Puhkus

Enne puhkuse algust lendasin veel ühe pika lennupäeva ning sihtkohaks oli Ateena. Kuna puhkus oli mul juba meeltes ja keeltes siis ise tundsin, et olen sellel lennul see paha teenindaja kellel kõht valutab ja kes ei oleks pidanud hommikul tööle tulema, ehk siis teisisõnu, olin ma üks igavesti paha teenindaja! Ei saa isegi aru miks aga tundsin, et olen siskene mitte tore ega rõõmus. Igal juhul katsun edaspidi mitte enam kunagi selline olla!

Saabudes tagasi Londonisse, jooksin oma terminalist teise terminali, et jõuda mind kodupoole viiva lennuki peale. Jõudsin ähkides end lennule registreerida kui mulle teatati, et minu jätkulennule Tallinna ei ole kohti. Helistasin siis kiirelt Annelile ning panin ta valvesse, et kui ma lennule peale ei saa, et siis on mul kuskile pimedas Soome öös minna. Selle aja peale kui ma Helsingisse olin jõudnud, oli muidugi see üks koht lennukisse juurde tekkinud ning ma vabastasin Anneli valvest ja astusin rõõmsalt Tallinna lennukile. Ning veidi peale keskööd juba olin kodus, omas voodis ;)

Järgmisel hommikul kimasime emaga poodi - vaja oli ju täita tavaline kodumaine ostunimekiri - sukkpüksid, närimiskumm, Carmolise kurgukommid, ning muud nipet-näpet, mida ju ikka kodumaalt vaja. Sukkpüksid on isegi kodumaal veidike defitsiitseks muutunud, esimeses apteegis me neid ei kohanud kuid peale veidikest seiklemist juba teises apteegis oli meil rohkem õnne. Tegime ka kiire peatuse kohvikus, mis erilist muljet ei jätnud ning seega ei vaja siin ka nimepidi nimetamist. Ja nii see päev meil aeglaselt õhtusse jooksis.

Järgmisel päeval ootas meid ees üks väga tähtis sündmus, nimelt lõpetas Siim mesinike kooli ning sellel kaunil reedesel päeval anti talle pidulikult lõpuaktusel üle sellekohane tunnistus. Ning ega me ei saanud sellest tähtsast sündmusest eemale jääda. Kuid mesinike aktusele minekuks tuleb ka veidi ettevalmistusi teha, mesilaste värvides maniküür, õhupallid, kootud mesilased, Siimu lemmik pirukad - ema Estri küpsetatud ning meie mesi-pidu riided. Nii kulges meie õhtu nende erinevate asjade tegemisele. Ning hommikul alustasime varakult Ita juhtisel teekonda Olustvere suunal, et õigel ajal esimeses reas paremad pildistamiskohad sisse võtta. Suur oli meie üllatus kui avastasime, et peale meie, oli ligi kahtekümmet lõpetajat õnnitlema tulnud, veel 5 inimest. Seega Siimu sugulaste osalusprotsent oli ligi 200 ;) Ja loomulikult ei olnud nendel teistel nii ilusaid õhupalle ega nii maitsvaid pirukaid, millele olid peale lennanud ka kootud mesilased.

Siimu aktus peetud, kimasime tagasi pealinna ning mina suundusin Reeda sünnipäevale. See oli üks tore õhtupoolik, kus Reet oli arvanud, et me mängime erinevaid lauamänge. Kuid, kui sünnipäeva külalisteks on 4 naisterahvast, kellel kõigil on maailma asjadest oma arvamus, mida ta Reeda sünnipäeval soovib ka teistega jagada, siis lauamängudeks aega ei jää. Ja nii see õhtu kulges aktuaalsetel teemadel arutledes - terrorism, võõramaalaste vastuvõtmine, nende ühiskonda sulandumine, jne. Oli üks ütlemata tore õhtu!

Edasi viis mu puhkus mind Reedaga kinno ning enne seda õnnestus mul ka televiisorisse saada. Nimelt, jalutan mina rahulikult Reedaga kokku saama, kui peatas mind kinni TV3 ning nende Seitsmesed Uudised. Ning küsiti minult, et kas selle valimistsükli ajal on mulle midagi teistsugust ka silma hakanud. Mina muidugi käisin välja oma alatise trumbi, et kuna elan Eestist eemal, siis selle paari päevaga ei ole veel midagi silma hakanud. Reporter üritas ikka veel veidi minult miskit mõistlikumat vastust saada ja siis arvasin, et Estonia teatri ees on jah kole palju ühe rohelist värvi erakonna plakateid. Õhtul uudistesaadet vaadates arvas ema, et muidu ilus tüdruk aga suhteliselt loll jutt :) Nii, et edaspidi ma katsun enam mitte telesse trügida.

Film, mida Reedaga vaatasime oli tore ja naljakas, tegu oli Soome linateosega millel pealkirjaks Isamaaline mees.

Veel jõudsime samal päeval Vint'ide näitusele, mis oli viimast päeva avatud ning seega oli külastajaid rohkem kui maale. Pr. Vindi teosed oli ilusamad ning hr. Vindi omad huvitavad.

Peale kogu seda kultuuri, kimasime emaga veel vanaema vaatama. Mamma oli suhteliselt rahulik ning vaikne, ainult vahepeal ajas veidike pada. Aga seda ju juhtub meil aeg-ajalt kõigil, et kipume pada ajama.

Järgmine hommik läksin tegema vaktsiini, kuna minu vaktsineerimis passis oli kirjas, et kordussüst tuleb teha aastal 2015. Kaunis ning lahke medtöötaja vaatas ning uuris minu vaktsineerimis dokustaate, tegi siis süsti ning siis uuris veel pabereid ning teatas siis, et tegelikult see süst oleks pidanud veel aastakese kehtima ning uus süst oleks tulnud teha alles järgmisel aastal. Vaatasin siis nõutu näoga talle otsa ning küsisin, et kas annan kuidagi nüüd süsti tagasi ja et mina ju ei tea mitu aastat nad kehtivad, et kui kirjutatud on, et kordussüst aastas 2015 siis tuleb ju inimene aastal 2015 seda tegema. Süstlatütarlaps arvas, et ega sellest midagi ei ole aga et nüüd järgmine tuleb siis teha ikka 3 aasta pärast. Panin siis teadmise omale kõrva taha ning ta kirjutas ka minu dokumentidesse selle jällegi sisse. Eks näis mis nüüd siis järgmine kord saab.

Ning siis kimasin bussi peale suunaga Märjamaa, kus ootas mind Kris, et siis suunduda Lauknale. Märjamaal käisime poes ning ostsime pea-aegu terve poe tühjaks, ning kassas saime pahandada, kuna meie taaratshekk ei vastanud nõuetele. Nimelt puudus sealt triipkood. Kris ei olnud seda muidugi tähelegi pannud. 2 kassapidajat jooksid kohale asja lahendama ning käskisid meil pöörduda taara-Sirje poole, et küll tema selle asja lahendab. Uurisime siis, et kuidas me taara-Sirje leiame - no loomulikult taaraaparaadi juurest. Kimasime siis sinna. Taara-Sirje oli üks suhteliselt kuri mutt, aga saime teada, et alati kui taaraaparaadist saate tsheki siis tuleb kontrollida kas seal on triipkood ja kas triipkoodi 3 viimast numbrit kattuvad tsheki summaga - vaevalt teiegi seda enne teadsite! Taara-Sirje andis meile siis uue tsheki, olles eelnevalt selleks luba küsinud kuskilt ülemistelt korrustelt. Meil oli muidugi nalja kui palju :)

Siis suundusime lastele kooli järgi ning siis koju kokkama, õppima ning lauamänge mängima. Menüüs olid meil sinimerekarbid, oma küpsetatud sai ning metssearibid.

  

Hommik algas Mial ja minul multikaga, teised pikutasid veidike kauem ning saabusid lauda siis kui kohv oli juba serveeritud. Mannapudruga läks aga nii, et elektripliit keeldus meie heaks töötamast ning puupliit ka ei olnud piisavalt kiire. Seega leppisid kooliminejad röstsaiaga ning kui ma kooliringilt tagasi tulin, siis oli juba ka mannapuder valmis saanud :) Edasi oli minu ülesandeks Bertale kaerahelbeputru keeta ning Kris tegeles raamatupidamisega. Pudru keetmine läks mul muidu hästi aga tule hoidmine pliidi all oli veidi keerulisem. Ma nimelt unustasin end pidevalt telekat vaatama ning igast muid asju tegema ning kui ma jälle tuld vaatama läksin oli see pea-aegu kustunud. Igal juhul peale paaritunnist ponnistust sain ma pudru valmis. Ja kuna selleks ajaks oli ma kasutanud enamus toas olevatest puudest, siis tõin asemele pool puuriita tuppa. Ühesõnaga oli tegemist nii palju, et pidevalt olid käed-jalad tööd täis.

Peale lõunat saabus Krisi kolleeg, kes tõi maksuaruandeks tshekke ning siis anti mulle ülesanne neid sorteerida. Ja siis oli juba aeg lastele kooli järgi minna. Õhtu oli meil sisustatud ratsutamisega. Mia oli seekord eriti uhke kuna talle oli määratud talli suureim hobune. Mia oli seal kõrgel Amore seljas nagu väike sipelgas ning vaevalt Amore arugi sai, et tal miski lisakoorem turjal istub. Emade jaoks on see laste ratsutamine väga külmarohke kogemus, kuna maneezhis on nii külm kui seal pead paigal istuma. Kui aga seal tribüünil hüppama hakkad, siis võib see mööda kappavaid hobuseid ehmatada. Ning külmarohtu ka ei saa tarbida, kuna hiljem peab ju keegi koju sõitma. Igal juhul sain aru, et järgmisel korral ronin ka hobuse selga selle asemel, et seal pealtvaatajana külmetada.

Järgmisel hommikul ei hakanud me enam mannapudruga jamama, tegin lastele kohe röstsaiad ning viisin nad kooli. Ning siis kimasime Krisiga suurde linna litutama, ehk siis Haapsallu. See on selline tore kuurort, et isegi osad kaltsukad olid jaanuaris oma uksed sulgenud rääkimata raamatupoest, mis oli samuti jaanuaris suletud. Kuid, see-eest saime me lõpuks sisse kõrtsu nimega Kärme küülik - selle kõrtsu uks on olnud korduvalt mu ees suletud kuid seekord õnnestus sinna sisse pääseda ning ka küülikut maitsta. Toit oli väga maitsev ning teenindus oli väga hea - seega osad asjad tasuvad ootamist. Kindlasti üritan sinna teinegi kord sisse saada.

Peagi oli aeg tüdrukutele kooli järgi minna, siis veel viimased kingitused laiali jagada ning siis oli minul aeg bussi peale minna. Mia oli mulle kaasa meisterdanud sellise toreda lennuki:

Pealinna tagasi saabudes tulid mulle vastu Ita ja Siim, kes olid just parasjagu meeringil ning kuna üks tellijaist oli ema Ester, siis nad arvasid, et koos meega viivad ka minu sinna ära. Ema Ester oli loomulikult küpsetanud pirukaid ning küüslauguleibu ning samuti teinud nimekirja asjadest mida nüüdseks veelgi kõrgemalt haritud Siim parandama asus. Ja nagu meil ikka, juttu jätkub kauemaks.

Kuna oli kolmapäev siis vaatasime ka kõik koos Pealtnägijat ja olime üllatunud, kui huvitavaks osad inimesed oskavad oma elu elada.

Järgmisel õhtul suundusin restorani 2 kokka - kokkusaamine "Emad-tütred". Nalja sai nabani, toit oli hea, teenindus suurepärane. Soovitan seda kohta kindlasti külastada.

Ning reede hommik algas metsseaprae küpsetamisega. Nimelt suundusime Reeda ja Anneli ning lastega matkale, Samblamaale ja seega tuli toidumoon kaasa võtta. Minu osa oli loosi tahtel metsseapraad ning ema Ester tegi meile kaasa tohutu portsu küüslauguleibu. Saladuskatte all võin öelda, et need said sama ruttu otsa kui oluliselt väiksem ports :)

Kiire ning osav asjade pakkimine ning sõit Nõva poole võis alata.

Peagi leidsime end oma väikesest majast järve ääres ning kimasime kiirelt uisutama. Nii mõnus!

Viimane pilt on uisuplatsilt ära tulemis tehnikate proovimine - keegi ei ole purjus antud pildil, kui te seda arvasite :)

Õhtu lõppes erinevate mängude ning metsseapraega.

Hommikul tegime end kõik ilusaks, nagu juuresolevalt pildilt näha.

Siis hommikusöök, matkakottide pakkimine koos vajalike jookide ning söökidega ja siis matkama.

Esimene sihtkoht oli Rannaküla ning seal rannas asuvad bretsad ehk siis eriti suured kivid rannajoonel. Olid teised vaatamist väärt küll.

Edasi matkasime mööda rannaäärt, kohates erinevaid leide. Näited on siin:

Jalad viisid meid muudkui mööda rada ning osad meist ronisid ka puu otsa, et veidi kaugemaid vaateid näha.

Ning peagi leidsime eest RMK lõkkeplatsi ning asusime koheselt tuld tegema. See oli suht keeruline ülesanne. Kuid kohe kui Reet ütles tule suunas, et kui see kohe korralikult käituma ei hakka, siis saab Reet väga kurjaks, arvas lõke heaks alustada põlemisega.

Nii me seal looduses lõunatasime, siin ka pilt meie rikkalikust toidulauast:

Peagi asusime koduteele, mida oli meil nii umbes 4 kilomeetri jagu kuid pimedus oli veelgi lähemal. Hera oli tagasiteel eriti tubli matkaja – nii vähe on kiiremateks sammudeks vaja, vaid pääsu sotsiaalmeediasse ;)

Õhtu lõppes ööuisutamise ning Jane Eyre filmiga – mida me kõik telekast vaatasime.

Järgmisel hommikul lapsed enam matkamisest ei tahtnud kuuldagi, seega suundusid suured vaid omaette väikesele jalutuskäigule. Eestimaa loodus on ikka nii ilus, isegi keset suur talve kui kõik on vaikne ning justkui välja surnud. Tegelikult voolab jõeke, kuskil lendavad linnud, jooksevad kitsed, ajavad oma asju oravad.

Meie tagasi jõudes valmistasid lapsed veel ette Annelile sünnipäevafilmi – mina olin operaator ning ega ma oma ülesandega eriti hästi hakkama ei saanud J Aga ehk harjutamine teeb meistriks. Kuna see film oli Annelile üllatuskingitus, siis vaene Anneli pidi terve filmivõtete aja istuma magamistoas, uks kinni ning ei saanud midagi aru millega majas tegeletakse. Nalja sai muidugi rohkem kui rubla eest!

Ja peale võtteid oligi aeg suunduda tagasi pealinna ning, kes laevale, kes sünnipäevale, kes Malloriga kokku saama.

Enne veel kui me kõiki neid asju tegema asusime, suundusime meie Noraga kiirele kohvijoogile ning Anneli soetas samal ajal Eestimaist toidupoolist. Istusime siis Noraga omade kohvijookidega ning vaatasime inimesi – ega selles ostukeskuses palju Eestimaised inimesi ei olnud, seega saime ka rahulikult huvitavamaid eksemplare omavahel arutada. Kuid siis suundusid Anneli ja Nora laevale ning mina olin siis see, kes Malloriga kokku sai. Polnud teda sada aastat kohanud, alati kui mina kodumaale sattusin siis suutis ta end kuidagi sealt minema nihverdada või kuidagi muidu meie ajakava ei klappinud. Nüüd oli siis aeg need panna klappima ning kokku me saime. Ja juttu jätkus pikalt – Mallor on vahepeal vahetanud töökohta ning nüüd on tal neid ühe asemel lausa kaks ;) Aga muidu oli teine roosa ja rahulik!

Esmaspäev oli siis minu viimane täispäev kodumaal ja nagu traditsiooniks saanud on see siis enda ilusaks tegemise päev. Hommik algas juuksuriga, siis maniküür, solaarium ning siis kui ma olin juba pea-aegu ilus, siis sain veel kokku Kristi ja Krissuga. Kohtusime Kadriorus asuvas Katharinenthali restoranis – kus me enamuse ajast olime ainsad külalised kuid see-eest väga hästi hoolitsetud külalised. Toit oli väga maitsev, teenindus hea – seega soovitan sinna majja sisse põigata.

Aeg lendas ruttu, peagi pidi Krissu lapsega teatrisse minema, ning Kristi lahkelt pakkus, et ta viib mind koju kui me tema lapse eelnevalt kooriproovist peale korjame. Johanna oli mind nähes ülevoolavalt rõõmus. Ning eriti suureks muutus tema rõõm, kui ta sai tutvuda ema Estri küüslauguleibade ning pohlakoogiga ;)

Teisipäeva hommik algas sellise hommikusöögiga:

Ning siis takso tellimisega – see on selline keeruline operatsioon, kuna me elame miskis erilises rajoonis. Iga kord tuleb läbi helistada oma 4 taksofirmat, enne kui saab kokkuleppele auto tellimise osas. Ning siis ei ole kahjuks võimalik tellida taksot selleks kellaajaks millal Sul seda vaja on vaid pead võtma ta siis kui taksol on võimalik Sinuni tulla ;)

Igal juhul sain ma siis takso, mis sest, et oluliselt varem kui ma oleksin soovinud. Pakkisin siis kiirelt viimased asjad ning sulgesin kohvriluku ja asusin teele.

  

Lennujaama tuli mind ära saatma Siim, kes oli teel tööle ning igaks juhuks tuli ja musitas mu enne turvakontrolli minekut üle.

Ning siis kohtusin pool-kogemata naiste tualetis Janega – see oli üks eriti tore kohtumine. Ning kuna me olime suundumas ühele ja samale lennule, siis saime kõik oma vajalikud ning mittevajalikud jutud räägitud.

Edasi läks mu teekond viperusteta, ning Londonis maandusin pea 30 minutit enne graafikus ette nähtud aega. Ja seda ei juhtu meie lennujaamas just eriti tihti ;)