Maikuu

Maikuu algas vaba pühapäevaga, ning erinevatel põhjustel oli meil vaja minna ostukeskusesse, ning see päädis mulle uute kingadega - nendega peaks saama ka terminalide vahel joosta kui vajadus peaks tekkima. Hinnaklass neil oli muidugi oluliselt kõrgem kui ma töökingade jaoks oleksin soovinud välja anda, aga paraku eelmised kingad, mis olid oluliselt odavamad, ei püsinud eriti hästi jalas ja seega ma olin nõus sellise väljamineku tegema.

Vaatasime ka Mia võistlust Lillepi pargis, mis oli üsna kiire ;)

Siis käisin hooldekodus tööl, kus oli nagu ikka kiire kuid siiski tore. Eriti tore on kui satud töötama nädalavahetusel, siis ei ole ülemusi ja isegi hooldatavad on veidi vabamad, ning keegi ei pahanda kui vahepeal veidi kuskil istud ja hinge tõmbad.

Jõudsime ka tädi Laine juures kartulimaad kaevata ning ka kartulid maha panna - õnneks oli tädi Laine nagu kubjas kannul ja muudkui seletas, et kus tuleb veidi paremale kaevata ja kus veidi vasakule. Aga aparaat millega maad kaevata, oli tal väga uhke, nii et tegelikult oli üks tore kartulipäev.

Käisin Reedaga ka kinos, vaatasime Melchiori filmi, mis filmina ei ole just eriti väärt vaatamist kuid kuna see on eesti film, siis on selle vaatamine justkui kohustuslik. Ja Tallinna vaated olid muidugi ilusad. Jõudsin ka teatrisse, Irjega vaatasime Vabalaval Sulgumist Pähklikoorde, mis oli väga hea :) Enne etendust külastasime Frenchy bistrood, mis oli suurepärane nagu alati. 

Ja veelkord jõudsin olla hooldekodus tööl, see tore päev oli emadepäev, kui ma tööl olin. Külastajaid käis meil sel päeval loomulikult väga palju ning memmed olid rõõmsad. Külalised käisid ka minul – nimelt tulid Mia ja Cara Mi oma asendusemale lilli tooma ja ma tegin siis oma perele hooldekodu ekskursiooni 

Uus nädal algas maniküüriga ning siis oligi aeg suunduda juba Londoni poole. Seekord oli naaberriigi lennufirma pardal eestlasest stjuuardess, kes millegipärast arvas, et minu nimega inimene peab eesti keelt rääkima ja leidis seega mu ise üles. Tunnistasin talle ausalt üles, et ma olen ühes teises lennufirmas tegemas sama tööd mis tema ja no siis jätkus meil juttu juba pikemaks. Suutsime kõik koroona-aegsed kärped ning hetkel toimuvad muudatused läbi hekseldada ning ka veidi ühiseid tuttavaid leida- Eesti on ju teadupärast nii väike 🤭

Enne tööle asumist pidin veel tegema ühe eksami, seda küll Medkooli jaoks - õnneks saime seda teha läbi interneti. Ja nii ma siis lennujaama terminalis istusin ja ootasin oma eksamiküsimusi, et nendele siis ruttu-ruttu vastata, ja siis lendu minna.

Ning minu esimene sihtkoht oli Dublin, kus seekord paistis lausa päike kuid ma kuidagi ei suutnud ennast hotellitoast välja meelitada ja seega vaatasin seda päikest vaid aknast. Ega seda kaua ka seal ei olnud, ning kui vihmasadu tuli, siis see oli mu õigustus, et ei olnud välja läinud.

Siis lendasin Roomat, edasi-tagasi. Reisijad olid küll ülitoredad kuid mina olin saanud omale selle lennu vaid seetõttu, et küsisin omale Rooma lendu ööpeatusega kuna mu ema oli Roomas mai keskel, ja ma lootsin temaga koos seal aega veeta kuid paraku meie lendude tellimise süsteem ei saanud minu palvest aru ja andis mulle lennu mis mind sundis tagasi lendama koheselt. 

Peale seda Roomat aga oli minu graafikus Boston. See on sihtkoht mida ma olen küsinud omale sellest ajast saadik kui ma suurtel lennukitel lendan, ehk siis umbes 8 kuud. Ja see oli nüüd minu esimene Boston! Ma nimelt oleksin hea meelega soovinud oma vanatädi Gitiga kokku saada, kuid paraku tema lahkus meie seat jaanuaris, nii et temaga ma enam ei kohtunud, kuid peale jaanuarikuud küsisin Bostonit edasi, et juba sportlikust huvist teada saada, kui kaua võtab aega, et ma lõpuks oma graafikus Bostonit näeksin. Ja see võttis aega 8 kuud. Kuid nii lend kui sihtkoht kui meeskond oli seda ootamist väärt! Ehk siis meeskond oli ülitore – kõik olid sellised huumorimeelega ning ei hoidmud seda meelt endale vaid jagasid seda teistega, ning mis peamine: sellel lennul oli minu lemmik-kapten meie ettevõttest – nii tore! Meeskond muidugi arvas, et meil on miski kahtlane tõmme omavahel, suutsime siiski need jutud vist kummutada ja kuidagi meeskonnast eralduda ning omaette väikese gin&tooniku juua ning kõik jutud ära rääkida – nagu ikka sai maailm palju paremaks – te ju tundsite seda ka ;) Johnil (jah, mu kaptenil on sama nimi mis prantsuse keele Johnil) on aga Bostonis sõbrad ja ta läks järgmisel päeval nendega aega veetma ning kuna minu sugulastel olid muud plaanid selleks nädalavahetuseks, siis mina veetsin hoopis meeskonnaga aega, tegelikult siis kolme noormehega – Chris kellel see oli esimene lend meie ettevõttes, Matt kes oli igavesti tore ja lõbus noormees ning vanakooli tegija Alan, kes on meie ettevõttes töötanud veidi üle 25 aasta. Käisime kõigepealt hommikust söömas – kohe kui söögikoht avati olime seal ukse taga, sest meie olime selleks ajaks juba mõned tunnid ju üleval olnud 😊Ning siis tegime pika jalutuskäigu Boston Common parki, uudistasime seal ilma ja inimesi ning miskit transpordi helikopterit mis nagu midagi tõstis ja tegi mingit tähtsat tööd, millest me päris hästi aru ei saanud – müra oli rohkem kui tulemust. Siis jalutasime Quincy turule, mis oli väga tore koht – sela oli kõike huvitavat süüa ja kuulata elavat muusikat, ning kuulata lihtsalt suvalisi üliõpilasi laulmas, kellel oli kuskil vaja esinemisjulgust koguda, ning kohal olid ka klounid kes erinevaid tolakusi tegid. Ning siis jalutasime uuesti läbi Boston Common pargi ja abordivastaste demonstratsiooni tagasi hotelli poole. Demonstratsioonil olid väga palju osalisi, pea-aegu nagu meie laulupidu, kuid see oli väga rahumeelne. Edasi suundus juba igaüks meist erinevatesse poodidesse veidikesele osturallile – mina käisin oma lemmik Uniqlo poes kuid kuna proovikabiini järjekord oli erakorraliselt aeglane siis lahkusin ostudeta 😳 Läksin hoopis sööma ja inimesi vaatama. Ilm oli muidugi juba kerinud kraade veidi üle +30 nii et üks jahutav jook kulus ka ära  Siis astusin veel kulmutehnikute juurest läbi ja sain omale uued kulmud ning peagi tulin tagasi hotelli, lootuses, et saan vaadata Eurovisiooni kuid paraku see mul ei õnnestunud. Tagasilend oli samuti tore, kuid paraku me hilinesime, nii et enamus reisijad jäid oma jätkulendudest maha. Mina ònneks ei pidanudki sel õhtul koju saama, vaid alustasin oma koduteed alles hommikul.

Kodus olin jällegi esmalt hooldekodus tööl, siis käisin ma massaažis,  ning kuna mul tekkis paar tundi vaba aega, siis käisin Reedaga lõunal, kus arutasime oma eesootavaid eksameid ja lootsime, et kuidagi ikka nendest läbi saame. 

Veel ühe vahetuse jõudsin hooldekodus teha ja palusin kontrollida kollegil, kellel on juba kutseeksam sooritatud, minu erinevaid omandatud oskusi. Ta arvas, et ma eksami läbin, pea-asi, et ma ei unusta kella käelt võtta 😂 Nimelt ei tohi hooldajatel olla ei ehteid, ega kelli, ega ka küüned lakitud! Meie hooldekodus see küll otseselt keelatud ei ole kuid kutsekomisjoni ette minnes tuleb siiski lähtuda üldistest kutseeeskirjadest ja seega peab käekell ja muud asjad koju jääma ;)

Ning peale seda töövahetust saabus Anneli kellega me suundusime Markku korterisse koristama ning mina seega aknaid pesema. Ja no väga kaunis on aknaid pesta kui vaade on nendest akendest Nigulistele :) Igal juhul kulus meil terve päev ära, kuid õhtul suundusime rahvamuusika vòtmes barokk laulude kontserdile, Katariina kirikusse. Veidi läks meil küll aega, et sissekäik üles leida, kuid saime ka sellega hakkama, ning kontsert oli suurepärane. 

Hommikut alustasime veel veidikeste tolmupühkimistega ning siis suundusid Anneli ja Markku poodi ja mina koos Mia ja Reedaga Lexi paela otsas, koerte mänguväljakule. Jummel kuidas Lexi seal tormas! Seal olid ka kohe tal paar sõpra ees: umbes Lexi suurune Miku,  ning sellise väikese eesli suurune Ando. Igal juhul olid nad kõik kolmekesi nagu pöörased. Me seisime igaks juhuks ohutumas kauguses, et mitte neile kogemata teele ette jääda :)

Ning siis suundusime Musta Puudlisse, et seal päikese käes veidi soojeneda. Lexi istus ilusti laua kõrval ja vaatas möödujaid kuniks meie jutustasime ja punast veini jõime. Peagi saabus ka Anneli ja Lexi oli muidugi väga rõõmus, et lõpuks mõni tuttav nägi ka tema juurde tuli. Peagi suundusid kauged külalised laevale, et koju minna ja meie lonkisime ka omade kodude poole 

Edasi saabus hooldekodus tööpäev, kus sain veel enne eksamit harjutada kõiki töövõtteid, ning tähtsamad punktid veel meelde tuletada. Siis veel maniküür, et küüned puhtaks, kuna eksamil ei tohi olla (ja ka nagu paljudes asutustes kus hooldajad töötavad, välja arvatud meie hooldekodu) küüned lakitud, veel enam ei tohi olla ei geel ega shellakki kasutatud, seega pidin oma maniküürist mõneks ajaks loobuma. Veel ootas mind lõunakokkusaamine Kätliniga, kellega jutustasime kõik jutud ära nii lennundusmaailmast kui ka muudest vajalikest asjadest, ning õhtul jõudsin veel Irjega kinno minna, et vaadata Downton Abbey filmi ja loomulikult tekitas see film mul kohe huvi ka seriaali vastu, mida ma nüüd hoogsalt vaatan. Ning enne lennukile minekut jõudsin veel Medkooli, et seal osaleda kutseeksami konsultatasioonil, et veel teadmisi ammutada ja harjutada kätepesu.

Käisin ka Miaga kinos ja kuna mul enne seda tekkis paar tundi vaba aega, siis otsustasin lōpetada selle toreda juustekasvatamise eksperimendi ja lōikasin omad juuksed uuesti lühikeseks, ise olen rõõmus, et olen jälle enda nägu.

Esmane töötamise lennusihtkoht oli Krakow, mida lendasin edasi-tagasi – lootsin miskeid kauneid vaateid kuid kahjuks ma neid ei näinud :( Ning siis suundusin järjekordselt San Franciscosse. Seekord oli küll ilm ilus aga ma ikkagi ei rentinud ratast ega sõitnud üle ilusa punase silla, vaid lihtsalt magasin pikalt ja siis jalutasin niisama mööda linna, sinna ja tänna ja kohtasin arvatavasti 3 surnud kodutut. Ma ei hakanud neid lähemalt uurima, kuna kodutud ja narkomaania on suureks teemaks Ameerika suurlinnades, eriti San Franciscos, ja ilmselgelt ei oleks ka miski abi kutsumine kedagi eriti huvitanud ega keegi poleks ka appi tulnud. Kõige hullem asja juures on, et nad on hõivanud endale paar kvartalit kohe linnavalitsuse lähistel, ehk et siis minusugused niisama uitajad satuvadki nende pärusmaale kui ühel tänavanurgal valele poole keerata.

Uudistasin ka udu, mis oli Golden Gate silla enda haardesse võtta ja mis oli uhkelt külm aga kuninglikult ilus.

Ja siis jalutasin ka läbi jaapani linnaosa, mis oli küll oluliselt väiksem kui hiinalinn kuid siiski tore.

Peale San Franciscot kimasin ruttu koju, saabusin küll veidikese hilinemisega kuid siiski sain mõned tunnid magada, enne kui oma kutseeksamile pidin minema. Õnneks oli eksam väga sõbralikus õhkkonnas, komisjoni liikmed olid ise kunagi samas olukorras olnud nagu meie, seega nad suutsid neid rahustada, kes kippusid veidike üle närveerima. Situatsioon oli kõigil üks: ehk siis on kodune eakas proua, kes siiani on ise kõikide asjadega hakkama saanud, kuid nüüd põeb kopsupõletikku, on kõrge palavik ja kerged hingamisraskused, kuiv ning kinnine köha. Meie pidime sealt välja tooma hooldusprobleemid, ning näitama asendid millega hingamist kergendada. Ning peamine eksami osa oli kätepesu ning antiseptika. Üsna ebamugav on käsi pesta, kuivatada ning siis desinfitseerida kui kolm inimest seda kullipilgul vaatavad ;) Aga hakkama sain nii kätepesu, probleemide väljatoomisega kui ka patsiendiga suhtlemisega ning seega olen nüüd kutseline hooldaja. Seda tähistasime õhtul kohe kiire ujumisega Haabneeme rannas ning siis külastasime loomulikult ka rannabaari 