August

Augustikuu esimene lend oli Ateenasse ja seda vana tuttava ja toreda kolleegiga, Oliveriga, kellel on väga oskuslikult lihvitud huumorimeel ning terav keel  Nalja sai palju ja seda nii lennu ajal kui ka hiljem basseini ääres, kus me terve meeskonnaga veidi oma päevitust lihvisime. Ilmaga oli meil küll vedanud, ilmateate järgi oli neil päevil just selle suve kuumimad ilmad:

Basseinis ujutud, ning päevitusele lihv antud, suundusime kreeka õhtusöögile. Ning nagu kreeka õhtusöögil ikka, ei olnud ka sel korral kokk küüslauguga kitsi olnud 

Meid oli õhtusöögile tulnud üsna mitme meeskonna jagu kokku, sest hotellis on meid koos lausa 3 meeskonda ühel ööl, ning kuidagi sattus, et keegi teadis teisest meeskonnast kedagi ja kutsus kaasa ja tema võttis ka kolmanda meeskonna liikme kaasa, nii et laud oli üsna pikk ja tänu sellele said kõik jutud räägitud ja need mille algust või lõppu ei kuulnud täpselt, need osad sai ise välja mõeldud.

Londonisse tagasi jõudes, vahetasin oma majutuses riided ja plaanisin minna jalutusringile, kuid mõtlesin, et teen väikese pikutuse enne – ärkasin 3 tunni pärast ja tundsin ennast nii kehvasti, et võtsin uuesti riidest lahti ja heitsin päriselt magama. Järgmisel päeval oli mul pikk lennupäev, Palmasse ja tagasi. Reisijad olid toredad, kõik olid ootusärevad, et saavad üle pika aja puhkusele ning seega lend möödus kiirelt ja ilma vahejuhtumiteta.

Siis saabus Berliin, kus veetsin lausa kaks ööd – see oli vanal ajal väga nõutud ööpeatus: kellele meeldis sealne ööklubide valik, kellele muuseumid, kellele kohalikud joogid ning kõikide lemmik oli loomulikult jõuluturg. Kuid nüüd, oli mul graafikus lausa kaks Berliini kahe ööga kohapeal. Ning kohe alustasingi esimesega neist. Meeskond oli kirju: purser oli tore kuid rääkis vahetpidamata ning seda väga kõrgel hääletoonil, mina töötasin loennuki tagumises osas ja minuga koos olid üks vana tuttav kolleeg – meesterahvas, kes tihti käitub mitte eakohaselt ja kes tihti sotsiaalmeedias esineb avaldustega, mis on teda teiste kollegidega ja ning ka tööandjaga veidike pahandustesse viinud. Teine kolleeg, tagumises köögis, oli üks igavesti noor tütarlaps Walesist, kes oli ilus ja tore kuid absoluutselt naiivne ning üsna juhm – aga see-eest ilus  Nii et poolteist tundi lendu oli seekord üsna pikk kuid siiski möödus see vahejuhtumiteta.

Berliinis plaanisin hommikul kaasa teha oma joogatunni, kuid kui ma nägin kui suur oli mu hotellituba, siis sain aru, et joogatund jääb mul ruumi puuduse tõttu siiski ära ;)

Selle asemel võtsin hommikul suuna kõigepealt kohvikusse ning siis Holokausti mälestusmärgi poole. Ja oma teel läbisin Tiergarten pargi. Ning kuna mul oli endiselt kehva olla, siis pikutasin pea igal pingil mis minu teele ette jäid. Õnneks ei vaadanud keegi selle peale viltu, sest ilm oli ilus ja nii mõnigi teine inimene pikutas pargis 

Holokausti memoriaali kõrval on ka Branderburgi värav, mille ma ka kiirelt üla vaatasin – ülevaatajaid oli seal üsna rohkelt, nii, et turistide puuduse üle kurta ei saanud.

Jalutasin Holokausti memoriaali, mis oli õnneks veidi tühjem rahvast kuid muuseumi ukse taga ootas järekord ja kuna mu enesetunne ei olnud paranenud, siis arvasin et ma ei soovi järjekorras seista – sest alati tuleb ju midagi järgmiseks sihtkoha külastuseks jätta. Jalutasin siis veidi teise ringiga hotelli poole tagasi ning umbes tunni ajane teekond võttis mul kaks tundi, lisaks hakkas vahetuslt enne hotelli jõudmist üsna uhket vihma sadama, nii et saingi hotellituppa peitu pugeda ning kummeli teed juua, lootuses et ehk minu olemine läheb veidi paremaks. Õhtupoole ärkasin ikka veidi rohkem ellu ja sain aru, et lähen ikka järgmisel hommikul tagasi Londonisse, kuigi vahepeal oli mul juba tunne, et ei suuda tagasilennule mõeldagi. 

Tagasilennu tipphetk oli see, et tütarlaps Walesist väljendas oma imestust, et kas Berliini müür ei olegi Hiina müüriga ühendatud ja et Berliinis nagu ei olegi ju müüri, et miks seda siis müüriks kutsutakse....

Londonisse jõudes, suundusin kohe kolmandasse terminali, et istuda Helsingi lennule. Check in’i noormees olis uures segaduses kui avastas, et ma seekord vaid Helsingisse lähen – küsis ikka mitu korda üle, kas ma olen kindel ja et kas ma soovin et mu kohver ka vaid Helsingisse läheb. Ma olin siiski täitsa kindel. Helsingis tuli mulle Anneli vastu, seekord lausa roosidega – nii tore kui keegi on Sul lennujaamas vastas lilledega! Võiks veel sildiga olla, kuhu on kirjutatud Õde või Tädi või Sõbranna....aga las see jääb mõneks järgmiseks korraks. Suundusime Anneliga kohe loomapoodi Lexile uut voodit soetama. Selle valimine ei olnudki mitte kõige kergem töö kuid me saime hakkama. 

Vastu ööd saabusid ka Reet ja Hera, ning siis saime me kõik hakatama magama. Hommik algas sünnipäeva lauluga ja tordi ja küünaldega, nimelt oli minu sünnipäev. Ning muidugi jõime shampaniat, sest kuidas siis muidu 25ndat sünnipäeva tähistatakse. Väga tore oli! 

Siis tegime kaltsukatele tiiru peale, käisime Tõrvajärves ujumas, maadlesime Lexiga ning õhtul vaatasime olümpiat ning mängisime lauamänge – mina võitsin muidugi! Tegelikult mängisime sellist mängu kus pidi juba esimesest hetkest mõtlema ja miskit strateegiat tegema....aga no nagu te teate, siis minul sellega ei ole just hästi, seega ma mängisin lihtsalt mängurõõmu pärast  Aga nalja sai palju!

Järgmisel hommikul, mitte väga vara, suundusime Porvoo jalutuskäigule kuna olid Porvoo linna päevad, siis oli linna vahel sagimist rohkem kui tavaliselt. Palju oli ka erinevaid aiamüüke ning rahvas oli naeratav ja lõbusam kui tavaliselt. Käisime Kiva’s söömas, mis on selline peenem kiirsöögikoht kuid asub jõe ääres ja on seega väga mõnusas kohas. 

Ja nii need päevad seal möödusid. 

Esmaspäeval, kui ma pidin koju minema, selgus, et mu ema on siiski üsna haige – ta oli seda juba mitu päeva olnud kuid iga päev oli ikka lootus, et asi liigub paremuse poole kuid esmaspäeval helistas ema perearstile, kes arvas, et tegemist võib olla siiski selle viirusega mia maailmas ringi luusib ja tellis emale koju testija. Mina ehmatasin sellest ära ja ei julgenud koju enne minna kui selgunud, et tegemist ei ole Covid’iga. Ma lihtsalt kartsin, et kui ma ka selle endale saan või ükskõik mis muu haiguse, siis ma kindlasti haigestun alles paari päeva pärast ja mu järgmise nädala graafik oli väga ööpeatuste tihe ning üksik hotellituba kuskil maailmas ei ole just parim koht haigestumiseks kui seda saab vältida. Seega, broneerisin omale hotellitoa hoopis Viimsisse, Coccodrillosse, ning suundusin lennujaamast sinna. Õhtul tuli Mia, sõime temaga koos õhtust ning ma andsin talle oma kohvri mille ta koju viis. Ise läksin hommikul hooldekodusse tööle, 24 tunniks. Ehk, et järgmiseks ööks oli mul ööbimine olemas. Hooldekodu vahetus möödus rahulikult, või no nii rahulikult kui see seal meil mõõduda saab  Kollektiiv soovis mulle ka seal õnne ning mulle kingiti kingitus ja väga ilusad roosid: need oli punased ja nende sees olid teised, rohelised roosid. Väga huvitavad olid!

Hommikul, enne koduteele asumist, kontrollisin ema testitulemuse – negatiivne! Seega suundusin koju ja ma ei pidanud hakkama mõtlema kus ma ennast veel varjata saaksin. 
Kodus pakkusin kohvri lahti ja suundusin Itikuga kokku saama. Itik küll ütles, et me lähme kappe kokku panema kuid mul läks kuidagi kõrvust mööda, et need kapid asuvad Pärnus. Nii et kimasime Pärnusse, panime mitu kappi kokku, ning siis käisime Pastoraadis söömas. See oli üsna tore koht, söök oli hea ning tore oli vaadata ilma ja inimesi. 

Järgmisel hommikul ootasid mind jällegi vanainimesed hooldekodus. Ka seekord möödus vahetus üsna rahulikult. Ning sellele rahulikule vahetusele järgnes mul täiesti vaba laupäev. See oli täitsa tore! 

Pühapäeval oli meil kokkusaamine emad-tüttred pundiga, mis seekord jäi väga lühildaseks. Kohtusime Patarei Burgeris, mis oli väga tore ja toit oli väga hea. Kuid me tahtsime edasi minna kuskile veel paarile kokteilile, paraku olis ümberkaudsed kohad kas reserveeritud või siis lihtsalt suletud pühapäeva pealelõunal. Siis hakkas ka uhket paduvihma sadama, ja kuna meid oli 11 inimest, siis me oleksime pidanud omale 3 taksot tellima, ning see tundus kuidagi eriti keeruline ülesanne, seega arvasime, et läheme siis igaüks oma koju ning järgmisel korral ei kohtu pühapäeval. 

Esmaspäeval käisin hommikul veel meres ujumas, siis pakkisin viimased asjad kohvrisse ja suundusin Londonisse. Teisipäeval oli mul enamus päevast vaba, lend oli mul alles õhtul kuid kuna september juba läheneb, siis oli mul juba kool. Seega istusin Londonis oma meeskonna hotellis ja olin läbi Zoomi koolis. Õhtul panin vormi selga ja lendasin Berliini. Seekord oli meil väga tore meeskond, välja arvatud kapten. Millegipärast märkasime me purseriga mõlemad koheselt, et pilootide vahel on midagi mäda, ning kui kapten läks lennueelset ringkäiku tegema, kimasin mina kohe kabiini, et uurida esimeselt ohvitserilt kas kõik on korras. Ta vaatas mind ja ütles, et kõik OK, kuid et tal on olnud 4 väga pikka päeva, see on viimane lend mida nad koos lendavad ning tal on kindlasti vaja täna õhtul välja minna. Ma ütlesin koheselt, et pole probleemi, küll me kõik probleemid veini klaasi taga lahendame  Purser oli ka kohe nõus tulema, ning ka tagumise köögi tüdrukud olid valmis esimese ohvitseri muresid kuulama. Lend õnneks möödus rahulikult, miskeid probleeme meieni ei kostunud, ning maandusime õnnelikult. Tegelikult on sellised situatsioonid veidike murettekitavad, sest kui kaks pilooti seal kuulikindla ukse taga omavahel üldse läbi ei saa ja kui neist üks ei usalda teist ning kontrollib kogu aega teise positsiooni tööd – siis kui juhtub mingi väiksemgi intsident, siis on olukord üsna ohtlik. Kuid antud lennul, oli siiski lihtsalt väike teineteise mitterespekteerimine, ning õnneks midagi ei juhutnud.

Hotelli jõudes tegime kiire riietevahetuse, õnneks kapten oli ise aru saanud, et teda ei ole kuhugi kutsutud ning kadus oma tuppa esimesena. Mina, purser ja esimene ohvitser suundusime aga hotelli kõrvale baari väikesele tuisupitsile. 

Baar, mille leidsime, oli selline armas ja väike, siiski kontrolliti meil vaktsiinipasse – ning poisid lubati parema meelega sisse kuna neil oli India ehk siis Briti vaktsiin, minul aga Saksa oma....tegelikult baarmen lihtsalt oli hea huumorisoonega sakslane. Jõime üsna mitu jooki, rääkisime üsna mitu juttu, nagu ikka ning parandasime nii oma ettevõtet, lennundust üldiselt kui ka veidi maailma peale Brexitit. Hommikul ootas mind koolipäev, ning seda ma alustasin üsna toreda peavaluga, igaljuhul  Tellisin omale hommikusöögi ja avasin Zoomi ning asusin kooliga tegelema. Meil oli praktika päevikute kaitsmine, mille sain edukalt tehtud. 

Ning peale kooli jõudsin veel väikesele jalutuskäigule, ning oma lemmiksöögikohta, Dean and David, sööma. 

Järgmise päeva pealelõunal maabusime sama toreda meeskonnaga, pilootide vahetusega küll, Ateenas. Mina kimasin ruttu basseini äärde, kus leidsin ka meie toreda ohvitseri Hannah, kellega me ka kõik jutud ära jutustasime ning muidugi päevitasime ja mina jõudsin veel paar otsa basseinis ujuda. Ning õhtu lõpetasime jällegi küüslaugu rohke õhtusöögiga. 

Londonisse tagasi jõudes, sain kokku Johniga ning koos tähistasime 20 augustit ehk siis iseseisvuse taastamist. Külastasime oma vana tuttavat liharestorani, mis oli küll kolinud ja valinud omale tegutsemiseks uue asukoha ning ka veidi teistsuguse kontseptiooni kuid liha on endiselt menüüs, ning enamus ettekandjaid on meile vanad tuttavad, Uksest sisse astudes tervitaski meid Isabel, kellel oli meid nähes hiilgama hea meel. Söök oli endiselt väga hea ning õhustik suurepärane ja tore oli näha ka püsikliente, kes eelmisest kohast olid kaasa tulnud 

Järgmiseks lennusihtkohaks oli Belfast, kus oli mul jällegi väga tore meeskond, kellega me küll aega koos ei veetnud aga selle lühikese lennu jooksul sai töö tehtud ning reisijad olid rõõmsad ja meie olime rahul. Belfastis käisin väikesel jalutuskäigul, kuna loomulikult vihma ju sadas, ning kuna ma ühtegi sellist söögikohta ei suutnud kohata kuhu oleksin minna tahtnud, siis sammusin tagasi sööma hotelli. Ja sealne söök oli suurepärane, ning eriti hea oli hind, kuna meile rakendub suhteliselt kopsakas allahindlus  Ning õhtu lõppes mul eelmisel päeval toimunud öölaulupeo järelvaatamisega – see oli küll üks tore ning pidulik üritus!

Pühapäeval lendasin tagasi Londonisse, sain kokku Alaniga, kellega sõime koos varajase lõunasöögi ning rääkisime kõik maailma jutud ära ja siis suundusin mina koduteele ning Alan läks Glasgowsse. Londonist õhku tõustes, jätsime maha sellised toredad pilved:

Tallinna lennukis istusin pilootide juures: kapten Heikki ning ohvitser Antti olid väga toredad ja mul oli mul ülevoolavalt hea meel, et nad mu koju tõid 

Uus nädal algas kooliga, õnneks oli esimene päev kuidagi ooatamatult lühike, nii et poolest päevast saime juba Cara Miga asju ajama hakata. Esmalt läksime panka, et Cara Mi saaks ühe pangatehingu lõpetada, nimelt oli ta juba ühel korral panka külastanud, et oma aasta jooksul kogutud münte kontole panna. Paraku ei olnud tal aga kaasas isikut tõendavat dokumenti ning tal paluti uuesti tulla kui tal ID kaart ka kaasas on. Läksime siis nüüd uuesti, ID kaart ning tõend müntide deponeerimise kohta kaasas. Istusime juba telleri juures kui ta teatas, et paraku peab lapsel ka seaduslik esindaja kaasas olema, et seda tehingut teha. Selle peale juba muutusin ma veidi sarkastiliseks ning küsisin, et miks seda eelmisel korral lapsele öelda ei võinud? Teller teatas, et seda enne ei näe kui isikut tõendava dokumendi andmetega sisse logides, et tegemist on alaealisega....No jumal jumal! Igal juhul läksime siis jällegi minema. Võin ette ära rääkida, et kui Cara Mi emaga koos pangas ära käis paar päeva hiljem, siis paari tunni pärast hõiskas Mia, et talle on miski raha kantud kontole....nimelt selgus, et mündid mida laps oli hoogsalt kogunud ja mille kontole panekuks KOLM korda pangas käinud maandusid lõpuks hoopis tema õe kontol! 

Peale seda teist ebaõnnestunud pangas käiku, kimasime meie aga prantsuse bistroosse, kus oli väga tore teenindus ning suurepärased sinimerekarbid.

Õhtuks oli mul kutse Irje juurde grilliõhtule, kus oli menüüs erinevad salatid ning lihad ning loomulikult grilljuust ja peedi-mädarõika vorstid. Kuna vahepeal oli mul olnud sünnipäev, siis oli ka kook ning küünal selle peal, ning ma sain ka kingitusi – väga toreda Muumi tassi ning sinimustvalge särgi 

Teisipäeval jätkusid koolitunnid, seekord oli juba päev otsa loenguid ning tuli ka veidi koolitükke teha. Õnneks kõik lõppes veel valgel ajal ning ma suundusin merre ujuma ning kaasa tuli ka ema Ester ja Cara Mi, kes küll vette ei tulnud, sest ikka suhteliselt jahe oli. 

Käisime ka Paadis päikeseloojangut vaatamas ja magustoite söömas, väga ilus oli!

Käisin hooldekodus tööl, väga kiire päev oli, nii et ega kellegagi ei jõudnudki pikemalt jutustada, kuid oli tore näha kõiki taate-memmesid endiselt omi asju ajamas, kes oli kuri nagu ikka, kes oli rõõmus nagu ikka, kes lihtsalt oli, ning kes endiselt kimas ringi ja tegi sammude rekordeid.

Ning peale hooldekodu tööpäeva on hea lihtsalt olla ning kuna päike oli väljas, siis läksin lihtsalt olema Rohuneeme randa, ning panin isegi päevitusriided selga. Mia ja Cara Mi tulid ka kaasa, kuid nemad ei võtnud isegi pävkasi kaasa. Aga päikese käes oli väga mõnus. Tegime erinevaid liivavorme, näiteks sokk liivaga 

Kodus olles, läks Mulka ühel hetkel vetsu ja peagi hakkas sealt hirmsat kisa kostuma, jooksin siis kohale ja selgus, et meie tigu Turbo oli pääsenud põgenema oma akvaariumist. Hakkasin siis teda seina küljest lahti kakkuma aga ega ta ei lasknud lahti seinast ja oma vabadusest. Sudisin siis veidi pulgaga, et teda sealt seinast lahti saada, mille peale ta lausa sisises mu peale....aga sain ta ikka kuidagi lahti ning tagasi akvaariumi surutud ning me panime akvaariumi kattele veel mõned raskused peale, et ta enam oma vabaduseiha ei saaks rahuldada. Mia õhtul kleepis ta akvaariumi kaane kleeplintidega kinni, nii et loodetavasti ta ei jaluta kuskil keset tänavat teile kellelegi vastu :)

Meil oli ka paar päeva hoiukoer Pavlik ehk siis pablo, kellega me käisime ka poes - talle väga meeldis aga turvamehele väga ei meeldinud ja vahetult enne kassani jõudmist aeti Pavlik poest välja.

Õhtul ootas mind Reet ja kino, Eesti Matus filmiga – tegelikult võib selle filmi vahele jätta kuid Merle Palmiste tegi suurepärase rolli ja seepärast tasus seda filmi vaadata  Reedaga külastasime Tallinna sinimerekarpide söögikohta, kus siis sõime terved potitäied karpe ning jõime erinevaid jooke, ja rääkisime kõik vahepealsed jutud ära, mis veel rääkimata olid. 

Reede hommikut alustasin ka väikese mere ujumisega – nii tore, et Rohuneeme rannas ongi paar prouat kes ujumas käivad, mis iganes ilmaga ja sel toredal hommikul olid nemad ka kohal 

Peale lõunat käisin külas Anu ja Lauri juures. Arutasime, et millal me viimati kohtusime ja ei suutnudki kokkuleppele saada selles osas – vist aasta tagasi aga võib olla ka vähem. Igal juhul oli väga tore kokku saada ning juttu jätkus pikemaks.

Järgmisel päeval olin jällegi hooldekodus tööl, seekord oli lausa rahulik päev, ning isegi öösel anti kella vaid üks kord. Vahest juhtub ka nii, kuid sammud sain ikka täis.

Laupäeval suundusin juba varakult Kätlini ja Jeziga Soodal metsa seenele, esimese 10 minutiga saime muidugi jalad märjaks, minu juhtimisel loomulikult. Kuid leidsime ka seeni. Mitte küll nii palju kui parklas kohatud vene härrasmehel, kellel oli terve auto puravikke täis, kuid me saime ka ikka mõned puravikud ja kukekad. 

Kui meile tundus, et see metsaalune on ammendunud, siis kimasime veel Kõrvemaa keskuse juurde, kus oli metsa all nagu laulupidu – autosid oli pargitud terve metsaalune täis ning rahvast jooksis, korvid käes ning ninad maas ikka hulgaliselt ringi. Me tegime ka väikese tiiru ning siis korjasime auto ümbrusest pool korvi kukekaid 

Ja siis toimus veel saunaõhtu Kätlini ja Jezi juures. Tulid ka Merle ning Kätlini ema Alli. Naised käisid veel kiirel Tammneeme vahelisel jalutuskäigul kuni saun soojenes ning siis hakkasime juba leilitama. Ning hiljem mängisime lauamängu ja jutustasime ning sõime ja jõime ja väga tore oli! Jezil oli järgmisel päeval esimene koroonajärgne lennureis ees ootamas ja ta oli üsna elevil 

Uut nädalat alustasin veelkord seenemetsa külastusega – seekord läksime Kätlini ja minu emaga meie oma Tammneeme metsa ning siis ka Kelvingi metsade vahele. Seenesaak oli meil väga kesine kuid põdrakärbseid suutsime me enda külge ja riietesse korjata ikka rohkelt. Mina sain omale nendest kärbestest ka miski uhke lööbe, loodetavasti möödub see kiirelt.

Teisipäeval hommikut alustasin üle pika aja joogatunniga, väga tore oli kuigi mõni harjutus tuli väga raskelt kuna nii ammu polnud neid tuttavaid poose sisse võtnud. 

Peale lõunat suundusime emaga aga Anne juubelile, mis toimus Pirital, Anne juures koduaias. Oli väga meeleolukas pidu, mõnusa söögi ja seltskonna ning naljadega.

Ning teadmistepäeval pakkisin kokku oma kohvri ja suundusin jällegi Londonisse.