinnitas et nii on, mulle on määratud see auto. Ise-enesest oli muidugi tore, et saime veidi suurema auto...kuid kuna ma niigi pabistasin selle autosõidu pärast, siis nüüd olin veelgi murelikum. Aga midagi teha ka ei olnud, kuulasin noormehe jutu lõpuni ja istusin rooli. Mul oli plaan sõita rendifirmast veidi eemale ja siis kuskil vaiksemas kohas omi asju sahmida, kuid kui ma juba sõitma hakkasin siis enne kiirteele jõudmist ei leidnud ma ühetgi head kohta kus sahmida ja nii ma siis rõõmsalt kimasin lausa pool teed Stanstedi lennujaama poole ja alles siis tegin peatuse bensukas ja ostsin omale ühe smoothie. Mind oli loomulikult vaevanud hommikust saadik kõhulahtisus kogu sellest närveldamisest, seega arvasin, et ühe smoothiga on seda nüüd paras parendada.

Ning peale veel pooletunnist sõitu olingi Stanstedi lennujaamas ja võtsin sisse istekoha kohe saabuvate lendude ukse kõrval. Läks aga päris tükk aega, enne kui hakkasin sealt eestlasi väljumas nägema. Ning siis veel veidi kui nägin kolme tuttavat eestlast: Rhea, Reet, Hera. Veidike kallistamist ning siis kimasime autosse ja alustasime oma 5 tunnist sõitu Llandudno merekuurorti poole. Loomulikult tegime tee peal peatuse ja tarbisime kapitalismi hüvesid, mida veel kodumaal saada ei ole :)

Sõidutunnid möödusid suhteliselt kiirelt ning peagi leidsime end juba oma esimese öömaja ees. Koheselt saime ka auto parkimist harjutada... ;)

Ja siis kimasime kodusele õhtusöögile - ei, me ei külastanud kellegi kodu vaid restorani nimi oli selline - Kodused söögid. Kõik leidsid omale midagi menüüst kuid eriti meeldejääv oli punane vein mille me välja valisime ;)

Peale õhtusööki tegime kiire jalutuskäigu ranna äärde, kuid vaatamata sellele möödus öö väga segaselt.

Tüdrukud seletasid midagi keset ööd ja meie Reedaga jälgisime kuidas lagi meid valvas :) Magamisega ei tegelenud eriti keegi kuid vaatamata sellele olime kõik jalul kui hommikusöögi löhnad läbi akna meieni tulid. Hommikusöök oli uhke ja eriti kaunid olid teekannud milles teed serveeriti. Igaüks oli neist eri moodi, et keegi ei saaks naabri laua omaga oma kannu segamini ajada. Peale sööki tegime nüüd ka valges jalutuskäigu linna peal. Llandudno on tuntud kui kuurortlinn, seda siis oma mereäärse asukoha tõttu. Rannapromenaad on ilus ning olemas on ka pikk sadamakai, millel asuvad erinevad ajaveetmis ehk siis lõbustusasutused. Linna külastajate keskmine vanus tegi aga sellel hommikul väga suure languse läbi, sest me olime kahtlemata (isegi meie Reedaga) kõige nooremad külastajad, keda see linn on tüki aja jooksul näinud.

Teine suurem vaatamisväärsus oli puutramm, mis paraku sel hommikul oli remondis :) Kuid meie suutsime ikka salaja ennast trammile korraks peale nihverdada.

Järgmiseks sihtkohaks oli meil Conwy ja sealne loss. Lossist ei olnud küll säilinud miskeid katuse aluseid ruume kuid müürid, mis olid alles olid väga uhked ja aukartust äratavad. Ning ka linnamüür, mida oli säilinud üsna ohtralt, oli väga uhke.

Tüdrukud said piletimüügist omale kaardid, mille alusel me pidime ringi liikuma, erinevaid ülesandeid lahendama ja nendest lahendusest saime omale tähe ja numbrikombinatsioonid, ning vastavalt nendele pidi siis kaartidel värvima midagi, ning kui me paar esimest kohta olime läbinud, siis saime juba aru, et värvitud saab draakon :) Siiski käisime kõik kontrollpunktid läbi ja lahendasime kõik meile ette nähtud ülesanded. Kogu selle mängu tulemusena said lapsed omale märgid - Mina külastasin Conwy lossi ;)

Peale lossist lahkumist, otsisime üles Suurbrittannia väikseima maja, see oli küll nii väike, et veidike pidime teda otsima, kuid üles ta leidsime ning sisse sinna läksime. Ega sinna eriti üle 4 inimese korraga sisse ei mahtunudki aga maja oli parajasti nii suur, et mulle oleks selline paras.

Edasi istusime autosse ja kimasime otsima pikima nimega küla - see on lausa ametlikult maailma pikima nimega küla ning asub see Suurbrittannia suurima saare Anglesey peal. Ma ei hakka siia selle küla nime ümber kirjutama, sest muidu saaks tähed mu klaviatuuril otsa, pilt rongijaama sildist räägib enda eest.

Teisel pildil on ka nime hääldus:

Ning siin ka kogu selle sõna tähendus:

Ja kuna me juba saarele sattusime, siis tegime sellele saarele tiiru peale, kuid ei midagi eriti ilusat me sealt ei leidnud. Ühes väikeses külas sõime lõunat, tüdrukud olid väga tublid ja said ise hakkama värvipliiatsite ja ka ketshupi küsimisega, kuid see oli ka ainuke meeldejääv seik sellest lõunast. Kuna see saar meile erilist muljet ei jätnud, siis suundusime tagasi mandrile (mis on ju ka saar tegelikult) ning hakkasime liikuma oma selle õhtuse ööbimiskoha poole. Tee peal uudistasime lambaid ja mägironijaid, ja igasuguseid muid huvitavad asju, mis meie tähelepanu köitis.

Vahetult enne pimenemist jõudsime oma ööbimiskohta, milleks oli hostel. Meil vedas kuna peale meie ei olnud meie majas ühtegi külalist ja seega saime laiutada muidu ühises kasutuses olevas tualetis ja vannitoas ning ka köögis. Pakkisime asjad lahti, panime maskid näkku ja hakkasime tüdrukute õhtut veetma.

Pidasime maha ka suure Aliase turniiri - paraku ei mäleta, et kes võitis, kuid nalja sai rohkem kui rubla eest!

Ning magamine õnnestus meil kõigil sel ööl oluliselt paremini kui eelmisel.

Hommik algas pudruga ning siis suundusime matkale, soetasime omale matkaraja kaardi ja hakkasime aga jalutama. Vaated olid absoluutselt hunnitud ning mida rohkem me edasi liikusime, seda rohkem hakkas ka päike paistma. Rada kulges algul jõe ääres, siis suundusime veidike mäkke, et seda asja kõike ülevalt poolt uurida ja siis sammusime läbi mahajäetud kaevanduse, ning peale veel veidikest tõusu kõrgus meie ees ka Walesi kõrgeim tipp Snowdon. Selle vaate taustal tegime lõunapausi ning edasi oli vaid mäest alla minek ;) Alla jõudes, leidsime ka kaevanduse millest oli nüüdseks tehtud muuseum, ning arvasime, et see on hea mõte ka seda kohta külastada. Hera loobus sellest plaanist peale 20 meetrit, ning suundus tagasi välja meid ootama. Peale 70 meetrit arvas ka Rhea, et ta ei ole nii kindel, et ta tahab edasi minna - ega ma ise ka enam ei olnud aga Rhea ees justkui ei sobinud nüüd nõrkust välja näidata ja nii me suundusime siiski võiduka lõpuni! Rhea oli väga tubli, muudkui nuttis ja sammus mööda neid kohutavaid treppe, mida ta kartis veelgi enam kui neid imelikke hääli mida kaevanduse töö tutvustamiseks meile lindilt lasti. Välja me sealt igal juhul saime ja rõõmsad olid lõpuks kõik.

Ning nüüd oli veel veidi maad tagasi meie matka alguspunktini ning seega ka jäätise kohvikuni ;)

Ning isegi mina oli nõus jäätise söömisega, nagu allolevalt pildilt näha, siis see valmistas palju rõõmu ka teistele:

Edasi üritasime sellest väikesest linnakesest nimega Beddgellert välja saada. Arvasime, et kui me tulime sisse ühelt poolt ja meil on vaja sellest linnakesest läbi sõita, siis kui me nüüd teisele poole minema hakkame, et ju see siis on õige tee. Esimeste siltide juures saime aga aru, et oleme valel teel. Keerasime otsa ringi ja suundusime siis kolmandale teele, mille külast leidsime. Esimese sildi juures aga jäime seisma, et asja veidi uurida ning suht kiirelt peatus meie kõrvale üks väike kaubik, kus noormehed oli murelikud, et kas me oleme eksinud. Ütlesime, et kuhu meil vaja minna ja poisid olid kohe nõus meid omale sappa võtma, et meile siis õige teeots kätte näidata. Me palusin neil mitte väga kiiresti sõita, vabandades, oma lemmiklausega, et nad ju sõidavad valel pool teed ;) Õnneks suutsin neil väga hästi sabas püsida, ning ühel ristmikul peatasid poisid oma auto ning ütlesid, et nemad nüüd keeravad paremale aga meie mingu muudkui otse edasi ja varsti olemegi seal kus meil vaja :) Ja nii oligi, olime õigel teel, ning nüüd oli meil vaid vaja kimada sest kilomeetreid minna oli veel jupp jagu. Kui oma selle öisesse kodusse jõudsime, oli juba pime. Me küll aimasime, et milline vaade meid valges seal ees ootab kuid päris kindlad ei saanud selles olla. Ning hommikul ei pidanud me pettuma, vaade oli superluks. Tegime kiired hommikusöögi ettevalmistused ning igaühele serveeriti just seda, mida ta oli eelmisel päeval omale poest välja valinud. Seega, olid kõik rahul ning nautisid vaate taustal oma hommikusööki.

Edasi suundusime otsima dramaatilisi vaateid ranniku ääres. Teel sinna aga kohtasime jalgrattureid, kes olid miski pikema tuuri ette võtnud ja me kohtusime nendega selle päeva jooksul korduvalt; kuid parim mälestus on meil hoopis lammastest, kes olid kaalikapõllul. Kui me nad avastasime, siis peatasime auto ja läksime neid põllu veerele uudistama. Lambad jooksid selle peale kohe põllu kaugemasse nurka, hetke pärast vaatas pealammas meie poole ja sai aru, et me oleme huvitavad, ning hakkas nüüd meie poole jooksma, loomulikult järgnes talle kogu kari. Poole tee peal avastas pealammas, et tegelikult oleks nüü huvitav suunda muuta ja kimada hoopis põllu paremasse nurka ja nii suunduti kapakul sinna. Ja nii need suunamuutused toimusid korduvalt. Osad lambad olid suht segaduses, et miks peab kogu aeg kuskile tormama kuid kuna kollektiivis peitub jõud, siis kapati ikkagi koos truilt teistel kannul. Me vaatasime seda vaatemängu päris tükk aega kuni üks lammas hakkas kahtlaselt köhima ja me arvasime, et ta saab suurest jooksmisest infarkti ning arvasime seega paremaks lammaste vaatluse lõpetada.

Rattureid kohtasime aga veel ja kuna nüüd olime sattunud päris headele kitseteedele juba, siis ühel kitsamal kohal suutsin auto vasaku allääre sõita vastu miskit kividest moodustist, mida mina muidugi ei märganud kuna olin ametis ratturite mööda laskmisega. Auto tegi väga õnnetut ning kurba häält ning alla äärde tekkisid koledad valged kriimud... mul oli väga kahju kuid paraku ei saanud ma juhtunut olematuks teha, ning peamine oli ju, et ratturid olid terved ja said meist mööda. Peagi olime uuesti mere ääres, ning aeg oli minna uudistama dramaatilisi vaateid.

Leidsime ka sellised toredad poisid, kes tegelesid meie arvamist mööda miski koopaujumisega. Neid oli kuivalt rannalt päris hea ja soe jälgida :)

Leidsime ka kohaliku Stonehenge, ning seal tegelesime ka lambatalle päästmisega, kes oli aiast läbi tulnud kuid nagu lambale kohane, tagasi minna enam ei osanud.

Viimase punktina meie graafikus oli veel St. Davidsi nimeline linnake, ning üllatus üllatus, ka ratturid lõpetasid oma tuuri seal! Seega saime neile veel kaasa elada ja lehvitada. Siis aga otsisime omale söögikoha, mis ei olnud sugugi kerge ülesanne kuna tegelik lõuna aeg oli juba möödas ning enamus kohad enam söögi serveerimisega ei tegelenud. Lõpuks maandusime klassikalises Fish & Chips urkas, kus leidsime mõnusa tagahoovi, mis oli parasjagu päikese poole ja tuule eest varjus, ja seal me siis oma ninad keerasime päikesele paitamiseks ning mugisime maailma õlisemat kalarooga :)

Ja enne pikka autosõitu vaatasime veel üle tohutult suure katedraali ning ka piiskopi palee, mis siis asuvad St. Davidis. Need olid mõlemad väga uskumatult suurejoonelised!

Ning siis ootas meid 4 tunnine kojusõit, mis tänu väikestele peatustele möödus isegi väga kiirelt. Auto tagastamisel rendifirma poiss ei märganud minu tehtud uusi kriipe ning seega me lahkusime sealt kohe eriti kiirelt. Kodus jagasime magamiskohad ära ja hakkasime koheselt magama, kuna mina suundusin suht varakult juba lendu, Reet ja Co aga nautisid veel päevakese jagu Londonit.