Aprill

Kodutee möödus viperusteta ning kodumaisesse lennujaama toodi mulle auto ja anti ka kohe ülesanne minna Mulkale trenni järgi. Ja no kui meie kaks kokku saame, siis me ei lase ajal niisama raisku minna vaid suundusime kohe Paati lõunale. Seal oli väga tore! Söök oli suurepärane, teenindus samuti esmaklassiline :) Ja tore oli, et tütarlaps, kes meid teenindas oli seal juba mitmendat hooaega tööl.

Järgmisel päeval tegime emaga kuuse ringi, polnud seal ammu käinud – kuuseallee oli ikka alles ning metsavahele ei ole veel maju ehitatud! Mis on ju ainult tore, et mõni metsatukk ikka veel alles on.

Peale jalutuskäiku suundusime aga väikese matka ja mangosõbra, Klaidi, juurde. Tal oli nimelt vahepeal sünnipäev olnud aga erinevate asjaolude, ehk siis peamiselt erinevate haigeks olemiste tõttu ei olnud me saanud pidustustest osa võtta ja seega viisime nüüd siis mangosõbrale terve suure kotitäie mangosid – nendega peaks saama üsna mitu matkaringi teha 

Uus nädal algas mul kahe koolipäevaga, seekord olime me lausa koolimajja lubatud mõlemal päeval. Esimesel päeval oli paar loengut erinevatel teemadel ning teisel päeval oli tegevusjuhendamise praktikum. Seal proovisime end panna oma hooldatavate kingadesse ehk siis meile anti erinevaid abivahendeid kasutada millega saime simuleerida kas 30 lisaaastat, kuidas on kui pool kehast on halvatud, milline on nägemine erinevate silmahaiguste korral, palju on võimalik kuulda erinevate tasemetega kuulmislangusega, jne. See oli väga õpetlik ning vajalik, et aru saada kuidas on lihtsam neid inimesi juhendada.

Siis lendasin jällegi Londonisse ja sealt suhteliselt kohe Lyoni. Meeskond oli nii valjuhäälne ja mina ning piloodid tõstsid muidugi keskmist vanust märkimisväärselt, seega mulle tundus, et ma veedan aega iseendaga ja vaikuses. Seekord olin seal lausa kaks ööd ja vahepeal siis ühe terve vaba päeva. Ilmateade oli vihmakeskne, kuid tegelikkuses see ei realiseerunud aga oma plaanid tegin igaks juhuks selle järgi. Ehk siis ei teinud mingeid plaane vaid vaatasin kuhu jalad mind viivad. Viisis Tete d;Ori parki, kus on mul vanad tuttavad kaelkirjakud, keda ma olen ka eelnevatel Lyoni külastustel vaatamas käinud. Ja nii ka seekord! Kirjakud olid ilusti kodus, nende pojad, kes olid aastal 2014 pisikesed (nii pisikesed kui kirjakud olla saavad), olid nüüdseks kasvanud sama suurteks nagu vanemad. Kuid kõik nad oli nii toredad! Seisin seal nende kodu ees tükk aega ja jälgisin neid. Nende kodu valvas miski suurte sarvedega pull, kes seisis ukse ees ja ei lubanud kedagi sisse. Ise-enesest oli see üsna huvitav vaatepilt 

Tegin veel väikese tiiru pargis ja siis vaatasin uuesti kirjakuid – kahju, et seal kirjakute kodu ees ei ole istumiseks pinki – ma broneeriksin selle omale nendel päevadel kui sinna satun.

Kui mul olid kõik kirjakute laigud kokku loetud, siis suundusin vanalinna vahele ja suutsin seal kuidagi ära eksida. Nimelt teeb sealne jõgi väikeseid vonkeid ja vahepeal lausa jaguneb kaheks ja see mind veidi segadusse ajas, ning ma suutsin üsna valesti minna. Aga ega mul ju kiiret ei olnud ja sel juhul on ju väga tore veidi eksida – nii näeb hoopis teistsuguseid paiku, kuhu tavalise jalutuskäigu ajal ei satugi. 

Järgmisel päeval pidime lendama Londonisse ja siis edasi Prahasse, kus mul oli juba plaan valmis, et millisele kontserdile lähen…kuid…paraku meie Praha lend tühistati ja seega lendasime meie vaid Lyonist tagasi Londonisse ning meie tööpäev oli läbi, ja seda veidi peale kella 7 hommikul! Suundusin siis oma hotelli, lootuses, et mulle ikka nii varakult tuba leidub või et ehk ma saan kasvõi oma kohvri sinna jätta. Õnneks sain ikka toa, pakkisin kohvri lahti ja suundusin hoopis Londonisse linna peale. Olin omale soetanud ka teatripileti, seega jalutasin väikese tiiru linnavahel, tegelesin veidi ostlemisega ning siis läksin teatrisse. Vaatasin etendust Hääl, mis oli monoetendus. Näitleja oli aga suurepärane ning etendus väga hea.

Järgmiseks päevaks anti mulle siis Parahast tagasilennu asemel Amsterdam edasi-tagasi. Ja see lend on alati selline maratonijooksmine sprindikiirusel ehk siis umbes 23 minuti jooksul, mis on siis aega meil sellel lennul teenindusega tegeleda, tuleb anda kõigile süüa-juua ning siis need kandikud ka kokku korjata. Eriti huvitav on sellel lennul aga pardaletulek kuna kõik reisijad soovivad lennata sel lennul vaid käsipagasiga, paraku ei ole lennuki pagasiriiulid kummist ning neil on siiski ees miski mahupiirang, ehk et kõik reisijad ei saa tulla pardale oma kohvriga, sest need kohvird lihtsalt ei mahu ära salongi. Nii ka seekord olime me sunnitud maha laadima oma 10 kohvrit, mis siis saadeti lennuki kõhtu reisima. Õnneks see väga palju aega ei võtnud, ning me eriti ei hilinenud. Tagasilennul saabusime aga suhteliselt õigeaegselt kuid siis ootasime oma värava juures kuni saabub väravaagent, kes parkimisassitendi sisse lülitab, ning see võttis oma pool tundi aega, nii et lõppkokkuvõttes hilinesime juba veidi uhkemalt. Meie kodulennujaamas ongi mure, et paljud inimesed kas lahkusid töölt või koondati pandeemia ajal, siis uued inimesed tahetakse tööle võtta oluliselt madalama palgaga ning paljud on endale leidnud ka hoopis muu töö ning nad ei soovigi enam tulla lennujaama lähedalegi. Paraku on aga reisijate arv oodatust kiiremini plahvatuslikult kasvanud nii, et inimesi oleks vaja absoluutselt igasse osakonda juurde. Mõned meie lennud on antud lennata ka ühe meie kodumaa naaberriigi lennufirmale ning põhjuseks jällegi töötajate puudus. Paraku ei saa sama teha lennujaamas, et kutsud kuskilt teisest lennujaamast inimesed tööle, nii et niimoodi need ebavajalikud hilinemised tekivad ja paraku on kannatajaks loomulikult reisijad – nende kohvrid on need mis lähevad kaduma, nemad jäävad oma jätkulendudest maha, nende plaanid luhtuvad ning neid tuleb muudkui muuta, mis loomulikult maksab lennufirmale kurvalt kätte, järgmisel korral lennule minnes inimesed valivad juba hoolikamalt millise lennuettevõttega ja kuidas nad lendavad. Ja meie võime pardal seista kasvõi käte peal ning teha ka hundirattaid, kuid meie toredust ei hinda siiski keegi nii kõrgelt, et vaid meie pärast valida meie tööandjat 

Aga minu Amsterdam sai siis hilinenud lõpu ja minu graafikus järgnes nüüd kaks vaba päeva mida ma olude sunnil veetsin Londonis. Esimesel ööl hakkas keset ööd hotellis tuletõrjesignalisatsioon tööle, kuna ma suitsuhaisu ei tundnud ja kuidagi tundus suhteliselt rahulik hotelli peal, siis vaikselt hakkasin riidesse panema ja kaasa võtma asju mida mul oleks ikka lähitundidel vaja. Enne kui ukseni jõudsin, et välja minna, lõppes signalisatioon ja ma nägin uksesilmast kuidas inimesed kes olid juba välja läinud tulid tagasi. Seega võtsin uuesti riidest lahti ja magasin edasi. Õnneks hommikul ärkasin siiski täitsa elusa ja tervena ning hotell ei olnud põlenud ühestki otsast. 

Esmaspäeval käisin Windsoris, jalutasin ümber lossi ning pea terve Long Walk teekonna – ilm oli ilus ja päikeseline kuigi veel veidi jahe. Proua kuninganna oli ka kodus, kuna lossi tornis lehvis tema ilus kollane kuninglik lipp. 

Mina läksin selle peale restosse sinimerekarpe mugima, need olid endiselt head kuigi portsjon oli seekord palju väiksemaks jäänud. Lisaks hakkas veel keset söömaaega tuletõrjesignalisatsioon tööle – õnneks oli see valehäire ning meil lubati edasi söömisega tegeleda. Ma juba veidike hakkasin kartma, et mina olen miski häda kaela saanud, et muudkui tuletõrjesignalisatsiooni minu peale tööle hakkavad – loodame, et see oli viimane!

Teisipäeval plaanisin omale matkaplaani, et uudistada üle pika aja Richmondi parki – aga kui ma ilmateadet vaatasin siis selgus, et lõunast hakkab sadama ja ma uurisin, et mida kinos näidatakse, ning üllatus-üllatus seal oli Kupee nr. 6 – ehk et ma tegin oma plaani kiirelt ringi ja jalutasin vaid Twickenhamist Richmondi ja seal suundusin kinno. Tegelikkuses muidugi vihma ei tulnudki ja ilm oli nii ilus, et pargis oleks tore olnud pikutada aga mina sain ikka filmi, mida ma kodumaal vaatama ei jõudnud siiski ära vaadata. Mulle film meeldis, iseasi kas ta nüüd oleks Oscarit väärinud.

Ja siis saabuski selle kuu pikk lend ehk San Francisco. Meeskond oli väga ülitore lausa, isegi piloodid olid täitsa normaalsed, kaks jalga maapeal inimesed. Reisijad olid samuti väga toredad, nalja sai parasjagu ning lend möödus suhteliselt kiirelt. Ainuke mure oli, et ma ei maganud lennus üldse kuigi meil oli üsna pikk puhkepausi aeg, aga ei suutnud ma kuidagi magada. Kohale jõudsime keset ilusat päikesepaistet, vaated olid maandudes ka väga ilusad. 

Hotellis tegin kiire riidevahetuse ja läksin väikesele jalutusringile. Poole jalutamise ajal juba tundsin, et uni hakkab minu üle võimust võtma ja suundusin seega tagasi hotelli, ning vajusin voodisse.

Hommik algas muidugi varakult, eriti kohaliku aja järgi – veidi aega olin siis üleval kuid suutsin end siiski magama ajada, parasjagu selleks ajaks kui osad meeskonnakaaslased hommikust sööma läksid. Aga nagu ütleb vanasõna: parem hea uni kui kehv hommikusöök. Uus ärkamine toimus juba sel ajal kui suur valge väljas ja ka vihmasadu. Lootsin küll väga, et ilmateade eksiks ka siin, kuid seda ei juhtunud: lubatud vihm siiski saabus ja oli väga järjekindel. Siiski panin end riidesse ja suundusin õue, seekord juba pigem lõunale ;) Jalutasin oma juba külastatud Mama söögikohta, mis oli lausa teistkordset külastust väärt. Sõin ühe võiku ning teenindajaga vesteldes selgus, et see on Carlos Santana lemmiksöök kui ta neid külastab. Seega olin teinud kuulsusrikka valiku.

Edasi jalutasin ikka vee poole ja leidsin loomulikult kai nr. 39 pealt merilõvid ja uudistasin neid. Selleks ajaks oli vihm veelgi järjekindlamaks muutunud, ning vihma sisse olid lisandunud ka miskid tükid, nii et oli tõeline merilõvide ilm. Lonkisin veel veidi linna vahel, leidsin miski torni mis oli mäe otsas ja kuhu sai ronida, ning tegin ka seda. Veidi tundus seal, et hakkab selginema…kuid kui alla tagasi sain ja läbi hiinalinna hotelli poole suundusin olid tükid vihma sees veel suuremaks läinud ning vihm veelgi järjekindlam. Kolasin siis veel paaris poes, ning soetasin omale mõned puuviljad ja veidi muud süüa ning suundusin hotelli. 

Järgmisel hommikul olin jällegi varakult üleval, seekord suundusin juba kella kuue ajal hommikust sööma, kui mina söögikohast lahkusin siis oli see pungil rahvast täis, nii et järjekord oli ukse taga. Seega oligi hea, et ma sinna olin varakult jõudnud ja sain laiutada. Siis jalutasin veidi teises suunas kui ma tavaliselt olen seal linnas suundunud ja sattusin tohutu suure kodutute laagri peale. Ma olin ennegi kuulnud lugusid, et San Franciscos on tohutu kodutute koloonia ja eriti peale pandeemiat olevat see suurenenud, kuid siiani ei olnud ma neid eriti kohanud. Nüüd sain siis nendega kokku. 

Uudistasin ka San Francisco uhket kontsertmaja ning ooperiteatrit selle kõrval ja kohe tegin plaani oma järgmisel San Francisco külastusel minna kas kontserdile või teatrisse  Vaatasin üle ka linnavalitsuse ning ilusa väljaku selle ees.

Ning enne õhtupimedust oligi aeg minna lennujaama ja asuda tagasilennule. Kodutee möödus ka seekord ilma suuremate viperusteta ning vastu ööd olin juba kodus.

Järgmisel päeval viisin Krisi ja Jaanuse lennujaama kuna nemad suundusid Maltale puhkama, ning ise läksin Ita ja Siimude juurde. Istusime niisama verandal ja päevitasime ja jutustasime, siis käisime väikesel jalutuskäigul, tegime süüa ja sõime ja ühesõnaga veetsime terve päeva koos ja nii tore oli!

Ning uus nädal algas kohe koolipäevaga, seekord olime jälle Zoomis, mis oli ainult tervitatav kuna mul oli ikak veel sada muudasja mida oli vaja kodus teha ja kui kool on Zoomis siis saab need sada muud asja ka ju tehtud selle kõrvalt. Teisipäevaks aga saime omale ootamatu vaba päeva kuna õppejõud oli haigeks jäänud ning tunde ja ka ravimiõpetuse eksamit ei toimunud. Eksam tundus olevat arvatavasti raskeim meie senistest eksamitest ja paraku nüüd lükkus see teadmata tulevikku. Kuid, tänu õppejõu haigestumisele, sain ma nüüd minna Cara Miga arsti juurde, kuna tema ema oli ju reisil ja vanaemal oli ka miski muu plaankuid laste ortopeedi juurde pidi laps minema koos täiskasvanuga, nii et nüüd ta siis haaraski tädi kaasa ja me suundusime arstionu juurde. Ega meile midagi uut ega tarka seal räägitud, saadeti jällegi elektriravisse, mida Mulka on juba ükskord teinud ning tema põlvele see mingit mõju ei avaldanud. Kuid peale arstionu, suundusime esmalt kohvik Pärmi – mis oli väga tore ning nende mitme juustu sai oli lausa suurepärane ning siis käisime veel Paavli kaltsukas, mulle kingi otsimas, kuid neid me ei leidnud, läksime ka Roccasse, kuna sealses NS Kingas pidid olema need kingad mis mulle ükskord meeldisid, kuid paraku oli NS Kinga poes remont ning sinna me sisse ei saanud.

Käisin ka Irje ja Annelyga kiirel jalutusringil Todniraba pargis, ning me Annelyga ronisime ka sipelgapesas - ónneks oli lapsi nii vähe, seetõttu me sinna ronida julgesimegi.

Siis järgnes hooldekodu tööpäev, oli koos kolleeg Raineriga, kellega meil töötegemine kuidagi sujub ning on hea ja lihtne asju ajada, ning mis peamine: vanainimesed on rahul ja rõõmsad.

Siis oli mul endal meditsiini päev- hommikul alustasin füsioterapeudiga, kes oli minu tulemustega rahul ning lõpetas minu haigusloo, siis käisin veel osteopaadi juures, kes oli ka minuga rahul, andis küll veel paar harjutust ning käskis ka eelmisi edasi teha, ning palus mul siiski veel tema juurde tulla, ning siis sain oma massaaži ka veel sellele kõigele otsa. Ning peale nii tegusat päeva, suundusime laste ja vanaemaga päikeseloojangut vaatama, Pringi külla.

Ja kuna reedel oli Mial koolist antud vaba päev, siis me käisime ka päikesetõusu vaatamas Tammneemes. Seal oli väga ilus ja rahulik, kui välja arvata need mitmed kitsed keda me tee ääres muudkui kohtasime. Ük oli lausa sel kohal kuhu me auto parkisime, ja me ehmatasime sealt ikka päris korralikult minema. Aga päikesetõus oli väga ilus !

Siis sain kokku Kätliniga, kellega käisime Vegan restoranis V ning siis vaatasime Von Krahli teatris etendust Melanhoolia – etendus muidu oli hea kuid mulle ei meeldinud, et peaosaline end lõpuks paljaks võttis – see kuidagi ei olnud vajalik minu meelest. Restoran aga oli suurepärane, nii teeninduse kui ka toidu poolest.

Käisime ka emaga karulaugu jahil ning viisime terve suure kotitäie ka tädi Zeldale, kes peab nüüd küll nime ära vahetama sest Z täht enam ei sobi praegusesse kultuuriruumi.

Siis käisin jälle tööl, õnneks olin jällegi Raineriga, seega olid memmed-taadid hoitud ja õnnelikud, seekord ollime sunnitud ka ühele prouale kutsuma kiirabi, kuna veidi enne lõunat ta enam ei reageerinud millelegi, vaid mõmises ning tema vererõhk ja hapniku tase veres olid kahtlaselt madalad. Kiirabi tuli, tegi erinevaid teste ning poisid arvasid, et arvestades proua vanust on lihtsalt tema aeg lahkuda, ning andsid aja ühikuks nii umbes 3 tundi. Kuna meie Raineriga oleme ühed vähesed kelle vahetuses ei ole keegi lahkunud parematele jahimaadele, siis läksin ma proua juurde ja sositasin talle kõrva, et täna ei ole hea päev lahkumiseks ning pidagu ikka vastu veel mõni päev. 3 tunni pärast aga ärkas proua üles, ning oli täiesti kraps ning naeratav! Nii et vahest võib kiirabi ennustusega minna ka nii 

Ja nii oligi nädal möödunud ning tuli vastu minna Krisile ja Jaanusele lennujaama, kuna nad saabusid tagasi Maltalt  Ühtlasi kimasime kohe Keilasse, kuhu Mia oli hommikul suundunud võistlustele, kuid kuna tal oli aina halvem hakanud, siis ta otsustas starti mitte minna ning me läksime ja tõime ta koju tagasi.

Uut nädalat jõudsin veelkord alustada töövahetusega hooldekodus, seekord küll ilma Rainerita kuid siis väga toreda kolleeg Annega, kellel on tohutu kogemustepagas antud valdkonnas. Seega möödus minu tööpäev endiselt nagu lennates. Ning teisipäeval suundusin Londonisse. Seekord hommikul vara laevaga Helsingisse – sest lennud olid miskipärast pungil täis ja ma ei hakanud neid isegi proovima. Helsingis sain kokku Anneliga, kellega sõime koos hommikust ning siis suundusin lennujaama ja varsti olingi Londonis. Seal sain kokku Alaniga, kellega sõime koos õhtust ja jutustasime kõik jutud ära ning siis oli aeg minna magama ja hommikul suundusin mina Milaanosse. Seekord oli mul eriti naljakas tööpäev kuna lendasin sinna ühe meeskonnaga, nemad läksid maha ning neil oli seal ööbimine, piloodid lendasid tagasi reisijatena, seega suundusime me kõik lennujaama, meeskond sealt välja, piloodid suundusid uuesti check in’i ja mina siis jätkulendude poole, et meie lennu uus värav üles leida ja seal lähistel miskis kohvikus istuda :) Sest seda maalolemise aega oli mul graafikus ei rohkem ega vähem kui 4 tundi! See on ikka üsna imelik, et see lend niimoodi graafikus mul oli. Kuid kui juba Itaalia pinnal oled, siis tuleb ju tarbida üks focaccia ning kohv :) Tagasilennul minu kohalolek eriti vajalik ei olnud, seega istusin enamus lennuajast pilootide juures ja uudistasin vaateid Alpidele 

Ning siis saabus lend New Yorki, valisin omale töökoha lennuki tagumises osas, et seal vaikselt uuesti suure lennuki lainele saada ja vaikselt asjadega hakkama saada, kuid siis selgus, et pean siiski koha kolleegiga ära vahetama kuna ta oli suhteliselt hiljuti alustanud töötamist ja seega ei olnud tal äriklassis töötamiseks vajalikku kursust läbitud ja mind tõsteti ikkagi äriklassi tööle. Õnneks olid teised kolleegid seal vanad tegijad, me saime kohe ühele lainele, ning reisijad olid meiega eriti rahul. Kohale jõudes oli mul eriti kaunis vaade hotelliaknast, nimelt vaatasin otse miskisse kontorisse ;)

Asusin kohe magamisega tegelema ning hommikul kimasin koheselt jalutusringile. Esmalt küll metroo peale, et leida Hudson Yardis asuv laev, ehk siis selline erinevatel tasapindadel seest tühi hoone  Kuna see on nagunii praeguel hetkel suletud, siis ei olnudju vahet millisel kellaajal ma seda uudistan, seega olingi seal juba kell 8 hommikul. Mind tervitas seal ka väga tugev ning külm tuul, nii et vahepeal pidin ostukeskusesse sooja minema – seal olid küll poed kinni kuid sooja sain ma ikka veidi.

Edasi hakkasin tagasi jalutama hotelli poole ehk siis läbisin Empire State Buildingu, Times Square’i ja muud sellised punktid mis on kõigile teada-tuntud ja mida on tore ikka aeg-ajalt ju üle vaadata 

Käisin ka miskis dineris Times Square'i lähedal söömas ja leidsin sealt ka eestlased, paraku alles siis kui nad juba lahkusid, nii et juttu ma rääkida ei saanud nendega. 

Siis otsisin Annelile puuderkreemi, paraku see mida tema kasutab, seda enam ei toodeta ja ta peab omale uue variandi leidma. Aga mulle meeldivad sellised ostuülesanded – neid täites näed ju kohti kuhu muidu ei satuks. Ning tuiasin veel miskite tänavate vahel – see on küll väga valesti öeldud New Yorgi kohta kuna siin on iga tänav miskis filmis olnud ja miski seosega, kuid minule tundus, et ma lihtsalt hulgun suvaliste tänavate vahel. Leidsin ka Magnoolia Bakery, mida tutvustas mulle Elena kui koos olime New Yorgis, ja seekord siis soetasin nende kuulsa banaani pudingu ja leidsin ka pingikese päikese käes kus seda süüa. Nii tore oli!

Siis jõudsin veel väikese une teha ning oligi aeg tagasilennuks. Lend oli veelgi toredam kui sinnalend, reisijad olid rõõmsad ning töö läks meil nagu lennates. Londonisse jõudsime küll õigeaegselt kuid minul oli eriti kiirelt vaja jõuda kolmandasse terminali, et kodulennule saada. Ja kui ma ei oleks sellele hommikusele lennule jõudnud, siis ei oleks ma ka Tallinnani saanud kuna miski imelikul põhjusel olid järgnevad Tallinna lennud pungil täis ja nii ka pool pühapäeva. Jooksin siis nagu hullumeelne, et Helsingi lennule saada. Vahepeal saatsin siiski hoiatava sõnumi check in’i meeskonnale, et palun-palun oodake mind, ma olen teel ja ehk jään minuti-kaks hiljemaks kui tohib. Õnneks oodatigi mind, siis jooksin läbi turvakontrolli ja kuna ma olin endiselt vormiriietes siis trügisin ka veidi vahele ja jooksin läbi terminali, ning jõudsin lennule. Värava meeskond küll naeris, et ma olen vist jooksin eriti kiirelt kuid nüüd saan lennukis puhata! Kogu selle jooksmise peale sain aru, et mu kingad ei ole mõeldud jooksmiseks ja et mul on vaja uusi kingi – need mis mul jalas olid, olid ka suhteliselt uued kuid paraku joosta nendega ei saa ning seda on mul vahest vaja teha. Kuid istusin lennukisse, õnneks oli mulle antud 3 kohta ja seega hakkasin kohe magamisega tegelema. Ning Helsingis sain Tallinna lennul olnud ühe vaba koha endale, ning kell 1700 olin juba Tallinnas. 

Õhtul tegime kohe eksprompt kokkusaamise Külli ja Reedaga – nii tore oli, veini kulus paar pudelit ning veidi snäkke ka ja juttu sai muidugi palju aetud – maailm parandatud ja veel muid asju, kuid osad küsimused jäid ikka küsimata seega peame ikka veel kokku saama ja jutustama 