Puhkuse veetmine vol II

Järgmisel päeval algas järgmine lühireis ja see viis meie naisterikka seltskonna Pärnu linna suunas ja sealt edasi Kabli randa. Kohale jõudes algas kohe ka vihmasadu J See ei seganud meid lauda katmast ja ning õhtut nautimast.

Järgmiseks päevaks tegime plaani, et külastame lähedal asuvat talupäeva – kavas oli Lotte ning hr. Turovski ja õhtu lõpuks oli plaanis Trafficu kontsert – seega meelelahutust seinast seina. Meie pidasime terve päeva vastu ja vötsime endasse kogu programmi mida pakuti. Õhtu lõpetuseks jõudsime ka naaberkülas toimunud Kihnu Virve kontserdi viimaseid kahte lugu kuulata – Anneli ja Reet jõudsid ka Virve laulu saatel tantsu lüüa.

Peale hoogsalt kultuuriprogrammi arvasime heaks järgmisel hommikul suunduda ka matkarajale – seekord oli see väga lühike – isegi lapsed ei suutnud veel küsida, et palju veel löpuni on. Rada oli ilus ja kuna eemalt saabusid meile tormipilved siis oli ka taevas vaatamist palju.

Siin siis pildid nii matkarajal kui vee ääres kui taevast:

Peale lõunat jõudsime Pärnusse ja nagu iga normaalne inimene siis suundusime loomulikult randa. Vahepeal oli ka päike pilve tagant piiluma hakanud. Paraku ei jätkunud seda soojust ja päikest väga kauaks ja nii tegime uue plaani ja suundusime laste rõõmuks spaasse J

Peale seda pidid lapsed jääma ööbima ja suured suundusid ooperi kontserdile – paraku jäime me 15 minutit hiljaks ja kuigi tegemist oli vabaõhukontserdiga siis sisse meid enam ei lastud – väravad olid tabalukuga suletud ja me isegi ei näinud kedagi kes oleks meile neid avanud. Seisime siis veidike värava taga ja kuulasime sealt kontserti ja siis suundusime ranna poole. Kuursaalis ootas meid ansambel Outloudz ja sinna ma saime sisse ;)

Pühapäeva hommik algas uhke vihmasajuga – seega suundusime paremate plaanide tegemiseks Jahisadama restorani hommikust sööma. Kuna peale hommikusööki endiselt oli väga tuuline kuid enam ei sadanud siis vahepeal meiega liitunud Karmo suundus surfama ja meie läksime tema edusamme vaatama. Siin on ka sellest pilt:

Rannal oli tuul nii tugev, et isegi minu ja Reeda juuksed olid peas püsti – siin sellest ka fotojäädvustus:

Peale seda arvasime paremaks tegeleda tubaste tegevustega ja Pärnu linna muuseum tundus selleks parim paik. Seal saime lausa giidiga ekskursiooni – mis oli pühapäevase päeva kohta liiga informatiivne. Kuid muuseum on kindlasti külastamist väärt!

Ja siis oligi käes aega hakata kodu poole suunduma – Reet ja Co keerasid nina Tallinna poole ja Ruth ja Anneli siis Üdruma suunas – mina pidin Anneli ja Nora nende maamajja viima ja sealt edasi siis kodu poole sõitma.

Tee peal aga tundus mulle, et tore oleks ühtlasi ka Krisi juurest läbi põigata – tore et ma seda tegin sest rohkem oma puhkuse ajal ma Krisi ei näinudki J

Martal oli muidugi ülevoolav rõõm mind näha – kuna parajasti vihma sadas siis oli ta ka meeldivalt porine J aga muidu ikka rõõmus nagu ühele bernhardiini tüdrukule kohane.

Kuna esmaspäeval oli väga uhke vihmasadu siis oli parim tegevus istuda korvpallisaalis – õnneks toimus Tallinnas parasjagu üks suur korvpalliturniir ja ma sain seal veidike abiks olla.

Ülejäänud nädalal ootasid mind ees veel kohtumised endiste kolleegidega eelmisest lennufirmast, samuti kohtumine eelmisest elust pärit kolleegidega ehk siis finantsistidega hotellindusest. Nendega kohtumisest on siin ka pilt:

Käisime itaalia söögikohas Pärnu mnt. – väga tore koht ja vein maitses hästi ning jutte jätkus kauemaks.

Käisin ka Viljandis ja vaatasin üle nii oma vanaema kui ka oma tädi, kes oli suveks vanaema juurde sisse kolinud. Ühtlasi kohtusin ka oma vanade tutavate Ly ja Andruse ja Elisabethiga – nende pere oli vahepeal ka väikese juurdekasvu saanud – juurdekasv oli väga ilusate põskedega noormees – siin ka tema pilt:

Laupäeval käisime emaga Meremuuseumis – ehk siis uues Lennusadamas – oli uhke muuseum küll aga aega tuleb varuda ikka paar tundi, et seal kõikidest atraktsioonidest osa saada.

Pühapäeval veetsin jällegi aega korvpallisaalis – kuigi päike paistis aga lubadus oli juba antud ja seega jäin sellele kindlaks.

Pühapäeval olin kohtunud ka Lauri ja Anuga, kes soovitasid head filmi, siis esmaspäeval kimasime emaga kohe kinno seda vaatama. Tegemist oli prantsuse filmiga, 1+1 – kes veel ei ole seda näinud, siis kohe kinno seda vaatama!!!

Õhtul oli kokkusaamine emad-tütred ehk siis mõned lähimad sugulased, emad ja tütred.

Ja viimasel kodus olemise päeval puhastasin jälgi – ehk siis pakkisin asju ja pesin autot ning siis tegi ema Ester pirukaid ja kui ema Ester teeb pirukaid siis tuleb külla Siim J

Nii see aeg seal kodumaal möödus. London tervitas mind palavusega ning tohutu rahvamassiga ja seda juab lennujaamas. Linna peale ei ole ma siiani julgenud minna!

Paar päeva olen ka töötamisega tegelenud – lennujaama valves olnud – mis seekord viis mind koju tagasi, lennanud Kairot ja samuti saabunud koju tagasi, vaadanud veidike olümpiat – televiisori vahendusel ja käinud Richmondis – seda lihtsalt jalutamas kui kinos. Richmond siis lihtsalt minu lähistel asuv ilus linnaosa rohkete parkide ja jõekaldaga. Kinos vaatasin jällegi prantsuse filmi – Contre toi – kuid see ei olnud nii hea kui Eestis nähtu.

Juuli viimasel ja augusti esimesel päeval oli mul koolitus – täiesti tavapärane iga aastane korduskoolitus, kus me uuesti vaatame üle oma avariiprotseduurid, kogu avariivarustuse, tuletame meelde mis on ohutus ja turvalisus ja kuidas teiste meeskonnaliikmetega suhelda. Igal päeval on sellel koolitusel ka eksam – ja mina suutsin esimesel päeval sellest eksamist läbi kukkuda. Positiivseks tulemuseks on vajalik 96 % ja mina sain vaid 95 – seega sain teiseks päevaks natukene rohkem õppida kui teised ja teisel päeval tegin ikka mölemad eksamid positiivsele tulemusele. Nii, et pikk puhkus ei ole hea – hakkad mõtlema omi mõtteid ja ei tea enam mis on ohutus ja turvalisus. Olin esimese päeva õhtul suht segaduses kui oma käsiraamatut kodus lugesin, sest seda lugedes tundus kõik nii lihtne ja arusaadav, ei teagi kuidas ma selle eksami nii halvasti suutsin teha. Mu purserist tuttav Ray, kellele oma häda kurtsin arvas, et ju ma hakkasin liiga palju mõtlema, et vastaku ma kohe küsimustele ja ärgu mõelgu, et ehk on siin miski nipiga küsimus. Katsusin siis teisel päeval tema nõu kuulda võtta ja tehtud ma omad asjad sain. Sain igal juhul hea külma dushi – asjad ei ole nii lihtsad kui nad tunduda võivad, vahest on vaja ikka vaeva ka näha.

Momendil olen Berliinis ja tagasi Londonisse saabun laupäeval, ning siis on mul jällegi paar vaba päeva.

Puhkuse veetmine :)

Puhkus on üks tore asi, saab ilma ripsmetushi kasutamata päevi õhtusse saata ;)

Saabusin eelmisel pühapäeva õhtutunnil ja esmaspäev oli selline rahulik hommikupoolik – õhtuks oli plaan ületada meri ning maabuda Prangli saarele. Selleks oli vaja enne jalgrattad korda teha ja selleks kutsusime kohale Siimu. Siim vaatas üle meie rattad ja sai aru, et nende rattapumpadega meie rattaid pumbata ei saa. Seega tuiskas Siim poodi ja tuli tagasi uue ja uhke pumbaga, mille paned lihtsalt ratta kõrvale ja kummid ongi täis. Kummid pumbatud pakkisime veel viimaseid asju ja varsti oligi käes aega end minekule asutada. Kogunemine maja ees nägi välja selline:

Laevasõit möödus samuti viperusteta ja õhtu ootas meid juba saarel. Kuna päike alles soojendas siis kimasime randa:

Loomulikult etendasid lapsed meile väikese näitemängu, seekordselt oli teemaks Sõprus.

Ja loomulikult tegime kiigel kiiremad ringid:

Siis istusime veel veidike ja õhtu lõpetasime Maasaunas – see on selline tore saun, mis nagu nimigi ütleb asub siis maa sees.

Hommikul selgus, et osadel suurematel tüdrukutel on mõni seik eelmisest õhtust veidi ähmaselt meeles, ehk siis veidike vajasid mõned õhtused tegevused meeldetuletamist ja loomulikult teatas Ruth, et tema enam alkoholi ei tarbi – lõunal kui poodi läksime oli tal see lubadus juba meelest läinud ja tema oli esimene, kes teatas, et võtame ikka joogi ka õhtuks.

Ruthi esimese õhtu mäluaugust on siin ka pilt – mida ta siin pildistas, seda teab ta vaid ise aga teistele ei avalda:

Teisel saarel viibimisel päeval tegime siis kiire tuuri kirikuni ja saare ühte nurka, ning siis suundusime randa piknikule:

Randa jätsime endast ka jälje:

Teel randa nägid jalutajad ka muid vaatamisväärsusi:

Ema Ester ja Cara Mi jalutasid siis kahel jalal ja ülejäänud kamp sõitis ratastega.  Sääsetõrje oli meie kõigi suurim sõber, sest kohalikud sääsed olid arvanud, et mandrilt tulnud liha ja veri on hoopis parema maitsega kui kohalikud ja seega olid nad asunud tõsisele rünnakule meie vastu. Ja meie omakorda rünnakule nende vastu. Ei saanudki aru kes selles rünnakus lõpuks võitjana lahkus – meie lihtsalt lahkusime saarelt. Lahkumine toimus meil varajasel hommikutunnil – ja siin on ka pilt meie väsinud matkajast:

Tagasi mandrile saabudes suundusid Nora, Anneli ja Ruth kohe ilusalongi ja otsustasid ennast ilusaks teha – selleks kulus neil terve päev, sest kui loodus andnud ei ole siis lähebki pikalt aega. Pilt lõpptulemusest on siin:

Õhtul läksid Anneli ja Ruth külla oma treenerile Irjele, kelle käe all omal ajal harjutati korvpallimängu. Kuna mitu aastat ei olnud kohtutud siis juttu jätkus kauemaks J Irje oli nimelt lugenud siinsest blogist, et kes aga tahab see võtku ühendust ja nii ta mulle sõnumi küllakutsega saatis. Ja meie Anneliga kohe kimasime ka külla!

Loomulikult tegime ka taaskohtumisest pilti:

Puhkus

Jaanituli kodumaal oli vihmane J Vaatamata sellele suutis Anneli tule teha – üle lõkke me siiski ei hüpanud, kuid lõbus oli ikka.

Kodumaal sain ka omad katkised asjad kõik parandusse antud – kellal oli tulnud vahepeal üks nupp ära ning fotokas ei tahtnud enam pilti teha. Tore on teada, et kodumaal on veel remondimehi kes kätega tööd teha oskavad.

Siis veetsin veel kiirelt paar päeva Beirutis – seekord oli seal väga pilvine ilm kuid see ei seganud meid terve meeskonnaga olemast laisk ning pikutama basseini ääres J

Enne Liibanoni sisenemist oli mul väike vestlus piirivalvuriga. Vestlus kulges nii:

“Kas Su abikaasa on britt?”

“Ei, ma ei ole abielus.”

“Kas mehed Sinu riigis on pimedad?”

“Kuidas palun?... Ah jaa, kõik nad on pimedad, viimane kui üks”

Ja siis märkas ta mu Eesti passi ja pidas vajalikuks öelda, et köik eelmise aasta intsidendiga seotud inimesed on vahi all ja et ma vöin ennast turvaliselt tunda.

Siin ka pilt minust kontoris tagasilennul:

Veel olen külastanud sellist paika nagu Richmond – väga ilus linnaosa vöi pigem siis äärelinn. Ilusa jõekaldaga ning ilusate parkidega. Suurimas pargis jooksevad ringi ka hirved – tervet karja Bambisid nägin ka ise. Aga fotokas on mul paranduses seega pean neid Bambisid veelkord jahtima minema. Nägin seal pargis ka mägraonu kuigi ametlikel kaartidel ei olnud kirjas, et ka seda looma seal võimalik kohata on.

Siis olen külastanud Sallyt – nagu ikka oli seal väga tore. Seekord käisime ka Sallyga nende lähedal asuvas pargis jalutamas – miski lind tegi väga imelikku häält, muud huvitavat me seal ei kohanud.

Ja nüüd olen paar päeva lennanud ja kohe lähen Berliini – seekord koos ööbimisega ja lootusega et ehk homme hommikul saan ka linna uudistama. Ja pühapäeval peale tagasilendu Berliinist loodan astuda lennukile kui reisija ja saabuda keskööks kodumaale oma puhkust veetma. Lahkun kodumaalt 25 juuli – nii et kes tahab minuga kohtuda, andke aga teada, telefoninummer on mul endiselt kodumaine ;)