Juuli

Juulikuu algas nagu ikka ema Estri sünnipäevaga – seekord oli uueks saabuvaks numbriks üks igavesti ilus ja ümmargune nummer, mis kokku liites küll nii ümmargune ei olegi. Ema Ester aga miskit pidu ei tahtnud vaid soovis kitsas ringis restorani minna. Hommikul palusime tal äratuse panna kella 8 ja ütlesime, et lahkume kodunt kell 8.15 ning palusime tal mitte süüa kuna lähme vereproovi tegema ;) Tegelikult käisime enne kella 8 Krisiga lillekimbu järgi, tulime tõime selle koju emale ja siis kell 8.15 haarasime ema kaasa (kes oli korralikult üles tõusnud ja salaja ikka väikese pudruampsu söönud ja kohvi joonud) ning suundusime Lyoni kohvikusse hommikust sööma. Hommikusöök oli väga mõnus ning emale meeldis see väga. Kuna me olime nii varajased, siis jõudsime kell 10 juba joogatundi ning peale seda veel veidi randa. 

Peale lõunat, oli meil laud broneeritud Noa restos kuhu oli kutsutud ka tädi Zelda. Ilm oli muidugi kuum ja päike siras mis hirmus, ning loomulikult oli meile broneeritud laud täiesti päikese käes – imelik oli, et teised lauad olid meie restoranis viibimise ajal täiesti vabad kuid sinna meid ei paigutatud. Sõime ja jõime siis seal praadides  Kokteili ja magustoidu vooruks suundusime aga õue puu varju, et veidi jahutust saada. Kuna seal lauas oli aga üks tool puudu, siis tõime selle teisest lauast juurde, seda enne küsides teenindjalt. Peale tundi aega istusmist, tuli teenindaja ja ütles, et ta peab kahjuks tooli ära viima. Miks, me ei saanudki aru, sest lauad õues, kus need toolid asusid olid endiselt tühjad....

Igal juhul lõpetasime oma kokteilid ja saatsime Zelda ja Mia takso peale – Mia oli nimelt võimlemispeo ettevalmistuslaagris ja ööbis miskis koolis, kus kogu see võimlemistrupp koos oli, kellega ta esines. Juubilar ja tema tütred aga suundusid kodu poole ning tee peale jäi meil Jussi õllekas, ning kuna ilm oli kuum, siis otsustasime ka seal ühe joogi teha. Sealne teenindus oli oluliselt parem ning täpselt sama jook, mida olime ka Noas tarbinud oli 15 EURi võrra odavam. Jõime siis veel ühe pudeli! Teenindaja oli ilmselgelt huumorisoonega, sest nalja ta visata oskas ja meie soovidest sai aru juba enne kui need esitada jõudsime. 

Peale Jussi õllekat jääb meie koduteele ju Black Rose pubi, kus me ka väikese peatuse tegime. Saime seal veidi aega istuda ja naaberlaua ülitarka vestlust pealt kuulata kui meie lauda maandus Stanislav, kes tuli spaast ja oma takso ootamiseks istus meie lauda. Ja no juttu jagus Stanislavil kauemaks. Loomulikult maksis ta meie arve ja oli suhteliselt ehmatanud kui see oli vaid veidi üle kahekümne euro. 

Peale seda elamust suundusime siiski koju, et mitte rohkem segadusi tekitada.

Reede pealelõunal suundusin aga Londonisse, et jällegi veidi kohvi ja teed valada. 

Jõudsin lennata reisijana Manchesteri lennata ning veidi seal ka ringi jalutada – seekord oli aga ilm nii huvitav, et vahepeal tuli lausa kahest tuletõrjevoolikust vihma taevast alla. Õnneks ma olin jõudnud ennes eda juba tagasi hotelli saada ja hiljem nagu enam ei tahtnudki jalutama minna.

Peale oma 3 tööpäeva, saabusid mulle 2 vaba päeva, mille me pidime Carolinega veetma Bournemouthis, kuid kuna ilmateade oli suhteliselt kehv, siis selle plaani jätsime me katki. Ühel nendest vabadest päevadest sadas igas tunnis umbes 15 minutit vihma ja siis tuli jälle päike. Ehk et oli suhteliselt vaheldusrikas või siis pigem jälle mitte, kuna muster iga tund kordus. Seega tegelesin pigem koduste asjadega ning vaatasime telekast erinevaid spordialasid, esmajärjekorras siis jalgpall ja tennis. 

Järgmisel päeval aga võtsime väikese riski ja suundusime Wimbledoni, lootes et meie erinevad vaktsineerimispaberid sisenemiseks on piisavad. Carolinele tegime ka igaks juhuks kiirtesti, et veidi kindlust lisada sissesaamisele. Tema esimene vaktsineemisdoos on nimelt miskist imelikust partiist, mis ei ole administratiivpõhjustel tunnustatud ning teine doos ei ole kohalikus haigekassas registreeritud kuigi tema enda vaktsineerimispassis on see kirjas. Õnneks läks kõik rahulikult ja meid lasti tenniseväljakute vahele uudistama.

Vaatasime algul tüdrukute mänge, siis meeste paarismängu, siis leidsime Eesti uue tähe, noormees Lajal – kelle paarismängu me vaatasime ja siis uudistasime Henmani künkal suurelt ekraanilt Rogeri kohtumist Hurkazciga. Kokkuvõttes oli väga tore tennisepäev. Ning õhtu lõppes veel jalgpalli poolfinaaliga teleka vahendusel. Nii et kokkuvõttes olid mu vabad päevad ka ilma Bournemouthita väga toredad.

Järgmised lennupäevad sisaldasid ka Newcastle ööpeatust, kus seekord kogu meeskonnaga välja läksime – algul ikka pidime väikese jalutuskäigu ka teha linna vahel, kuid peale paari esimest jooki ei tundunudki jalutuskäik nii ahvatlev ja me piirdusime õhtusöögiga. Aga väga tore oli! Kolleegid olid küll väga noored, ja ma pean silmas minust ikka 20+ aastat nooremad, välja arvatud piloodid – nemad olid minuvanused  Kuid kokkuvõttes oli väga tore õhtu.

Järgmisel päeval oli mitme suure finaali päev – ka meie lend oli täis jalgpallifänne kes kõik suundusid õhtuks Wembley staadionile, et seal tähtsat finaali vaadata. Me lisasime ka oma teadustuste lõppu lause, mis sai sel ajal kuulsaks: we do hope it will come home....

Mina aga istusin lennujaamas oodates oma Helsingisse suunduvat lendu ja vaatasin teist suurt finaali: Wimbledoni. Seal läks Itaalial kahjuks kehvemini kuid tennis oli ilus. Pubis istudes, istus minu kõrval lauas meeste paarismängu võitja koos oma suure auhinnakastiga 

Jalgpalli alguseks olin juba lennukis ja teel Anneli poole. Anneli ootas mind Vantaa parklas ja vaatas seal jalkat, ning kui Porvoosse jõudsime olid juba penaltid täies hoos ja paraku; it went to Rome ;)

Porvoos ajasime tavalisi asju: käisime Tokmannis, kaltsukates, Tervajärves ujumas – oma kaks korda päevas, siis ma sain jälle muru niita!! Anneli käis oma kõrvast, millega ta väga palju ei kuule, miskit erilist pilti tegemas – selle tulemus saabub alles augusti keskpaigas, ehk siis saame teada mis edasi saab ja kas ta kunagi hakkab selle kõrvaga rohkem kuulma.

Soetasime Annelile ka kiiktooli, millega ta saab hoovis päikeseloojangut vaadata. Selle tooli kokkupanemine oli parasjagu keeruline, sest pildid mis pidid juhendama seda kokkupanekut oli üsna kehvad. Ühesõnaga kulus meil oma kaks pudelit veini ja kaks tundi ja üsna mitu keerdu kruvikeeramisel, enne kui me võisime kuulutada, et nüüd on tool avatud ja päike võib loojuma hakata.

Nora käis oma suvetööl ja sai kuskilt omamle uhke nohu, ning tal oli ühel päeval üsna kehva olla, nii et tegime talle koduse koroonatesti, mis oli negatiivne. Paraku oli tal järgmisel päeval veelgi kehvem olla ja siis läks ta ikka päris testi ka tegema – me siis arvasime Anneliga, et ootame ära kuni testi tulemuseni ja alles siis tegutseme vastavalt sellele. Õnneks oli tulemus negatiivne ja me saime Anneliga Tallinna poole tulema hakata. Ja suhteliselt kohe pakkisime autosse Mia ja Mulka ja suundusime Haapsallu – lapsed läksid sinna oma ema Krisiga puhkama, Kris oli seal juba paar päeva puhanud. Kuna meil Anneliga miskeid kindlaid plaane polnud, siis tegime kõik koos tenniseturniiri uhkes +32 kraadises kuumuses. Väga tore oli! Pole vaja lisada, et mina võitsin  Peale võidukat turniiri oli väike ujumine ning bankett ühes toredas nurgahoovi baaris, ning siis uudistasime promenaadi ääres päikeseloojangut. 

Ööpimeduses saime Anneliga Üdrumaale, kus oli väga hea jahedas toas magada! 

Hommikul sain oma lemmiktegevusega tegeleda, ehk siis muru niita! Käisime ka uues ujumiskohas, Kasari vana silla juures ujumas - väga tore ujumiskoht oli! Ning peagi oligi aeg jälle Haapsalu poole minna, Mia kaasa võtta – kuna tal olid võistlused tulemas – ning koju sõita. 

Reede õhtul käisime Rohuneeme tipus ujumas ja jummel kui soe vesi seal oli!

Mina läksin järgmisel päeval hooldekoju tööle. Väga tore oli üle pika aja kõiki vanu ja uusi hoolealuseid näha! Aga no hirmus palav on meil seal, eriti minusugusele.

Pühapāeval jõudsime kiirelt randa ja ujuma, jällegi Rohuneeme tipus ja seekord oli vesi oluliselt külmem. Nii huvitav on tunda kuidas temperatuur igapäevaselt seal muutub. Pühapāeva õhtuks olin ka mina omale Nora nohu omandanud ja alustasin kiire Sudafedi kuuriga, kuna ma ju ometigi tahtsin kohe esmaspäeval lendama minna. Pühapāeva õhtul käisime ka teatris: Anneli ja Riina, Ester ja Kai ja Lea....vaatasime lugu Murast, Pulli talu teatris. Etendus oli väga hea ning näitlejad suurepärased!

Ning esmaspäeval suundusin laevaga Helsingisse, kuna Rally Estonia mõjus lendude täituvusele suurepäraselt ja minu jaoks ei olnud neljal lennul ühtegi kohta. Nii et vanad head ajad tulid kohe meelde: takso, laev, tramm, rong, lennuk, buss  Õnneks Londonisse nii palju lendajaid ei olnud ja sellele lennule ma sain peale.

Londonisse jõudes kohtusin Alaniga, kes oli just lõpetanud oma tööbloki ja ootas oma koduteed järgmisel hommikul. Nii tore oli üle väga pika aja teda näha! Käisime söömas ja joomas ja jutustasime kõik maailma jutud ära.

Varahommikul suundusin mina lendu Farosse – reisijad olid toredad, meeskond samuti. Nii et oli üks igavesti tore päev!

Järgmiseks lennuks oli mul Kopenhagen – ja mul oli eestlane pardal! Jummel kui rõõmus ma olin! Tema oli ka rõõmus kuigi algul väga ehmatanud, kui ma temaga eesti keeles rääkisin. Meeskonnas oli meil seekord väga tore purser – mõni inimene kohe on selline, enam tore kui teised ja see tütarlaps oli väga tore. Ja mis peamine, ta oli väga tubli oma töös ja reisijatega ka tore.

Peale lendu tegin kiire riidevahetuse ja kimasin kokku saama Zaidaga – teda polnud ma oma 3 aastat näinud. Kokkusaamine oli meil väga rõõmus: käisime jalutamas Ruislipi pargis, kus on väike tiik – kus küll ei ole soovitav ujuda kuid paljud seal ujusid. Loomulikult jõime ja sõime kohalikus pargi pubis, ning siis tegime veel jalutuskäigu teisel pool pargis. 

Ning peagi oli mul aeg magamise poole sättida – järgmisel hommikul ootas mind kiire Glasgow edasi-tagasi ning siis Nizza ööpeatus. Oi kui tore oli vahepeal ka päris välismaal lennukist välja minna. Ja eriti tore oli, et oleme tagasi oma vanas hotellis, mis asub täpselt promenaadi ääres ja kust avaneb suurepärane vaade igale poole. 

Mina kimasin kiirelt merre ujuma – nii mõnus oli! 

Ning siis läksin otsima ühte vana tuttavat restorani, kus ma olin kunagi 10 aastat tagasi aga seda ma ei suutnudki enam tuvastada ning seega astusin sisse ühte teise restosse kus menüüs olid sinimerekarbid. Kohe kui need aga tellisin omale selgus, et paraku on see ainuke asi mis täna menüüst puudub! Ma aga ei viitsinud enam uut kohta otsime hakata ja tellisin hoopis üsna uhke risotto. Ja see oli suurepärane.

Peale Londonisse tagasijõudmist suundusin aga kokku saama Johniga. Esmalt olid mul aga iluprotseduurid plaanis ning need tehtud sain Johniga kokku Hyde Parki tenniseväljakute juures olevas kohvikus. Parandasime veidi maailma ja arutasime elu ja olu üle, siis tegime väikese jalutuskäigu ja peagi oligi mul aeg tagasi öömajja suunduda. 

Järgmisel päeval ootas mind sihtkohana Ateena, seekord samuti ööpeatusena. Meeskond oli tore, välja arvatud purser. Seega otsustasin, et ma meekonna tegemistega ei ühine vaid lähen ise mere äärde – merre ujuma – ning siis kuskile sööma. Rand oli rahvast pungil täis aga oli ka laupäeva pealelõuna. Meri oli väga mõnus! Ja kindlasti soojem kui Nizzas.

Söögikoht oli ka enam vähem: söök oli väga hea, teenindus ja suhtumine oli veidi pahur. Aga võib olla oli teenindajatel kõhuvalu.

Muidu oli Ateena tore nagu alati!

Ning peale Ateenast tagasijõudmist Londonisse oli mul 8 tundi vaja kuskil veeta, sest hommikuse Helsingi lennu peale ma ei jõudnud ning miskit muud kaudu ma ka enam varem koju ei oleks jõudnud. Seega ootasin õhtu kella kuueni. Kuna ilmateade lubas vihma, siis valisin omale filmi mida vaadata ja läksin kinno! Film oli väga huvitav, pealkirjaga Ei kuskil erilises kohas.

Ning kinost väljudes sadaski vihma nagu homset ei olekski olemas. Läbi selle vihma tulin tagasi lennujaama ja oligi aeg suunduda Helsingi lennule. Ning lennujaamas selgus, et mu Tallinna lend on üle broneeritud ja lootus mul sellele saada väike. Hoiatasin siis igaks juhuks Annelid, et ma võib olla pean tema autojuhi teenuseid paluma ning öömaja...Soetasin kiirelt siis Anneli lemmikud küpsised, ning kuna nüüdseks oli Anneli saanud omale nohu, siis haarasin Bootsist kaasa ka Sudafedi. Ja kui nii palju ettevalmistusi teha, siis ma sain hoopiski lennule peale ja olin veidi peale keskööd Tallinnas. Tallinna lennujaamas oli selline tohuvabohu – kõik kolm pagasi karuselli äärt oli oma kohvrit ootavaid inimesi täis, vastutulijaid oli sama palju nagu vanadel headel aegadel, inimeste järjekord, et taksode peale saada, ning Bolti hinnad Viimsisse minekuks olid ületanud 29 EURi piiri! Nii et ehk hakkab elu vaikselt vanadele rööbastele minema.

Kodus ootas mind, õigemini ta küll magas, üks hoiukoer, seekord oli see Ester, kes on veidi vanem kui meie ema Ester. Ning Ester ei teinud väljagi kui ma uksest oma kahe kohvriga sisse astusin. Pidin ise tema juurde minema ja rõõmustama, et ta meile oli tulnud. Kuid ma ei andnud talle rahu, hommikul pakkisime end autosse ja kimasime Rohuneeme randa. Läksime seekord teise ranna soppi, et mitte teisi rannalisi segada. Ja seal me siis Estriga loopisime palli ja jooksime sellele järgi. Ester oli väga väsimatu. Ühel hetkel tuli meie juurde üks proua ja küsis, et kas me tulime randa autoga, meie et tulime jah, et kas me oleme valesse kohta parkinud, aga tema hoopis ulatas meile meie auto võtmed. Ei tea kuidas Kris oli need oma taskust mööda pannud ja need olid nüüd oodanud meid kuulitustetulba juures. Igal juhul olime prouale väga tänulikud!

Siin ongi kaks Estrit jalutamas ja mina siis vanema Estriga rannal palli loopimas :)

Õhtul ootas mind kokkusaamine paari kolleegidega hooldekodust. Käisime meie ainsa meeshooldaja juures kodus ning meil oli väike grillipidu. Arutasime kõik töösse ja mitte töösse puutuvad asjad läbi, jõime ja sõime ja väga tore oli. Kolleegil on ka 4 toredat koera, kes kõik laua ääres istusid ja lootsid, et me valvsuse hetkeks kaotame ja siis nad saavad ka grillitoodetest osa.

Järgmisel hommikul läksingi kohe tööle, mõned kliendid olid jällegi lahkunud taevastesse kõrgustesse, kuid eks see ole ju hooldekodu igapäeva elu osa  Samuti oli juurde tulnud üsna mitu uut klienti, kes kõik oma veidrustega üritavad kohaneda oma uues kodus. 

Kesknädalal olid mul erinevad iluprotseduurid käsil ning siis jõudsin veel veidi randa ja ujuma. Ning neljapäeva varahommikul suundusime koos Irje ja Annelyga Kihnu saarele. Sinnaminek läks kõik libedalt ja ootusärevus oli suur. Jätsime oma matkakotid majutusse ning suundusime saarele ringi peale tegema. Meie tiir viis meid läbi külakeste esmalt tuletorni juurde. Loomulikult pidime sinna ka üles ronima ja vaateid lähemalt uurima. 

Tuletorni juures oli väike poeke, kus oli valikus ka kohalik käsitöö jäätis, mida me ka kohe proovisime – alkoholiga maitsed olid paremad kui taimsed! Kuid jäätise juures oli parim hoopis selle ilus Kihnu seeliku mustriga karp. 

Edasi liikusime pärimustalu muuseumi poole ja lootsime sealses kohvikus väikese kohvi ja koogi süüa kuid paraku oli kohvik neljapäeval suletud. Jalutasime siis veidi hoovi peal ning suundusime edasi Kihnu saare keskuse poole. Seal oli Püha Nikolai kirik ja rahvamaja ning paar söögikohta mis olis avatud. Leidsime siis omalegi sobiva menüü ja laua veidi varjus, ning asusime tarbima kohalikku kala.

Siis jalutasime üle tee ja toetasime ka teist kohvikut, ning jõime kohvi seal. 

Edasi jalutasime poeni, tervisekeskuseni ja siis otsustasime teha ringi ümber lennuvälja ja minna randa. Lennuvälja juures aga hakkas vihma sadama ja me otsustasime ranna osa vahele jätta. Kuigi seal paistis ilus männimets, mida eriti mujal saarel ei olnud enne näinud. 

Suundusime tagasi oma majutuse poole, saime toa ja kolisime sisse. Ning asusime koheselt inimõigusi ehk siis punast veini tarbima. Siis tegime väikese Ligretto mängu õpetuse – see meeldis Annelyle väga – enne nad ei olnud sellist mängu näinud – jällegi sain oma maaletooja kohustusi täita 

Siis tegime kiire Viis miinust turniiri – seda küll võrkpalli palliga ja veidi kõvera korviga kuid siiski oli seal võitjaks Irje  Siis jutustasime veel mõned tunnid ja peagi oli aeg magama heita.

Hommikul oli Annely nii tubli, et käis varajasel tunnil jooksmas, ning kui ta tagasi tuli hakkasime ka meie Irjega juba ärkama. 

Käisime hommikusöögil, kus pidime herilastega võitlema, et nad meie sööki ära ei sööks. Siis oli meil plaan minna muuseumisse, kuna sealt pidime soetama postkaardid mida kodustele saata...paraku kui ma meie majutuse onu käest uurisin, et kas me võime omad pambud kuskile jätta, et väike jalutuskäik veel teha ja siis pealelõunase praami peale minna. Onu arvas selle peale, et kui me tahame täna mandrile saada, siis parem on meil minna kohe hommikusele praamile, sest pealelõunase reisi oli lubanud kapten ära jätta ja et kui see kapten nii ütles, siis tema juba nalja ei tee. Seega haarasime omad pambud selga ja kimasime sadamasse. Praam veidike kõigutas aga midagi hullu ei olnud. Munalaiu sadamas aga oli tuul juba eriti tugev! Panime teise kihi riideid selga ja istusime autosse ning võtsime suuna Pärnu poole, et seal väike jalutuskäik teha terve rannapromenaadi peal. Alustasimegi silla juurest ja lõpetasime rannaniidu matkarajaga. Kohati oli küll keeruline promenaadil käia kuna liiva tuiskas ja vastu nägu seda saada oli üsna valus. Siis suundusime ühe tänava võrra promenaadist sisemaa poole ja meie jalutuskäik muutus meeldivamaks. 

Tegime ringi rannaniidu rajal ja siis suundusime ikka mitu kvartalit sissepoole, ja tuul oligi kadunud.  Käisime Mahedikus söömas, kus toit oli esmaklassiline aga teenindajal oli vist kõhuvalu ;( 

Kohvi ja kooki läksime seega sööma hoopis Supelsakstesse. Ja sealsetel teenindajatel oli väga hea tuju ja suur rõõm kohata kõiki kliente! Koogid olid ka suurepärased. 

Edasi viis meid tee tagasi pealinna poole, poolel teel oli meil kohtumine uute ilmakodanikega ehk siis Anneli pere uue liikmega, šokolaadi labradoritüdruk Lexi ja tema õe Nalaga. Nad olid ülevoolavalt rõõmsad ja lakkusid kõiki neile ette jäänud inimesi ja muid asju  Ja nad on nii nunnud ja väga teravate hammastega 

Laupäeva hommikul jõudsin veel Rohuneeme randa ujumisringile ja siis oligi aeg lennujaama minna, et jällegi lendama hakata. Tallinna Lennujaamas külastasin jällegi veinikohvikut Rosin, kus seekord proovisin Ava Rall Chenin Blanci ja seda soovitan kõigile! 

Ning Londonisse jõudes läbisin passikontrolli ja muud kontrollid juba 10 minutiga 