Uus aasta ;)

Ja ongi käes uus aasta, numbriks seekord 2015. Ilus number ju! Ja kindlasti tuleb see aasta eriti hea, parem kui kõik eelmised kokku! Seega, head uut aastat kõigile, kes mind loevad.

Kuid, minu tänane kirjutis viib meid siiski tagasi veel möödunud aastasse.

Kõigepealt siis jõulupäev, ehk siis 25 detsember – siinses riigis on see nii suur püha, et bussid ei sõida, takso tuleb endale enne jaanipäeva ette tellida ning loomulikult ei kasva rohi ega lenda linnud. Aga osad lennukid lendavad ;) Seega, pidin ka mina ärkama varaselt, pesema pea, värvima silmad ning panema selga vana tuttava vormiriietuse ning kimama lennujaama. Õnneks sõidavad hotellide bussid ning väikese tasu eest möllisin ennast ühe sellise peale. Kaasas olid mul mu juustuküpsised ning ka peedi-sinihallitusjuustu pirukas – ütlen juba ette, et juustuküpsised olid tõeline hitt – seda nii lennus kui ka pärast poiste juures veiniklaasi taga, peedipiruka tahtsime võtta kaasa Beirutisse kuid...paraku ununes see hommikul Oliveri juurde külmkappi J Ehk ma leian selle sealt järgmistel jõuludel.

Lend ise läks suurepäraselt, nalja sai rohkem kui rubla eest – kapten oli eriti tore naljahammas – ja kui ta veel kuulis, et Ruth ja 3 poissi lähevad koos jõule veetma Oliveri juurde siis ta hirmsasti tahtis meiega kaasa tulla....me ei teinud erinevatest vihjetest välja ning ei esitanud talle kutset. Kuna lennud olid meil igaks juhuks meeskondade osas üle planeeritud, et ennetada ootamatut „haiguste“ lainet mis alati jõulude ajal esineb, siis sain endale võimaluse maanduda lendurite kabiinis. Lootsin Zürichis maandudes näha kasvõi ühte lillat lehma, kellel on kaks jalga lühemad kui teised ning kellel on külje peale kirjutud Milka....kuid paraku oli nähtavus väga kehva ning need sveitsi lehmad jäid mul kohtamata.

Maandudes aga koduses lennujaamas oli nähtavus suurepärane – nägin oma kodumaja ning kümneid meie lennukeid, mis kõik uhkelt olid pargitud mitmes reas nii angaaride ette kui ka muudele vabadele pindale lennujaama territooriumil. Nimelt on 25 detsember see päev mil ka meie lennuplaani vähendatakse miinimumini, ning seega paljud meie lennukid seisavad ning peavad oma väljateenitud jõulupuhkust.

Härra kapetn oli nii tore inimene, et tutvustas mulle veidike lendurite tööd ning sain ka veidike praktikat teha – ehk siis lubati mul paari nuppu vajutada ning ka anda käsklus uste ette valmistamiseks lennuki parkimisel.

Peale lendu suusndusime siis Oliveri juurde, tegime kiire riietevahetuse ning alustasime jõulude tähistamisega – klaasid täitusid erinevate jookidega ning aastajagu jutte vajasid rääkimist. Miskil hetkel alustasime jõulusõhtusöögi valmistamist – kalkun juurikatega. Oli väga maitsev. Pildile on jäänud Timo ja Robert:

Siis vahtisime veidike telekat ning mugisime shokolaadi – ja selline see töine jõul oligi. Järgmisel päeval oli normaalne elu enam-vähem tagasi, ehk et lennujaama saime juba metrooga. Seal ootas meid lend Beirutisse. Lend oli väga tore – paljude erinevate reisijatega kelledel olid igasugused erinevad soovid – nagu näiteks küsis üks härra, et ega meil ei ole lugemisprille – ma vastasin et ega ei ole küll aga, et kui ta kuidagi ilma ei saa, et siis on mul enda isiklikud prillid, mis on +1 ning, et kui need talle sobivad siis lennu ajaks ma laenaksin neid talle. Ta keeldus algul küsides, et kuidas ma siis ise hakkama saan – ma ütlesin, et mul ei ole lennu ajal kombeks raamatuid lugeda kuna ma tavaliselt hoolitsen siis reisijate eest ja et neid ma näen ilma prillita ka. Härra ja veel umbes kümmekond reisijat tema ümber hakkasid naerma ning arvasid, et väga hea vastus, ning härra võttis mu pakutud prillid vastu J

Siis üks teine härra avaldas arvamust, et tema on juba 20 aastat lennanud vaid meie lennufirmaga kuid, et nüüd on ta leidnud parima naeratuse omaniku sellest firmast ja selle naeratuse taga olen loomulikult mina J Tore, kui ma miski vöistluse olen võitnud.

Peale lendu tegime kiire riietevahetuse ning koheselt jällegi pudeleid avama ning jooke segama – seekord terve meeskonnaga – seda juhtub harva kuid vahest siiski. Ma olin eelnevalt kaptenile südamele pannud, et tema peab mind valvama, et minu eelmise Beiruti reis ei olnud just suurem asi kogemus – tuletan meelde, et peale 2,5 gin+toonikut olin ma purjus mis purjus ning järgmisel päeval oli mul väga halb olla.

Seekord edenes õhtu paremini – siiski suutsin miski segase käeliigutusega kaks klaasi laualt maha visata ning seda vahetult peale seda kui need klaasid said täidetud...

Järgmisel hommikul ärkasin ilusasse päikesepaistesse ning +20 kraadisesse soojusesse. Kimasin kohe oma osturetkele – nimelt tahtsin erinevatele detsembrikuu sünnipäevalastele saapad soetada. Saapad soetatud ning loomulikult ka muud pudi-padi sinna juurde, tegin kiire käigu vanasse tuttavasse kanakuuti – polnud seal sada aastat käinud! Oli endiselt väga hea – eriti küüslaugukaste mis võileiva sees oli! Jalutasin veel veidike ringi ning vaatasin millega tegelevad lihtsad liibanonlased ning kuna päike hakkas juba väga hoogsalt kõrvetama siis mõtlesin, et lähen tagasi hotelli basseini juurde päikese kätte istuma. Kui hotelli jõudsin siis helistas just Oliver, et nemad olid just ärganud, et tulgu ma nüüd Prosecco hommikusöögile...No kes sellisest kutsest ära ütleb!

Ja nii see päev meil päikesepaistel laiseldes möödus.

Tagasilend Londonisse möödus rahulikult kuigi lennul oli viimne kui üks istekoht hõivatud – vaatamata sellele olid reisijad toredad. Samuti sai lennukis otsa vesi – ehk siis kohvi, teed me pakkuda ei saanud poole lennu pealt, ning ka tualetis kätepesu oli vaid pudeliveega...Ikkagi olid kõik rõõmsad ning roosad.

Mina suundusin edasi aga lennule Helsingisse, külla Annelile ning sinna pidi saabuma ka minu õde Kris. Olin soetanud ka Beirutist pühendusega Bekaa oru veini, ning seega julgesin jällegi oma kohvri pagasisse registreerida. Õnneks sain oma kohvri ka teisel pool tagasi – selle üle olin ma muidugi eriti õnnelik! Ja siis sain kokku mehise naistekarjaga – lennujaama olid vastu tulnud Kris ja Anneli ning Nora, Mia Carla ja Cara Mi. Nii tore, nii tore!! Kimasime kiirelt siis Porvoo suunas, tee oli pikk, ning tagumisel istmel istudes koos Krisiga saime lausa 2 pudelit punast veini tarbitud (väikesed lennukipudelid).

Ja kodus ootasid meid Jan ja Mirjam ja muidugi sünnipäevalaps Markku ning koerad ning kaetud laud, koos keedukartulite ning heeringa ja verivorstidega ;) Ja nii algas Markku sünna, ühtlasi tähistasime tagantjärgi kõikide laste sünnipäevad ning ka just möödunud jõulud.

Millegipärast sain ka mina kingituse, mille ma küll kohe unustasin kuskile klaveri peale ning unustasin ka, et selle saanud olen. Mõne aja pärast kui Anneli hakkas küsima, et mis siis ka minu kingituse sees oli, siis mulle kuidagi väga uduselt hakkas meenuma, et ma sain ka kingituse. Ja kingituse seest tuli välja ilus väikese Müü’ga keedupott ning pakk kartulikrõpse J

Nagu jõulupühadel traditsiooniline, tegime ka perepilte, kõik suured ja väikesed mahtusid peale:

Öösel ärkasin korraks ning vaatasin vaikselt ringi, et kus ma olen. Kuna ma pimedas ei saanud eriti aru, et millises hotellis ma viibin siis üritasin panna tuld põlema – see on mul tavaliselt vasakul pool, tulelülitit ma sealt ei leidnud kuid avastasin, et keegi magab seal pool. Mõtlesin pingsalt, et kellega ma koos voodisse olen roninud, kuid ei meenunud midagi. Keerasin siis paremale poole, lootes sealt leida lüliti – kuid mu suureks üllatuseks magas ka seal keegi. Nüüd hakkasin juba eriti pingsalt meenutama, et kus ma küll olla võiks ja kes on need 2 inimest kellega ma koos voodis olen. Endiselt ei suutnud ma midagi välja mõelda, seega otsustasin end voodist välja libistada. Tehes seda, nägin keset tuba vasakul pool tuttavat akent ning mulle meenus, et olen Porvoos ning minu voodikaaslased on Mia ja Cara Mi ;)

Järgmine päev algas ilusa talveilmaga ning -18 kraadiga J Minu jaoks oli see täitsa sobiv! Aeglaselt ärkasime kõik, jõime kohvi, ning panime selga kõik riided mis meil kaasas olid ning võtsime ka lisa Anneli mahukatest kappidest. Ja siis suundusime me uisutama! See oli üsna külm ettevõtmine kuid väga tore.

Peale uisutamist tegid osad veidikest lõunauinakut ning teised valmistasid paki kartuliputru ning Markku tegi meile „poron käristus“ praadi – see maitses väga hästi nagu alati!

Ning siis suundus kogu see naistekari sauna – ja kuna me kõik soovime olla moodsad, siis seekord tegime omale kohvipuru ning kookosrasva määret. Sellega pead terve oma keha kokku mäkerdama ning siis hõõruma. Ja pärast oled ilus ja sile ning noorem ja palka on ka tõstetud. Samuti hüppasime ka otse saunalavalt lumme – see tegi meid ka eriti nooreks.

Järgmisel päeval oli talv jällegi läbi saanud – kraadiklaas näitas vaid -1 ning kohati ka plusskraade. Talve meenutas vaid veidikene lumesadu. Ning me suundusime kelgutama. Cara Mi ei olnud nii suurt mäge veel oma elus kelgutamiseks kasutanud – sest tavaliselt kelgutab ta Viimsi vanadekodu hoovis, 1 meetrise mäe peal J

Koduhoovi tagasi jõudes, tegime ka lumeingleid:

Ning peale kerget kehakinnitust, ootas osasid juba laevasõit. Seega kimasime kiirelt Helsingi poole ning seal sadamasse. Need kellel olid piletid, saatsime laeva peale ning teised suundusid tagasi autosse. Teel peal korjasime üles Anneli kinda, mis oli paar päeva varem autost välja kukkunud ning mille oli üles korjanud Krisi sõbranna Cathy. Siis kimasime ruttu veel ka ostlema – sest kuidas muidu saab üks soome reis toimuda kui see ei sisalda ostlemist. Soetasin omale Väikese Müüga sokid ning uued mustad matkapüksid ;)

Koju jõudes tegime kiire Ligretto turniiri – mina olin tagasihoidlikul kolmandal kohal et mitte öelda viimasel.

Ja varsti oli aeg magama suunduda sest hommikune äratus oli väga varajane.

Lennujaam oli rahvast nii pungil, et me vaevu mahtusime uksest sisse. Üks lend oli lausa üle broneeritud, teisel oli veel paar kohta kuid ka see oli suhteliselt rahvarohke. Sain siiski pardakaardi ning loa minna väravasse – kaunis tütarlaps registreerimisel ütles, et ma kasutaksin turvakontrollis meeskonna läbipääsu kuna muidu võib turvakontroll võtta väga pikalt aega. Ning tõesti tundus, et terve Soomemaa on tulnud sellel aasta viimasel päeval Helsingi lennujaama ning pakkinud omad kohvrid, et kuhugi lennata ;)

Kodusesse Londonisse jõudes ootas mind sihtkohana Amsterdam – seal hotelli jõudes oli kell nii umbes 5 õhtul ning ilutulestik juba täies hoos. Sain aru, et magamisest ei tasu unistadagi...seega hakkasin vaatama kodumaist teleprogrammi. Akna taga oli justkui sõda lahti – või vähemalt nii ma kujutaksin ette pommitamist akna taga. Ilutulestik kestis muidugi varajaste hommikutundideni ehk siis umbes selle ajani mil meie juba ärkasime ning lennujaama suundusime.

Lend oli vaatamata uue aasta varajastest tundidest suhteliselt rahvarohke ning õnneks oli vaid üks reisija, kes minestas. Saime ta suht ruttu tagasi meie sekka ning noormees väitis, et tal ei ole miskit haigust ning samuti ei külastanud ta ühtegi „coffee shop’i“, ega söönud seeni, et ju ta on lihtsalt veidike vähe maganud J Lubasin, et ju ta jääb ellu ning uus aasta saab olema värviline!

Edasi ootas mind Praha, meeskond oli väga tore. Läbi Praha lennujaama jalutades astus meie juurde üks reisija ning ütles, et tal on mure. Meie juba hakkasime ütlema, et meie ei ole tema  lennu meeskond, et meie tööpäev on lõppenud, kuid saime veel sõnasabast kinni...Reisijal oli nimelt mure, et ta oli soetanud omale kalli viskipudeli ning viimsel hetkel meenus talle, et ta ei saa seda Londonisse kaasa võtta kuna tal on vaid käsipagas ning turvakontroll konfiskeerib selle temalt. Seega soovis ta selle viski meile kinkida ning soovida meile ilusat uut aastat! Me küll alguses punnisime vastu, ning üritasime erinevaid lahendusi otsida kuid reisija ütles, et ta on juba kõigele mõelnud ning kõike variante proovinud ning paraku ei saa ta kuidagi koos selle pudeliga lennule minna. Ning, et ta hea meelega annab selle pudeli lennumeeskonnale pigem kui turvakontrolli töötajatele...Nii me siis selle vastu võtsime ning suundusime hotelli seda tarbima, soovides kõike head kõikidele meie reisijatele uueks aastaks!

Järgmisel päeval tagasi jõudes Londonisse ootas mind kohtumine Alaniga – seekord me midagi erilist ette ei vätnud – sõime õhtust ning rääkisime niisama juttu, ei mingeid pikke jalutuskäike ega kunstinäituseid.

Siis saabus mul hommikune lennujaama valve – istusin seal veidike aega, siis saabus Elena, kimasime hommikust sööma ning kohe kui ma oma pudru lõpetasin, sain kutse tulla lendu. Lend viis mina Edinburghi, seda siis ööbimisega ning tagasi järgmisel hommikul. Kuna ma olin ainuke kes lennult maha läks, teised meeskonnaliikmed lendasin kohe tagasi Londonisse, siis üritasin ise leida tee oma transpordini. Lugesin täpselt infolehelt, mis meil iga sihtkoha kohta olemas on, et kus täpselt pean seisma ning millal transport mind sealt peab üles korjama. Tavaliselt, on meie transpordiks buss, isegi kui oled üksi, siis ikka on vastas väike buss. Seekord seisis mustas nahktagis kirvenäoga kiilakas noormees hõbedase Mercedese kõrval ning kutsus mind enda poole. Mina vaatasin uhke pilguga kaugusse, mille peale ta astus paar sammu mulle lähemale ning küsis, et kas ma olen selle ja selle lennu meeskond – ma ütlesin, et jah, ning ta palus mul istuda autosse. Ma küsisin, et kas see auto ongi minu transport ja tema avas ukse ning võttis mu kohvri. Ma olin suht ehmatanud, saatsin kiirelt Alanile ja Elenale sõnumid, et istusin praegu sellisesse autosse, et kui ma kaduma lähen siis palun teadku nad kust otsinguid alustada. Istusin tagaistmel ning ei julgenud oma pilkugi tõsta. Vargsi vaatasin aknast välja ning märkasin, et vist ikka suundume suunas kus asub meie hotell. Miskil hetkel hakkasime isegi autojuhiga rääkima ning tegelikult oli ta väga tore ning reisihimuline inimene...väljanägemine oli lihtsalt selline kesk-aasia mägede poegade oma J Igal juhul jõudsin ma oma hotelli, ning ei läinud kaduma!

Ja kuna ilm oli ilus – seda ei juhtu Edinburghis just tihti – siis vahetasin kiirelt riided ning suundusin jalutama. Kohe hotelli lähistel asub väike mägi – Arturs seat ehk siis Arturi iste, mis on ilus vaateplatvorm ning kust on hea ilmaga näha kõik mida silm seletab. Seega asusin sinna otsa ronima. Teekond ei ole pikk, tõus miski 250 meetrit kuid see on selline uhke mudarada. Ning kuna tegemist oli uue aasta pika nädalavahetuse ning ilusa ilmaga siis oli rahvast nendel mudaradadel palju J Aga vaated olid kaunid ning jalutuskäik väga mõnus.

Ning ōhtu eel oli taevas selline kuu:

Järgmine hommik algas minu jaoks vaikselt, nimelt olin öö jooksul kaotanud suurema osa oma häälest. Ise veidike kartsin algul, et kui mul juba häält ei ole, et siis on miski külmetsu ka mu kõrvadesse pesa teinud kuid kõrvad töötasid nii õhkutõusul kui ka maandumisel suurepäraselt.

Järgmisel hommikul Frankfurdi lennul olles oli mu häälest alles vaid 10 %, ning kuna edasi olid mul graafikus vabad päevad siis arvasin targemaks olla kodus ja vaikida. Küpsetasin juustuküpsiseid – seekord tegin neist ka pildi:

Tänaseks on mu hääl veidike paremaks läinud kuid siiani ei ole ta 100 % taastunud. Loodan, et homme õhtuks on olukord juba enam vähem, sest homme õhtul ootab mind Budapest.

Ning järgmisel nädalal saabun ma jällegi kodumaale, saabun kuskil 15 kuupäeva paiku ning lahkun uuesti 27ndal. Nii, et kes soovib kohtuda, siis andke aga teada!

Siia lõppu sobib hästi selline kaunis pilt, selle jōuluvana kinkis mulle Elena J