Jaanuar

Uut aastat alustasime Cara Miga uisuväljakul ja õnneks oli seal vähe inimesi, kes olid üles ärganud ja me saime omad ringid ja piruetid tehtud. Ning kodus tegime sauna, nii et uus aasta algas puhtalt.

Järgmised kaks päeva olin ma hooldekodus, teisel päeval oli selle talve külmim ilm ja seega mu väike Mini enam õhtul ei käivitunud ja ma otsustasin ta jätta hooldekodu hoovi peale kosuma. Ise ma järgmisel päeval suundusin nagunii lennukile ja nii et ega eriti polnud vahet kas ta seisab meil kodumaja ees või puhkab hooldekodus.
Londonis veetsin öö ja järgmisel hommikul suundusin Austinisse, Texases. Lend möödus ilma vahejuhtumiteta, ning peagi olime ilusas päikeseloojangus ning sõitsime oma hotelli suunas. Kuigi kohalik kellaaeg oli varajane, suundusin magama, sest ümbrus ei tundunud nii ahvatlev, et oleksin õhtupimeduses kuhugi kolama läinud. Öösel ärkasin muidugi kell 2 ! Algul ikka üritasin teha nägu, et ehk magan veel veidi…aga varsti andsin alla ja tõusin ikka päriselt üles – suhtlesin erinevate inimestega, kes olid loomulikult kodumaal ja kellel oligi ju täitsa ärkamise aeg käes, mina aga ootasin, et väljas läheks valgeks, et saaksin suunduda oma jalutusringile. Ning kohe kui esimene valguskiir saabus, suundusingi välja. Kaardi järgi pidin esmalt nii 25 minutit jalutama sõidutee ääres ja alles siis sain oma matkarajale. Mina muidugi arvasin, et sõidutee ääres on miski jalakäijate teerada, aga ei, lihtsalt üks rada oli eraldatud jalakäijatele – veidi eespool oli ka keegi jalutaja või siis pigem tööle suunduja, ja nii ma siis julgelt astusingi seal sõidutee äärel. Õnneks pikalt seda ei olnud ja peagi sain sealt maha keerata ja asuda matkarajale. Algas kõik ilusti aga siis ma muidugi mõtlesin, et lõikan ja teen kahest rajast ühe aga see nii kergelt mul ei läinud – nimelt ei saanud ma üle jõe kuna see oli veidi kõrge ja temperatuur ei olnud selline, et oleksin tahtnud põlvini vette minna. Suundusin siis tagasi ja tegin teise ringi ikka eraldi kuid ka sellel rajal pidin veetakistuse ületama, kuid see vesi oli selline kuni kingaääreni kuid ma võtsin siiski jalanõud jalast ja astusin palja jalaga läbi vee. Rada oli muidu väga ilus ja õnneks suhteliselt inimvaba.

Teises otsas tellisin omale Uberi ja suundusin Targetisse hambapastat soetama :) Siis leidsin veel ühe toreda söögikoha kus pakuti erinevaid salateid – ma saan aru, et see oli veidi ebaharilik Texase kohta aga see tundus kuidagi hea valikuna.
Ja vastu ööd ootas meid tagasilend, mis seekord möödus koos mitme minestamisjuhtumiga. Õnneks olid need siiski sellised tavalised, öise lennureisi minestajad ja miskeid tõsisemaid med probleeme ei olnud neil kellelgi.

Hommikul, Londonis maandudes, oli mulle Cara Mi teatanud, et ta on piiril kinni peetud ja minuga tahetakse rääkida ja tema lugu kontrollida. Mulku nimelt tuli Londonisse, ja me pidime koos edasi Sevillase liikuma, et Miale külla minna, aga paraku Mulka peeti rutiinse kontrolli käigus kinni ja seekord ei olnud me talle ka paberit kaasa teinud, et ta ema teab et ta reisib koos tädiga. Sain siis mina telefonikõne ja raputasin omale tuhka pähe ja seletasin, et seekord tõesti unustasime selle paberi teha, et ema teab, et ta üksi liigub, aga kui piirivalvur kuulis, kus ma töötan, siis ta muutus oluliselt usaldavamaks ja palus, et Mulka ema meili teel selle loa saadab ning siis nad lasevad Mulka kohe vabaks, et ta saaks tulla minu juurde 5ndasse terminali. Peagi oligi Mulkin juba roosa ja rõõmsana Terminal 5 Café Neros :) Edasi suundusime bussi peale, et Gatwicku lennujaama juurde minna – seal me ööbisime, et siis varahommikul suunduda Sevilla lennule. Aga kuna meil oli paar tundi aega, otsustasime Gatwicku ümbrust uudistada ja suundusime bussiga Crawleysse – ohh küll see oli üks kole koht! Aga meie saime oma aja veedetud: saime ka tuletõrje häire üle elatud – astusime vaevalt Bootsi sisse, ja Cara Mi sai hakata uudistama Benefiti letti kui signa üürgama hakkas ja kõik aeti välja.
Soetasime siis hoopis lähedalasuvast M&S snäkid ja suundusime hotelli tagasi.
Hommik oli meil eriti varajane, sest enne kella 5 olime juba lennujaamas. Kõik sujus kiirelt, ja meie lend väljus täitsa õigel ajal ja maandusime sel hetkel päikselises Sevillas. Võtsime omad kohvrid ja autorendifirmast auto ja suundusime hotelli, kus kohe saime toa, ja jalutasime suurima vaatamisväärsuse ehk Alcazari lossi suunas. Päike küll piilus pilvede vahelt kuid varjus oli üsna jahe. Loss ise oli muidugi tohutu suur ja esimesed paar tuba me suutsime ikka asju uudistada kuid siis huvi kadus ja me proovisime hoopis hoovis päikese käes olla. Peagi aga helistas meile Mia, kellel oli kool lõppenud ja me suundusime temaga kokku saama.

Mia oli ikka sama nägu ja väga tore oli teda näha. Jalutasime siis linna peal, sõime miski saia ja jõime midagi ja suundusime Plaza Espana’t uudistama. See on üks huvitav vaatamisväärsus, et nagu peaks olema väljak aga pigem on lihtsalt üks hoone millel on suurem hoov. Hoone on muidugi väga ilus ja mitmete detailidega, et peab pikalt uudistama. Ja nagu erinevate KLOTSidega ikka, nii on ka seal kohale tulnud erinevate kunstide esindajad, kes oma oskusi külastajatele tutvustavad. Seal olid kohal näiteks flamenko tantsijad, kes siis teiste rõõmuks jalgu klõbistasid.

Edasi jalutasime veidi veel linna peal ja uudistasime Mia kodulinna:

Ning pimeduse saabudes suundusime hotelli end ilusaks tegema ja siis saabus Mia uue pere juures ōhtusöök. Terve pere ehk siis ema, ja 3 venda ning ōde, vanaema-vanaisa ja ema uus poiss-sõber olid kõik kokku kutsutud Mia tädi ja õega kohtuma. Ja loomulikult oli kohal ka Mia pere kass kelle nimi on ka juhuslikult Mia ;)
Väga tore oli ja juttu rääkisime mitte ainult Miast vaid ka muudest teemadest.
Ning ööseks tuli Mia meie juurde, ja hommikul suundusime väikesele matkaringile. Ilm muidugi oli üsna huvitav – tibutas miskit väikest kuid väga kindlameelset vihma! Ja oli üsna jahe. Suundusime siis läbi teeäärse söögikoha – mis oli ülitore ja üdini kohalik kuid me saime oma juustu-singisaia ning kohvid.
Edasi suundusime flamingosid vaatama. Ja neid oli vaatamata kehvale ilmale ikka palju.

Siis jalutasime läbi veel ühe matkaraja ja kohtasime ühte suurt hirve. Ning siis uudistasime paari rannikuäärset külakest, mis olid küll pigem välja surnud aga siiski tundusid omamoodi huvitavad. Ning õhtu eel jõudsime hotelli, et siis veel flamenco baaris veidi tantsu uudistada. 

Mia läks järgmisel päeval kooli ja meie Mulkaga sõime hommikust Mia soovitatud söögikohas ja siis suundusime lähedalasuvasse Alcala de Guadaira linnakesse. See oli täitsa tore koht aga samas paistis ka päike, ja siis on ju kõik kohad toredamad. 

Uudistasime miskeid katkisi kive ja siis jalutasime vanalinna vahel, ja peagi suundusime tagasi Sevillasse, et Mia koolist võtta ning siis külastasime veel Sevilla Katedraali, kus saime üles torni ronida ja tervele linnale veel pilgu peale heita. 

Paraku sai peagi aeg meil otsa ja me jätsime Miaga hüvasti, ning suundusime lennukile, et tagasi Londonisse minna. Sinna jõudsime suhteliselt öösel ja kimasime kohe hotelli magama. Mina läksin väga varasel hommikutunnil lendu ja Mulka siis veidi hiljem läbi Helsingi koju. Seekord möödus tema tripp ilma viperusteta kuid minu tööleminekuljuhtus selline tore lugu, et buss küll saabus peatusesse, kus teda oodati, ta avas isegi ukse ning sealt väljus paar inimest ja siis buss sulges ukse ja sõitis edasi, ilma ühtegi inimest peale võtmata. Peatuses seisjad tellisid selle peale koheselt omale Uberid, kuna kõik ju läksid lennujaama, mis tähendab siiski kella peale minekut. Õnneks sain mina ikka õigel ajal tööle ja jõudsin ka veel kiire kohvi juua.
Sellel lennul juhtus ka veel selline lugu, et keegi reisijatest haaras maha minnes kaasa kellegi teise kohvri ja kohver mis üle jäi, mitte ei sobinud sellele tütarlapsele kelle kohvriga keegi teine jalga oli lasknud. Üritasime veidi seda olukorda parendada…aga ega me selles väga osavad ei olnud. Ega siskese situatsioonis polegi muud kui oodata kuni vale kohvri võtnud inimene selle ühel hetkel avab ja aru saab, et see ei kuulu talle ja loodetavasti soovib siis ikka enda kohvrit kätte saada ja võtab lennufirma kadunud asjade osakonnaga ühendust :) Kahjuks ma muidugi ei tea kuidas antud olukord lahenes, kuid lootus on, et ikka õnnelikult.
Peale tööpäeva vedelesin lihtsalt hotellis ja hakkasin suhteliselt varakult magamisega tegelema.
Järgmisel päeval oli mul jällegi edasi-tagasi lend, mis seekord oli selline un-eventful kuigi meeskond oli väga tore! Ning õhtul oli mul kokkusaamine Zaidaga, kuhu ma pea poolteist tundi hiljaks jäin, kuna ootasin terminal 4 rongi pea 45 minutit! Zaida oli aga ikka tore ja veel toredam oli temaga kokku saada üle pika aja.
Edasi saabus minu kolmepäevane tripp: meeskond oli väga tore, igal lennul olid meil erinevad piloodid ja ma tundsin kõiki kapteneid, nii et meeskond juba vaatas, et kas ma tunnen kõiki piloote 😳 Aga lihtsalt sattus, et kõik olid vana aja triibulised ja tuttavaid nägusid on ju ikka tore kohata. Meeskond oli nii, et tagumises lennukiotsas olime koos Tomiga, kes oli lendamas alles kolmandat nädalat, ja seega suhteliselt hakkaja ja optimistlik. Aga ta oli väga tore! Esimene òhtu olime Genfis, kus ma külastasin sama burgeri kohta, mida olin külastanud ühel omal viimasel night-stopil enne koroonat. Seekord olin seal üksinda söömas ja isegi Corona õlut ei pakutud enam. Aga tore oli teada, et koht ikka alles on.
Teisel õhtul olime Küprosel, lendame küll Larnacasse aga peatume Nicosias. Ja kuigi oli õhtutund hiline, siis suundusime Tomiga õhtusöögile ja jõime ka väikese veini, millest purser järgmisel hommikul midagi kuulda ei tahtnud :) Vaatamata sellele oli meil väga tore ja tagasilend möödus suhteliselt kiirelt.
Ning sealt edasi suundusin koju ning seal ootasid mind juba tuttavad toimetused - hooldekodu, ning hunnik teatrikülastusi. Käisime Erkiga Ülo restos, mis oli hea, vaatasime Suur Veeuputus, mis oli enam vähem, siis Irjega La Dolce Vitas, mis oli suurepärane ja vaatasime esietendust Arm, mis oli huvitav.
Siis käisime Erkiga särgiostul Sangari poes, mis oli lausa suurepärase teenindusega, ja sõime Pelmis, mis oli samuti suurepärane ning vaatasime etendust See laps, mis oli väga hea.

Käisime ka Emad-Tütred pundiga Noblessneri Iglupargi saunas. Ma olin sinna juba ammu minna tahtnud aga kindlasti soovisin minna talvisel ajal kui saab läbi lume merre hüpata. Saun oli mõnus ja meri oli hea jahe, lihtsalt trepp merre oli veidi jäätunud, ehk et merest väljatulek oli selline keerulisem. Aga nalja sai muidugi palju!

Ning jaanuari lõpus saabus selle aasta tähtsaim nädalalõpp, nimelt toimus Anneli juubel. Pidu oli väga uhke ja oi kui ilus Anneli oli! Pidu toimus ühe Tallinna hotelli peosaalis ja seal sai nalja ja napsu ja süüa ja torti ja kringlit ja juua ja viktoriinis osaleda, ja Annelist sai teada asju mida enne ei teadnud ja kordasime üle asju mis olid ammu teada. Igal juhul oli väga tore pidu !
Osad külalised jäid ka hotelli ööbima, ning seega pikenes pidu veel ka tubades. Hommik oli veidi raske kuid siiski saime miskil hetkel hommikusöögilauas kokku, ning peagi oli teise päeva üritusena jalutuskäik giidiga vanalinnas. Ka see oli üks tore ja rõõmus lähenemine Anneli kodulinnale. Külaliste read küll selle jalutuskäigu jooksul muudkui vähenesid aga osad vapramad pidasid ikka ka võiduka lõpuni vastu.
Mina jõudsin veel juubilari ja tema perega söömas käia ja siis saatsime laevale ta pere ja ise ajasime veel veidi asju juubilariga enne kui ka tema lahkus hilisel õhtutunnil laevale.

Ma jõudsin veel hooldekodus olla ja peagi oli ka minul aeg suunduda lennule.
Kuna erinevates riikides oli veebruari alguseks plaanitud streike, siis tegin oma töölemineku marsruuti mitmeid kordi ümber kuid lõpuks suundusin ikkagi Helsingisse ja sealt Londonisse.
Ning mul oli terve päev vaja Londonis veeta enne kui sain oma töölennule asuda, seda siis ikka streigiohust ehmatatuna, ja õigesti tegin, sest sel õigel päeval oli ikka hunnik lende tühistatud.
Seega veetsin terve päeva Londonis. Jalutasin siis läbi vana tuttava Bushy pargi ja uudistasin hirvi, siis soetasin veebruarikuu ainsa töö sihtkoha kohta reisiraamatu, ning ka kaks paari sokke, kuna olin need unustanud kaasa pakkida aga sihtkoht oli selline, et oleks pidanud sokid kaasa võtma – ei mitte sooja pärast vaid hoopis veini soetamise pärast :)