Märtsikuu

Märtsikuu algas öövahetuse lõpuga ning sain kohe kokku Kätliniga, et teha väike jalutusring. Aga väikesest oli see ring muidugi kaugel! Paar teeotsa jäi meil veel ka järgmiseks korraks uudistamiseks. Üks teeots oli aga nii vesine, et pikalt me seda uudistada ei saanud ja olime sunnitud tuldud teed tagasi minema. Käisime ka Lubja mäe all asuvas elektroonikatehase sööklas teed joomas.

Igasse nädalasse jagub ka joogatunde, mis teevad mõnusa tuju mitmeks päevaks. Kuna koolid on kinni siis on mu joogatundidel ka pealtvaataja, Kris, kes istub mõnusalt oma kohvitassiga diivanil ja vaatab etendust. Aegajalt kommenteerides, et nüüd on mul jälle parem ja vasak segamini 😊

Käisin ka prantsuse keele tunnis, kuna koolimajja meid ei lubatud, siis kohtusime hoopis ühes kohvikus, kus mahtusime täpselt piirangute raamesse. Tund möödus väga mõnusas õhkkonnas, ning põhiliselt me tegelesime vestlemisega, mis ongi mulle hädavajalik. 

Ja kuna ma juba olin Haabneeme küla piiri ületanud, siis kasutasin oma aega suurlinnas kokkuhoidlikult ja sain kokku oma klassivend Erkiga. Istusime kohvikus ja jutustasime, meenutasime kooliaegu, kirusime parteid ja valitsust, ning loomulikult arutlesime viiruse ja vaktsiinide teemal. Ning tunnid möödusid linnulennul ja peagi suleti kohvik ja me olime sunnitud kodudesse minema.

Õhtu lõppes mul veel veiniõhtuga Skypes - Reeda ja Anneliga - me nimelt taastasime oma möödunud kevadised harjumused ja nüüd joome ikka kord nädalas koos veini ja parandame maailma. Ja nii tore on!

Õhtupimeduses tuli meil Mia ja Cara Miga plaan, minna hommikul Paljassaarde päikesetõusu vaatama. Õnneks ei ole päikesetõus praegusel ajal väga varajane. Tõusime siis varakult, tegime omale kaasa pudru ja kohvid, ja kimasime läbi tühja linna Paljassaarde. Seal võttis meid vastu üsna huvitav tuul. Leidsime siiski ilusa vanalinna vaatega tuulevaikse koha kus oma laagri lahti lõime ja hakkasime päikesetõusu ootama. Päike otsustas muidugi täpselt tõusu hetkeks väikese pilve taha peituda nii et päris õiget tõusuhetke me ei tabanudki. Kuid vaated olid ikkagi ilusad.

 Edasi kulges märtsikuu nagu ikka: joogad, prantsuse keel, mõni jalutustiir. Medkoolis pidin juba esimesi referaate tegema ja oma arvamust avaldama, esitasin oma tööd enne tähtaegselt ja sain omale sobivad hinded, ehk siis pigem, et töö on arvestatud. 

Ühel õhtul viisime Cara Miga Krisi bussi peale ning tagasiteel proovis Cara Mi autogas sõita. Me viibisime väga turvaliselt tühjas parklas teletoni all, ning seal me siis tiirutasime, et teha pöördeid vasakule ja paremale :) Mulka oli väga tubli, ning kõrvalistuja kohal oli ka täitsa mõnus istuda. 

Siis külastasin klaverikontserti - no tegelikult oli see hoopis Sally poolt juba traditsiooniks saanud heategevuslik kontsert mis muidu tema koduhoovis küünis toimub, juuni alguses, kuid nüüd juba teist aastat on üritus kolinud internetti ning kuna seal ei ole vaja oodata head ilma, siis toimus see seekord hoopis märtsikuus. Kontsert oli väga ilusa kavaga, ning pianist igati tasemel.

Uuel nädalal oli mul jällegi koolinädal, seekord oli meil juba vaja iseseisvaid töid teha ning erinevatel teemadel arutleda. Kuid neil kel olid kodutööd tehtud, neil lõppesid tunnid veidi varem - mina muidugi kuulusin nende hulka :) Seega panin aga matkariided selga ja kimasin metsa vahele, suunaga Paadi pubi suunas kuna oli viimane päev mil söögikohad avatud olid. Kris oli veel veidi tööl ja siis ühines minuga Paadis. Ma olin igaks juhuks isegi laua kinni pannud, et me ikka Krisiga ära mahuksime. Tegelikkuses olime me Paadis tol päeval ainsad külastajad :) Söök ja jook oli väga maitsev ja ma loodan väga, et see ei olnud sel aastal viimane külastus Paadis 

Õhtul toimus veel veiniõhtu interneti teel – suurim pommuudis oli, et Anneli oli endale traditsiooniliselt kipsi saanud  Nimelt on Annelil viimastel aastatel kombeks, et märtsikuu on see kuu mil tal mõni jäse kipsi pannakse – ja nii läks ka sel aastal. Ta nimelt mängis oma venna ja paari teise lähedase sugulasega jäähokit, ja suutis kukkudes korraks toetada oma vasaku käe peale, mille tulemusena teised lahkusid ilma ühegi kriimuta ja Anneli sai omale ilusa roosa kipsi  Ehk et oleme ikka traditsioonilised ning kui juba paar aastat on märtsikuus kips, siis ei tasu ka sel aastal teistmoodi seda märtsikuud mööda saata. Anneli ise oli üsna rahulik ja õnneks oli seekord luumurd selline sile, ehk et on lootust, et Anneli ranne ka ilusti kokku kasvab.

Minu nädal jätkus aga külastusega prügimäele, kuhu viisin meie katkise kubu ning vananenud mikrouuni ja ka ühe mittetöötava CD mängija. Kõik asjad said ilusti paigutatud vastavasse konteinerisse ning siis tegime emaga jalutuskäigu minu kuuseallee ringil. Ma nimelt eelmisel aastal leidsin ühe toreda kuuskedest allee, mis üsna pikalt metsa veerel kulgeb. Ning seda läbides on võimalik igasuguseid erinevaid metsaringe teha. 

Nii me emaga oma jalutussammud tehtud saimegi ja peagi olime juba teel koju koos laste toidupakkidega, mida meile koolist kaasa anti. Kuna lapsed koolis ei käi, siis nad ei saa oma kohustuslikku sooja toitu ja seega on neile ette nähtud toidupakid, mida me igal nädalal huviga ootame. Huviga seetõttu, et uudistada mida ka sel nädalal pakutakse. Purgisuppide valik on kohati küll nii huvitav olnud, et tundub et tervel perel on koroona kuna osadel suppidel ei ole mingit maitset!

Ühel toredal päeval viisin oma ema hambaarstile, ning kuna tal oli selline ajaline protseduur seal ette nähtud, siis tegin ise väikese jalutuskäigu vanalinnas. Mul oli seal paar maja mida oli vaja üle uudistada oma giidikooli konspekti jaoks. Vanalinnas oli väga hea liikuda, peale minu oli seal veel umbes 3 inimest ja needki olid kogunenud Raekoja platsile. Tore oli muidugi see, et üks hoonetest mida mul oli vaja uudistada oli Mustpeade maja, ning kogu selle tühja vanalinna juures, toimus just Mustpeade maja juures miski filmimine ning hoone ette olid pargitud mitu suurt bussi! Ma seisin seal nagu miski uudihimulik, et oma konspekti jaoks vajalikud detailid üle uurida ja neis täpset selgust saada. Õnneks, inimesi eriti ei liikunud vaid töötavad generaatorid ning bussi vaadet varjamas. Sain omad detailid kätte nii Mustpeade majast kui ka teistelt objektidelt mis mul Vanalinnas veidi küsimusi olid tekitanud. Peagi sai  emal läbi hambaprotseduur ja me võisime asuda koduteele. 

Nädalavahetus algas mul tööpäevaga, kus üks meie klientidest mind muudkui abistas. Ta aitas mul ka prügi õue viia! Proua on väga tore kuigi ega ta minevikku ei mäleta ega vahest ei mäleta mis ta nimi on. Siiski on ta suur liikuja – kui temaga koos jalutada siis on enne kella 11 hommikul juba 11 000 sammu tehtud 

Peale vahetust, suundusin Irje ja Annelyga ning seekord ühines meiega ka Mia, Paunküla mägede matkarajale. Raja alguses asuv parklas oli üsna mitu autot, seal kogunes parasjagu miski suurem seltskond, kes ka rajale suundusid. Ometigi oli just välja kuulutatud piirangud mis kehtisid ka grupis liikumisele välitingimustes. Meie hoidsime siis kahemeetrist vahet ning suundusime rajale. Metsaalune oli väga libe ning lumine – need kellel naelsaapaid jalas ei olnud, need panid omale eraldi saabastele paigaldatavad naelad, sest ilma nendeta ei olnud neid mägesid võimalik vallutada. Muidu oli rada väga vaheldusrikas: oli raba, oli laudteed, oli mäest üles ja alla minekuid. Nii et kõik mida ühelt matkarajalt tahta. Kindlasti soovin seda rada külastada ka suvisel ajal, et näha mismoodi vaated rohelisuses välja näevad.

Peale Mägede rada saabus emakeelepäev, ja seega ka e-etteütlus. Võib vist öelda, et mul läks suhteliselt hästi, 4 viga suutsin siiski teha. Korraliku koolipoisi 3 peaks sellega kätte saama ju küll 

Emakeelepäeva järgselt tulid meie metsa jalutama Ita ja väike Siim, kellega me otsisime põtru kuid keda me ikka ei kohanud. Väike Siim oli aga väga tubli ja astus muudkui üle pikkade sookailude ja otsis meile kuivemat rada. Metsarada oli lörtsine ja veidi sulanud lund täis ning seega pidi ette vaatama kuhu astud, et mitte päris märjaks saada. Väike Siim oli meie teejuht ja ta oli igati tubli!

Peale vesist jalutuskäiku, tulime meie kodukohvikusse, kus Cara Mi oli küpsetanud keeksi ning me jõime kohvi. Väike Siim mängis lennukitega ja oli igati rõõmus, et sai suurte tüdrukutega ehk siis Mia ja Cara Miga asju ajada 

Samal nädalal toimus ka prantsuse keele etteütlus. Nimelt oli Prantsuse Instituut saanud nakkust meie e-etteütluse ideest ja nad korraldasid samuti etteütluse. See oli küll veidi kõrgemale tasemele kui minu tase selles keeles, kuid ma arvasin et miks mitte proovida. Üllatav oli see, et kirjavahemärgid öeldi ka ette : nii komad, koolonid, kui ka punktid ! Ühest lausest jäi mul küll paar sõna puudu, ni ei saanud ma aru, et mis sõnad seal olema peavad ja ei suutnud ka kontekstist nii palju aru saada, et mis sõna seal täpselt käima peaks. Aga muud laused olid mul täitsa hästi välja tulnud.

Käisime ka Pandju slarel - teade küll, praamijärjekord, ja piletid ja siis pikk merereis ja oledki saarel...No tegelikult on Pandju selline lihtsam kuid päike paistis ja jääpangad olid toredad.

Kõikide nende etteütluste ning jalutuskäikude vahel, jõudsin veidi ka tööl käia. Meie majja muudkui tuleb kliente juurde, nii et aina uusi huvitavaid juhtumisi ning lugusid. Kuid, et neid kuulda, peame me kokku saama ja siis ma saan neid lugusid teile pajatada, sest kõike ei saa ka ju siia kirja panna.

Ühel ilusal pühapäeval käisime Reeda ning Rhea ja Heraga Krillimäe ja Kelvingi metsas. Mõnes kohas oli metsaalune täitsa lumine alles, teisel pool aga oli juba kõik roheline ja kevadeks valmis. Peale jalutuskäiku suundusime Reeda juurde, sest Rheal oli broneeritud paar tundi minu aega, et vene keelt õppida. Ta nimelt valmistub vene keele eksamiks ja põhjalik nagu ta on, siis on tal vaja aeg-ajalt kellegagi jutustada. Õnneks on jutustusteemad ette antud ja nii me siis jutustasime, Reet istus diivani teises nurgas ja muudkui itsitas. Sest Rhea, iga kord kui ma teda parandasin, vaidles, et ei neil koolis öledi, et tuleb nii öelda, ja Reedale tundus ka, et pigem on nii pidi nagu mina pakkusin vist veidi õigem. Ühesõnaga sai nalja palju, aga Rhea on väga tubli ja kindlasti teeb ta selle eksamiga ja ka vene keelega edaspidi suurepäraselt hakkama. Lisaks vene keele harjutamisega, saime muidugi ka maailma parandatud 

Jõudsin ka koolitundides osaleda ja ööl kahe koolipäeva vahel ka tööl käia. See oli küll veidi vale mõte kuna viimases loengus arvutiekraani taga vajusid mul silmad lihtsalt kinni ;)

Ning loomulikult toimus kolmapäeval ka veebi vahendusel veiniõhtu, kus uudistasime Anneli ilusat kipsis kätt, mis juba vaikselt paraneb ja varsti ehk kipsist pääseb. 

Nädalavahetusel aga keerasime kella ning kaotasime terve tunni oma uneaega, vaatamata sellele ärkasime Miaga varakult ning suundusime Balti jaama, et seal kokku saada Irje ja Annelyga ja istuda Aegviitu suunduva rongi peale. Aegviidus asusime sammuma Presidendi rada. Rong oli suhteliselt inimtühi, matkarada oli veelgi tühjem. Rada ise oli paksu jääkihi alla mattunud ning see oli suhteliselt libe. Ka metsaalune oli kohati veel paksu luemkihi all kuid kui kuskile suuremale väljale sattusime, siis oli lumi kadunud. Rada ise oli väga mõnus: oli mäest üles ronimist, oli mäest alla tulekuid, oli vaateid järvedele ning suuri metsapuhmaid. Ning juttu jätkus meil ka pikemaks. Veidi enne Jänedat, ehk siis enne raja lõppu tuli meile ikka paar inimest vastu ka. Enne finišit suutsime miskist sildist kuidagi mööda vaadata ja seega tegime veel lõpu eel umbes 3 kilomeetrise ringi, ja ronisime kohaliku kõrgeima künka tippu – aga kuna meil oli rongini veel aega, siis see eksimisring oli meile vaid sobiv. Jänedal uudistasime kohalikku tehnikumi ning mõisa, Musta täku talli ning ka Coopi poodi, kus me jäätised soetasime. Edasi viis meie tee väga igavalt autotee kõrval kuni rongijaamani. Seekordne rong oli om teekonda alustanud aga Narvast, ning see oli üsna paksult rahvast täis! Aga peale me mahtusime ning jõudsime veel enne pimedat koju, kuna nüüd oli meil ju tund aega lisaaega juurde antud.

Uue nädala algul pidin jällegi tööl olema kuhu ma ka vapralt hommikul läksin aga üsna ruttu hakkas mul pea aina enam valutama ja silmad kipitama, ning mul oli kole palav olla. Tegin igaks juhuks praegu leviva haiguse kiirtesti, mis andis küll negatiivse tulemuse kuid suundusin ikkagi koju, et mitte teisi nakatada. Kodus võtsin paratsetamooli ja heitsin magama. Ning peale 3 tundi olin jälle täitsa terve. Ja selle hea uudisega minu märtsikuu lõppeski 