Puhkus

Enne puhkuse algust lendasin veel ühe pika lennupäeva ning sihtkohaks oli Ateena. Kuna puhkus oli mul juba meeltes ja keeltes siis ise tundsin, et olen sellel lennul see paha teenindaja kellel kõht valutab ja kes ei oleks pidanud hommikul tööle tulema, ehk siis teisisõnu, olin ma üks igavesti paha teenindaja! Ei saa isegi aru miks aga tundsin, et olen siskene mitte tore ega rõõmus. Igal juhul katsun edaspidi mitte enam kunagi selline olla!

Saabudes tagasi Londonisse, jooksin oma terminalist teise terminali, et jõuda mind kodupoole viiva lennuki peale. Jõudsin ähkides end lennule registreerida kui mulle teatati, et minu jätkulennule Tallinna ei ole kohti. Helistasin siis kiirelt Annelile ning panin ta valvesse, et kui ma lennule peale ei saa, et siis on mul kuskile pimedas Soome öös minna. Selle aja peale kui ma Helsingisse olin jõudnud, oli muidugi see üks koht lennukisse juurde tekkinud ning ma vabastasin Anneli valvest ja astusin rõõmsalt Tallinna lennukile. Ning veidi peale keskööd juba olin kodus, omas voodis ;)

Järgmisel hommikul kimasime emaga poodi - vaja oli ju täita tavaline kodumaine ostunimekiri - sukkpüksid, närimiskumm, Carmolise kurgukommid, ning muud nipet-näpet, mida ju ikka kodumaalt vaja. Sukkpüksid on isegi kodumaal veidike defitsiitseks muutunud, esimeses apteegis me neid ei kohanud kuid peale veidikest seiklemist juba teises apteegis oli meil rohkem õnne. Tegime ka kiire peatuse kohvikus, mis erilist muljet ei jätnud ning seega ei vaja siin ka nimepidi nimetamist. Ja nii see päev meil aeglaselt õhtusse jooksis.

Järgmisel päeval ootas meid ees üks väga tähtis sündmus, nimelt lõpetas Siim mesinike kooli ning sellel kaunil reedesel päeval anti talle pidulikult lõpuaktusel üle sellekohane tunnistus. Ning ega me ei saanud sellest tähtsast sündmusest eemale jääda. Kuid mesinike aktusele minekuks tuleb ka veidi ettevalmistusi teha, mesilaste värvides maniküür, õhupallid, kootud mesilased, Siimu lemmik pirukad - ema Estri küpsetatud ning meie mesi-pidu riided. Nii kulges meie õhtu nende erinevate asjade tegemisele. Ning hommikul alustasime varakult Ita juhtisel teekonda Olustvere suunal, et õigel ajal esimeses reas paremad pildistamiskohad sisse võtta. Suur oli meie üllatus kui avastasime, et peale meie, oli ligi kahtekümmet lõpetajat õnnitlema tulnud, veel 5 inimest. Seega Siimu sugulaste osalusprotsent oli ligi 200 ;) Ja loomulikult ei olnud nendel teistel nii ilusaid õhupalle ega nii maitsvaid pirukaid, millele olid peale lennanud ka kootud mesilased.

Siimu aktus peetud, kimasime tagasi pealinna ning mina suundusin Reeda sünnipäevale. See oli üks tore õhtupoolik, kus Reet oli arvanud, et me mängime erinevaid lauamänge. Kuid, kui sünnipäeva külalisteks on 4 naisterahvast, kellel kõigil on maailma asjadest oma arvamus, mida ta Reeda sünnipäeval soovib ka teistega jagada, siis lauamängudeks aega ei jää. Ja nii see õhtu kulges aktuaalsetel teemadel arutledes - terrorism, võõramaalaste vastuvõtmine, nende ühiskonda sulandumine, jne. Oli üks ütlemata tore õhtu!

Edasi viis mu puhkus mind Reedaga kinno ning enne seda õnnestus mul ka televiisorisse saada. Nimelt, jalutan mina rahulikult Reedaga kokku saama, kui peatas mind kinni TV3 ning nende Seitsmesed Uudised. Ning küsiti minult, et kas selle valimistsükli ajal on mulle midagi teistsugust ka silma hakanud. Mina muidugi käisin välja oma alatise trumbi, et kuna elan Eestist eemal, siis selle paari päevaga ei ole veel midagi silma hakanud. Reporter üritas ikka veel veidi minult miskit mõistlikumat vastust saada ja siis arvasin, et Estonia teatri ees on jah kole palju ühe rohelist värvi erakonna plakateid. Õhtul uudistesaadet vaadates arvas ema, et muidu ilus tüdruk aga suhteliselt loll jutt :) Nii, et edaspidi ma katsun enam mitte telesse trügida.

Film, mida Reedaga vaatasime oli tore ja naljakas, tegu oli Soome linateosega millel pealkirjaks Isamaaline mees.

Veel jõudsime samal päeval Vint'ide näitusele, mis oli viimast päeva avatud ning seega oli külastajaid rohkem kui maale. Pr. Vindi teosed oli ilusamad ning hr. Vindi omad huvitavad.

Peale kogu seda kultuuri, kimasime emaga veel vanaema vaatama. Mamma oli suhteliselt rahulik ning vaikne, ainult vahepeal ajas veidike pada. Aga seda ju juhtub meil aeg-ajalt kõigil, et kipume pada ajama.

Järgmine hommik läksin tegema vaktsiini, kuna minu vaktsineerimis passis oli kirjas, et kordussüst tuleb teha aastal 2015. Kaunis ning lahke medtöötaja vaatas ning uuris minu vaktsineerimis dokustaate, tegi siis süsti ning siis uuris veel pabereid ning teatas siis, et tegelikult see süst oleks pidanud veel aastakese kehtima ning uus süst oleks tulnud teha alles järgmisel aastal. Vaatasin siis nõutu näoga talle otsa ning küsisin, et kas annan kuidagi nüüd süsti tagasi ja et mina ju ei tea mitu aastat nad kehtivad, et kui kirjutatud on, et kordussüst aastas 2015 siis tuleb ju inimene aastal 2015 seda tegema. Süstlatütarlaps arvas, et ega sellest midagi ei ole aga et nüüd järgmine tuleb siis teha ikka 3 aasta pärast. Panin siis teadmise omale kõrva taha ning ta kirjutas ka minu dokumentidesse selle jällegi sisse. Eks näis mis nüüd siis järgmine kord saab.

Ning siis kimasin bussi peale suunaga Märjamaa, kus ootas mind Kris, et siis suunduda Lauknale. Märjamaal käisime poes ning ostsime pea-aegu terve poe tühjaks, ning kassas saime pahandada, kuna meie taaratshekk ei vastanud nõuetele. Nimelt puudus sealt triipkood. Kris ei olnud seda muidugi tähelegi pannud. 2 kassapidajat jooksid kohale asja lahendama ning käskisid meil pöörduda taara-Sirje poole, et küll tema selle asja lahendab. Uurisime siis, et kuidas me taara-Sirje leiame - no loomulikult taaraaparaadi juurest. Kimasime siis sinna. Taara-Sirje oli üks suhteliselt kuri mutt, aga saime teada, et alati kui taaraaparaadist saate tsheki siis tuleb kontrollida kas seal on triipkood ja kas triipkoodi 3 viimast numbrit kattuvad tsheki summaga - vaevalt teiegi seda enne teadsite! Taara-Sirje andis meile siis uue tsheki, olles eelnevalt selleks luba küsinud kuskilt ülemistelt korrustelt. Meil oli muidugi nalja kui palju :)

Siis suundusime lastele kooli järgi ning siis koju kokkama, õppima ning lauamänge mängima. Menüüs olid meil sinimerekarbid, oma küpsetatud sai ning metssearibid.

  

Hommik algas Mial ja minul multikaga, teised pikutasid veidike kauem ning saabusid lauda siis kui kohv oli juba serveeritud. Mannapudruga läks aga nii, et elektripliit keeldus meie heaks töötamast ning puupliit ka ei olnud piisavalt kiire. Seega leppisid kooliminejad röstsaiaga ning kui ma kooliringilt tagasi tulin, siis oli juba ka mannapuder valmis saanud :) Edasi oli minu ülesandeks Bertale kaerahelbeputru keeta ning Kris tegeles raamatupidamisega. Pudru keetmine läks mul muidu hästi aga tule hoidmine pliidi all oli veidi keerulisem. Ma nimelt unustasin end pidevalt telekat vaatama ning igast muid asju tegema ning kui ma jälle tuld vaatama läksin oli see pea-aegu kustunud. Igal juhul peale paaritunnist ponnistust sain ma pudru valmis. Ja kuna selleks ajaks oli ma kasutanud enamus toas olevatest puudest, siis tõin asemele pool puuriita tuppa. Ühesõnaga oli tegemist nii palju, et pidevalt olid käed-jalad tööd täis.

Peale lõunat saabus Krisi kolleeg, kes tõi maksuaruandeks tshekke ning siis anti mulle ülesanne neid sorteerida. Ja siis oli juba aeg lastele kooli järgi minna. Õhtu oli meil sisustatud ratsutamisega. Mia oli seekord eriti uhke kuna talle oli määratud talli suureim hobune. Mia oli seal kõrgel Amore seljas nagu väike sipelgas ning vaevalt Amore arugi sai, et tal miski lisakoorem turjal istub. Emade jaoks on see laste ratsutamine väga külmarohke kogemus, kuna maneezhis on nii külm kui seal pead paigal istuma. Kui aga seal tribüünil hüppama hakkad, siis võib see mööda kappavaid hobuseid ehmatada. Ning külmarohtu ka ei saa tarbida, kuna hiljem peab ju keegi koju sõitma. Igal juhul sain aru, et järgmisel korral ronin ka hobuse selga selle asemel, et seal pealtvaatajana külmetada.

Järgmisel hommikul ei hakanud me enam mannapudruga jamama, tegin lastele kohe röstsaiad ning viisin nad kooli. Ning siis kimasime Krisiga suurde linna litutama, ehk siis Haapsallu. See on selline tore kuurort, et isegi osad kaltsukad olid jaanuaris oma uksed sulgenud rääkimata raamatupoest, mis oli samuti jaanuaris suletud. Kuid, see-eest saime me lõpuks sisse kõrtsu nimega Kärme küülik - selle kõrtsu uks on olnud korduvalt mu ees suletud kuid seekord õnnestus sinna sisse pääseda ning ka küülikut maitsta. Toit oli väga maitsev ning teenindus oli väga hea - seega osad asjad tasuvad ootamist. Kindlasti üritan sinna teinegi kord sisse saada.

Peagi oli aeg tüdrukutele kooli järgi minna, siis veel viimased kingitused laiali jagada ning siis oli minul aeg bussi peale minna. Mia oli mulle kaasa meisterdanud sellise toreda lennuki:

Pealinna tagasi saabudes tulid mulle vastu Ita ja Siim, kes olid just parasjagu meeringil ning kuna üks tellijaist oli ema Ester, siis nad arvasid, et koos meega viivad ka minu sinna ära. Ema Ester oli loomulikult küpsetanud pirukaid ning küüslauguleibu ning samuti teinud nimekirja asjadest mida nüüdseks veelgi kõrgemalt haritud Siim parandama asus. Ja nagu meil ikka, juttu jätkub kauemaks.

Kuna oli kolmapäev siis vaatasime ka kõik koos Pealtnägijat ja olime üllatunud, kui huvitavaks osad inimesed oskavad oma elu elada.

Järgmisel õhtul suundusin restorani 2 kokka - kokkusaamine "Emad-tütred". Nalja sai nabani, toit oli hea, teenindus suurepärane. Soovitan seda kohta kindlasti külastada.

Ning reede hommik algas metsseaprae küpsetamisega. Nimelt suundusime Reeda ja Anneli ning lastega matkale, Samblamaale ja seega tuli toidumoon kaasa võtta. Minu osa oli loosi tahtel metsseapraad ning ema Ester tegi meile kaasa tohutu portsu küüslauguleibu. Saladuskatte all võin öelda, et need said sama ruttu otsa kui oluliselt väiksem ports :)

Kiire ning osav asjade pakkimine ning sõit Nõva poole võis alata.

Peagi leidsime end oma väikesest majast järve ääres ning kimasime kiirelt uisutama. Nii mõnus!

Viimane pilt on uisuplatsilt ära tulemis tehnikate proovimine - keegi ei ole purjus antud pildil, kui te seda arvasite :)

Õhtu lõppes erinevate mängude ning metsseapraega.

Hommikul tegime end kõik ilusaks, nagu juuresolevalt pildilt näha.

Siis hommikusöök, matkakottide pakkimine koos vajalike jookide ning söökidega ja siis matkama.

Esimene sihtkoht oli Rannaküla ning seal rannas asuvad bretsad ehk siis eriti suured kivid rannajoonel. Olid teised vaatamist väärt küll.

Edasi matkasime mööda rannaäärt, kohates erinevaid leide. Näited on siin:

Jalad viisid meid muudkui mööda rada ning osad meist ronisid ka puu otsa, et veidi kaugemaid vaateid näha.

Ning peagi leidsime eest RMK lõkkeplatsi ning asusime koheselt tuld tegema. See oli suht keeruline ülesanne. Kuid kohe kui Reet ütles tule suunas, et kui see kohe korralikult käituma ei hakka, siis saab Reet väga kurjaks, arvas lõke heaks alustada põlemisega.

Nii me seal looduses lõunatasime, siin ka pilt meie rikkalikust toidulauast:

Peagi asusime koduteele, mida oli meil nii umbes 4 kilomeetri jagu kuid pimedus oli veelgi lähemal. Hera oli tagasiteel eriti tubli matkaja – nii vähe on kiiremateks sammudeks vaja, vaid pääsu sotsiaalmeediasse ;)

Õhtu lõppes ööuisutamise ning Jane Eyre filmiga – mida me kõik telekast vaatasime.

Järgmisel hommikul lapsed enam matkamisest ei tahtnud kuuldagi, seega suundusid suured vaid omaette väikesele jalutuskäigule. Eestimaa loodus on ikka nii ilus, isegi keset suur talve kui kõik on vaikne ning justkui välja surnud. Tegelikult voolab jõeke, kuskil lendavad linnud, jooksevad kitsed, ajavad oma asju oravad.

Meie tagasi jõudes valmistasid lapsed veel ette Annelile sünnipäevafilmi – mina olin operaator ning ega ma oma ülesandega eriti hästi hakkama ei saanud J Aga ehk harjutamine teeb meistriks. Kuna see film oli Annelile üllatuskingitus, siis vaene Anneli pidi terve filmivõtete aja istuma magamistoas, uks kinni ning ei saanud midagi aru millega majas tegeletakse. Nalja sai muidugi rohkem kui rubla eest!

Ja peale võtteid oligi aeg suunduda tagasi pealinna ning, kes laevale, kes sünnipäevale, kes Malloriga kokku saama.

Enne veel kui me kõiki neid asju tegema asusime, suundusime meie Noraga kiirele kohvijoogile ning Anneli soetas samal ajal Eestimaist toidupoolist. Istusime siis Noraga omade kohvijookidega ning vaatasime inimesi – ega selles ostukeskuses palju Eestimaised inimesi ei olnud, seega saime ka rahulikult huvitavamaid eksemplare omavahel arutada. Kuid siis suundusid Anneli ja Nora laevale ning mina olin siis see, kes Malloriga kokku sai. Polnud teda sada aastat kohanud, alati kui mina kodumaale sattusin siis suutis ta end kuidagi sealt minema nihverdada või kuidagi muidu meie ajakava ei klappinud. Nüüd oli siis aeg need panna klappima ning kokku me saime. Ja juttu jätkus pikalt – Mallor on vahepeal vahetanud töökohta ning nüüd on tal neid ühe asemel lausa kaks ;) Aga muidu oli teine roosa ja rahulik!

Esmaspäev oli siis minu viimane täispäev kodumaal ja nagu traditsiooniks saanud on see siis enda ilusaks tegemise päev. Hommik algas juuksuriga, siis maniküür, solaarium ning siis kui ma olin juba pea-aegu ilus, siis sain veel kokku Kristi ja Krissuga. Kohtusime Kadriorus asuvas Katharinenthali restoranis – kus me enamuse ajast olime ainsad külalised kuid see-eest väga hästi hoolitsetud külalised. Toit oli väga maitsev, teenindus hea – seega soovitan sinna majja sisse põigata.

Aeg lendas ruttu, peagi pidi Krissu lapsega teatrisse minema, ning Kristi lahkelt pakkus, et ta viib mind koju kui me tema lapse eelnevalt kooriproovist peale korjame. Johanna oli mind nähes ülevoolavalt rõõmus. Ning eriti suureks muutus tema rõõm, kui ta sai tutvuda ema Estri küüslauguleibade ning pohlakoogiga ;)

Teisipäeva hommik algas sellise hommikusöögiga:

Ning siis takso tellimisega – see on selline keeruline operatsioon, kuna me elame miskis erilises rajoonis. Iga kord tuleb läbi helistada oma 4 taksofirmat, enne kui saab kokkuleppele auto tellimise osas. Ning siis ei ole kahjuks võimalik tellida taksot selleks kellaajaks millal Sul seda vaja on vaid pead võtma ta siis kui taksol on võimalik Sinuni tulla ;)

Igal juhul sain ma siis takso, mis sest, et oluliselt varem kui ma oleksin soovinud. Pakkisin siis kiirelt viimased asjad ning sulgesin kohvriluku ja asusin teele.

  

Lennujaama tuli mind ära saatma Siim, kes oli teel tööle ning igaks juhuks tuli ja musitas mu enne turvakontrolli minekut üle.

Ning siis kohtusin pool-kogemata naiste tualetis Janega – see oli üks eriti tore kohtumine. Ning kuna me olime suundumas ühele ja samale lennule, siis saime kõik oma vajalikud ning mittevajalikud jutud räägitud.

Edasi läks mu teekond viperusteta, ning Londonis maandusin pea 30 minutit enne graafikus ette nähtud aega. Ja seda ei juhtu meie lennujaamas just eriti tihti ;)

Lyon

Käisin vahepeal Lyonis, panen siia pildid üles ning jutu lisan lähipäevil. Ja samas tuletan meelde, et täna alustan ka koduteed ning olen kodumaal kuni 27ndani. Kohtumiseni!

Lyonis ärkasin suhteliselt varakult, kimasin kiirelt hotelli lähistel asuvasse kaubanduskeskusesse, tegin seal koos ülejäänud kümne külastajaga paar tiiru poodides ning suundusin siis linna vahele. Ilm oli selge ning jahe, täpselt paras jalutamiseks. Olin lubanud, et ma mäe otsa kiriku juurde ei lähe aga jalad nagu ise viisid mind juba poole mäe peale ja siis arvasin, et ronin juba üles välja ning vaatan vaadet koos tuhandete teiste turistidega. Tee peale jäi mul veel üks vaatamisväärsus, mida ma ei olnud eelnevalt ka näinud, nimelt rooma aegadest pärit teater. See oli vaatamist väärt!

Edasi suundusin siis vaateplatvormile, kus mul olid mälestused eelmisest korrast koos tuhandete turistidega - seekord olin seal mina ja veel 5 huvilist! Nautisin vaadet ja rahu.

Alla linna minek sujus muidugi kiiremini kui üles minek. Kolasin veel veidi mööda vanalinna kitsaid tänavaid ning avastasin, et päris mitmed poed ja ka söögikohad olid omad uksed sulgenud, kuigi sildid olid väljas, et nad on avatud igal päeval. Ei tea kas tegemist oli esmaspäevase jaanuarikuu päevaga vōi oli majanduslangus ka Prantsusmaale jōudnud.

Leidsin miski söögikoha kuhu arvasin heaks maha istuda. Esitasin oma tellimuse, ning seda prantsuse keeles! Istusin siis oma veiniga, vaatasin aknast välja ning mööda jalutasid minu kolleegid! Linnas, mis on sama suur kui Tallinn, kohtad kahte inimest keda hästi ei soovinud kohata :) Aga nad olid alles oma jalutuskäigu alguses, ning seega minuga nad pikalt aega ei veetnud vaid kimasid edasi. Mina aga vaatasin veel inimesi, jõin oma veini ning sõin pizzat - jah ma tean, et Lyon on gurmeepealinn aga mul oli isu pizza järgi!

Lyon oli tore, kõige toredam oli aga ilm ning sillad.

Ning nüüd olen juba kodumaal, siin on nii tore! Aga sellest juba järgmises postituses.

Uus aasta ;)

Ja ongi käes uus aasta, numbriks seekord 2015. Ilus number ju! Ja kindlasti tuleb see aasta eriti hea, parem kui kõik eelmised kokku! Seega, head uut aastat kõigile, kes mind loevad.

Kuid, minu tänane kirjutis viib meid siiski tagasi veel möödunud aastasse.

Kõigepealt siis jõulupäev, ehk siis 25 detsember – siinses riigis on see nii suur püha, et bussid ei sõida, takso tuleb endale enne jaanipäeva ette tellida ning loomulikult ei kasva rohi ega lenda linnud. Aga osad lennukid lendavad ;) Seega, pidin ka mina ärkama varaselt, pesema pea, värvima silmad ning panema selga vana tuttava vormiriietuse ning kimama lennujaama. Õnneks sõidavad hotellide bussid ning väikese tasu eest möllisin ennast ühe sellise peale. Kaasas olid mul mu juustuküpsised ning ka peedi-sinihallitusjuustu pirukas – ütlen juba ette, et juustuküpsised olid tõeline hitt – seda nii lennus kui ka pärast poiste juures veiniklaasi taga, peedipiruka tahtsime võtta kaasa Beirutisse kuid...paraku ununes see hommikul Oliveri juurde külmkappi J Ehk ma leian selle sealt järgmistel jõuludel.

Lend ise läks suurepäraselt, nalja sai rohkem kui rubla eest – kapten oli eriti tore naljahammas – ja kui ta veel kuulis, et Ruth ja 3 poissi lähevad koos jõule veetma Oliveri juurde siis ta hirmsasti tahtis meiega kaasa tulla....me ei teinud erinevatest vihjetest välja ning ei esitanud talle kutset. Kuna lennud olid meil igaks juhuks meeskondade osas üle planeeritud, et ennetada ootamatut „haiguste“ lainet mis alati jõulude ajal esineb, siis sain endale võimaluse maanduda lendurite kabiinis. Lootsin Zürichis maandudes näha kasvõi ühte lillat lehma, kellel on kaks jalga lühemad kui teised ning kellel on külje peale kirjutud Milka....kuid paraku oli nähtavus väga kehva ning need sveitsi lehmad jäid mul kohtamata.

Maandudes aga koduses lennujaamas oli nähtavus suurepärane – nägin oma kodumaja ning kümneid meie lennukeid, mis kõik uhkelt olid pargitud mitmes reas nii angaaride ette kui ka muudele vabadele pindale lennujaama territooriumil. Nimelt on 25 detsember see päev mil ka meie lennuplaani vähendatakse miinimumini, ning seega paljud meie lennukid seisavad ning peavad oma väljateenitud jõulupuhkust.

Härra kapetn oli nii tore inimene, et tutvustas mulle veidike lendurite tööd ning sain ka veidike praktikat teha – ehk siis lubati mul paari nuppu vajutada ning ka anda käsklus uste ette valmistamiseks lennuki parkimisel.

Peale lendu suusndusime siis Oliveri juurde, tegime kiire riietevahetuse ning alustasime jõulude tähistamisega – klaasid täitusid erinevate jookidega ning aastajagu jutte vajasid rääkimist. Miskil hetkel alustasime jõulusõhtusöögi valmistamist – kalkun juurikatega. Oli väga maitsev. Pildile on jäänud Timo ja Robert:

Siis vahtisime veidike telekat ning mugisime shokolaadi – ja selline see töine jõul oligi. Järgmisel päeval oli normaalne elu enam-vähem tagasi, ehk et lennujaama saime juba metrooga. Seal ootas meid lend Beirutisse. Lend oli väga tore – paljude erinevate reisijatega kelledel olid igasugused erinevad soovid – nagu näiteks küsis üks härra, et ega meil ei ole lugemisprille – ma vastasin et ega ei ole küll aga, et kui ta kuidagi ilma ei saa, et siis on mul enda isiklikud prillid, mis on +1 ning, et kui need talle sobivad siis lennu ajaks ma laenaksin neid talle. Ta keeldus algul küsides, et kuidas ma siis ise hakkama saan – ma ütlesin, et mul ei ole lennu ajal kombeks raamatuid lugeda kuna ma tavaliselt hoolitsen siis reisijate eest ja et neid ma näen ilma prillita ka. Härra ja veel umbes kümmekond reisijat tema ümber hakkasid naerma ning arvasid, et väga hea vastus, ning härra võttis mu pakutud prillid vastu J

Siis üks teine härra avaldas arvamust, et tema on juba 20 aastat lennanud vaid meie lennufirmaga kuid, et nüüd on ta leidnud parima naeratuse omaniku sellest firmast ja selle naeratuse taga olen loomulikult mina J Tore, kui ma miski vöistluse olen võitnud.

Peale lendu tegime kiire riietevahetuse ning koheselt jällegi pudeleid avama ning jooke segama – seekord terve meeskonnaga – seda juhtub harva kuid vahest siiski. Ma olin eelnevalt kaptenile südamele pannud, et tema peab mind valvama, et minu eelmise Beiruti reis ei olnud just suurem asi kogemus – tuletan meelde, et peale 2,5 gin+toonikut olin ma purjus mis purjus ning järgmisel päeval oli mul väga halb olla.

Seekord edenes õhtu paremini – siiski suutsin miski segase käeliigutusega kaks klaasi laualt maha visata ning seda vahetult peale seda kui need klaasid said täidetud...

Järgmisel hommikul ärkasin ilusasse päikesepaistesse ning +20 kraadisesse soojusesse. Kimasin kohe oma osturetkele – nimelt tahtsin erinevatele detsembrikuu sünnipäevalastele saapad soetada. Saapad soetatud ning loomulikult ka muud pudi-padi sinna juurde, tegin kiire käigu vanasse tuttavasse kanakuuti – polnud seal sada aastat käinud! Oli endiselt väga hea – eriti küüslaugukaste mis võileiva sees oli! Jalutasin veel veidike ringi ning vaatasin millega tegelevad lihtsad liibanonlased ning kuna päike hakkas juba väga hoogsalt kõrvetama siis mõtlesin, et lähen tagasi hotelli basseini juurde päikese kätte istuma. Kui hotelli jõudsin siis helistas just Oliver, et nemad olid just ärganud, et tulgu ma nüüd Prosecco hommikusöögile...No kes sellisest kutsest ära ütleb!

Ja nii see päev meil päikesepaistel laiseldes möödus.

Tagasilend Londonisse möödus rahulikult kuigi lennul oli viimne kui üks istekoht hõivatud – vaatamata sellele olid reisijad toredad. Samuti sai lennukis otsa vesi – ehk siis kohvi, teed me pakkuda ei saanud poole lennu pealt, ning ka tualetis kätepesu oli vaid pudeliveega...Ikkagi olid kõik rõõmsad ning roosad.

Mina suundusin edasi aga lennule Helsingisse, külla Annelile ning sinna pidi saabuma ka minu õde Kris. Olin soetanud ka Beirutist pühendusega Bekaa oru veini, ning seega julgesin jällegi oma kohvri pagasisse registreerida. Õnneks sain oma kohvri ka teisel pool tagasi – selle üle olin ma muidugi eriti õnnelik! Ja siis sain kokku mehise naistekarjaga – lennujaama olid vastu tulnud Kris ja Anneli ning Nora, Mia Carla ja Cara Mi. Nii tore, nii tore!! Kimasime kiirelt siis Porvoo suunas, tee oli pikk, ning tagumisel istmel istudes koos Krisiga saime lausa 2 pudelit punast veini tarbitud (väikesed lennukipudelid).

Ja kodus ootasid meid Jan ja Mirjam ja muidugi sünnipäevalaps Markku ning koerad ning kaetud laud, koos keedukartulite ning heeringa ja verivorstidega ;) Ja nii algas Markku sünna, ühtlasi tähistasime tagantjärgi kõikide laste sünnipäevad ning ka just möödunud jõulud.

Millegipärast sain ka mina kingituse, mille ma küll kohe unustasin kuskile klaveri peale ning unustasin ka, et selle saanud olen. Mõne aja pärast kui Anneli hakkas küsima, et mis siis ka minu kingituse sees oli, siis mulle kuidagi väga uduselt hakkas meenuma, et ma sain ka kingituse. Ja kingituse seest tuli välja ilus väikese Müü’ga keedupott ning pakk kartulikrõpse J

Nagu jõulupühadel traditsiooniline, tegime ka perepilte, kõik suured ja väikesed mahtusid peale:

Öösel ärkasin korraks ning vaatasin vaikselt ringi, et kus ma olen. Kuna ma pimedas ei saanud eriti aru, et millises hotellis ma viibin siis üritasin panna tuld põlema – see on mul tavaliselt vasakul pool, tulelülitit ma sealt ei leidnud kuid avastasin, et keegi magab seal pool. Mõtlesin pingsalt, et kellega ma koos voodisse olen roninud, kuid ei meenunud midagi. Keerasin siis paremale poole, lootes sealt leida lüliti – kuid mu suureks üllatuseks magas ka seal keegi. Nüüd hakkasin juba eriti pingsalt meenutama, et kus ma küll olla võiks ja kes on need 2 inimest kellega ma koos voodis olen. Endiselt ei suutnud ma midagi välja mõelda, seega otsustasin end voodist välja libistada. Tehes seda, nägin keset tuba vasakul pool tuttavat akent ning mulle meenus, et olen Porvoos ning minu voodikaaslased on Mia ja Cara Mi ;)

Järgmine päev algas ilusa talveilmaga ning -18 kraadiga J Minu jaoks oli see täitsa sobiv! Aeglaselt ärkasime kõik, jõime kohvi, ning panime selga kõik riided mis meil kaasas olid ning võtsime ka lisa Anneli mahukatest kappidest. Ja siis suundusime me uisutama! See oli üsna külm ettevõtmine kuid väga tore.

Peale uisutamist tegid osad veidikest lõunauinakut ning teised valmistasid paki kartuliputru ning Markku tegi meile „poron käristus“ praadi – see maitses väga hästi nagu alati!

Ning siis suundus kogu see naistekari sauna – ja kuna me kõik soovime olla moodsad, siis seekord tegime omale kohvipuru ning kookosrasva määret. Sellega pead terve oma keha kokku mäkerdama ning siis hõõruma. Ja pärast oled ilus ja sile ning noorem ja palka on ka tõstetud. Samuti hüppasime ka otse saunalavalt lumme – see tegi meid ka eriti nooreks.

Järgmisel päeval oli talv jällegi läbi saanud – kraadiklaas näitas vaid -1 ning kohati ka plusskraade. Talve meenutas vaid veidikene lumesadu. Ning me suundusime kelgutama. Cara Mi ei olnud nii suurt mäge veel oma elus kelgutamiseks kasutanud – sest tavaliselt kelgutab ta Viimsi vanadekodu hoovis, 1 meetrise mäe peal J

Koduhoovi tagasi jõudes, tegime ka lumeingleid:

Ning peale kerget kehakinnitust, ootas osasid juba laevasõit. Seega kimasime kiirelt Helsingi poole ning seal sadamasse. Need kellel olid piletid, saatsime laeva peale ning teised suundusid tagasi autosse. Teel peal korjasime üles Anneli kinda, mis oli paar päeva varem autost välja kukkunud ning mille oli üles korjanud Krisi sõbranna Cathy. Siis kimasime ruttu veel ka ostlema – sest kuidas muidu saab üks soome reis toimuda kui see ei sisalda ostlemist. Soetasin omale Väikese Müüga sokid ning uued mustad matkapüksid ;)

Koju jõudes tegime kiire Ligretto turniiri – mina olin tagasihoidlikul kolmandal kohal et mitte öelda viimasel.

Ja varsti oli aeg magama suunduda sest hommikune äratus oli väga varajane.

Lennujaam oli rahvast nii pungil, et me vaevu mahtusime uksest sisse. Üks lend oli lausa üle broneeritud, teisel oli veel paar kohta kuid ka see oli suhteliselt rahvarohke. Sain siiski pardakaardi ning loa minna väravasse – kaunis tütarlaps registreerimisel ütles, et ma kasutaksin turvakontrollis meeskonna läbipääsu kuna muidu võib turvakontroll võtta väga pikalt aega. Ning tõesti tundus, et terve Soomemaa on tulnud sellel aasta viimasel päeval Helsingi lennujaama ning pakkinud omad kohvrid, et kuhugi lennata ;)

Kodusesse Londonisse jõudes ootas mind sihtkohana Amsterdam – seal hotelli jõudes oli kell nii umbes 5 õhtul ning ilutulestik juba täies hoos. Sain aru, et magamisest ei tasu unistadagi...seega hakkasin vaatama kodumaist teleprogrammi. Akna taga oli justkui sõda lahti – või vähemalt nii ma kujutaksin ette pommitamist akna taga. Ilutulestik kestis muidugi varajaste hommikutundideni ehk siis umbes selle ajani mil meie juba ärkasime ning lennujaama suundusime.

Lend oli vaatamata uue aasta varajastest tundidest suhteliselt rahvarohke ning õnneks oli vaid üks reisija, kes minestas. Saime ta suht ruttu tagasi meie sekka ning noormees väitis, et tal ei ole miskit haigust ning samuti ei külastanud ta ühtegi „coffee shop’i“, ega söönud seeni, et ju ta on lihtsalt veidike vähe maganud J Lubasin, et ju ta jääb ellu ning uus aasta saab olema värviline!

Edasi ootas mind Praha, meeskond oli väga tore. Läbi Praha lennujaama jalutades astus meie juurde üks reisija ning ütles, et tal on mure. Meie juba hakkasime ütlema, et meie ei ole tema  lennu meeskond, et meie tööpäev on lõppenud, kuid saime veel sõnasabast kinni...Reisijal oli nimelt mure, et ta oli soetanud omale kalli viskipudeli ning viimsel hetkel meenus talle, et ta ei saa seda Londonisse kaasa võtta kuna tal on vaid käsipagas ning turvakontroll konfiskeerib selle temalt. Seega soovis ta selle viski meile kinkida ning soovida meile ilusat uut aastat! Me küll alguses punnisime vastu, ning üritasime erinevaid lahendusi otsida kuid reisija ütles, et ta on juba kõigele mõelnud ning kõike variante proovinud ning paraku ei saa ta kuidagi koos selle pudeliga lennule minna. Ning, et ta hea meelega annab selle pudeli lennumeeskonnale pigem kui turvakontrolli töötajatele...Nii me siis selle vastu võtsime ning suundusime hotelli seda tarbima, soovides kõike head kõikidele meie reisijatele uueks aastaks!

Järgmisel päeval tagasi jõudes Londonisse ootas mind kohtumine Alaniga – seekord me midagi erilist ette ei vätnud – sõime õhtust ning rääkisime niisama juttu, ei mingeid pikke jalutuskäike ega kunstinäituseid.

Siis saabus mul hommikune lennujaama valve – istusin seal veidike aega, siis saabus Elena, kimasime hommikust sööma ning kohe kui ma oma pudru lõpetasin, sain kutse tulla lendu. Lend viis mina Edinburghi, seda siis ööbimisega ning tagasi järgmisel hommikul. Kuna ma olin ainuke kes lennult maha läks, teised meeskonnaliikmed lendasin kohe tagasi Londonisse, siis üritasin ise leida tee oma transpordini. Lugesin täpselt infolehelt, mis meil iga sihtkoha kohta olemas on, et kus täpselt pean seisma ning millal transport mind sealt peab üles korjama. Tavaliselt, on meie transpordiks buss, isegi kui oled üksi, siis ikka on vastas väike buss. Seekord seisis mustas nahktagis kirvenäoga kiilakas noormees hõbedase Mercedese kõrval ning kutsus mind enda poole. Mina vaatasin uhke pilguga kaugusse, mille peale ta astus paar sammu mulle lähemale ning küsis, et kas ma olen selle ja selle lennu meeskond – ma ütlesin, et jah, ning ta palus mul istuda autosse. Ma küsisin, et kas see auto ongi minu transport ja tema avas ukse ning võttis mu kohvri. Ma olin suht ehmatanud, saatsin kiirelt Alanile ja Elenale sõnumid, et istusin praegu sellisesse autosse, et kui ma kaduma lähen siis palun teadku nad kust otsinguid alustada. Istusin tagaistmel ning ei julgenud oma pilkugi tõsta. Vargsi vaatasin aknast välja ning märkasin, et vist ikka suundume suunas kus asub meie hotell. Miskil hetkel hakkasime isegi autojuhiga rääkima ning tegelikult oli ta väga tore ning reisihimuline inimene...väljanägemine oli lihtsalt selline kesk-aasia mägede poegade oma J Igal juhul jõudsin ma oma hotelli, ning ei läinud kaduma!

Ja kuna ilm oli ilus – seda ei juhtu Edinburghis just tihti – siis vahetasin kiirelt riided ning suundusin jalutama. Kohe hotelli lähistel asub väike mägi – Arturs seat ehk siis Arturi iste, mis on ilus vaateplatvorm ning kust on hea ilmaga näha kõik mida silm seletab. Seega asusin sinna otsa ronima. Teekond ei ole pikk, tõus miski 250 meetrit kuid see on selline uhke mudarada. Ning kuna tegemist oli uue aasta pika nädalavahetuse ning ilusa ilmaga siis oli rahvast nendel mudaradadel palju J Aga vaated olid kaunid ning jalutuskäik väga mõnus.

Ning ōhtu eel oli taevas selline kuu:

Järgmine hommik algas minu jaoks vaikselt, nimelt olin öö jooksul kaotanud suurema osa oma häälest. Ise veidike kartsin algul, et kui mul juba häält ei ole, et siis on miski külmetsu ka mu kõrvadesse pesa teinud kuid kõrvad töötasid nii õhkutõusul kui ka maandumisel suurepäraselt.

Järgmisel hommikul Frankfurdi lennul olles oli mu häälest alles vaid 10 %, ning kuna edasi olid mul graafikus vabad päevad siis arvasin targemaks olla kodus ja vaikida. Küpsetasin juustuküpsiseid – seekord tegin neist ka pildi:

Tänaseks on mu hääl veidike paremaks läinud kuid siiani ei ole ta 100 % taastunud. Loodan, et homme õhtuks on olukord juba enam vähem, sest homme õhtul ootab mind Budapest.

Ning järgmisel nädalal saabun ma jällegi kodumaale, saabun kuskil 15 kuupäeva paiku ning lahkun uuesti 27ndal. Nii, et kes soovib kohtuda, siis andke aga teada!

Siia lõppu sobib hästi selline kaunis pilt, selle jōuluvana kinkis mulle Elena J