Pool veebruari :)

Ning sokkide ost jaanuari lõpus oli igati õigustatud, kuna mu veebruarikuu ainus sihtkoht oli Santiago, Tšiili. Minu jaoks oli see uus sihtkoht ka minu reisikaardil. Tripp oli parasjagu pikk, sihtkohas viibisime 100 tundi. Kuid ka lend oli pikk: sinna oli 14.05 ning tagasi 14 tundi. Ning loomulikult oli lennuk pungil inimesi täis, isegi vabad jump-seat’id olid meeskonna kaaslaste poolt hõivatud. Nimelt on nii pikkadel trippidel ikka kellelgi “cling-on’id” ehk siis sõbrad kaasas. See lend näitas veel eelmisel päeval suhteliselt pooltühja lennukit aga kuna eelmisel päeval tühistati Rio lend, siis sai meie lennuk üsna kiirelt täis ja seega need kaaslased istusid vabadel klapp-toolide, mõni sai küll pilootidele mõeldud lisapuhkeistemele, esimeses klassis, aga 2 sõpra istusid ka klapptoolil. Kokku oli meil neid kaaslasi 6 inimest, 1 neist suundus aga ise Rio lennule, et siis Riost Santiagosse lennata. Nii et kõik olid lõpuks rõõmsalt ettenähtud sihtkohas. Enamustel olid erinevad plaanid: piloodid suundusid Patagooniasse, veel üks kolleeg suundus lõunasse, keskid suundusid Atacama kõrbe, ning osadel oli plaanis erinevaid päevatrippe teha. Minul oli plaan minna Valparaisosse ja veel veidi rannikul aega veeta. Kraadiklaas Santiagos näitas +37, nii et mõte merest tundus justkui kohane.

Teel Valparaisosse suundusin mööda väiksemaid teid, ning külastasin ühte poolel olevat linnakest nimega Casablanca. Uudistasin suurt katedraali, kuna uksed olid lukus, siis sisse ei hakanud trügima, vaatasin peaväljakut, ning jalutasin paar tänavavahet eemale, ning tuiasin siis sinka-vonka auto juurde tagasi. Sattusin ka pea-ostutänavale ja kuna oli laupäev, siis oli rahvast ikka kuhjaga. 

Casablancast edasi suundusin juba mööda veelgi väiksemaid teid, ja nii sattusin ka just kustutatud metsatulekahju kõrvale. Eemalt paistis ka suuremat suitsemist, nii et tuli alles tegi oma tööd. Lisaks oli seal ka tohutu tuul, nii et eks see viis ka leeke laiali ja ega need termomeetri näidud ka just ei soosinud tulekahju kustumist. Aga mina sain neist mööda ja jõudsin Valparaisosse, leidsin oma majutuse, kolisin oma tuppa ja parkisin auto, ning suundusin linnaga tutvuma. Jalutasin esmalt suunas, kus pidi olema tramm, mis liikus Valparaiso ülemistele osadele. Paraku suutsin ma sellest trammist, mis minu arvates oleks ju pidanud üsna hästi välja paistma, niimoodi mööda minna, et ronisin hoopis ise mäest üles ja olin ise tramm :) Poolel mäel hakkasid mu mõlemad telefonid kõva kisa tegema, ja sain hoiatused kohalikest metsatulekahjudest ja teate, et miskis piirkonnas on kohustuslik evakuatsioon. Kuna ka teised inimesed ümberringi neid teateid said, ja keegi justkui ei hakanud evakueeruma, siis tundus, et ju see ei ole päris see regioon mis evakueeruma peab, ja ma jätkasin oma teekonda. Ülemistel korrustel oli väga ilusad vaated kogu linnale, kuid veidi oli ka kogunenud tossupilvi, nii et tulekahjud olid siiski lähistel :( Valparaiso on tuntud oma tänavakunsti poolest, seega uudistasin siis nii neid tuntuid joonistusi kui leidsin ka selliseid mida polnud veel kuskil klantspiltidel kohanud ja mis tundusid veelgi toredamad. 

Söömas käisin kohas mida soovitas Lonely Planet ja mis oli väga tore ja ilusa vaatega veel pealekauba. Ning siis leidsin ka üles trammi millega olin tahtud juba üles tulla, aga nüüd siis suundusin sellega hoopis alla linna tagasi. Trammi peatus oligi lihtsalt ühes majas, ehk et enne olin sealt mööda jalutanud ja polnud seda osanud vaadatagi kui võimalikku kohta kus võiks tegu olla trammipeatusega. Tegin väikese jalutustiiru all-linnas kuid kuna seal ei olnud nii tore kui mäe peal, siis leidsin teise trammi ja suundusin sellega tagasi ülemistele korrustele. Jõin kohaliku sour pisco nimelise joogi ja siis jalutasin ikka veel ühele poole ja siis teisele ning, jõin veel miski joogi ja siis võtsin suuna oma majutuse poole. Teel leidsin veel ühe veini poe ja soetasin omale pudeli kaasa, mida siis oma aias raamatu saatel tarbisin. 

Hommik algas mul muidugi varakult, enne 8 olin juba majutusest väljas ja suundusin mere äärde – arvasin et teen väikese ujumise kuid auto kraadiklaas näitas +16 ja üksikud kohalikud, kes tänavatel olid, kandsid sulejopesid ja mütse!

Suundusin küll Viña del Mar linnakese randa kuid ega ma seal kaua ei ostunud rääkimata sellest, et ma oleksin mõne riideeseme seljast võtnud. Tegin väikese jalutuskäigu aga kui mul hakkas juba üsna jahe, siis suundusin tagasi autosse ja edasi kulgesin autoga, vahepeal väikesi peatusi tehes. Suuna võtsin enam-vähem tagasi Santiago poole kuid tegin veidi suurema ringi, et vältida tulekahjusid. Ja peatusin siis miskites toredamates kohtades, mis tee peale ette jäid. Peale lõunat jõudsin igal juhul Santiagosse, viisin auto rendifirmasse tagasi ja suundusin köisraudteele – see oli igavesti pikk ettevõtmine, sest bussiga sinnasaamine oli selline huvitav ettevõtmine, kuna bussipiletit mul ei õnnestunudki osta ja bussijuht vaatas, et sellisele juhmile, kes hispaania keelest midagi aru ei saa pole mõtete ka midagi seletada, vaid laskis mu rahulikult bussile ilma piletita 

Ning see köisraudtee teekond oli nii pikk! Pea üle terve linna kimas see. Ühel suunal sõites oli meie rongikabiin täis ja seega polnud mul vaja hirmu tundagi aga tagasiteel olin ma oma kambris üksinda ja algul pidin ikka endaga veidi valju häälega suhtlema, et veidi hirmust üle saada. Aga sain ikka elusana maha sealt ja jalutasin siis terve pika teekonna hotelli tagasi.

Järgmisel hommikul kohtusin osadega meie meeskonnast, kellega suundusime 3 veinikeldrisse. Esmalt tegime peatuse laamade farmis ja uudistasime neid, või siis nemad meid. Ning siis oli aega esimeseks veinikeldriks: Bodega Re – maitsesime vist 3 veini, kahest ei mäleta suurt midagi aga üks punane oli väga suurepärane ja selle pudeli soetasin omale kaasa ka ja kinkisin selle Jezile, kellel oli veebruaris ka sünnipäev ja kes on punase veini austaja.

Teine veinikas oli selline veidi rohkem tuntud koht Casas del Bosque – kus oli ka erinevaid huvitavaid maitseid aga kaasa soetasin vaid pudeli roosat, mida me isegi kohapeal ei maitsnud. See veinikas oli veidi rohkem Lõuna Aafrika omadele sarnane, ja seal sai ka ka põldude vahel ringi jalutada 

Ning kolmas veinikas oli nimega Kingston, kuhu me suundusime selleks, et vaateid uudistada ja sealses kohvikus jõime lihtsalt niisama paar pudelit veini kamba peale. Vaated olid seal küll väga ilusad. 

Järgmisel hommikul jalutasin veel veidi linna peal ning poolest päevast oligi aeg hakata tagasiteele asuma. Kõik laialireisinud kolleegid olid rõõmsalt oma reisidelt tagasi saabunud ja kõik jagasid oma muljeid, ning ma panin kõrva taha, et järgmisel korral sama sihtkohta oma graafikus nähes külastan Atacama kõrbe  Aga minu esimene tutvus Tšiiliga oli selline tagasihoidlik kuid siiski uudishimu tekitav ning tore.

Tagasilend oli rahulik, seekord said kõikide kaaslased omale head ja mugavad kohad ja seega olid kõik rõõmsad.

Mina suundusin kohe tagasi kodumaale kus mind ootasid tavalised asjad, ehk siis hooldekodu, kus ei toimunud seekord suurt midagi erilist. 

Siis käisin ühe väikese sõbra ehk Klaidi 8ndal sünnipäeval – see oli kodune üritus kuid väga tore! Ja Klaid on väga tore, ta käib nüüd juba esimeses klassis aga talle kohe üldse mitte ei meeldi koolis! Ehk see ikka läheb kuidagi üle ja ühel päeval hakkab seal veidi toredam 

Käisin ka Kristiga teatris, vaatasime Theatrumis Iraani Konverentsi – mis oli väga hea etendus!

Ning sõbrapäeva eel saime kokku ka Emad-Tütred seltskonnaga, külastasime seekord restorani Orm Oja juures, kus oli suurepärane teenindus, toit oli nii ja naa, ning seltskond oli muidugi esmaklassiline!